Ajalooblogi: Konstaabel Johannes Suuk – Eesti rekordi omanik kuulitõukes

Kahekordne Eesti meister (1929, 1930) ja rekordiomanik kuulitõukes J. Suuk sündis 17. septembril 1903 Kadrinas kaheksalapselise pere vanima pojana. Ta käis koolis Tapal, kus alustas ka sportimist. Esmakordselt võistles ta 1922. aasta suvel Paides noortepäeval, tõugates kuuli 7.23 m.

Sõjaväeteenistuse ajal võistles ta kaitseväe kergejõustikuvõistlustel, tõugates 1924. aastal 11.69 m ja 1925. aastal 11.78 m. Selle järel astus ta Politseikooli, lõpetades selle kõrgema klassi 9. märtsil 1929. Kuna tema teenistus kulges Tallinnas ja Harjumaal, treenis ja võistles ta spordiseltsi „Kalev“ ridades, kuid alates 1930. aastast Politsei spordiringi koosseisus.

1927. aastal tõukas ta 13.93 m ning 1928. aastal spordiseltsi „Kalev“ kergejõustikuvõistlustel 14.16 m. Tema karjääri parimaks oli 1930. aasta, mil ta tõukas juunis Politsei spordiringi võistlustel 14.36 m. Tallinna-Riia politsei kergejõustikuvõistlustel 28. juunil tõukas ta 14.62 m, olles 15 cm parem senisest Eesti rekordist. Teist korda parandas J. Suuk Eesti rekordit 20. juulil Pärnus, tõugates 14.71,5 m. Ajakirjanike ootus, et J. Suuk tõukab peagi üle 15 m aga ei täitunud. Tema enda arvates seetõttu, et ta oli oma elus teinud väga palju füüsilist tööd, mis muutis tema lihased puiseks. Ajakirjanike arvates aitas sellele kaasa ka tema abiellumine, mis ei lubanud endise pühendumusega treenida. 1928. aastatel kerkis kuulitõukes komeedina orbiidile kriminaalpolitseinik Arnold Viiding, kes tõukas 1931. aastal Eesti rekordiks 15.04 m ja 1932. aastal 15.67 m. Eesti-Läti maavõistlusel 1933. aasta juulis viis J. Suuk oma isikliku rekordi 14.80 m peale, kuid enamat ei suutnud, jäädes edaspidi A. Viidingu järel igaveseks teiseks, tõugates tavaliselt aga üsna kindlalt üle 14 m.

Aeg ajalt võistles ta ka teistel aladel, saavutades kettaheites 38.52 m, odaviskes üle 56 m ja vasaraheites üle 33 m. Viimases oli ta 1930. aastal tulemusega 30.20 m ka Eesti meister.

24. juunil 1940 arreteeris toonane Raasiku konstaabel J. Suuk poliitilise politsei antud orderi alusel Eesti politsei rajaja ja hilisema peaministri Kaarel Eenpalu ning toimetas ta Patarei vanglasse. Politseis omandatud kohusetundlikkusega ka okupatsioonivõimu korraldusi täitnud J. Suuki ootas sama saatus. Ta vabastati politseist selle likvideerimisel, arreteeriti ning saadeti 25. või 28. juunil 1941 etapiga NSV Liidu territooriumile, võib-olla Kirovi oblastisse. Tema edasine saatus pole teada, kuid usutavasti lasti ta maha või suri vangilaagris.

0-40216p_J_Suuk

Konstaabel J. Suuk Politsei spordiklubist kuuli tõukamas (EFA.258.P.0-40216)

0-40218p_J_Suuk

Konstaabel J. Suuk kuulitõukes Eesti rekordit püstitamas, istub kohtunik Edgar Klumberg (eestist Kolmpere; EFA.258.P.0-40218)

 

 

Uudisleht_1937_167_Johannes Suuk

Sarž J. Suukist ajalehest Uudisleht (Uudisleht, 1937, nr 167)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

J.Suukile odaviske võidu eest omistatud karikas (RM 7016 Aj 1776)

21.–23. augustil 1931 korraldas Eesti Politsei Kehakasvatusorganisatsioonide Liit (E.P.K. Liit) Tallinnas 4. üleriiklikud politsei esivõistlused kergejõustikus, kus J. Suuk võitis esikoha nii kuulitõukes kui ka odaviskes, tulemustega 13.58 m ja 48.64 m.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

 

Ajalooblogi: Ferdinand Gustav Adoff

Rakvere kesklinnas on Ferdinand Gustav Adoffi tänav. Selle Rakverele väga olulise arhitekti sünnist möödub tänavu 130 aastat.

RMF1337_25_2
RMF 1337:25 Ferdinand Gustav Adoff (24.05.1890 – 14.10.1938)
Foto A. Kesküll

Isa Georg Adoff oli Rakveres ehitusettevõtja ja linna ehituskomisjoni liige. Georg Adoff tuli Rakveresse Roelast, soetas krundi Tõusu t 2 ja ehitas siia perele maja.

RMF949_24
RMF 949:24 Tõusu 2.
Foto C. Sarap

Ferdinand Gustav Adoff õppis Rakvere elementaarkoolis 1899-1901, Rakvere linnakoolis 1901-1905 ja Tallinnas Peetri reaalkoolis. Ehitusinseneriks õppis ta Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1918. aastal. Õpingute perioodil töötas ta mitmel aastal Peterburi ja Moskva suurtes ehitusfirmades, kus omandas praktilisi töökogemusi.

RMF1337_26_2
RMF 1337:26 Ferdinand Adoff.

Aastast 1919 tegutses Ferdinand Gustav Adoff Tallinnas, kus oli Tallinna Tehnikumi ehituskonstruktsioonide ja raudbetooni eriala õppejõud ning Mereasjanduse Peavalitsuse projekteerimisbüroo juhataja. Pidas Tallinnas ka oma projekteerimisbürood.

RMF1337_27_2
RMF 1337:27 Ferdinand Adoff Tallinna Tehnikumi materjalide laboris.
Foto K. Osol 1925

Ferdinand Gustav Adoffi projekteeritud on mitmed 1920 – 1930. aastatel Rakveres ehitatud hooned, mis annavad tooni ka tänases linnapildis.

RMF976_42
RM F 976:42 Turukaubamaja (projekt 1926, maja valmis 1928)
Foto Carl Sarap
RMF473_36_2
RMF 473:36 Pangamaja ehk Eesti Panga Rakvere osakonna hoone (projekt 1930, maja valmis 1933)
RMF953_82
RMF 953:82 Rakvere Ühispanga hoone Lai t. 7. Arhitekt K. Burman 1913 ja uus majaosa Posti tänava nurgal F.G. Adoff 1928. Foto H. Olvet 1936

 

RMF1342_13

RMF 1342:13 Linnahaigla Vene tänaval (valmis 1929). Foto K. Soovik 1960.aastad

Arhitektina on oma jälje Rakveresse jätnud ka Ferdinandist aasta noorem vend Arnold Adoff, kes õppis küll maamõõtjaks, kuid on projekteerinud siin mitmeid elumaju (näiteks Kastani tänav 4, 5, 7, 9, 11)

 

Pilvi Põldma SA Virumaa Muusuemid Peavarahoidja

Ajalooblogi: Tuulutame rahvarõivaid! #tuulutamine

Täna, 7. juunil on rahvarõivaste tuulutamise päev ning Virumaa Muuseumid on toonud digituulutama valiku rahvarõivastest, mis meie etnograafiliste esemete kogus asuvad. Valikusse sattusid erinevad aksessuaarid, tanud, mütsid ja triibuseelikud, mis on ilmselt valmistatud 19. sajandil. Igale esemele on juurde pandud informatiivne tekst ja mõnel esemel ka etnoloog Reet Piiri määratud informatsioon.

Rohkemate esemete kohta saab uurida leheküljelt www.muis.ee. MuISi kasutamisjuhend asub SIIN. Informatsioon rahvarõivaste tuulutamise üleskutse kohta SIIT! #tuulutamine

 

RM_130E2_110_2_pisipilt
Eesti Rakvere
Seelik, Rakvere, RM _ 130 E 2:110

Triibuseelik

  • pikitriibuline, lõim linane, kude villane.
  • Seeliku ülaserv volditud, 16 cm voltimata.
  • Värvel linasest kangast. Allservas 6,5 cm laiune pruun linane toot.

 

RM_130E2_109_1_pisipilt
Seelik, Virumaa, RM _ 130 E 2:109

Triibuseelik

  • pikitriibuline, lõim linane, kude villane.
  • Seeliku ülaserv volditud kogu seeliku ulatuses.
  • Värvel punasest valgete täppidega kangast.
  • Allservas 4,5cm laiusest paelast ja 6,4 cm laiusest punasest kangast riba.
  • Punasel kangal kaunistuseks sinine pael.
  • Servas linane 11cm laiune toot.

Reet Piiri: Virumaa, meenutab Kadrinat.

RM_130E2_111_1_pisipilt
Seelik, RM _ 130 E 2:111

Triibuseelik

  • pikitriibuline, lõim linane, kude villane.
  • Seeliku ülaserv volditud kogu seeliku ulatuses.
  • Värvel helepruunist kangast, mille mõlemad otsad lõpevad 73 cm pikkuste samast materjalist sidumispaeltega.
  • Allservas 9 cm laiune pruun villane toot, seeliku serv kanditud tumesinise sametkandiga.

2012.aastal määranud Reet Piiri : 19 saj. lõpp 20.saj. algus

 

RM_130E2_19_2_pisipilt
Sukasääred, Mihkli, RM _ 130 E 2:19

Sukasääred villasest lõngast

  • sokisääre ülaosas 2 cm soonikkudet,
  • säärel 12cm pikkusel osal geomeetriline kiri (kollasel põhjal pruun kiri, 2cm vahede järel kitsad punased põikitriibud)
  • Tehtud Mihklis. Saadud Võrumaalt Vastseliinast.

Reet Piiri: Pärnumaa

RM_130E2_18_1_pisipilt
Sukad, Jüri, RM _ 130 E 2:18

Jüri potisinised naistesukad

  • punase kirjatud kiiluga, millel kujutatud kaheksakanna motiive.
  • Kiilu ümbritsevad valged roositud äärekirjad.
  • Sukkade kudumisel valmistati kõigepealt sääre tagaosa, siis ristipidiselt kiilud ja lõpuks sääre esiosa ja laba. (Sukasääre ülaservas 9,5 cm laiune valge osa, millest 3,5 cm soonikkoes, kahel pool külgedel 38 cm pikkused ja 5,5 cm laiused punased geomeetrilise kirjaga kiilud).

Sarnaseid teise värviga sukakiile kooti ka Saksamaal, Soomes ja Rootsis.

 

RM_130E2_14_1_pisipilt
Kirivöö katkend, RM _ 130 E 2:14

Kirivöö linasel põhjal

  • otsas kaks cm labast kudet, narmad palmitsetud 5 palmikusse, otsast kokku seotud.
  • Keskkiri geomeetriline, punane, südameks kolme lõnga laiune roheline triip.
  • Keskkirja lahutavad äärekirjast ühe lõnga laiune roheline triip.
  • Äärekirijaks sinine geomeetriline kiri.
  • Kahel pool servas üks sinine lõng, ja sellest paari lõnga kaugusel 2 pruuni lõnga.

 

RM_130E2_4_1_pisipilt
Säärepaelad, 2tk, RM _ 130 E 2:4

Säärepaelad

  • palmitsetud villasest lõngast,
  • punasel põhjal 5 lõnga laiune sinisest lõngast kalasabakiri, narmastega.

 

RM_130E2_5_1_pisipilt
Pael, sik-sak mustriga, RM _ 130 E 2:5

Pael

  • murdtoimne, lõim linane, kude villane.
  • Punasel põhjal sik-sak sisse kootud valge-lillakassinise-rohelise kirjaga.

 

RM_130E2_33_1 (1)_pisipilt
Meestesärk, Mulgi, RM _ 130 E 2:33

Särk

  • valgest linasest riidest, õlaõmblusteta.
  • Kahel pool rinnalõiget valge-punane pilutikand, ava kaugastega, sügavate põuedega.
  • Püstkrae kaunistatud tikkpisteridadega.
  • Varruka ülaservas valge põimpilu, varrukasuus valge-punane pil.
  • Kaenla all kolmnurkne lapp.

 

Reet Piiri: Mulgi meeste särk. Toomas Henrik Ilvesel on samasugune särk. Halliste kihelkonna särgi järgi tehtud, sarnaseid oli ka teistes mulgi kihelkondades.

RM_130E2_35_1_pisipilt
Särgipiht, Setu, RM _ 130 E 2:35

Linane särk

  • Särk jämedakoelisest linasest kangast piha ja puuvillasest riidest varrukatega.
  • Kaelaaugus linasest riidest värvel, rinnalõhandik eest kinnitatav aasa ja nööbiga.
  • Varrukad puuvillasest kangast, kahest tükist õmmeldud, pealmisele tükile sisse kootud punane 23 cm laiune kirjaosa. 0,5 cm kaugusel varruka otsast sisse kootud 3,5 cm laiune punane vööt.
  • Varruka suud kurrutatud, otsa õmmeldud 8,5 cm laiused mustast satäänist värvlid.
  • Värvlite keskele õmmeldud tärnikujulised motiivid, valge puuvillase ja rohelise villase lõngaga.
  • Värvli ühes servas kaks nööpauku, ühel värvlil must läikiv nööp.

Piirkond Setu, kihelkond Petseri

RM_130E2_40_1_pisipilt
Eesti Tanu, Virumaa, RM _ 130 E 2:40
RM_130E2_40_4_pisipilt
Eesti Tanu, Virumaa, RM _ 130 E 2:40

Tanu

  • valgest linasest kangast.
  • Eesserv tikitud punase- musta villase lõngaga ristamisi, servas punase-musta lõngaga tikitud 5,3 cm laiune lillkiri.
  • Kaunistatud litritega.
  • Allääres läbi kanga linane keerutatud krookpael.
  • Tanu sopp kroogitud.

Reet Piiri : Virumaa uuemat tüüpi tanu (kurrutatud sopp, linane tikand)

RM_130E2_39_1_pisipilt
Tanu, Virumaa, RM _ 130 E 2:39
RM_130E2_39_4_pisipilt
Tanu, Virumaa, RM _ 130 E 2:39

Tanu

  • valgest puuvillasest kangast.
  • Eeserval 3 cm laiune must siidpael, millel kardpits.
  • Paela servas 10 cm laiune siidist rohekaspruun lilltikand, kaunistatud litritega.
  • Sopp kurrutatud.
  • Alläär palistatud, läbi kanga aetud krookpael.
  • Tanu külge kinnitatud 9 cm laiune lilla siidpael, millel ripuvad 55 cm pikkused otsad.
  • Tanul on sees linane vooder.

Reet Piiri: Virumaa vanemat tüüpi tanu.

RM_130E2_44_1_pisipilt
Tanu, Virumaa, RM _ 130 E 2:44,
RM_130E2_44_4_pisipilt
Tanu, Virumaa, RM _ 130 E 2:44,

Tanu

  • valgest linasest kangast.
  • Eesservas 8,5 cm laiune roosa-punase ja sinise villasest lõngast lilltikand, serv õmmeldud ristamisi punase-sinise lõngaga.
  • Sopp kroogitud.
  • Kaltus pööratud samast kangast, tikandi alune vooder jämedamast linasest kangast.
  • Alläärest läbi aetud sinine-valge palmitsetud pael.

Reet Piiri: Virumaa uuemat tüüpi tanu (kurrutatud sopp, linane tikand). Värvid ja ornament iseloomulikud Jõhvi ja Lüganuse kihelkonnale.

RM_130E2_66_1_pisipilt
Pottmüts, RM _ 130 E 2:66

Pottmüts

  • kaetud roosa siidist kangaga, millel sissekootud tumeroosad piklikud täpid,
  • voodriks valkja põhjaga punaselilleline sits.
  • Mütsi ääristab valge poepits.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Tanu, lapse, RM _ 130 E 2:96
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Tanu, lapse, RM _ 130 E 2:96

Beebimütsi

  • küljed punasepõhjalisest lillelisest sitsist, tagumine tükk valge-punasekirjalisest sitsist.
  • Vooder punase-musta kirjalisest sitsist.
  • Müts kanditud sinise puuvillase riidega, eesservas volditud rüüs, otses sidumispaelad.

 

RM_130E2_97_pisipilt
Põll, RM _ 130 E 2:97
RM_130E2_97_2_pisipilt
Põll, RM _ 130 E 2:97

Põll.

  • Valgest puuvillasest kangast ülaosa ja linasest kirjatud ning kumaguriidest vöödilise alaosaga.
  • Ülaosas loomamotiividega linane riba, sellele järgneb kumaguriide riba, siis geomeetrilise kirjaga vööt, ja umaguriideriba, alumine äär linane punase geomeetsrilise kirjaga, servas harutatud narmad.
  • Tikand punane ja rohekashall.

Reet Piiri: Tüübilt vadja või isuri. Või isegi Iisaku poluvertsikud.

 

Kui kellegil on huvitava looga rahvarõivaid, siis ka need on meie kogusse oodatud! Võtke meiega ühendust aadressil kogud@svm.ee.

Etnograafiliste esemete kogu sisaldab vanemaid põllutööriistu ja majapidamistarbeid. Esindatud on Virumaale omane rahvapärane käsitöö. Kogu suurus on 2800 museaali.

 

 

 

 

 

 

Ajalooblogi: Alexander von der Pahleni viimne teekond 

Kammerhärra Alexander Johann Karl Magnus von der Pahlen (1819 – 1895) jääb ajalukku eelkõige Balti Raudtee Seltsi presidendina ning raudteeliini Peterburi – Tallinn – Paldiski rajajana. Lisaks sellele oli ta Rüütelkonna peamees (1862 – 1868), maanõunik ja riiginõunik. Aastal 1872 valiti ta Eestimaa Kirjanduse Ühingu presidendiks ning selles ametis tegutses ta kaheksateist aastat. 

EAA.1674.3.749.3

Foto. Alexander von der Pahlen. EAA.1674.3.749.3 

1863. aastal kolis ta Vaidast Palmse mõisa, kus elas oma elupäevade lõpuni. Abielust Olga Frederika Agnes Isabella von Grotega sündis üheksa last – kuus tütart ja kolm poega. 1893. aastal tabas Alexandrit raske haigushoog, mis sundis teda oma viimased aastad veetma voodihaigena kodumõisas. Alexander von der Pahlen suri 7. augusti hommikul ning maeti kolm päeva hiljem Pahlenite hauaplatsile Ilumäe surnuaial.

Matustest kirjutas pikalt ka Postimees.

„10. skpkanti Palmse mõisa – herra kammerherra Alexander baron von der Pahleni surnukeha tema oma matmise-paika Ilumäe kiriku-aiale maamulda. Kadunud herra matmisest wõttis osa, wõib kindlste öelda, kõik Palmse walla rahwas. Selle pääle waatamata, et paras rukki seemendamise aeg oli, woolas igalt poolt inimesi alandlikus leinaehtes oma häätegijat wiimast korda saatma. Palmse mõisast kuni Ilumäe kirikuni 4 wersta kanti kadunu surnukeha peremeestest, ilma et oleks seda hobuste pääle pandud, õladel; kiriku juurest poole wersta kaugusel wõttis suur kogu rahwast ja laulukoor leina rongi wastu. Haua-künkale pandi walla taluperemeeste nimel tore metall-pärg puusärgi pääle, mis juures kohaline kooliõpetaja mõnusas kõnes soojad südamelikud sõnad lahkunud walla-häätegijale hauda järele hüüdis, kõiki tema häätegustd meelde tuletades. Kadunud Pahlen, kui rahwa hariduse edendaja, asutas kõige esiteks walla koolimaja, andis walla hoonete jaoks rohkel käel hinnata materjali; kui looduse ilu armastaja, kinkis tema omast määratu juurest puukoolist puid ja ilupöõsaid talu – õuede ilustamiseks, ja tungima! sõnal pani ka oma wallaperemeestele ette, et need oma majade juure puid ja põõsaid istutaksiwad: kui priiuse armastaja, müüs tema ju sel ajal, kui orja-öö Eestis asus, odawate hindadega peremeestele talu – kohte päriseks, päälegi loomulikkude ja soowitawate tingimistega, nii et 44 aasta jooksul aastase rendi maksuga koos ka ostu-hind oli tasutud; kui helde südamega ja õiglane kristlane, pidas tema oma isast asutatud Ilumäe kirikut ülemal ja aitas neid walla liikmeid, kellel puudus oli wõi kes õnnetuse korral oma waranduje oliwad kaotanud. Ühe sõnaga: Kammerherra Alex. baron von der Pahlen oli oma wallale tõsine häätegija, mikspärast tema wald waranduslisel seisukorral ja hariduse järjel kaugel teistest waldadest ees seisab. Sette pärast just oliwad kadunud mõisa-herrad ka kõik walla inimesed wiimast korda saatmas, armastusega tõsiselt leinates temale wiimast tänu üles näitamas. Nimetatud matmeje-päewal wõis iga üks päältwaataja selgesti näha, kudas eestlane õiglasest südamest oskab oma häätegijat auustada, olgu see mõisa herra wõi keegi muu teise rahwa liige. Praegune Palmse mõisaomanik baron von der Pahlen, kadunud kammerherra poeg, tänutäheks ja oma isa mälestuseks, et wald tema isa nii soojalt on armastanud ja nii auusasti teda tema wiimasele puhkusele on saatnud, kinkis wallale omanduseks kooli jaoks wälja mõõdetud põllu-, karja- ja heinamaad. Et kadunud kammerherrad ka teistes kõrgemas ringkondades auustati, tunnistab see, et pääle matuseid, enamasti igal päewal käiwad suured auumehed ja mõnede seltside saadikud pärgasid Pahleni hauakünkale maha panemas. Nende päewade sees saata Tallinna kaupmehed saadikud hõbepärga lahkunud hauale maha panema, milleks praeguselt mõisaomanikult luba olla palunud. Rahu auujameelelisele häätegijale!  

Alexandri ja abikaasa hauad

Foto. Alexander von der Pahleni ja tema abikaasa hauad Ilumäe kalmistul. 

 

Pahlenite perekonna hauaplats

Foto. Perekond von der Pahlenite hauaplats Ilumäe kalmistul 

Käesoleva aasta augustis möödub 125 aastat Alexander von der Pahleni surmast. Sel puhul toimub sügisel Palmse mõisas tema elule ja tegevusele pühendatud konverents.  

 

Susanna Murel SA Virumaa Muuseumid teadur 

Ajalooblogi: Villem Raam 110

Eesti ühe teenekaima kunstiajaloolase Villem Raami (30.05.1910 – 21.05.1996) elukäik oli mitmeti Rakverega seotud. Kuigi ta sündis Pärnus, siis oli tema isa Voldemar Raam peale Vabadussõda Rakvere Õpetajate Seminari direktor ja õpetaja kuni seminari sulgemiseni 1932.a.

 

Ka Villem Raam õppis Rakvere Õpetajate Seminaris ja lõpetas selle 1930.a. ning oli seejärel paar aastat õpetaja Aluvere koolis.

Järgnesid õpingud Tartu Ülikoolis, kus peaaineks oli kunstiajalugu. Ülikooli lõpetas Villem Raam 1939.a. ning alustas erialast tööd, kuid selle katkestas nõukogude võim ning küüditamine Siberisse. Ajakirja „Looming“ käesoleva aasta maikuu numbrist on võimalik lugeda Jaan Unduski artiklit „Kaks kanget Krasnojarski kraist“ ning publikatsiooni „Jaan Krossi ja Villem Raami kirjavahetus Siberis aastail 1951—1954“, mis annavad võimaluse heita pilk kahe Eesti kultuuriloo suurkuju sellesse eluperioodi.

Pärast Eestisse naasmist jätkas Villem Raam tegevust kunstiajaloo ja restaureerimise valdkonnas ning kuna tema peamiseks uurimisteemaks sai keskaja arhitektuur, siis loomulikult tõi Rakvere linnuse ajaloo uurimine, millega 1975.a. loodud Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere osakond tegelema hakkas, ta taas Rakveresse.

 

Huvipakkuvaid objekte oli Virumaal veelgi. Muuseumi fotokogusse on jäänud paar pildistust enne Vainupea kabeli restaureerimist ning Haljala kirikaiast

 

 

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Muistne Eesti rammumees II. Gustav Bösberg

97255522_2603850779838496_8204168927350095872_n

Gustav Bösberg (1867–1922; Foto: Eesti Spordileht, 1930, nr 21/22)

Bösbergide (Peesberg, Beesberg, Boesberg) perekond pärines Palmse mõisast Võsupere külast. Perekonnast võrsus tuntud sportlane ja seltsielu tegelane Gustav Bösberg, keda tema surma puhul 1922. aastal avaldatud nekroloogides kutsuti „Eesti spordi isaks“.

Tema isa Gustav Bösberg (Boesberg) sündis 9. oktoobril 1841, käis 1859. aastal Kadrina kirikus leeris ning abiellus 1866. aastal oma toonase leeriõe, temast kaks aastat vanema Mai Piskestiga. Pere kolis 1874. aastal Rakverre, kaasas Gustavi kolm väikest poega. Neist vanim oli 7. juunil 1867 sündinud Kustas (Gustav), kellest hiljem sai tuntud raskejõustiklane.

Parkal G. Bösberg oli 1876. aastal üks Viru Eesti Seltsi „Kalevipoeg“ asutajaid ja selle tegevuse kahel esimesel aastal ka seltsi president. 1880. aastal kolis Bösbergide pere Rakverest ära Tallinnasse, kus algas perepoeg Gustavi sportlase- ja seltsielu tegelase tee.

G. Bösbergi tegevusest kirjutas 1929. aastal lähemalt T. Viedemann.

Gustav Bösberg sündis Virumaal Palmse vallas, Võsupära külas, Päisma peres 1867 a. 7. jaanuarikuu päeval. Tema isa oli talukoha rentnik, ameti poolest nahaparkal. Kui esimene poeg Gustav oli kolme-aastane, asusid vanemad Karula valda vesiveski rentnikkudeks. Seal olid nad kolm aastat, mille järele kolisid Rakvere linna. Seal avas isa nahaparkimise töökoja ja hiljem ka lihakaupluse. Viimaks koliti Tallinna, kus Gustav pandi linnakooli. Kooli lõpetades hakkas ta Õppima maaldriametit meister Johansoni juures, kellega koos sõitis Tauria kubermangu. 1888. a. tuli Bösberg sealt Tallinna liisku võtma. Väeteenistusse ei võetud teda aga kui esimest poega. Bösberg ei pöördunud enam Venemaale tagasi, vaid hakkas Tallinnas rahukohtuniku juures kirjutajaks. Siin algasidki ta raskustõstete harjutused, alguses üksinda, pärast mitmekesi. 1895. a. jättis Bösberg siiski Tallinna jumalaga ja sõitis Peterburi, andes oma raskejõustiklaste koonduse, mis nüüd töötas Tallinna jõustiku klubi nime all, Andruschkievitschi hooleks. Peterburis hakkas Bösberg ühes Lurichiga esinema elukutselise jõumehena. Bösbergi varjunimi oli Kägardi (kägard), Lurichi varjunimi — Logardi (logard). Hiljem hakkas Bösberg ühes Kallaga sõitma mööda Venemaa tsirkusi vennaste Slobinite nime all. Oma tõstenumbritega teenisid nad suurt kiitust, kuni Bösberg oli sunnitud haiguse tõttu loobuma jõumehekutsest.

Ta astus Singer ja Ko ärisse usaldusmehena ametisse, teenides seal kümmekond aastat. 1899. a., kui Peterburis tärkas ellu esimene Eesti jõustikuühing, millele 1900. a. pandi nimeks Kalev, asus ka Bösberg seal tegevusse noorte juhatajana. Ta oli nii seltsi juhatuse kui harjutustoimkonna liige, samuti oli ta ka Peterburii Eesti noorsoo-ühingu spordiosakonna liige, tõste- ja maadlusõpetaja. Peterburist lahkus ta 1919. a. 1. mail ühes mitme teise Eesti tegelasega ja oma abikaasaga. Ta põgenes üle soode ja rabade Soome. Teel külmetas ta ja jäi põdema. Jõudes Eestisse, asus ta alul raudteele raamatupidaja abilisena ametisse, hiljem oli ta riigikassa kontrolöriks, mis kohale jäi kuni surmani.

G. Bösberg võttis ka Tallinnas veel spordiliikumisest osa ja avaldas E. Spordilehes artikleid „Vana“ varjunime all, mis olid eriti tuumakad filosoofilise värvinguga.

G. Bösberg suri Tallinnas 5. juunil 1922. a. Ta leinarong oli pikk ja haual räägiti südamlikke sõnu. Pealuu tugevust, paksust, ei peeta harilikult intelligentsi tunnuseks, kuid Bösberg, kes oli võrdlemisi haruldaste vaimuannetega inimene, omas pealuu, millele tugevuse poolest ei saa ükski neeger vastu. Ka arstiilmas oli ta selle omadusega äratanud tähelepanu. Noormehena laeval töötades Mustal merel kukkunud talle laevaruumis õnnetul kombel tõstevinna mõne puuda raskune hakk pähe. Iga teise pea oleks olnud silmapilkselt löma, kuid Bösberg oli ainult vähe aega uimane ja jätkas siis jälle tööd. Tallinnas olevat ta kihlveol joosnud mõnedeki toauksed peaga puruks. Kord sattunud ta Kaukasuses röövlite küüsi. Need kukkunud Bösbergi peksma kaigastega pähe, kuid nähes, et see ei tee selle peale tigedat nägu – malgad aina murdunud nagu pilpad – sülitanud mehed ja jooksnud risti ette lüües minema.

Viedemann T. Eesti raskejõustiku algaegadelt. – Eesti Spordileht, 1929, nr 4.

98354726_243398276915351_3013657429230485504_n

Gustav Bösbergi (Boesberg) mälestusmärk Võsuperes tema kodutalu Poisma asukohas (Foto: Uno Trumm, 2020)

 

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Rahvusvaheline muuseumipäev 18. mai.

Muuseumitegevust Virumaal alustas Rakvere Muuseumi Selts, mis asutati 1927.a. Selts jõudis  muuseumi avamiseni 7. detsembril 1930. Seega võime öelda, et juba 90 aastat on Rakveres võimalik muuseumit külastada.

Hea ülevaate muuseumi loost on kirjutanud Odette Kirss „Muuseumi seltsist Virumaa Muuseumideni“  Virumaa Teataja, 13. 02. 2007 .

Siinkohal esitleme muuseumikogust fotosid inimestest, kes aastate jooksul on muuseumis toimetanud ja kelle tegevus on ka tänast muuseumitegevust mõjutanud.

 

RMF_0502
RMF 502 Rakvere Muuseumi Seltsi juhatus 1928.a. Vasakult istuvad: Reinhold Martin (abiesimees), Arved Palgi (esimees), Arnold Liiv (kassahoidja abi); seisavad vasakult: Voldemar Matson (kirjatoimetaja), Richard Leemets (laekahoidja), Harald Stunde (kirjatoimetaja abi). Foto A. Kesküll.

RMF981_1
RMF 981:1 Direktor Veera Ranne (paremal) ja teaduslik töötaja Linda Rünk 1948-1950 a.Veera Kala-Ranne oli muuseumi direktor 1945 – 1950.

 

Veera Kala-Ranne oli muuseumi direktor 1945 – 1950.

RMF981_5
RMF 981:5 Muuseumi kollektiiv ekskursioonil Kurgjal, C. R. Jakobsoni haual. Vasakult fondidehoidja Laine Leet, teaduslik töötaja Leili Pajos ja direktor Aleksander Rünk 1958 a.
Aleksander Rünk oli muuseumi direktor 1950 – 1959.

Aleksander Rünk oli muuseumi direktor 1950 – 1959.

RMF1647_4_1
RMF 1647:4  Arheoloogilistel väljakaevamistel Toilas 1958.a. Seisavad vasakult: arheoloog ja väljakaevamiste juhendaja Evald Tõnisson, Rakvere Muuseumi direktor Leili Pajos, peavarahoidja Laine Leet, joonestaja väljakaevamistel Toomas Lepiksaar.

RMF981_11
RMF 981:11 Direktor Leili Pajos ja teaduslik töötaja Odette Landberg (Kirss). 1960-d aastad.
Leili Pajos oli muuseumi direktor 1959 – 1987. Odette Kirss töötas muuseumis erinevatel ametikohtadel 1959 – 2011.

Odette Kirss töötas muuseumis erinevatel ametikohtadel 1959 – 2011.

RMF1365_27
RMF 1365:27 Rakvere Koduloomuuseumi peavarahoidja Laine Leet kunstnik Romulus Tiituse juures fotosid vaatamas 1975
Foto Armin Alla
RMF950_8
RMF 950:8 Rakvere Koduloomuuseumi 50. aastapäeva tähistamine 11.02.1977. EKP Rakvere Rajoonikomitee I sekretär Artur Upsi annab aukirja muuseumi vanemteadurile Helle Ollile. Foto H. Joonuks

RMF1455_3
RMF 1455:3 Rakvere muuseumi kollektiiv Kunda tsemendimuuseumi ekspositsiooni avamisel 5.11.1987. Vasakult: Erkki Nuut, Rutt Ojarand, Odette Kirss, Evald Soodla, Helvi Soodla, Leili Pajos, Kaja Uuspõld, Olav Mäe, Ene Helm, Laine Leet, bussijuht.

Olav Mäe oli Rakvere muuseumi direktor 1987 – 2002.

RMF1716_4_1
RM 1716:4Sihtasutuse Virumaa Muuseumid töötajad aastakoosoleku järgsel lõunasöögil Tallinnas 2009.a. 

DSC_8428
Virumaa Muuseumide 10. aastapäeva pidustused Rakvere linnuses 19.06.2012. Sihtasutuse nõukogu esimees Marko Pomerants ja juhatuse liige Ants Leemets (SVM juhatuse liige 2002 – 2019). Foto: R. Voolaid.

 

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Muistne Eesti rammumees

1939. aastal aastal avaldas Mihkel Aitsam ajalehes Päewaleht järjeloo Eesti muistsetest rammumeestest.

Üheks neist oli ka Palmse mõisa sepa Poisma Gusto ja tema abikaasa Liso 1789. aastal sündinud viies poeg Joosep (Josep). Tema kõige vanem vend Dietrich suri juba 39-aastaselt ning isa tööd jätkas vanuselt teine vend Jürri. Pere neljas poeg Jacob tegi karjääri ning temast sai mõisa kokk, kuid teised vennad leppisid sulaseametiga.

1834. aasta hingeloendi koostamise ajal töötas Josep Oruveski veskitalus mölder Jakobi juures sulasena. Seal teenides sai ta 1835. aastal endale ka perekonnanime Pesberg, mis 1850. aastaks oli teisenenud Beesbergiks.

Poiss oli suure kasvuga. Kasvas ja arenes pikkamisi, selle eest aga ligi süllapikkuseks; praegusaja mõõduga üle 200 sm pikk. Joosepil oli alati hea isu ja ta võis süüa mitme mehe eest. Kui Joosep oli Oru veskis möldri poisiks, tähendanud mölder kord: Üteldakse ikka, et Joosep söövat palju! Mina võin niipalju ütelda: anna Joosepile terve leib ja vaagnatäis silku ette, natuke jääb järelegi. Joosep oli tugev kui karu. Oli õnn, et ta oli pikaldase iseloomuga ja hea südamega: reageeris teiste õrritamistele alles pikapeale ega teinud kurja kellelegi. Ei murdnud ka tööd teha, tegi seda vaid paraja mehe eest; aga raskuste tõstmistel oli väljas mitme mehe eest.

Oma noorpõlves käis ta Palmsi mõisas, teol. Päev päeva kõrval. Igal pühapäeval käis ta Ilumäe kabelis jumalateenistusel. Kõrtsis käimisest Joosep ei hoolinud. Tema rammust on säilinud Viru rannarahva keskel mõningaid mälestusi, mis pole aga seni pääsnud ajaleheveergudele. Esitan siinkohal lugusid Joosepi vägitegudest.

Teol olles vedanud teomehed rehepeksu ajal vilja mõisaaita. Rehepapp upitanud vankrilt suured viljakotid Joosepile selga. Viljasalved olid kõrged ja vilja juba täis. Vili viidi üles salve mööda treppi. Rehepapp lasknud Joosepil kotte vedada ja imestanud, müks ta ometi ära ei väsi. Teinud temaga nalja: kotti selga upitades roninud rehepapp koti otsa. Joosep kehitanud ja läinud kotiga üles aida lae alla, nagu polekski rehepappi seljas. Joosep rääkinud pärast teistele, kuidas ta imestanud, et üks kott olnud teistest palju raskem; ometi mõõdetud vilja ühtviisi kottidesse. Vägikaika- ja sõrmkooguvedamisega pole Joosep enesele vastaseid leidnud. Joosep vedas alati väikese sõrmega. Keskmise sõrmeni pole kunagi jõudnud.


Narvas killavooris käies tulnud tihti ööbida teeäärsetes kõrtsides ja siis juhtunud mõndagi lugu, kus võõrad mehed hooplemistega sisse kukkunud.

Kord Narva lähedal hakanud keegi võõras mees oma jõuga hooplema. Kutsunud Palmsi mehi enese vastu välja. Joosep söönud kõrtsilaua peal ja kuulanud võõra hooplemist, et tema vastast pole maailma veel loodud. Palmsi mehed pole välja astunud, oodanud Joosepit. Joosepil aga hea isu ega saa kõhtu täis. Võõras mees hakanud Palmsi mehi viletsateks ja argpüksideks sõimama. Nüüd saanud Joosepil hing täis: tõusnud laua tagant üles, sasinud ühe käega võõral kraest kinni, keerutanud mõne korra enese ümber ja visanud siis toanurka. Siis asunud uuesti lauda ja jätkanud söömist. Võõras ajanud end jalule ja kutsunud Joosepi uuesti välja. „Kui sa oma suud ei pea, siis võtan alles kahe käega kinni.“ Nüüd põgenenud võõras kõrtsitoast. Teinekord olnud Joosep jälle killavooris ja peatunud kuskil kõrtsis. Teekäimisest roidunud Palmsi mehed tahavad magada, aga ei saa rahu: kaks purjus meest kaaberdavad suures kõrtsitoas ja lärmitsevad poole ööni. Kubjas keelab, aga mehed ei pane tähele. „Joosep, tee tuba tühjaks!“ käskinud kubjas. Joosep läinud meeste juure, võtnud neil kuuekraest kinni, löönud mehed korraks ninapidi kokku ja visanud siis üle ukseläve hoovi kõrtsimehe sigadesulgu.


Vanas eas teenis Joosep Oru veskis möldrisulasena. Ta oli siis juba üle 60 aasta vana.

Kord olnud veskis mõisa rukkijahu kotid. Igas kotis tünder jahu. Möldripoiss vaadanud kottidele ja ütelnud Joosepi vastu: „Sul olevat noorespõlves palju rammu olnud, mis sa arvad, kas sa jõuaksid veel üksi need suured kotid vankrile tõsta. Joosep oma pikaldase iseloomuga vaadanud kottidele ja venitanud vastu: „Enne ei olnud need mu käes midagi, aga nüüd ei tea, kuidas lugu läheb.“ Poiss käinud Joosepile peale: „Eks sa katsu ikka, ega see midagi tee, kui enam ei jõua. Sa olevat kord mõisas tündri vilja ühes rehepapiga aita viinud.“ „Võiks ju kord katsuda,“ nõustunud lõppeks Joosep. Kehitanudki kotid ükshaaval sülle, viinud õue ja ladunud mõisa vankrile. Mitu kotti ülestikku. Poiss aga vaadanud ammuli suuga pealt.


Joosep elanud vanapoisina. Kui temalt küsitud, miks ta naist ei võtvat, vastanud Joosep: „Mis ma sellest ikka saan! Naisemehed surevad samuti ära, nagu poismehedki.“


Joosep armastanud piiblilugusid jutustada ja kui leidunud kuulajaid, siis rääkinud ta õhtu läbi piiblist. Meelsasti rääkinud ta Simsonist ja kiitnud: „See oli vast jõumees! Mis on meieaja mehed tema kõrvad.“


Perekonnanimede panemisel sai ta nimeks Pöösberg. Läinud sajandi lõpul oli Peterburis tugev eestlane, kes käis tsirkustes maadlemas ja pomme tõstmas. Tema erinumber oli laudade ja telliskivide katkilöömine vastu pealage. Mõnikord kihlvedude peale joosnud ta peaga ustest läbi. See rammumees kirjutas oma perekonnanimeks – Bösberg.


Oma vanul päevil, kui 70 aastat turjal juba, ei suutnud Põismaa Joosep enam sulasena teenida. Ta pööras valla poole ja sai armuleiba. Joosep suri 6. detsembril 1865. a. ja sai vanaks 76½ aastat. Ta põrm maeti Ilumäe kabeli kalmistule.

Aitsam, M. Eesti muistseid rammumehi. – Päewaleht, 1939, nr 245.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

RMF100_182_1

Palmse mõis (RM F 100:182) Autor: Wilhelm Siegfried Stavenhagen

Ajalooblogi: Baltisaksa kunstnik Olga Julie von der Pahlen 

EAA.1674.3.507.1
/Foto Olga von der Pahlen. EAA. 1674.3.507.1 

Vaatamata sellele, et muusika- ja kunstiõpetus kuulusid baltisaksa aadlidaamide kasvatuse juurde, saavutasid vähesed kunstnikena laiemat tuntust. Siiski hakkasid 19. sajandil soorollid tasapisi nihkuma ning mitmed tarmukad ja andekad naised suutsid end sotsiaalsetest raamidest välja murda. Sellegipoolest on baltisaksa naiskunstnike töid säilinud vähe ja pigem juhuslikult, seetõttu annab Palmses hoiul olev Olga Julie von der Pahleni joonistusalbum harukordse võimaluse tutvuda ühe naiskunstniku varajase loominguga. Albumis leidub arvukalt erinevaid joonistusi ja käeharjutusi – peamiselt loodusvaateid, natüürmorte ja muinaslugude illustratsioone – mis on valminud Olga nooruspõlves aastatel 1872 – 1877. Palmse mõisa härrastemajas on valitud joonistustest välja pandud näitus, kus on eksponeeritud ka originaalalbum. Näitust ehib O. von der Pahleni maal „Sirelid“, mis hetkel on konserveerimisel.  

Tema töid leidub teadaolevalt veel Eesti Kunstimuuseumi ja Poznańi Rahvusmuuseumi kogudes.  

Dietrich von der Pahlen. 1890.
/Foto/ Dietrich von der Pahlen. 1890. Poznani Rahvusmuuseum 
RM6579_K490_3_2
/Foto/ „Sirelid“. RM _ 6579 K 490:3 

Olga Julie von der Pahlen sündis 3. augustil 1856. aastal Keila kihelkonnas Üksnurme mõisas ning suri 30. märtsil 1919. aastal Tallinnas. Tema vanavanaisa oli Arendt Dietrich von der Pahlen II Palmse mõisast. Tema isa oli Dietrich von der Pahlen (1807–1894) ja ema Marie Eleonore von Rosenschield-Paulyn (1824–1879).  

Kunstiande päris Olga von der Pahlen oma isalt, sõjaväelaselt ja harrastuskunstnikult Dietrichilt, kelle joonistus Mihhail Lermontovist (1840) on teadaolevalt ainuke, mis kujutab luuletaja nägu külgvaates. 1880. aastatel õppis ta koos oma õe, Marie Charlottega, Müncheni akadeemiast Tallinnasse asunud Franz Deppeni (Teppeni) juures. Tema maale eksponeeriti mitmetel kunstinäitustel Tallinnas: 22.05–30.06 1898. aastal esines ta Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseumi (Provintsiaalmuuseum) kunsti edendamise osakonna korraldatud ülevaatenäitusel; 25. augustil 1900 avati Tartus Ressource’i saalis Karl von Winkleri tööde näitus, millel teiste seas esines ka O. von der Pahlen; 9. detsembril 1912 avati Tallinnas Provintsiaalmuuseumis Balti Kunstnike Liidu maalide ja etüüdide näitus, kus olid väljas ka O. von der Pahleni maalid.

Olga joonistus. 1872 PDF
Foto/ Olga von der Pahleni joonistus. 1872 
Olga joonistus.1875
Foto/ Olga von der Pahleni joonistus. 1875 

 

Susanna Murel SA Virumaa Muuseumid teadur

Ajalooblogi: Tuletõrje

4. mai oli rahvusvaheline tuletõrjujate päev. Sel puhul heidame pilgu Rakvere tuletõrjeseltsi fotodele.

 

Majaomanikud moodustasid linnas tuletõrjeseltsi aastal 1877.

Erilise hoo sai seltsi tegevus sisse 20. sajandi alguses. 1905.a. muretseti esimene auruprits ning mitmele poole ehitati pritsikuure, neist suurim valmis linnavalitsuse õuel 1904. a.

 

Tuletõrjeseltsi aiast Pikk t 49 juures kujunes üks populaarsemaid pidude ja ürituste korraldamise paiku.

Suurejooneliseks kujunes seltsi 35. aastapäeva tähistamine 1912.a.

RMF749_20_2
RM F 749:20 Tuletõrjujate rongkäik Pika tänava alguses

 

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoida