Ajalooblogi: Rootslaste sõjakäik Rakvere linnuse alla (1574) : šotlased

1558. aastal algas moskoviitide kallaletungiga Liivimaale Liivi sõda, mille üheks episoodiks oli ka Vene-Rootsi Kahekümneviieaastane sõda (1570-1595) Selle sõja üheks piinlikumaks episoodiks rootslaste poolelt oli fiaskoga lõppenud Rakvere linnuse piiramine 1574. aasta talvel. Linnust vallutada ei suudetud, kuid see-eest peeti enne piiramise lõppu Rootsi leeris maha korralik lahing šoti ja saksa palgasõdurite vahel, mille käigus löödi maha üle 1000 šotlase. Kuna tapatalgute lõpptulemusena jooksid ka ellu jäänud šotlased laiali, pole võimatu, et nii mõnigi neist jäigi lõppude lõpuks Virumaale elama, abiellus, sai lapsi ning jagas oma geene meie niigi rikkaliku genofondiga.

Lõik – SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2015

1573. aastal andis kuningas Johan III oma väepealikule Liivimaal Claes Åkeson Tottile (1525–1590) ülesande vallutada koostöös admiral Hermann Flemingi juhitava laevastikuga Narva. Sellega oleks läbi lõigatud venelaste oluline varustustee Liivimaale ning tehtud lõpp venelaste Narva kaubandusele, millest rahvusvahelistest kokkulepetest ja Saksa keisri otsesest keelust hoolimata moodustas olulise osa sõjavarustus.89 1573. aastal ei tulnud sõjakäigust midagi välja, kuid kuninga uute juhiste järgi võeti sõjakäik ette 1574. aasta alguses. Selleks ajaks olid rootslased kogunud Tallinna enneolematult suure väliväe. Werner Tawaststjerna andmeil oli rootslastel 1573. aasta lõpul Soomes ja Liivimaal 17 lipkonda ratsaväge kokku 4478 mehega, kelle hulgas oli seitse sakslaste, viis šotlaste ning viis rootslaste ja soomlaste lipkonda. Jalaväelasi oli 28 lipkonda ehk 8820 meest, kelle hulgas oli seitse šotlaste ning 21 rootslaste ja soomlaste lipkonda. Kokku oli Liivimaal ja Soomes 13 298 meest, nendest Soomes kõige rohkem ainult 2500, Liivimaal seega aga peaaegu 11 000 ratsa- ja jalaväelast.90

Šoti palgasõdurid

Kuningas Johan III palgatud 4000 šoti palgasõdurit saabusid Liivimaale 1573. aasta sügisel. Juba enne Liivimaale tulekut olid nad nõudnud oma palgaraha väljamaksmist, kuid kuningal polnud seda. Lõpuks oli ta sunnitud andma šotlastele raha, mis oli mõeldud sakslastest ratsameestele, mistõttu vihkasid viimased neid kogu oma hinge jõust. Ka Rakvere alla keeldusid šotlased minemast, enne kui pole veel vähemalt ühe kuu palka saanud, ning nõudsid, et üks rootsi vägede pealikest Pontus de la Gardie müüks selleks maha oma isiklikud sõrmused ning käevõrud.91

Pontus de la Gardie

Hoolimata kuninga käsust minna Narvat piirama, asus rootsi vägi 3. jaanuaril Tallinnast teele ning piiras Rakvere ümber. W. Tawaststjerna arvates ei söandanud C. Åkeson Tott jätta Rakvere garnisoni enda tagalasse ning lootis vallutada Rakvere ilma suurema vaevata.92

Esialgu olid rootsi väel kaasas ainult mõned välisuurtükid ning „alles 15. jaanuaril läksid suurtükid, nimelt 6 kartauni ja 2 tulemüüsrit, Tallinnast teele, mida tuli aadlikel ja kodanikel Rakvere alla toimetada. Tallinna linn andis ka lisaks kaks kartauni ja ühe tulemüüsri koos kõigega, mis sinna juurde kuulub“.93 Kui suurtükid kohale jõudsid, veeti need juba varem valmis ehitatud kantsidesse, ent venelased olid jõudnud neisse piirkondadesse kaitsevallid ehitada. Ebaõnn saatis rootslasi kohe alguses, kuna nii suurtüki- kui ka kantsimeister said üsna varsti pärast suurtükkide paigale asetamist ühestainsast lasust surma. Pealegi selgus, et suurtükid polnud kõige paremas korras: neil läksid rattad all katki. Pärast seda, kui kaks jaanuaris ette võetud tormijooksu ebaõnnestusid, üritasid rootslased linnuse alla kraave kaevata, kuid asjast haisu ninna saanud venelased rajasid vastukraave ning ajasid selle plaani luhta. Kolmas suur tormijooks toimus 2. märtsil, mil suurtükiväelastel oli õnnestunud purustada üks eellinnuse tornidest. Sinna joosti kolm korda „üsna ägedasti tormi“, aga ka pärast 1000 rootslase, šotlase ja sakslase kaotust ei suudetud linnust siiski vallutada. Peasüü tormijooksu ebaõnnestumises langes šotlastele, kes ei täitnud enda peale võetud ülesandeid ning tõmbusid poolel teel rünnakust tagasi, võimaldades venelastel rootslaste rünnaku veriselt tagasi lüüa.94

15. märtsil 1574 üritasid rootslased Pontus de la Gardie juhtimisel vallutada tormijooksuga ka lähikonnas asuvat Toolse linnust, ent kuna ettevalmistused olid nõrgad ning rünnakut üritati ilma suurtükiväe toetuseta, „kõrvetasid nad seal oma näpud ja jäid mõne mehe kaotusega häbisse“. 95 Christian Kelchi järgi aga kallaletungijad „kihutati suurte kaotustega tagasi“.96 Seda, et rootslaste ja šotlaste kaotused olid pigem suured, nagu väidab Kelch, ega piirdunud Russowi pakutud mõne mehe kaotusega, väidavad ka teised, näiteks sündmuste kaasaegse ajaloolase Johannes Messeniuse väitel olevat just šotlaste kaotused Toolsel olnud suured.97

17. märtsil sai tavalisest kõrtsikaklusest alguse šoti jalaväelaste ja saksa ratsameeste vihane lahing, mille käigus lõid sakslased B. Russowi andmeil ühe tunni jooksul maha umbes 1500 šotlast, samal ajal kui nad ise kaotasid vaid 30 meest. Russowi järgi said tapatalgud alguse šotlaste tegevusest, kes haarasid kõrtsikakluse järel oma valdusse suurtükid ning hakkasid nendest sakslasi laskma. Nood tungisid seepeale omakorda šotlastele kallale, murdsid püssimeeste lahingurivi ning tapsid „neid hulgaviisi nagu lambaid, ja talupojad, kes samuti šotlasi ei sallinud, tulid sakslastele appi ja tapsid ka palju šotlasi, kes varju ja peitu olid pugenud“. Lahingus sai haavata ka võitlevaid pooli lahutada püüdnud šotlaste pealik Archibald Ruthven. Šoti ratsalipkonnad lahingusse ei sekkunud.98 W. Tawaststjerna andmeil toimus sakslaste ja šotlaste vahel kaheksa päeva jooksul mitu kokkupõrget. Nii tapeti 17. märtsi kokkupõrkes kohe 300 sakslasi rünnanud šoti jalameest, 400 linnuse ründamisel haavata saanud jalameest ning 100 šotlastega kaasas olnud naist. Kolm päeva hiljem tapsid sakslased veel 300 Virumaal kokkuriisutud saagiga sõjaleeri tagasi pöörduvat šotlast ning põletasid 25. märtsil linnuse alt lahkudes ühte hoonesse sisse veel 80 šotlast. Seega tapsid sakslased Rakvere all kokku umbes 1080 šoti jalameest. Kuna šotlastelt võeti enne Rakvere linnuse alt lahkumist relvad, olevat ka rüüstamise pärast vihased talupojad neist üsna paljud enne Tallinna jõudmist maha löönud. Nende arv pole teada.99

Roger B. Manningi arvates jäi umbes kolmest tuhandest Rakvere piiramisel ja Toolse linnuse ründamisel osalenud šoti jalamehest lõpuks ellu ainult ligi viissada: kuni 1500 tapeti kokkupõrkes sakslastega Rakvere linnuse juures ja talupoegade käe läbi ning ülejäänud tuhatkond meest hukkusid lahingutes Rakvere ja Toolse all.100 Väike hulk ellujäänud šotlasi põgenes linnuse juurde, kus venelased võtsid nad esialgu rõõmuga vastu, kuid vangistasid siis ning viisid Moskvasse. B. Russowi teatel valetasid Rakvere venelased, et nad võtsid šotlased lahingus vangi ning „need vaesed mehed, arvult üle 70, tapeti Moskvas üsna haledasti“.101

Šoti palgasõdurid haakpüssiga.

Viimane teade on siiski vale. Moskvasse viidud šotlaste tegelikku saatust kirjeldas lähemalt tollane Inglise Vene kaubakompanii agent Moskvas Jerome Horsey, kelle teatel toodi sinna vangidena Liivimaalt 85 üsna kehvas olukorras šoti palgasõdurit, nende hulgas oli ka kolm inglast. Tal õnnestus nad oma seisundit ja mõju tsaari õukonna juures kasutades vabaks osta ning Moskva lähedale Bolvanovkasse elama paigutada. Ühtlasi õnnestus tal tsaarile selgitada, et šotlased ja teised rahvad erinevad oluliselt tema vihavaenlastest rootslastest, poolakatest ja leedulastest ning et esimesed, olles vangidena ilma jäänud oma sissetulekust, on valmis palga eest teenima iga kristlikku valitsejat, kaasa arvatud Vene tsaari. Nähtavasti mõjus viimane argument veenvalt, sest üsna varsti moodustatigi välismaistest palgasõduritest 1200-meheline väeosa, mille juhtideks määrati nende seast igale rahvusele oma kaptenid. Šotlaste kapteniks sai Jeamy (Jemmy) Lingett, keda J. Horsey iseloomustas vapra ja ausa mehena. Neile maksti palka, anti uued rõivad, igapäevane toit ja jook, hobused ja hobusemoon ning relvad: püssid, mõõgad ja püstolid. Väeosa saadeti võitlema krimmitatarlaste vastu Venemaa lõunapiirile, kus neist olnud rohkem kasu kui kümme korda suuremast venelaste väest. Tatarlased, kes ei tundnud euroopalikke võitlusviise ega olnud harjunud tulirelvadega, põgenesid nende eest kabuhirmus. Rahulolev Ivan IV andis palgasõduritele, teiste seas ka šotlastele maad ning paljud neist abiellusid Liivimaalt pärit kaunitaridega, lõid perekonna ning elasid tsaari ja rahva poolt soosituna.102

Kuna piiramine oli ilmselt ebaõnnestunud, lahkus rootsi vägi 25. märtsil Rakvere linnuse juurest Tallinna. B. Russowi sõnul laastasid rootslased, kes nägid pärast kolmandat ebaõnnestunud tormijooksu, et neil ei õnnestu Rakveret vallutada, Tartu piiskopkonda, Viru- ja Järvamaad seal tappes, röövides ja põletades.103

Rakvere piiramist kirjeldas vastaspoolelt Ivan IV teenistuses olnud saksa päritolu opritšnik Heinrich von Staden, kes täiendas B. Russowi loodud pilti nii mõnegi iseloomuliku detailiga. Samal ajal kui rootslased piirasid Rakveret, toimusid ärevad sündmused ka Venemaa lõunapiiril, kus tsaar isiklikult juhtis sõjakäiku Krimmi tatarlaste ja nende toel Vene ülemvõimu vastu üles tõusnud Kaasani ja Astrahani tatarlaste vastu.104 Tõenäoliselt oli just see peamine põhjus, miks Rakverele ei saadetud appi sõjaväge, et linnust piiramisest vabastada.

Šotlaste ja sakslaste tüli Rakvere all oli venelaste vaatenurgast nende suur õnn, sest Vene seaduste järgi ootas sõjamehi ja nende juhte, kes olid nende kaitsta olnud linnuse või linna ära andnud, kodumaal surmanuhtlus. Kui nad oleksid aga vaenlase poole üle läinud, siis oleks neid kui vandemurdjaid igal kirikupühal meelde tuletatud ja igaveseks ära neetud. Seetõttu rõõmustasid venelased üliväga ning leidsid sakslaste ja šotlaste üle nalja visates, et koer sõi koera ära (собака собаку и съела). Rakvere linnuses olnud sõjamehed said tsaarilt autasu, eriti aga vojevood vürst D. B. Priimkov-Rostovski ja sakslasest tõlk Simon Kerkeling. Viimane sai kaks head saksa hobust, 400 rubla raha, 400 setverti maad ja võis valida endale Narvas parima talle meeldiva maja. Vojevood sai truu teenistuse eest kingiks Kargopoli maakonna kolme aasta sissetuleku.105

Rakvere piiramise ajal said sõjavange ka rootslased. Teiste seas oli näiteks vürst Andrei Zasekin, keda hoiti Paide vojevoodi vürst Mihhail Vassiljevitš Obolenski andmeil 1574. aasta sügisel vangistuses Haapsalus. M. V. Obolenski tegi Tallinna bürgermeistritele, raele ja sõjalisele juhtkonnale ettepaneku vangid ja eriti vürst Andrei välja vahetada või välja osta.106 Kahjuks pole teada, millised tagajärjed ettepanekul olid. Üsna varsti pärast piiramise lõppemist tegid venelased ja tatarlased rüüsteretke Harjumaale ning said B. Russowi sõnul tagasi ja ajasid ära suurema osa Rakvere piiramise ajal röövitud loomadest.107 Tasuretked Rakvere piiramise eest korraldasid venelased 1575. aasta talvel ja suvel. Jaanuaris kogunes B. Russowi sõnul suur vene vägi Rakvere alla, jõudis kuu lõpus Tallinna alla, kuid suundus sealt edasi ning rüüstas Läänemaal ja saartel, Pärnu kandis ja Põhja-Lätis.108 Teine vene vägi kogunes juuni alguses samuti Rakveres, seisis seal kuu aega laagris ning suundus siis Pärnu alla ja vallutas selle.109

Loe edasi Toimetised 2015.


89 Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota vuosien 1570 ja 1590 välinen aika. I. Helsinki, 1918–1920, lk 91–92. 
90 Samas, lk 97–98. 
91 Samas, lk 97–98, 100. 
92 Samas, lk 99.
93 Russow, B. Liivimaa… lk 223.
94 Samas; Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota… lk 100–101; Tender, E., Blumfeldt, E., Liiv, O., Soom, A., Linnus, F., Kõpp, J., Saareste, A., Suits, G., Puksoo, F., Põldmäe, R., Tuulse, A. Eesti ajalugu. III. Rootsi ja Poola aeg. Tartu, 1940, lk 27. 
95 Samas. 
96 Kelh, Chr. Liivimaa ajalugu. Tartu, 2004, lk 234; Russow, B. Liivimaa… lk 223–224. 
97 Dow, J. Ruthvens army in Sweden and Esthonia. – Historisk Arkiv, nr. 13, Stockholm, 1965, pp. 88. 
98 W. Tavaststjerna andmeil oli saksa ratsamehi piiramise lõpul rivis 1841, kui paljud neist osalesid kallaletungis šotlastega, pole teada. Russow, B. Liivimaa… lk 224–225; Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota… lk 100–101. 
99 Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota… lk 100–101.
100 Manning, R. B. An Apprenticeship in arms: the origins of the British Army 1585–1702. New York, 2006, pp. 83. 
101 Oma kroonikas suhtus B. Russow šotlastesse kui kalvinistidesse eelarvamuslikult ja ilmse halvakspanuga ning kujutas neid seetõttu äärmiselt negatiivses valguses. Ta ei salgagi, et pidas neid halvaks, kuna tegemist oli kalvinistidega, väites, et „see aga oli iseäralik Jumala arm, et šotlased saksa keelt ei osanud; muidu oleks nii mõnelegi inimesele nende ketserlus külge hakanud nagu nad mitte ainult selle, vaid samuti paljude teiste pahategude poole kaldusid“. Seetõttu tuleks B. Russowi andmeisse šotlaste kohta suhtuda ettevaatlikult. Russow, B. Liivimaa… lk 222, 225–226. 
102 Jerome Horsey (u 1550–1626) oli aastail 1572–1591 alguses Inglise Vene kaubakompanii agent, seejärel alates 1585. aastast kuninganna Elizabeth I saadik Venemaal. Inglismaale tagasi pöördunult kirjutas ta memuaarid oma Venemaal veedetud aas- tatest. Горсей, Д. Записки о Московiи XIV вѣка. С.-Петербургъ, 1909, стр. 42–43. 
103 Samas, lk 224.
104 Штаден, Г. О Москве Ивана Грозного. Записки немца опричника. Москва, 1925, стр. 115. 
105 H. Stadeni järgi kasutas ta oma võimalust rumalalt ning jäi ilma suuremast osast targu talitamise korral saada olnud sisse- tulekust. Штаден, Г. О Москве Ивана Грозного… стр. 118. 
106 Русские акты Ревельскaго… ст. 205–206. 
107 Russow, B. Liivimaa… lk 227. 
108 Samas, lk 235–239.
109 Samas, lk 241.

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm

Šoti jõumängud Rakvere linnuses 18.07.2021 kell 12.00

Ajalooblogi: Arheoloogilised leiud piltidel

Käesoleva aasta kevadel alustas muuseum oma arheoloogia kogu pildistamist. Nüüdsest on andmebaasis MuIS (www.muis.ee) võimalik üle 800 museaali juures lisaks tekstilisele kirjeldusele näha ka pilti. Ja pilt, teadagi, räägib rohkem kui sada sõna. Pildistamine sai teoks tänu Virumaa Pärimuskultuuri toetusmeetmest saadud toetusele. Fotograafiks oli muuseumi hea koostööpartner Toomas Tuul.

Muuseumi arheoloogiakogus on 11585 museaali. Kogus on Virumaal toimunud arheoloogiliste kaevamiste leiud ja juhuleiud. Pildistamiseks tehti valik relvade, müntide ja ehete hulgast, kuna  eeldasime, et need võivad kasutajatele kõige rohkem huvi pakkuda.

Siin mõned näited meie kogus leiduvast

RM 4873 A 165:215 Pitsatsõrmus, umbes 1550 – 1650. Leitud Rakvere linnusest 1989.

RM 4873 A 165:237 Pitsatsõrmus, umbes 1550 – 1650. Leitud Rakvere linnusest 1989.

RM 3666 A 75:165 Kaelaehe, umbes 1450 – 1550. Leitud Rakvere linnusest 1975 – 1978

RM 2009 A 39 Spiraalsõrmus maopea kujutisega. Valmistusaeg teadmata. Juhuleid Rakverest Vase tänavalt 1964.

RM 5020 A 170:317 Ripats koos kuljusega. Leitud Rakveres, Teatrimäe kaevamistel 1989
RM 5025 A 171:303 Hansasõlg, umbes 13. – 14. sajand. Leitud Rakveres, Teatrimäe kaevamistel 1990.

RM 4943 A 178 Mõõk, umbes 9. – 10. sajand. Leitud maaharimise käigus Põdruselt 1990.a.

RM 4873 A165:80 Ammu päästeketas, umbes 1400 – 1500. Leitud Rakvere linnusest 1989

RM 3666 A 75:159 Münt, Johan III kaks ööri 1573. Leitud Rakvere linnusest 1975 – 1978.
http://www.rahvakultuur.ee

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Toolse linnus II

Muinasaegne Toolse sadamakoht jäi kasutusele ka keskajal. Taani hindamisraamatus Toolset ei nimetata, kuid Toolse küla ilmus esmakordselt kirjalikesse allikatesse 1425. aastal, mis lubab arvata, et see võis olemas olla juba ka 14. sajandil.

Toolse sadam

Toolse linnuse ehitamise põhjuseks peetakse sadama tekkimist praegusest linnusest läände jäävale lahele keskajal, ilmselt juba 13.–14. sajandil. Sadama ülekandumise jõesuust lahele põhjustas ilmselt kaubalaevade süvise suurenemine. Jäänukina endisest sadamakohast on veel tänagi Toolse lahele alles jäänud omaaegse lainemurdja jäänused, mille rannapoolsel küljel asuski sadam. Esmakordselt mainiti Toolse sadamat 1437. aastal Viiburi ja Tallinna linna omavahelises kirjavahetuses kui kohta, kus toimus Soome ja Eesti talupoegade vilja ja soolasilgu vahetuskaubandus.[1] Samuel Waxelbergi 1683. aastast pärit Toolse neeme ja linnuse plaani ääremärkuse kohaselt olnud sadamakohas 9 jalga (2,7 m) vett. Kuna Põhja-Eesti rannik on jääajajärgsel ajal järjepidevalt kerkinud, oli vesi sadamakohas keskajal ehk mõnevõrra sügavamgi.

Lisaks sellele, et Toolse oli Rakvere sadamakoht, mille kaudu rakverelased olevat pidanud tähelepanuväärset kaubandust, toimus Toolse sadama kaudu nähtavasti laiaulatuslikult ka kohalike Harju-Viru vasallide teraviljakaubandus välismaiste kaupmeestega.[2] 1346. aastal kehtestati Hansa määrus, milles sätestati, et kaubaliiklus on lubatud ainult Tallinna, Riia, Pärnu ja Tartu kui laoplatside kaudu. Otse välismaiste kaupmeestega kauplemine oli laoplatsidel keelatud ning toimus ainult kohalike kaupmeeste vahendusel. Selline korraldus võimaldas nende linnade kaupmeestelt maapiirkondadest pärit saadused odavamalt kokku osta ning kallimalt edasi müüa. Tänu sellele kontrollisid nimetatud linnad kaubavooge, nõudsid tollimaksu ja üritasid keelustada nn kõrvalsadamate – sh ka Toolse – kasutamise kaubavahetuseks.[3]

1806. aastal viibis Toolsel Eduard Philip Körber, kes muu hulgas koostas ka Toolse linnuse maa-ala plaani. Plaanil: A – linnuse varemed; B – kõrts; C – vana mullast kaitsevall; D – vallikraav; E – vana mahajäetud sadamakoht; F – uus sadamakoht

Toolse küla (Tholis) nimetati esmakordselt 16. oktoobril 1425. aastal, mil ordumeister Cisse von Ruthenberg läänistas Dietrich von Uexküllile ja tema pärijatele Eilard Wrangelilt ostetud valdused, mille hulgas oli ka Toolse rannaküla.[4]

1427. aastal sai Dietrich von Uexküll Saare-Lääne piiskopkonna toomhärraks. Ilmselt andis ta pärast seda oma valdused üle pärijatele. Igal juhul müüs tema vend Conrad need 1. juulil 1430 Frederik Wrangelile. Teiste seal olid nende hulgas nimetatud ka Toolse küla kolm talu. Frederik von Wrangellist on teada, et ta oli abielus Dietrich von Uexkülli õe Luitgardega, kellega neil oli poeg Vicke (†1470).[5]

Wrangellide majalinnus

Arvatavasti ehitati 14. sajandi lõpul või 15. sajandi alguses sadamakoha kaitseks Toolse neemiku tippu kahekordne majalinnus, mis võis kuuluda Wrangelite aadliperekonnale. Igatahes väidetakse nende perekonnaajaloos, et Vicke von Wrangeli valduses olnud 1469. aastal Kaliküla (Kalligal), Asse, kolm taluperet Toolse külas (Tolss), Selja mõis ja Tolsburg.[6] Antud juhul tahaks uskuda, et nimetust Tolsburg kasutati just sadamakohas asuva majalinnuse kohta, milles Wrangelite perekond ka suviti elas. 17. sajandi keskpaigast pärinevas Saksamaa topograafia osas, mis käsitles Liivimaad, väitis selle autor Martin Zeiller, et Toolse linnus ehitati 1219. aastal. Kuna ta ei nimeta oma allikat, pole selle teate väärtust mingil moel võimalik hinnata, kuid kõik ülejäänud Toolse kohta esitatud andmed on õiged. Zeiller teadis, et linnus asub poolel teel Tallinna ja Narva vahel, 3 miili kaugusel Rakverest ning esitas olulisemad Liivi sõjaga seostuvad faktid.[7]

Johann Wolthus von Herse plaan

Ordulinnuse ehitamist Toolse neemikule senise majalinnuse kohale, seostatakse 7. jaanuaril 1470. aastal ordumeistriks valitud Johann Wolthus von Hersega.[8] Viimasel oli ordumeistriks saamise ajaks selja taga juba korralik karjäär. Ta oli 1451. aastal Maasilinna (Soneburg) kumpan, aastail 1459–1463 arvatavasti Narva foogt, aastail 1466–1468 Pihkva vürstiriigi piiril oleva olulise Aluksne (Marienburgi) komtuurkonna komtuur ning aastail 1468–1470 Tallinna komtuur.[9]

Ordumeistriks saanuna seisis ta vastamisi mitme olulise sise- ja välispoliitilise probleemiga. Sisemistest probleemidest oli tähtsaim ordumeistri võimu taastamine. Laveerimine ordusiseste poliitiliste rühmituste vahel oli sundinud varasemaid ordumeistreid tegema kompromisse, mille tulemusel meistri võim vähenes ning ordukapiitli võim suurenes. J. W. von Herse püüdis meistri võimutäiust taastada, sest välispoliitilised asjaolud nõudsid ordu efektiivset ja takistusteta tegutsemist. Selleks, et kapiitli mõju vähendada, surus ta 11. novembril 1470. aastal peetud ordukapiitli nõupidamisel läbi otsuse tuua ordumeistri residents Riiast üle Viljandisse ning moodustada meistri kammerpiirkond. Selle tarvis võttis ta oma otsevalitsemise alla tähtsaimad ordupiirkonnad: Viljandi (Fellin) komtuurkonna, Järvamaa (Jerwen) ja Põltsamaa (Oberpahlen) foogtkonna ning võib-olla hiljem ka Bauska (Bauske) foogtkonna. Tema poliitilised vaenlased nägid ordumeistri võimu tugevdamises katset opositsiooni mahasurumise järel ordu sekulariseerida.[10]

Välispoliitilistest ohtudest suurim oli Moskva vürstiriigist lähtuv oht Novgorodi vürstiriigi iseseisvusele. Herse arvates pidi ordu, juhul kui Moskoovia himustab Novgorodi alla neelata, minema kogu oma jõuga sellele appi. See oleks olnud nii kõigi Liivimaa riikide kui ka Hansa liidu huvides, sest Novgorodi, Hansa peamise kaubanduspartneri ja Liivimaa ning agressiivse Moskoovia vahelise puhverriigi langemine viimase võimu alla oleks mõjunud halvasti hansakaubandusele ja kujutanud otsest ohtu Liivimaa riikide iseseisvusele. P. Johanseni viitel tegutsesid Liivi Ordu ja Hansa Liivimaal käsikäes. Kui ordul oli Novgorodiga tüliküsimus lahendada, toetas ordut tõhus hansakaubanduse blokaad, kui oht ähvardas kaubandust, ei kõhelnud ordu vajadusel kaupmehi sõjalise jõuga toetamast. Nii ka antud juhul.[11] Et reaalne oht Novgorodile oli olemas, tõestasid ilmekalt ka käimasolevad sündmused. 14. juulil 1471. aastal toimunud Šeloni lahingus purustas Moskva suurvürsti Ivan III viietuhandemeheline sõjavägi Novgorodi umbes 30 000 mehelise sõjaväe. J. W. von Herse välispoliitiline plaan nägi ette liidulepingu Novgorodi ja Leedu vürstiriigiga ning Moskva-meelse Pihkva vürstiriigi vallutamise, et viimane Moskva-vastasesse liitu kaasata. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et tema plaanide täitumine ning Novgorodi iseseisvuse hoidmine oleks võinud oluliselt muuta piirkonna geopoliitilist olukorda ning ajaloo kulgu.

1471. aasta alguses otsustas J. W. von Herse ehitada poolele teele Tallinna (Reval) ja Narva vahele Toolse neeme tippu sealse sadamakoha juurde uue ordulinnuse. Kuna ta lasi selle ehitada ilma orduvendade ja kapiitliga nõu pidamata, oma ainuisikulisel otsusel, süüdistati teda hiljem mõtlematus raiskamises, millega ta tekitanud kaose ordu rahanduslikus olukorras.[12]

Linnus pidi kaitsma sadamat Rootsi mereröövlite eest ja vajadusel tõkestama üle Narva jõe tungivate venelaste edasipääsu Tallinna suunas, saades seega osaks Venemaa vastu suunatud piirikindlustuste süsteemist ning tagama Toolse sadama kaudu toimuva ordu ja orduvasallide teraviljakaubanduse. J. W. von Herse vaenlased süüdistasid teda muuhulgas suhete rikkumises Rootsiga, kes võtnud linnuse ehitamist enda vastu suunatud rünnakuna, samuti kahtlustanud nad ordut ning suhtunud sellesse vihaga.[13]

Linnuse ehitamiseks võõrandati Vicke von Wrangelilt rajatava linnuse ümber loodava foogtkonna heaks Selja mõis ning sellega koos ka neile kuuluv majalinnus Tolsburg, mille asemele uus linnus rajati. Nagu pilkeks nimetas J. W. von Herse selle Vredeborgiks (eesti k rahulinn, ka Vredeborch, Fredeborg, Fredeborch). Uut nime on esmakordselt kirjalikult mainitud 13. augustil 1471. aastal, mil ta kirjutas oma uues linnuses viibides, „uff unnseres ordens vesten Vredeborg”, Saksa ordu kõrgmeistrile kirja, kus ta oma Venemaa-poliitika põhiseisukohti selgitas.[14]

Pärast J. W. von Herse kukutamist 1471. aasta oktoobris, pandi Saksa Ordu kõrgmeistrile saadetud kaebekirjas talle süüks, et ta ehitas linnuse maale, mille suhtes orbunud Vicke Wrangeli pärijatel (originaaltekstis lastel) oli seaduslikke nõudeid.[15]

J. W. von Herse huvi linnus Toolse sadamakohale rajada oli poliitilise ja sõjalise kõrval kindlasti ka majanduslik. Ühest küljest sai ordu nüüd kasu sadama kaudu käivast kaubavahetusest, teisest küljest tõusis aga tema mõjuvõim Harju-Viru vasallide üle. Kuna Toolse sadamas oli linnus, sai ordu vajadusel tõhusalt tõkestada vasallide teraviljakaubandust, mis toimus mõjusa majanduspoliitilise hoovana muidu iseteadlike vasallide suhtes. Harju-Viru vasallidele ordu mõjuvõimu selline suurenemine, eriti kui sellega käis kaasas ühe vasalliperekonna huvide räige rikkumine, eriti ei meeldinud. See samm viis Harju-Viru vasallid eesotsas Wrangelitega ordus kujuneva J. W. von Herse vastase opositsiooni toetajaiks.[16]

Toolse linnuse ehitamine ja J: W. von Herse langus

Linnuse ehitamine algas juba 1471. aasta talvel. Selleks rakendati tööle talupojad Karksi (Karkus), Viljandi, Põltsamaa, Aluksne, Järva ja Rakvere (Wesenberg) ordupiirkondadest. Ehituse jaoks olevat Tallinnast tellitud suur kogus rauda ning ehitajate jaoks soola ja muud vajalikku. Talupoegadele olevat see J. W. von Herse vaenlaste väitel olnud pingutus, millest nad suurivaevu toibunud. [17]

Wilhelm Siegfried Stavenhageni 1859. aastast pärineval gravüüril on kujutatud vaadet Toolse linnusele Kunda Kronkskaldalt

Toolse linnuse ehitamine muutis ka Rakvere linnuse toonase foogti Dietrich Lappe von Koningeni ordumeistri leppimatuks vaenlaseks. Toolse foogtkonna rajamiseks kärpis ordumeister Rakvere foogtkonna valdusi ning seeläbi ka võimu ja sissetulekut, Rakvere foogt kaotas kontrolli Toolse sadama üle. Seetõttu püüdis Lappe von Koningen Vredeborgi ehitust igal võimalikul viisil takistada ja edasi lükata, nii sai temast näiteks Toolse Wrangellite õiguste eest võitleja ordus. Selle eest tagandas J. W. von Herse ta Rakvere foogti head sissetulekut pakkuvalt ametikohalt ning sundis kogu ta varem kogutud varandust Rakverre maha jättes taanduma täiesti tähtsusetu ning palju väiksemat sissetulekut võimaldava Pärnu komtuuri ametikohale.[18] Kõigi muude tegude hulgas, mis vaenlased J. W. von Herse süüks lugesid, figureeris ka Rakvere foogti majanduslik ruineerimine. Viimane jäänud Rakverest sunnitud lahkumise järel nii vaeseks, et ei suutnud aasta lõpul isegi teenijatele palka välja maksta.[19]

1471. aasta sügisel vangistasid J. W. von Herse kaasvennad ta Bernd von der Borchi – maamarssali, kelle Herse ise oli juulis ametisse kinnitanud – juhtimisel Helme (Helmet) linnuses ning tõukasid võimult. Järgmise aasta oktoobris ta suri, tõenäoliselt mõrvati (peksti surnuks) Võnnu (Wenden) linnuses, kus teda vangistuses peeti.[20] Ka uueks ordumeistriks saanud Bernd von der Borchi valitsusajal (1471–1483) jätkus linnuse ehitamine, Wrangelitele nende valdusi ei tagastatud, kuid Vredeborg nimetati taas Tolsburgiks.[21] Paralleelnimetustena käibisid saksakeelsetes dokumentides ja allikates ka Tolsborg, Tolsborch, Tolszborch, Dolscheburck, Tolsburch, Tolesborch, Toelsburch, Tolßborch, Tollsburg, Tuhlßborgh, Tholsborck.

Toolse linnuse varemed (Foto: Richard C. E. Kirchhof, 1920.–1930. aastad; Tartu Ülikooli Raamatukogu Kunstiajalooline Fotokogu)

Kaasaegsete hinnangu Hersega toimunu kohta kordas üle ka Balthasar Russow:

Pärast Johann Osthoff von Mengedeni valiti Johann von Woldhusen Liivimaa meistriks, kes ehitas Virumaal Toolse lossi. Seejärele, kui ta poolteist aastat valitsenud oli, tõugati ta oma orduvendadest vastu iga korda ja kohut meistri ametist ära ja vangistati Helmes ning viidi Võndu, kus ta vangipõlves suri, mispeale suur häda ja karistus Liivimaa peale tuli.[22]

Bernd von der Borchi saatus ordumeistri ametis ei toonud talle ka lõppeks erilist au, 1483. aastal pani paavst ta kirikuvande alla ning ta pidi ordumeistri ametist tagasi astuma. J. W. von Herse saatus on hea näide sellest, kuidas väikeste inimeste lühinägelikud huvid võivad nurjata silmapaistvate isiksuste üldiseid huvisid silmas pidavad ettevõtmised ning nõnda küll lühiajalises perspektiivis isiklikku edu, kuid kogu maale pikemas perspektiivis hukatust ja hävingut kannavad.

Järgmises postituses tuleb juttu Toolse foogtkonnast ja selle valdustest ning neid valitsenud foogtidest.


[1] Päiviö R. Mikä tappoi seprakaupan? Turkku, 2009, lk 75.
[2] Cröger C. Geschichte Liv-, Ehst- und Kurlands. Theil 1: 1159-1346. St. Petersburg, 1867, S 220.
[3] Johansen P. Hansa tähendus Liivimaale. – Kaugete aegade sära. Tartu, 2005, lk 384.
[4] LUB VII S. 254, nr 360.
[5] EAA 1674, 2, 219: 201.
[6] Baensch H. v. Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zwölfhundertfünfzig bis auf die Gegenwart. Berlin – Dresden, 1887, S 107. Wrangell G. von. Geschichte der Wrangel… S 46.
[7] Viide on teose teisele väljaandele, esimene väljaanne ilmus 1652. aastal. Merian, M. Sr., Zeiller M. Topographia Electorat, Brandenburgici et Ducatus Pomeraniae. etc. das ist Beschreibung der Vornembsten vnd bekantisten Stätte vnd Plätz in dem hochlöblichsten Churfürstenthum vnd March Brandenburg; vnd dem Hertzogtum Pommeren, zu sampt einem doppelten Anhang, Vom Lande Preußen vnnd Pomorellen Von Lifflande vnnd Selbige berüffenisten Orten. Topographie Livoniae, Das ist Beschreibung der vornehmsten Städte und Oerther in Liffland. Frankfurt am Main, 1680, S 28.
[8] Ka Walthwss, Wolthusz, Wolthuss, Wolthuws, Wolthuesz, Wolthues, Volthus, Walthusze, Wolthussen, Wolthuszen, Wolthusen, Walthausen, Herse, Herße, Hersze, Heerse, Heersze, Hertze, Kerse, Fersen. Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. – Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Bd. 12. Köln1993. S 693.
[9] Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig… S 694.
[10] Stavenhagen O. Johann Wolthuss von Herse, 1470-1471 Meister des Deutschen Ordens zu Livland. Riga, 1897, S 50-51.
[11] Johansen P. Hansa tähendus Liivimaale. – Kaugete aegade sära. Tartu, 2005, lk 378.
[12] Stavenhagen O. Johann Wolthuss von Herse… S 1.
[13] Samas, S 51–52.
[14] Samas, S 28.
[15] Samas, S 24.
[16] Johannsen P. Toolse loss. – Odamees, Nr. 3, 1928.
[17] Stavenhagen O. Johann Wolthuss von Herse… S 19, 51-52.
[18] Samas, S 24.
[19] Samas, S 24.
[20] Turnbull S R. Crusader Castles of the Teutonic Knights: The stone castles of Latvia and Estonia 1185–1560. pp. 44.
[21] Hueck W. v. Die Herkunft der Ritterschaftlichen Geschlechter in Wierland zu schwedischer Zeit. – Beiträge zur Baltischen Geschichte. Bd., 1. Hannover-Döhren, 1973, S 262.
[22] Balthasar Russow. Liivimaa kroonika. Stockholm, 1967, lk 60.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Toolse linnus I

Kuna käesoleval aastal möödub 550 aastat Toolse linnuse rajamisest, pühendame järgnevad blogisissekanded Toolse linnusele. Esimene neist räägib Toolse piirkonnast muinasajal, järgnevad aga juba linnuse rajamisest, toimimisest ümbruskonnas olulise tõmbekeskusena ja hävingust. Juttu tuleb ka linnuse konserveerimisest kaasajal.

Toolse muinasajal

Toolse sadam oli ainuke kergesti ligipääsetav sadam Virumaa lääneosas. Siit läks tee sisemaale, Virumaa viljarikastesse piirkondadesse. Juba muinasajal oli Toolsel mõnekilomeetrise vahega kaks linnust.

Esimene neist, Toolse Ussimägi, asub Toolse jõe idakaldal umbes 3 km jõesuust ülesvoolu. Linnus paikneb kitsal (kõige laiem on idapoolne ots – 30 m), ida-lääne suunalisel 140 m pikkusel neemikul ja on kolmest küljest kaitstud järskude, 14 m kõrguste nõlvadega. Neemiku idaosas kaitseb linnust 1,2 m kõrgune vall ja selle ees paiknev lai vallikraav. Otsavalli ees põllul on avastatud asula kultuurkiht. Linnuse hoovi kultuurkihist leitud käsitsivalmistatud keraamika pärineb esimese aastatuhande teisest poolest.[1]

Teine, Toolse jõe suust ja mererannikust mõnisada meetrit jõge mööda ülespoole jääv, jõe idakaldal paiknev linnus oli ilmselt mõeldud jõesuus asuva sadama ja kaubitsemiskoha kaitseks. Ometi puudub Toolse linnusel märkimisväärne kultuurkiht, mis näitab, et seal pole olnud alalist elanikkonda, küll aga võis sadamakoha, so jõesuu naabruses või linnuses olla ajutine kergetest ehitistest koosnev asula. 1955. aastal toimunud arheoloogilistel kaevamistel leitigi linnuseõue katvast leiuvaesest kultuurkihist põlenud savitihendite katkeid, millest osal oli säilinud punutise jälgi. Arvatavasti pärinevad need vitstest punutud ja saviga määritud seintega, postidele toetuvatest varjualustest. Kuigi dateerimist võimaldavaid leiud puuduvad, arvatakse linnus pärinevat muinasaja lõpust.[2] Ilmselt on just seda linnust silmas peetud 1359. aastast pärinevas Ojaküla ja Kaliküla vahelist piiri käsitlevas dokumendis, kus mainitakse ühe piirimärgina kõrget linnamüüri (Ouersten Borchwall).[3] Kas linnus oli sel ajal veel kasutuses või mitte, pole teada.

Toolse linnused ( Maa-amet )

Põhja-Eesti ranniku kaubitsemiskohtade, sealhulgas Toolse sadama tähtsus, tõusiski eriti 12. sajandi lõpus. Seda tunnistab noorema rauaaja lõppu kuuluvate aardeleidude rohkus sellest piirkonnast.[4]

Aarne Michaël Tallgren nimetas Kundast leitud noorema rauaaja aaret, mis sisaldas 13 saksa, 87 anglosaksi, 20 araabia münti.[5] Tõenäoliselt on tegemist 1894. aastal Toolse jõe äärest leitud aardega, kus rahasid olnud „pääle saja; nad on 11 aastasajast ja nende seas on Arabia, Angelsaksi, Saksa ja Baieri rahasid”. Aarde omandasid tolleaegsed Kunda tsemendivabriku direktorid Oscar Lieven ja Heinrich Bühring, kes selle Õpetatud Eesti Seltsile annetasid.[6] Aare olevat leitud kündmisel Kalikülast Johannes Teetlovi maalt ning toodud tsemendivabriku kontorisse. Leiukoht olnud „150 mtr. teest põhja pool, toa lähedal […] Kali küla selles osast, kust läheb Kunda as. Selja tee läbi”.[7] Evald Tõnissoni andmeil kuulus aardesse, 13 saksa, 88 anglosaksi ja 23 araabia münti.[8] Aarde kõige hilisem münt on dateeritud 1018. aastaga.[9] Hermann Dannenbergi määrangul oli aardes 13 saksa münti, mille hulgas kaks Kölnis vermitud keiser Otto III (983–1002) münti, üks Tielis vermitud Heinrich II (kuningas 1002–1024, keiser alates 2014) münt, üks Mainzis vermitud keiser Otto (kuningas 936–973, keiser alates 962) münt, üks Augsburgis vermitud Heinrich II münt, kolm Liudolfi (suri 864/866) münti, viis Regensburgis vermitud keiser Heinrich II ja hertsog Heinrich V münti, üks Šveitsi ja üks tundmatu münt, 87 anglosaksi münti, mille hulgas 50 Æthelred II (978–1016), 9 Knut Suure (1016–1035) ja 28 järelmünti ning 20 araabia münti, mis on tal lähemalt määramata, kuid hiliseim neist pärines aastast 997.[10]

Toolse – Virumaa merevärav

Toolse linnuse tagamaaks on olnud Virumaa viljarikkad piirkonnad ja suured ning jõukad külad, mida kirjeldab juba Läti Hendrik öeldes, et Virumaa „on viljakas ja väga kaunis ning oma väljade tasasuse poolest avar maa”. Rüüsteretkel, millega seoses Henrik Virumaad nõnda iseloomustab, oli sakslaste peakorter hilisema Rakvere lähistel Tõrma külas, mis oli Taani hindamise raamatu (1241) andmeil oma 70 adramaaga üks suurimaid külasid Eestis.[11]

Paul Johanseni arvates kasutasid Toolse sadamat maaletulekuks ka Taani preestrid, kes 1220. aastal Virumaa rahvast ristima asusid. Taani hindamise raamatu järgi olid Toolse sadama alad läänistatud suurvasall Dietrich von Kyvelile, kellele kuulus 45 adramaa suurune Selja küla. Samale vasallile kuulus ka Rakvere linnuse ümbruses 239 adramaad. See näib viitavat Rakvere linnuse ja Toolse seotusele. Kellele kuulus Rakvere linnus ja seda ümbritsev ala, sellele kuulus ka Toolse – piirkonnale oluline sadamakoht.[12] 1249. aastal läänistas kuningas Erik Adraraha seni D. von Kyvelile kuulunud Seljast 40 adramaad Tallinna piiskopile. Viis adramaad Seljast – usutavasti Toolse sadama piirkond – jäi endiselt D. von Kyvelile.[13]

Kuna Toolse oli juba muinasaja lõpul oluline sõbrakaubanduse keskus, kus Soome ranniku ja saarestiku kalurid käisid oma soolasilku Eesti maameestega teravilja ja muude toiduainete vastu vahetamas, arvas P. Johansen, et Toolse võis sarnaselt teiste samalaadsete Virumaa rannikul paiknevate sadamakohtadega olla kuulunud teatud piirkonna külakogukondadele ning olnud nende ühishalduses nagu ka kogukonnale kuuluv ühismaa. [14]

Soome etnoloogi, keeleteadlase ja ajaloolase Kustaa Vilkuna arvates võis Toolse juba enne eestlaste muistset vabadusvõitlust olla põhjaranniku oluline halduskeskus. Tema arvates viitab sellele kohanimi – Toolse, soome Tuolinen (<*tōlisen, nom tōlinen) ning Toolse nimi kujunes vanast valitsejaid tähendavast sõnast, vanavene k stol „laud, troon”, gooti k stols „troon”, muinasrootsi stol „tool, troon”. Kohanimes pidavat see väljend olema mõistetav nagu näiteks venekeelne stolitsa „pealinn”. Saksa keeles olevat Toolse esialgne nimi võinud olla Stuhlburg, mis hiljem muutunud Tolsburgiks.[15]

Järgmises blogipostituses tuleb lähemalt juttu Toolse linnuse rajamisest

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm


[1] Tõnisson E. Eesti muinaslinnad… lk 223.
[2] Jaanits L., Laul S., Lõugas V., Tõnisson E. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982, lk 328, 338; Tõnisson E. Eesti muinaslinnad. Tartu – Tallinn, 2009, lk 222.
[3] Johansen P. 35 Regesten und Urkunden zur Gütergeschichte Harrien-Wierlands (Harju-Virumaa) im 13. Und 14. Jahrhundert. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft. Tartu, 1932, S 18.
[4] Jaanits L., Laul S., Lõugas V., Tõnisson E. Eesti esiajalugu… lk 399.
[5] Tallgren, A. M. Zur Arhäologie Eestis. II. Dorpat 1925, S. 148
[6] Kohalikud sõnumid. – Postimees, 1894, nr 198.
[7] AI 1, 103, 1. Püss V. 1932. Aruanne muinasleidude registreerimisest V-Nigula khk. 1932. a. suvel, 39.
[8] Tõnisson E. Eesti aardeleiud 9.–13. sajandil. – Muistsed kalmed ja aarded. Tallinn 1962, lk 195.
[9] Leimus I., Molvõgin A. Edise mündiaare 11. sajandist. – Eesti arheoloogia ajakiri, 1998, nr 2
[10] H. Dannenbergi järgi oli aardes Æthelred II münte 56, kuid siin tuleb eeldada trükiviga, segadus on ka teiste müntide arvuga. Dannenberg, H. Die deutschen Münzen der sächsischen und fränkischen Kaiserzeit. Bd. IV. Berlin, 1905, S. 882.
[11] Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, 1982, lk 199.
[12] Johansen P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen-Reval, 1933, S 139, 262.
[13] Trumm, U. Dietrich von Kyvel – Rakvere piirkonna suurvasall. – SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2017. Rakvere 2017, lk 28, 37. https://www.svm.ee/sites/default/files/inline-files/SA_Virumaa_Muuseumid_ Toimetised_2017-_0.pdf (23.05.2021)
[14] Samas, S 265.
[15] Vilkuna K. Suomalais-virolainen sepralaidos. – Kotiseutu, n:o 1, 1964, lk 16.

Ajalooblogi: Roela raamatukogu

Samaaegselt muu kultuurielu tärkamisega sai alguse ka Roela raamatukogu, mille arengust kuni 1944. aastani räägib järgmine postitus.

Raamatukogu asutamine ja esimesed kümnendid

1901. aastal anti luba muuta Roela valla algkooli raamatukogu avalikkusele kättesaadavaks maksuta külaraamatukoguks. Selle kohta säilinud kirjavahetusest Riia õpperingkonna kuraatori ja Eestimaa kubermangu rahvakoolide direktori selgus, et raamatukogu põhikirja esitas 1901. aasta kevadel Eestimaa kubernerile kinnitamiseks talupojaseisusest Jaan Soone, kes kinnitati kuberneri poolt ka raamatukoguhoidjaks. Paraku ei ole põhikirja projekti kirjavahetusele lisatud, kuid sellest selgus, et põhikirja soovitati teha kaks täiendust. Esiteks, keelati kõrvalistel isikutel (raamatute laenutajatel) lugeda raamatuid kooli ruumides ning teiseks, lubati raamatukogu äripäevadel avada alles pärast tundide lõppemist koolis. Raamatukogu järelevaatajaks nimetati Rakvere ülemtalurahvakohtu kohtunik Nikolai Janson, kuna tema kohustuste hulka kuulus nagunii vallakohtute asjaajamise revideerimine, mistõttu ta kaks korda aastas kõigis valdades sh Roela vallas isiklikult kohal käis. Samuti oli ta seotud raamatukogude sisseseadmise ja tegevusega varemgi ning osales karskusliikumises, olles seega raamatukogu järelevaatajaks igati sobiv isik. Loa avaliku raamatukogu tegevuse alustamiseks andis Eestimaa kuberner 23. juulil 1901.[1] Ilmselt aga tegelesid raamatute laenutamisega ka valla algkooli õpetajad, kes seal kogu aeg kohal olid.

Foto 11. Roela raamatukogu asus valla algkooli ruumides (RMF 105:132)

Ajalehe Eesti Postimees teatel olnud 1902. aasta alguses Viru-Jaagupi kihelkonnas Roela vallas „2 „raamatukogu ülewalpidamise seltsi“, pääle selle weel 2 pasunakoori, millest teine ka Roelas. Raamatukogu ülewalpidamise seltsid alustasiwad oma tegewust alles nüüd, talwel, kuid siisgi on liikmete arw mõlemis poole sajani tõusnud. Jõudu ja edasipüüdmist! Raamatute läbi saab silm selgitust, waim haridust“.[2] Millega täpselt tegu uudisnupukesest siiski ei selgu ning ka hiljem pole mingit sarnast seltsi Viru-Roelaga seoses enam nimetatud. Ilmselt oli tegemist arusaamatusest tuleneva infomüraga.

Kaljo-Olev Veskimägi väljaandes „Eesti raamatukogude ajaloo bibliograafia kuni 1917“ teises osas väideti, et 1909. aastal kujunes vallakoolis olev raamatukogu ümber Roela MKS-i raamatukoguks.[3] Raamatukogu pidamise võimalus oli sisse kirjutatud ka seltsi põhikirja, mille kohaselt, nagu eespool nimetatud, võisid seltsi raamatukogusse kuuluda nii üldhariduslikud kui ka muusikakunsti käsitlevad teosed ning noodid, tingimusel, et nad vastasid kehtivatele tsensuuri nõuetele.[4] Siiski pole Roela MKS-i aastaaruannetes ega eelarvetes aastail 1909–1916 raamatukogu mainitud ja sellele mingeid rahalisi vahendeid eraldatud, mis viib arvamusele, et raamatukogu siiski ei kuulunud toona veel seltsi katuse alla, vaid tegutses vallakoolis iseseisvalt. Ka raamatukogu poolt 1920.–1930. aastatel esitatud aruannetes väideti, et Roela MKS raamatukogu alustas tegevust alles 25. märtsist 1919.[5]

18.jaanuaril 1911 korraldatud Ülevenemaalise koolide loenduse ankeedi andmeil oli Roela vallakoolis asuvas raamatukogus 10 lasteraamatut ja 79 köidet metoodilist kirjandust ja ilukirjandust 10 rubla 34 kopika eest. Kooli 1910. aasta eelarvest – kokku 470 rubla 67 kopikat – oli raamatute ostmiseks ette nähtud 75 kopikat.[6] Samas pole võimatu, et raamatukogusse jõudsid lõpuks ka Roela MKS pidudel ette kantud näidendite tekstiraamatud.[7]

1919. aasta jõulupühade ajal annetas Viru Maakonnavalitsuse esimees Mihkel Juhkam Roela valla koolide (Roela ja Tammiku algkool) 600 marka raamatukogudele õppevahendite ostmiseks.[8]

Raamatukogu 1918–1940

Ka Eesti Vabariigi ajal pidas Roela Muusikalis-kirjanduslik Selts raamatukogu, mis kvalifitseerus riigi toetusele. Alates 1925. aastast täitis Seltsi raamatukogu ka Roela valla avaliku raamatukogu rolli, mis mõjus hästi kogu kasvamisele, sest uute raamatute muretsemiseks saadi toetust nii vallalt kui ka riigilt.

Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogu

Pärast seda kui Vabadussõja rindejoon 1918. aasta detsembris ja 1919. aasta jaanuaris Roela piirkonnast üle käis, avati Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogu alates 25. märtsist 1919. Roela 1921. aastal oli raamatukogus 70 raamatut ning selle tegevuspiirkonna moodustasid Roela mõis ning küla, Saara, Rünga ja Ristiküla. Piirkonna teine raamatukogu – Tammiku Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogu, mis tegutses alates 1901. aastast – paiknes Roela-Tammiku algkoolis ning omas 1000 raamatut. Selle teeninduspiirkonda kuulusid Rosenthali karjamõis, Tammiku, Ädara (Edara), Rasivere, Alavere, Liiva, Aravuse, Palasi ja Hanguse külad ning raamatukogu osakond asus Tudus. Tõenäoliselt oli Tammiku raamatukogu raamatute arv märgitud ekslikult, sest 1922. aasta alguses oli seal ainult 345 raamatut. 1921. aastal said mõlemad raamatukogud riigilt toetust kumbki 1000 marka (10 krooni).[9]

1918. aasta lõpus Roela valla Töörahva Nõukogu Hariduse Osakonnas koostatud skits valla kooliringkondadest, mis kattusid ka raamatukogu teeninduspiirkondadega: Roela raamatukogu teeninduspiirkonda kuulusid mõisa- ja vallakooli ringkonnad; Tammiku raamatukogu teeninduspiirkond kattus Tammiku algkooli ringkonnaga ning selle Tudu osakond Tudu kooliringkonnaga (ERA R-1246, 1, 4: 4)

1922. aasta alguseks oli Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogus 87 raamatut ning 1922. aasta lõpus 122 köidet. Uusi raamatuid osteti seltsi poolt eraldatud 1015 ja Haridusministeeriumi poolt eraldatud 985 marga ehk kokku 2000 marga (20 krooni) eest. Raamatuid laenutati lugejaile tasuta ning aastas 560 korral. Raamatukogu paiknes Roela valla koolimajas ning selle koguhoidjaks oli Roela algkooli juhataja Johannes Kask.[10] 1923. aastal määrati kogule taas riigipoolset toetust summas 2000 marka. Toetus anti ilmselt üle raamatutes, sest Muusikalis-kirjandusliku Seltsi juhataja E. Soone ja kirjatoimetaja H. Uueni allkirjadega volitus andis J. Kasele volituse vastu võtta „rahvaraamatukogule 1923 a. toetuseks määratud kahetuhande /2000/ marga eest eestikeelseid raamatuid“. Tundub, et J. Kasel oli arvepidamine kogus olevate raamatute üle pisut segamini, sest kui ta 1923. aasta alguses teatas, et 31. detsembril 1922 oli kogus 122 raamatut, siis aasta hiljem leidis ta, et 1. jaanuaril 1923 oli kogus hoopis 110 raamatut. 31. detsembril 1923 oli kogus 134 raamatut ning aasta jooksul laenutati raamatuid 469 korda. 1924. aastal määrati seltsile riigipoolseks toetuseks 3000 marka (30 krooni).[11]

Roela valla avalik raamatukogu

6. juunil 1924 võttis Riigikogu vastu Avalikkude raamatukogude seaduse, milles tehti kohalikele omavalitsustele alates 1925. aastast kohustuseks üleval pidada avalikke raamatukogusid. Selleks, et vältida olemasoleva raamatukogude võrgu dubleerimist, tegi Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing omavalitsustele ettepaneku loobuda uute raamatukogude rajamisest, vaid saavutada kokkuleppe olemasolevate raamatukogude pidajatega, et need võtaksid enda kanda avalike raamatukogude ülesanded ning saaksid selle eest endale omavalitsuse toetuse.[12]

Roela valla algkool oli ka 1920.–1930. aastatel raamatukogu asupaik (RMF 105:338)

16. märtsil 1925 teatas Roela vallavalitsus Viru Maakonnavalitsuse Haridusosakonnale, et Roela valla avalikuks raamatukoguks on Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogu. Teatega kaasnevast tabelist selgus, et omavalitsuse poolt anti Seltsile raamatukogu toetuseks 6000 marka (60 krooni), millest 1000 marka (10 krooni) oli määratud majanduslikeks kulutusteks ning 5000 marka (50 krooni) uute raamatute ostmiseks. Kuna Tammiku Rahvaraamatukogu Seltsi põhikiri jäi ümber registreerimata, anti Seltsi raamatukogu üle Tammiku algkoolile, kuid „raamatud, mis kooli kogusse ette ei ole nähtud, [on] vallavalitsuse korralduses“. Kellele need edasi anti pole teada, kuid pole võimatu, et need läksid Roela KMS kogusse. Sellega on ehk ka kogu järsk kasvamine 128 raamatu võrra aasta jooksul. Tabelist selgus ka, et tegutsema oli hakanud Ädara raamatukogu Selts, mille raamatukogu asus Ädara külas Toomasseni ruumides ning selle koguhoidjaks oli Lonny Toomassen. Kuna Tudu jäi valla keskusest kaugele, oli vallavalitsusel kavas avada sealses koolimajas raamatute väljaandmise punkt.[13]

Raamatute arvu muutused Roela avalikus raamatukogus[14]

AastaRaamatute arvRiigi toetusSeltsi/valla toetusLaenutusi aastas
1921701000 Emk  
192287985 Emk1015 Emk560
1923110 või 1222000 Emk 469
19241343000 Emk  
19251506000 Emk6000 Emk 
19262716710 Emk6000 Emk910
192733060 Ekr60 Ekr1075
1928 60 Ekr60 Ekr 
192935760 Ekr60 Ekr 
193043560 Ekr60 Ekr1543
1931  60 Ekr 
1933 60 Ekr60 Ekr 
1934u 750 (?) 60 Ekr 
1935 28 Ekr40 Ekr 
1936  65 Ekr 
1937 39 Ekr65 Ekr 
1938 23.11 Ekr65 Ekr 
193974727.33 Ekr65 Ekr2090
1940782   
1942u 900   
1943799 20 RM 

1926. aastal asus raamatukogu endiselt koolijuhataja korteris ühes 20 m² suuruses toas, mis ei vastanud raamatukogu pidamise nõuetele. Raamatud olid paigutatud ühte kinnisesse kappi, milles oli viis jooksvat meetrit riiuleid. Kapp oli raamatute hoiustamiseks piisavalt suur ning vastas raamatukogude kohta kehtivatele nõuetele. Raamatute kohta olid sisse seatud kaartkataloog ning raamatud olid nummerdatud vastavalt Avalikkude raamatukogude seadusele. Kogu oli avatud „7 päeva, nimelt igal päewal, millal keegi soowis“. Raamatute laenamine oli lugejatele tasuta, kogust laenati lugejale korraga kaks raamatut kaheks nädalaks ning viivist pidi üle aja käes hoitud raamatute eest maksma kolm marka päevas. Tundub siiski, et viimasest nõudest kinni ei peetud ehk olid siis kogu lugejad nii korralikud, et 1926. aastal ei nõutud kelleltki viivist ning raamatukogu ei saanud selle pealt mingit tulu. Kõik kogus olevad raamatud olid eestikeelsed. Kogu oma 365 päevase valmisoleku eest maksti raamatukoguhoidjale 1000 marka (10 krooni) aastas, ehk 83 marka 33 penni (83 senti) kuus. Raamatukogu tegevust juhtis kolmeliikmeline nõukogu, mille kinnitas vallavolikogu. Kuna volikogu protokolle pole säilinud, pole ka nõukogu liikmete nimed teada.

Registreeritud lugejaid oli kogus 46, kellest 17 olid mehed ja 29 naised. Vaatamata sellele, et lugejate hulgas ei olnud naised isegi kahekordses ülekaalus, laenutasid nad ometi kolm korda rohkem raamatuid kui mehed, naised 312 korda, mehed vaid 104. Tundub, et reeglist, kaks raamatut laenutajale korraga ei peetud alati kinni, sest raamatuid laenutati kokku 416 korda. Isegi iga kord kahe raamatu kaupa laenutades, pole kuidagi võimalik saada laenutuste arvuks 910, vaid 78 raamatut on antud liiast. Lugejate soolist kooseisu vaadeldes torkab silma, enamus lugejaid – kokku 39, neist 27 naist ja 12 meest – on nooremaealised, alla 30-aastased, kuna vanemate seas on neid ainult viis meest ja kaks naist. Mainimist väärib tõsiasi, et ühtegi lugejat polnud alla 15-aastaste poiste hulgas (tabel 8).[15]

Raamatute arvu muutus 1926. aasta jooksul liigiti ning nende laenutamine[16]

 Raamatuid   Laenu-tusi
Raamatud liikide järeleAasta algulTuli juurdeKanti mahaAasta lõpus 
Ilukirjandus92945181826
Üldteosed104 1416
Usu-, mõtte- ja kasvatusteadus89 1720
Ühiskonna- ja õigusteadus31 44
Keele- ning kirjandusteadus ja kunst61 76
Matemaatika, loodus- ja arstiteadus14 2126
Rakendusteadus 13 139
Maade- ja rahvasteteadus4  49
Ajalugu85 1311
Lastekirjandus51 63
Kokku1501287271910

Roela avaliku raamatukogu lugejate arv, ealine ja sooline koosseis. 1940. aasta andmed on kevadest ning seal on esimesel kohal Roela MKS avaliku raamatukogu ja teisel kohal selle Liivaküla osakonna andmed[17]

1927. aastal raamatukogu korralduslikus tegevuses muutusi ei olnud. Juurde osteti 59 raamatut, millest 45 moodustas ilukirjandus, neli raamatut kuulus kategooriasse usu-, mõtte- ja kasvatusteadus ning kümme kategooriasse rakendusteadus. Aasta jooksul tehti 1075 laenutust, mehed laenasid raamatuid 191 korda ja naised kaks korda rohkem, 384 korda. Raamatukogu eelarve oli tasakaalus 141 krooni 26 senti, millest 60 krooni moodustas riigi ja 60 krooni valla toetus ning 21 krooni 26 senti saadi muudest sissetulekutest. Sellest kulus uute raamatute soetamiseks 110 krooni, raamatute köitmiseks 20 krooni, raamatukoguhoidja palgaks 10 krooni ja muudeks kuludeks 1 kroon 26 senti. 25. aprillil 1928 esitatud aruandele kirjutas raamatukogu nõukogu esimehena alla K. Vaher.[18]

1930. aastal vastas J. Kask küsitluslehele raamatukogu tegevuse kohta 1929/1930. aasta, millest selgus, et Roela MKS-il puudus vallavalitsusega leping avaliku raamatukoguteenuse osutamiseks. Raamatukoguhoidja nimetas ametisse seltsi juhatus, kes maksis ka osa tema palgast, mis oli 1929/1930. aastal 20 krooni.[19] Leping vallavalitsuse ja Roela MKS vahel seltsi raamatukogu avaliku raamatukoguna pidamiseks sõlmiti alles 15. jaanuaril 1935.[20]

29. märtsil 1930 teatas Roela MKS juhatuse esimees J. Kask Viru Maavalitsuse Haridusosakonnale, et seltsi juhatuses on vastu võetud Maavalitsese Teatajas avaldatud „seltsi raamatukogu toimkonna kodukord ja raamatute tarwitamismäärused“, mille §1 kõlas järgmiselt: „Roela Muusika-Kirjanduse Seltsi raamatukogu asub Roela koolimajas ja on avatud üks kord nädalas, igal laupäeval kella 14–20ni.[21]

1935. aasta suvel esines Tudu Vabatahtlik Tuletõrjeühing Maakonnavalitsuse ees sooviga asutada Tudusse avalik raamatukogu. Kuna Roela vallavolikogu oli asjaga päri, asutatigi Tudu VTÜ avalik raamatukogu alates 1. oktoobrist 1935. Kuna valla eelarvest eraldi toetust Tudu VTÜ raamatukogule polnud siis enam võimalik anda, võeti selleks Roela MKS-ile mõeldud toetusest 20 krooni. Riigi toetust Tudu raamatukogu sel aastal veel ei saanud.[22]

1939. aastal oli Roela MKS-i avalikul raamatukogul osakond, mis paiknes Liivakülas Voldemar Moori talus.[23]

1938. aastal tõstatas Haridusministeeriumi Noorsoo ja Vabahariduse Osakond küsimuse valdades asuvate seltsidele kuuluvate avalike raamatukogude ülalpidamiskulude katmise kohta valdade poolt. Teiste hulgas oli negatiivse näitena esitatud ka Roela vald, milline andis Roela MKS raamatukogule ülalpidamiskuludeks ainult viis krooni. Vallavalitsuse väitel oli selts „senini rahul olnud saadud toetusega ning katavad ettetulevad kulud ise“.[24]

Raamatukogu 1939/1940. aasta aruande järgi oli seal tööl üks palgaline ja üks vabatahtlik meessoost raamatukoguhoidja. Roela MKS-i raamatukogus oli alates 1. aprillist 1934 palgalisena ametis Roela küla Vilkese talu peremees Leon Piirsalu (enne eestist Prillop), kes sündis Roela vallas 18. veebruaril 1911 ja suri 27. juulil 2008 ning maeti Rakverre. Ta oli lõpetanud Roela 6. klassilise algkooli ning võtnud osa ühest raamatukogunduse alasest kursusest, ta oli olnud Isamaaliidu liige ning määratles end taarausulisena. Teine, vabatahtlik raamatukoguhoidja oli ilmselt Liivakülas raamatukogu osakonda pidav V. Moor. Kui palju raamatukoguhoidjale palka maksti, aruandest ei selgunud, sest seal ära toodud raamatukogu eelarves polnud koguhoidja palka märgitud. Ilmselt tuli see otse seltsi eelarvest. Ühes raamatukoguhoidja vahetumisega oli raamatukogu kolinud koolijuhataja korterist ühte klassiruumi, kus muidu toimus õppetöö. Seetõttu oli kogu lahti pühapäeviti kella 13.00–14.00. Igale kasutajale laenati korraga välja kolm raamatut kolmeks nädalaks. Raamatukogu nõukogu (toimekonda) juhatas aruandeaastal E. Lauri.[25]

Kui võrrelda 1926. aasta andmetega, siis oli ilukirjanduse osakaal kogu raamatute hulgas märgatavalt tõusnud. Kui 1926. aasta alguses (tabel 7) oli ilukirjanduse osakaal kõigist raamatutest 61,33% ja aasta lõpus, pärast Tammiku kogu lisandumist 66,8%, siis 1939. aasta aprilli alguses oli see 72,3% ning 1940. aastal samal ajal 74,7%.[26]

Viis kõige loetavamat raamatut ilukirjanduse kategooriast ja viis kõige loetavamat raamatut aimekirjanduse kategooriast laenutuskordade järgi aruandeaastal 1939/1940[27]

Jrk nrAutorRaamatu pealkiriLaenutus-kordi
Ilukirjandus
1.Enn KippelKui Raudpea tuli (1937)18
2.Albert KivikasNimed marmortahvlil (1936)16
3.Pedro KrustenPime voorus (1938)16
4.August JakobsonMetsalise rada (1936)15
5.August MälkÕitsev meri (1. trükk 1935, 2. trükk 1936)15
Aimekirjandus
1.Fridtjof NansenSuuskadel läbi Gröönimaa (1938)10
2. K. Päts – Tema elu ja töö (1934)8
3.Oskar LutsMälestused, VIII (1936)7
4.Andrè MauroisInglased (1936)7
5.Friedebert TuglasTeekond Hispaania (1918)7

Raamatukogu

Ka Roela raamatukogu elas 1941. aasta sõjasündmused kadudeta üle.[28] 1942. aasta veebruarikuu seisuga oli kogus umbes 900 raamatut hinnaga 2000 krooni, mis paiknesid neljas kapis. Raamatukoguhoidjaks oli 18. veebruaril 1911 Roela vallas sündinud taluomanik Leon Piirsalu, kes oli oma sõnul taarausuline. Ta oli lõpetanud Roela 6. klassilise algkooli.[29]

Nõukogude võimu ajal osa raamatuid raamatukogust vastavalt Eesti NSV Sisekaitseülema Harald Habermanni otsusele Nr.1501-Sk kogudest siiski kõrvaldati:

„22“ augustil 1940.a.võtnud arvesse, et Eesti NSV kodaniku üks põhiõigustest on õigus õppimiseks, missugust õigust kindlustab temale peale rajatava sotsialistliku hariduskorralduse, ajakirjanduse ja raamatute kättesaadavaks tegemise rahvale,mille kaudu kodanik võib ammutada teadmisi sotsialistlikust kultuurist ja selle ülesehitamisest.

Praegu aga leidub meil raamatukogudes, [...] hulgaliselt reaktsioonilist kirjandust,mille ülesanne on sundida rahvast unustama revolutsiooniga kätte võidetud võitluse ja organisatsiooni vormid,need rikkalikud ja mitmekesised ideed ja loosungid,mille juhtimisel rahvas sammub vastu sotsialismile.

Kuna selline sureva klassi huvisid kaitsev kirjandus raskelt rikub NSV Liidu kodaniku põhiõigust, asendades õigeid sotsialistlikke teadmisi väärteadmistega, ning kuna sellise mürgise aseaine levitamine kodanikkude laiemates hulkades võib tekitada õigustatud meelepaha ja seltskondlikku ärevust, mispärast [...] otsustasin:

kõrvaldada müügilt ja levitamiselt kõik

1.NSVL vastane laimu- ja ässituskirjandus.
2.Suurkodanlist kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist propageeriv ja õigustav kirjandus.
3.Šovinistlik rahvuslikku viha ja vaenu õhutav kirjandus.
4.Igasugune usuline kirjandus,mis rahva usutunnete kaudu taotleb rahvavaenulisi poliitilisi sihte.

Kõrvaldamine puudutas nii raamatuid kui ka ajakirju, ilu- ja aimekirjandust, selle teostamise eest vastutasid raamatukogude juhatajad. Kõrvaldamine pidi teostuma 1. septembriks 1940.[30]

Kui palju raamatuid Roela valla raamatukogust kõrvaldati pole teada, kuid 1942. aasta kevadel teatas Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi Rahvakasvatuse osakond, et nende kätte oli antud 1940–1941. aastal „bolševike poolt avalikest ja kooliraamatukogudest kõrvaldatud raamatuid“, mille hulgas oli ka üks Roela Muusikalis-kirjanduslik Seltsi kogusse kuulunud raamat, mis lubati seltsi poolt volitatud isikule välja anda. Kaks raamatut oli tagasi saada Roela valla algkoolil ja 20 Roela Tammiku algkoolil.[31]

Kadudeta ei möödunud raamatukogudele ka Saksa okupatsiooni aeg. 1942. aasta jaanuaris saadeti raamatukogudele vallavalitsuste kaudu ja anti allkirja vastu üle kaheosaline Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse nimestik, mille alusel eemaldati raamatukogudest sinna nõukogude ajal soetatud raamatuid. Raamatukogude avamine lugejaile oli lubatud alles keelatud raamatute kogust kõrvaldamisel.[32]

Eesti Omavalitsus jätkas Eesti Vabariigi ajal toiminud toetusrahade jagamist raamatukogudele ning 1943. aasta märtsis eraldati Roela valla kahele avalikule raamatukogule (Roela ja Tudu) kummalegi raamatute ostmiseks toetust 20 riigimarka.[33]

Kui sõjaeelsel ajal oli köitmata raamatute laenutamine keelatud, siis sõja ajal, mil oli raskusi köitematerjali saamisega, lubati „laenutada erandina ka köitmata raamatuid kuni 6 korda iga köidet, kattes raamatu enne laenutamist paksema kaitsepaberiga, et säilitada selle kaaned kuni köitmiseni puhtaina. Kui raamat kannatab välja rohkem kui 6 laenutust, võib teda laenutada seni, kui ta on veel köitmiskõlvuline“.[34]

1943. aasta lõpus oli Roela avalikus raamatukogus 799 raamatut, mis näitas umbes saja-raamatulist vähenemist. Osaliselt tingis seda ilmselt nõukogudeaegse kirjanduse kõrvaldamine kogust.[35]

Virumaa koolide inspektor Märt Meose 1944. aasta alguses antud hinnangul võis maakonna avalike raamatukogude tegevust sõja ajal, „võrreldes Eesti omariikluse aja tegevusega […] nimetada ainult kiratsemiseks“. Tundub, et Roela raamatukogu tuli vaatamata sõjale toime teistest paremini, sest mitmed põhjused, mis teiste kogude tegevust pärssisid olid Roelas olemata. Raamatukoguhoidjaks oli endiselt juba sõjaeelsel ajal sama ametit pidanud L. Piirsalu ning raamatukogu ruumid olid samad, mis enne sõda. Ainsaks tõsiseks takistuseks raamatute laenutamisel, mis ka Roela raamatukogu tegevust kindlasti pidurdas ja lugejate arvu vähenemist põhjustas, oli valgustuspetrooleumi puudus raamatukogus, eriti aga kodudes.[36] „Nagu kuulda, on mõnel pool Roelagi mehed esiisade kombel lambarasva põletamisele asunud. Siin on toimitud väga lihtsalt. Jätkub lambarasvaga täidetud plekk-karbikesest ja sinna sisse pistetud tahiotsast, et kahe- kuni kolmeküünlalist elektripirni saada“.[37]

Roela valla rändraamatukogu

1941. aasta lõpul korraldas Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ)[38] aktsiooni „Linn kingib maale vaimuvara“, mille käigus annetati ERÜ-le 41 946 raamatut. 1942. aasta talvel koguti veel umbes 12 000 raamatut aktsiooniga „Maa kingib linnale puid, linn – maale raamatuid“. 1942. aasta novembriks olid kõik annetatud raamatud arvele võetud ja köidetud ning neist moodustati rändraamatukogud, mis anti vastavalt 12. novembril 1942 avaldatud Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi Rahvakasvatustalituse ringkirjale 1943. aasta alguses üle maavaldadele.[39] Teiste hulgas sai 40 raamatust koosneva rändraamatukogu ka Roela vald (tabel 10). Olgu öeldud, et 13. märtsi 1942 seisuga oli Roela valla ERÜ toimkond eespool nimetatud puude andmise aktsiooni käigus parimana Virumaa ERÜ komiteele üle andnud 95 tihumeetrit küttepuid, mis oli 15 tihumeetri võrra rohkem, kui neile ette nähtud norm.[40]

Rändraamatukogude organiseerimise kava järgi oli valla raamatukogu, millele rändraamatukogu komplekt üle anti, kohustatud seda laenama ka teistele samas vallas asuvatele raamatukogudele, organisatsioonidele ja koolidele. Laenutusaeg oli tavaliselt kolm kuud, mille järel pidi rändraamatukogu tagastama valla raamatukogule. Teiste nõudluste puudumisel selle raamatute kasutamiseks, võis rändraamatukogu juhataja kasutaja suulise või kirjaliku taotluse alusel laenutuse tähtaega pikendada. Rändraamatukogu kasutajate ja laenutuste kohta peeti päevikut ning aasta lõpul esitati Haridusdirektooriumile maakonna koolivalitsuse kaudu laenutuste aruanne. Rändraamatukogu raamatuid oli keelatud kanda valla raamatukogu põhinimestikku, neid nummerdada ja tembeldada oma raamatukogu templiga. Rändraamatukogu fondide vahetamist valdade vahel korraldas Rahvakasvatustalitus.[41]

Roela valla rändraamatukogu raamatute nimestik[42]

NrAutorPealkiriNrAutorPealkiri
1Heller, F.Keisri vana rüü21Kallas, A.Võõras veri
2Ariste, P.Vene keele hääldamine22Luts, O.Vähkmann ja Ko
3Eesti arvudes23Metsanurk, M.Epp
4Bornhöhe, Ed.Kuulsuse narrid24Kallas, A.Hundi mõrsja
5Kipling, R.Mees, kes tahtis olla kuningas25Meyer, C.Munga pulm
6Metsanurk, M.Toho-Oja Anton26WilliamsonAjaloo saladus
7Loti, PierreNaine haaremist27Andra, J. C.Greeka muinaskangelased
8Grünfeldt, P.Minevikku jälgimas28Vilde, Ed.Kui Anija mehed Tallinnas käisid
9Shaw, B.Südamemurdmise maja29Pitka, Joh.Minu mälestused II
10Kivikas, A.Mihklipäev30Wiggin, K. D.Päikeseoja Becky
11Roht, R.Kurgsoo31Ring, B.Peik
12Uspenski, L.Heraklese 12 vägitööd32Stevenson, R. L.Varanduse saar
13Vilde, Ed.Kogutud teosed33Hanko, A.Oli kord
14Luts, O.Ants Linter34Oengo, J.Üle Atlandi
15GypMu sõber Pierrot35Mälk, A.Surnud elu
16Salminen, T.Vabrikutüdruk36Roht, R.Maa
17Lintrop, J.Nutt ja naer37Tagore, R.Laevahukk
18Saal, A.Vambola38London, J.Valgekihv
19Valtonen, H.Söerist39Reed MornKastreerit elu
20Rumor, K.Sammud kaduvikku40Rolland, R.Noored armastajad

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

[1] EAA 93, 1, 270: 7–10p.
[2] Kes. Wiru-Jaagupist. – Eesti Postimees, 1902, nr 4.
[3] Veskimägi, K.-O. Eesti raamatukogude ajaloo bibliograafia kuni 1917. 2. osa. Tallinn 1985, lk 15.
[4] EAA 44, 1, 291: 34.
[5] Vt nt: ERA 3138, 1, 1678: 104.
[6] EAA 5454, 1, 63: 112p, 115.
[7] EAA 44, 1, 15: 310; EAA 44, 1, 16: 266; EAA 44, 1, 17: 498; EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351; EAA 44, 1, 20: 615; EAA 44, 1, 23: 410.
[8] Joh. Kingitus wallakooli raamatukogule. – Waba Maa, 1920, nr 2.
[9] ERA 3138, 1, 1582: osaliselt pagineerimata, 90, 169; ERA 3138, 1, 1678: 105.
[10] ERA 3138, 1, 1678: 104.
[11] ERA 3138, 1, 1756: 13, 67, 112.
[12] ERA 3138, 1, 1831: 350.
[13] ERA 3138, 1, 1904: 92–93; ERA 3138, 1, 2040: 198p.
[14] ERA 3138, 1, 1756: 112; ERA 3138, 1, 2040: 199p; ERA 3138, 1, 2105: 224p; ERA 3138, 1, 2175: 434, 440, 485p; ERA 3138, 1, 2524: 133, 246; ERA 3138, 1, 2594: 111, 183; ERA 3138, 1, 2666: 87; ERA 3138, 1, 2742: 79, 139p–140; ERA 3138, 1, 2817: 485; ERA 3138, 1, 2885: 203; ERA 3138, 1. 2883: 105–105p; ERA 3138, 1. 2885: 411p.
[15] ERA 3138, 1, 2040: 198–199p.
[16] ERA 3138, 1, 2040: 198p.
[17] ERA 3138, 1, 2040: 199; ERA 3138, 1, 2105: 224; ERA 3138, 1, 2175: 484; ERA 3138, 1, 2883: 105.
[18] ERA 3138, 1, 2105: 223–224p.
[19] ERA 3138, 1, 2248: 152.
[20] ERA 3138, 1, 2524: 134.
[21] ERA 3138, 1, 2175: 233.
[22] ERA 3138, 1, 2594: 114–116p, 118–119p, 183.
[23] ERA 3138, 1, 2817: 161.
[24] ERA 3138, 1, 2817: 426, 434.
[25] ERA 3138, 1, 1116: 16p; ERA 3138, 1, 2883: 105–106p; ERA 3138, 2, 218: 78.
[26] ERA 3138, 1, 2040: 198p; ERA 3138, 1, 2883: 105.
[27] ERA 3138, 1, 2883: 105p.
[28] ERA 3138, 2, 218: 35.
[29] ERA 3138, 2, 218: 78.
[30] ERA 26, 3, 762: pagineerimata.
[31] ERA 3138, 2, 218: 126, 131.
[32] ERA 3138, 2, 218: 211, 185.
[33] ERA 3138, 2, 218: 357, 371p.
[34] ERA 3138, 2, 289: 112.
[35] ERA 3138, 2, 289: 140p.
[36] ERA 3138, 2, 289: 142.
[37] Roela põllumees kohendab toas ja toimetab väljas. – Wirumaa Teataja, 1942, nr 133.
[38] ERÜ oli Eesti Omavalitsuse haldusalas septembris-oktoobris 1941 rajatud hoolekandeorganisatsioon, mille ülesanneteks oli NSV Liitu viidud ja teadmata kadunud isikute registreerimine, nende perekondade, sõjas kannatada saanute, Saksa armees teenivate eestlaste, sõjas langenute ja haavata saanute perekondade ja majanduslikku abi vajavate perekondade eest hoolitsemine, arstiabi korraldamine, emade ja lapse eest hoolitsemine, noorsoo eest hoolitsemine, rahva tervishoiu üldine korraldamine, Eesti vabastamisel langenud Saksa sõdurite haudade korrastamine ja sidemete loomine nende omastega.
[39] ERA 3138, 2, 218: 46–47; Linn kinkis maale vaimuvara. – Postimees, 1942, nr 53; Maale 150 rändraamatukogu – Wirumaa Teataja, 1942, nr 140.
[40] Virumaa toetab linna. – Wirumaa Teataja, 1942, nr 29.
[41] ERA 3138, 2, 218: 242–243.
[42] ERA 3138, 2, 218: 270.

Ajalooblogi: Roela seltsielu 1920.–1930. aastatel

1920.-1930. aastatel teenisid seltsid oma peamise sissetuleku liikmemaksudest ja pidude korraldamisest. Järgnev ülevaade püüabki anda ülevaadet pidude korraldamisest ja peaesinejatest.

Pidudest ja nende korraldusest

Roela seltside korraldatud pidudest pole kahjuks alles kuigi palju teateid, ajakirjandusse jõudsid pidude kirjeldused alles 1925. aastal pärast ajalehtede Wirulane ja Wirumaa Teataja asutamist. Enamalt jaolt olid need negatiivsetes toonides ning käsitlesid mitmesuguseid pidudel joobnud peaga korda saadetud „vägitegusid“. Üldiselt olid sellised paigast paika korduvad joobnute korrarikkumised ja isegi kuriteod 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses üsna tüüpilised ega kujutanud endast midagi Roelale eriomast.

1. novembril 1925, mil tähistati Roela seltsimaja kolmandat aastapäeva, esines kõnega „kohalik tähtsam seltskonnategelane õp. hra. J. Kask, kes andis ülevaate Roela seltsielu ilust ja valust „heites pilku seltsimaja kolmele „eluaastale“, ühtlasi tõi ta ette põhjused, mis on sundinud suurema osa publikumi seltsimajast eemale jääma. „Pussitamise“, (seni on peaaegu iga pidu olnud kolmejärguline: eeskawa, tants ja „pussitamine“) ja näidendite üksluisuse, mis omakorda tingitud ainelisest kitsikusest“. Kõne lõppedes austati Vabadussõjas „isamaa eest langenuid rahwa paremaid poegi püstitõusmisega, kusjuures orkester „Jumal sul ligemal“ mängis. Järgmisena olid koorilaulud, mis publikumi elawaid kiiduawaldusi wäljakutsusid. Sellele järgnes näidend: „Kuulus naene Heller“. Lõpuks tants. Pussitamine jäi seekord ära“.[1]

Aeg-ajalt juhtus, et ära jäid ka peod, kuna neile ei tulnud kohale piisavalt rahvast:

Pühapäewal, 24. oktoobril tahtis Roela muusika ja kirjanduse selts tuletõrje seltsimajas pidu-õhtut korraldada, mis juba korra rahwa wähesuse tõttu edasilükatud oli. Kuid ka nimetatud päewal ei kogunud, selle peale waatamata, et peo algust kuni kella 10 edasilükati, rohkem kui ainult umbes 10 inimest. Lõpuks, kui inimesi ikka rohkem ei kogunud, korjati pingid kokku ja tehti „Rünga särusid“ nagu seda Roela rahwas armastab nimetada.[2]

Ilmselt tähendasid „Rünga särud“ antud kontekstis tantsimist.

Roela konstaabli toimikutest selgus, et vaatamata seltside vahelistele vastuoludele olid need pidude korraldamise seltsimajas omavahel ära jaganud. Pidude hooaega alustas tavaliselt septembris seltsimaja omanik Roela VTÜ. Novembris toimusid maskeraadid ehk näokattepeod, üks mardipäeva, teine kadripäeva paiku. Ühe korraldas MKS ja teise VTÜ. Jõulu teisel pühal, 26. detsembril, korraldas peo VTÜ, Uuel Aastal, 1. jaanuaril aga MKS. Ülestõusmis- ehk lihavõttepühade teisel pühal korraldas peo VTÜ, aga suvistepühade teisel pühal MKS. Kui VTÜ peod olid alati ühingu enda korraldatud, siis MKS pidude korraldamist võisid enda peale võtta ka seltsi koosseisus tegutsevad väiksemad seltskonnad. Nii korraldasid pidusid nagu allpool kirjeldatakse MKS-i segakoor, aga ka näitlejaskond.

Roela segakoori poolt registreerimiseks esitatud peo kava oli tollele ajastule tüüpiline (ERA 26, 3, 759: 47)

Peo esimeseks osaks oli tavaliselt segakoori esinemine, teiseks osaks näidend ja kolmandaks osaks tants, lisaks veel mitmed seltskondlikud lõbustused nagu Amorpost, Ameerika oksjon, serpentiinid ja konfettid. avatud oli alkoholita einelaud. Tegelikult polnudki kuigi oluline, millise seltsi või seltskonna korraldatud pidu oli, sest ikka esines Roela MKS-i segakoor ning ka näitemängu esitasid seltsi näitlejad. Korraldajaks olemine oli oluline seetõttu, et korraldaja kandis peoga seotud kulud ning sai endale ka peoga kogutud tulud. Peoõhtule müüdi tavaliselt kaks piletit, esimene eeskavale, kusjuures oli võimalik valida nelja erineva hinnaklassi vahel. Istekoht kõige ees toolidel, maksis 75 senti kuni üks kroon, esimene, teine ja kolmas koht maksid vastavalt 50, 40 ja 30 senti ning istuma pidi pikkadel seljatoeta pinkidel (vt foto 21). Kuna esimesele, teisele ja kolmandale kohale sai müüa igale 100 piletit, mahutas saal pisut üle 300 koha. Teine pilet müüdi tantsule, mis sõltuvalt muusikutest maksis 35 kuni 40 senti. Kolmas sissetulekuallikas oli garderoob, mille kasutamine maksis 10 senti. Neljas sissetulek saadi einelauast. Viimast arvestamata võis peoõhtu sissetulek täismaja puhul ulatuda umbkaudu 250–260 kroonini. Pidude sissetulek läks seltsi vajaduste katteks, Roela MKS-i puhul tihti raamatukogule kirjanduse muretsemiseks ja muusikariistade parandamiseks. Tants võis toimuda klaveri, pasunakoori või keelpilliansambli saatel. Klaverit mängis pidudel sageli L. F. Hansar, aga esines ka näiteks Rakvere jazz-orkester „Kalew-Band“.[3]

Ainsaks erandiks teiste pidude seas, kus tavapärasest peokavast kinni ei peetud, olid maskiballid, kus peo peamiseks osaks oli tants, mille vaheaegadel mängiti ring- jm seltskondlikke mänge. Parimate maskide vahel loositi välja auhinnad, samuti oli maskis pidulistel sissepääs peole odavam, kui maskita pidulistel.[4] Aeg-ajalt juhtus siiski ka maskiballidel äpardusi, mis nagu kõik seesugused pälvis ka ajakirjanduse tähelepanu:

Pühapäewal, 11. now. korraldas Roela wabatahtlik tuletõrje ühing oma ruumes näokatte peo. Pidule oli kogunud rahwast üsna rohkesti, maskeerituid oli küll wähesel arwul, kuid mõned neist üsna kenad. Kõik maskid olid huwitatud auhindadest, mida parematele neist lubati anda ja mis enne pidupäewa juba kohalikus kaupluses wäljapandud olid. Kui aeg niikaugele jõudis, et tuli auhindade wäljajagamisele asuda, ilmus pikaajalise ootamise järele keegi ühingu liige lawale ja teatas, et auhinnad jääwad wäljaandmata, sest masked ei olewat seda wäärt. Viimastel tuligi pettunult peolt lahkuda.[5]

Parimatele maskidele määratud auhindadest ja nende väärtusest annab aimu 1929. aasta lõpus toimunud Roela MKS korraldatud maskiballi kava, millest selgus, et esimene auhind oli suur laualamp, väärtusega seitse krooni, teine auhind „serwiis kausse“, väärtusega neli krooni ja kolmas auhind „wiina serviis“ väärtusega kolm krooni. Auhinnad pani välja Roela Tarvitajate Ühing ning need olid enne peo toimumist Ühingu kaupluse ruumis vaatamiseks välja pandud. Auhinnad jagati välja vastavalt neile piduliste poolt antud häältele öösel kell 12, pärast maskide eestvõtmist, hääletussedelid anti pidulistele koos piletiga.[6]

Kuna pidude afiššid ei mahtunud tervelt konstaabli toimikusse, rebis ta need pooleks (ERA 26, 3, 761: 191)

Roela MKS ja VTÜ kõrval korraldas pidusid ka Roela Põllumeeste kogu, kes tavaliselt 1. mail korraldas külvipeo, milline toimus eriti pidulikult 1. mail 1928. Pidu algas päeval kell 12 vaimuliku talitusega spordiplatsil Roela Põllumeeste kogu rohelise lipu õnnistamiseks, mille viis läbi Viru-Jaagupi kirikuõpetaja Arthur Friedrich Wilhelm Hoffmann. Talituse lõppedes andis lipu pidulikult üle Põllumeeste kogude Virumaa esituse juhatuse nimel Karl Blaubrik. Pärast lipu õnnistamist toimus koolimajas pidulik lõunasöök. Õhtul kell kaheksa algas seltsimajas piduõhtu, mis erines tavapärasest vaid selle poolest, et eeskavale eelnes vastavasisuline pidukõne.[7] Alates 1929. aastast korraldas Roela Põllumeeste kogu iga aasta novembris lõikuspeo, mis algas tavaliselt piduliku aktusega algkoolihoones, kus peetti vaimulik talitus ning esitati pidukõnesid nii põllumeeste endi kui ka kutsutud külaliste poolt. Pärast aktust mindi rongkäigus seltsimajja, kus olid kaetud pidulauad umbes 150-le kutsutud külalisele. Lauas peeti lauakõnesid ning lauldi isamaalisi laule, õhtu lõpetas tants.[8]

Roela Põllumeeste kogu oma 1. mail 1928 sisse õnnistatud lipuga (Silvi Kuuse erakogu)
Pidulaud seltsimaja saalis (Saima Neublau erakogu)

Kuni 1928. aastani korraldas Eesti Vabariigi aastapäeval peo Roela VTÜ, kuid alates 1929. aastast langes see Alide Saare juhitud Roela naiskodukaitse õlgadele. Peo eeskava oli küll tavapärane, erinedes ainult selle võrra, et pidu algas päevakohase kõnega.[9] Naiskodukaitse korraldas veel muidki patriootliku sisuga ettevõtmisi, nagu näiteks 1. detsembri mässu ohvrite mälestusaktus 1. detsembril 1931, millel peetud kõnede vahel esines ka Roela MKS-i segakoor.[10] Samuti toimus naiskodukaitsjate eestvõttel alates 1930. aastast Jüriöö tähistamine. Esimesed Jüriöö pidustused toimusid 3. mai õhtul seltsimaja juures oleval spordiplatsil. Pidustused lõpetas rongkäik, millest võtsid osa kõik Roela seltsid ja organisatsioonid.[11]

Roela MKS-i pidude reklaame (Wirumaa Teataja, 1936, nr 118; 1940, nr 10)
Roela MKS-i pidude reklaame (Wirumaa Teataja, 1936, nr 118; 1940, nr 10)

Lisaks pidudele korraldati seltsimajas alates 1929. aastast ka kinoõhtuid. Tallinnas asuv kinoteater „Rekord“ näitas 14. juulil komöödiafilmi „Tee jõule ja ilule“, mille peaosades mängisid tuntud Taani koomikud Pat ja Pataschon (Patasson), 8. septembril näidati kümne-osalist filmi „Sinine hiir“.[12] 16. oktoobril 1930 näidati kodumaist 16-osalist filmi „Jüri Rumm“, 1. veebruaril 1931 kümne-osalist filmi „Dollarid“ ja 2. veebruaril kaheksa-osalist draamafilmi „Vene keisrikoja tragöödia“.[13] Nagu muudegi pidude puhul järgnes ka kinoõhtutele tants.

Segakoor

Roela MKS tiiva all jätkas Eesti vabariigi ajal oma tegevust ka segakoor, mis kuni 1931. aastani tegutses J. Hansari käe all. 1923. aastal esines koor 20 lauljaga Tallinnas VIII üldlaulupeol.[14]

1928. aastal võttis seltsi 31-liikmeline segakoor osa ka IX üldlaulupeost koosseisus: sopranid: M. Apoll, J. Hansar, M. Karja, I. Nirgi, M. Nirgi, S. Nirgi, E. Priks, A. Siirak, A. Vanari, E. Veinmann; aldid: M. Kuulbas, M. Kesküla, A. Nirgi, S. Nirgi, I. Nirgi, J. Nurkse, M. Püss, A. Rikken, I. Reemi; tenorid: J. Käba, R. Kongi, V. Sivi, R. Veinmann, P. Volke; bassid: L. Hansar, K. Krents, H. Nirgi, H. Püss, J. Veinmann, J. Vanari, J. Õis.[15]

Lisaks üldlaulupidudele osales koor ka mitmetel väiksematel laulupäevade. 1926. aastal esines koor 20-liikmelisena, 1930. aastal aga 27-liikmelisena Tartu laulupeol.[16] 3. juulil 1927 osales Roela segakoor 31-liikmelisena J. Hansari juhatusel Virumaa laulupäeval.[17] Igapäevaselt esines koor kõigil Roela MKS-i, aga ka teiste kohalike seltside peoõhtutel.

1927. aasta Virumaa laulupäeval osales ka Roela segakoor (RMF 152:12)

Laulupeol osalemiseks teenis selts endale raha peoõhtute korraldamisega. 1. augustil 1927 pöördus J. Hansar Rakvere-Paide politseiprefekti poole palvega lubada segakooril korraldada 14. augustil pidu, et katta Virumaa laulupäevast osavõtmise, sõidu jm kulutusi ning 1928. aasta üldlaulupeost osavõtmisega tekkivaid kulutusi. Kuna 14. augustil toimuma pidanud pidu jäi „mitmesuguste ette nägemata põhjuste pärast, iseäranis ruumide suhtes, pidamata“, küsis J. Hansar luba pidada see 2. oktoobril. Teise samalaadse peo, seekord laulupeol osalemise kulude katteks korraldas segakoor (lauljaskond) 17. juunil 1928. Peo esimese osa moodustas segakoori kontsert „äsja ilmunud lauludest“ J. Hansari juhatusel. Lisaks esitasid J. Hansar ja preili L. Kiiver „viiuli ja klaveri sooloettekandeid“.[18]

Jüri Hansari kiri 1930. aasta Virumaa laulupäeva korraldajatele annab teada, et Roela segakoor osaleb peol 26-liikmelisena (RM 1164 Ar1 51:179)

Naiskodukaitse korraldatud Eesti Vabariigi aastapäevapeo kavas 24. veebruaril 1930 olid nimetatud ka esitusele tulevad koorilaulu, mis võimaldab põgusa ülevaate Roela segakoori repertuaarist. Ettekandmisele tulid: Konstantin Türnpu „Mu Eestimaa“, Tuudur (Theodor) Vettiku „Kas tunned maad“, Enn Võrgu „Eesti lipp“, K. A. Hermanni „Oh laula ja hõiska“ ja Aleksander Lätte „Vahtijad“.[19]

1931. aastal lahkus J. Hansar vanaduse ja haiguse tõttu koorijuhi ametist ning tema koha võttis üle Roela algkooli juhataja J. Kask. Ilmselt takistasid J. Hansari terviseprobleemid tema tegevust juba mõnda aega, mistõttu koorijuhtide vahetusele eelnes mõningane segadus:

Aasta paari eest oli weel W.-Roela kuulus oma kõlawa laulu voolest. Ei möödunud pea ühtegi korraldatawat pidu, kus eeskawa poleks ehtinud laul ja seda kõik lugupeetud hallpea hra J. Hansari juhatusel. Ent wanadus wõitis tüseda laulumehe ja korraldus jäi lonkama kohase koorijuhi puudusel kuni käesolewa sügiseni, mil koori asutamise endale südame lähidaseks wõttis hra J. Kask. Ja jällegi hakkab asi hoogu wõtma. Harjutusi peetakse kohaliku algkooli ruumes, kus 30 inimese suust laul heliseb järjekordseil harjutusõhtuil pea keskööni. Kõik kooriliikmed on tööl täie andumusega.[20]

Tundub, et J. Kase käe all muutus segakoor rahva seas populaarsemaks, kui see oli J. Hansari ajal, kui 1932. aastaks oli koorilauljate hulk kasvanud 39 lauljani, siis 1934. aastal oli neid juba üle neljakümne.[21] 1935. aastal osales Roela segakoor Pärnumaa laulupeol, mille teist kontserti, kus esinesid ka segakoorid, teiste seas ilmselt siis ka Roela MKS-i koor, kanti pühapäeval 7. juulil üle ka raadiost.[22] 1936. aastal osales Roela segakoor J. Kase juhatusel 28 lauljaga Virumaa VII laulupeol.[23]

Johannes Kase teatel osales Roela segakoor 1932. aasta Virumaa laulupäeval, kooris oli 39 liiget (RM 1164 Ar1 51:216)

Pasunakoor ja teised muusikakollektiivid

Tundub, et samuti nagu enne I maailmasõda, puudus ka 1920. aastatel Roelas pasunakooril korralik dirigent, mistõttu nentis ajalehele Wirumaa Teataja 1927. aasta sügisel seltsimaja viienda aastapäeva pidust ülevaate kirjutanud Piduline, et „Tuletõrje seltsil tuleb pidude puhul wõõrast muusikat palgata, oma kohalikul seltsil aga roostetawad muusikariistad seina ääres“.[24] Ühest küljest võis see ka õige olla, kuid teisest küljest kostub siin – nagu eespool juba tähendatud – teatud kibestumust, et pasunakoor mitte Roela VTÜ hõlma all ei tegutsenud, nagu see muidu igal pool tavaline oli.

Seda, et pasunakoori instrumendid seina ääres ei roostetanud tõestab kasvõi asjaolu, et 3. juulil 1927 osales Roela pasunakoor 12-liikmelisena J. Hansari juhatusel Virumaa laulupäeval.[25] Viimane näitab, et pasunakoor oli siiski reaalselt olemas, tegi proove ja käis ka esinemas. Pärssivaks asjaoluks võis siinjuures olla küll J. Hansari hõivatus segakoori juhatajana, mis ei võimaldanud tal pasunakoorile täit tähelepanu pöörata. Pasunakoori juhataja puudumist, mistõttu tihtipeale pidi mängijaid väljastpoolt palkama kurtis ajaleht Wirumaa Teataja ka 1931. aasta novembris.[26] Õnneks asus aga järgmisel aastal pasunakoori juhatama Rüngalt pärit Heinrich Oldermann ning toimus muudatus, mis rõõmustas ka ajalehe Wirulane ajakirjanikku:

Aasta jooksul, mil W.-Roela orkester on töötanud noore juhi H. Oldermani juhatusel, on orkester arenenud ja täienenud. Noored mängijad, kellega täiendati orkestri koosseisu, on omandanud kogemusi ja jõudnud edasi. On muretsetud juurde lühikese aja keskel 7 pilli. Aktusel, koosviibimistel ja pidudel on orkestril olnud kanda ikka oma osa.[27]

1937. aastal juhendas koori R. Stahlfeld, kes „tubli ja agara muusikamehena on wiinud orkestri kunstilise taseme weelgi ülespoole“.[28] Nagu eespool juba nimetatud juhtis ta pasunakoori veel ka 1940. aastal.

Roela MKS pasunakoor 1930. aastate teisel poolel, paremalt esimene koorijuht Richard Stahlfeld (Saima Neublau erakogu)

Lisaks pasunakoorile tegutses Roelas veel muidki muusikakollektiive, millest on aga säilinud väga vähe andmeid. 9. aprillil 1929 taotles Rakvere-Paide prefektilt tantsuõhtu korraldamiseks 14. aprillil luba Viru-Roela keelpillide orkestri juhataja Leonhard Hansar, kes soovis selle sissetulekut kasutada „keelpillide orkestri täiendus kulude katteks“. Õhtu eeskavas polnud muud, kui tants ja vaheaegadel muusikalised naljapalad. Tantsuõhtu algas kell kaheksa õhtul ja lõppes kell kaks öösel.[29] Keelpillide orkester tegutses ka aasta hiljem 1930. aasta aprillis, mängides Roela Lauljaskonna korraldatud peoõhtul tantsuks kella poole viieni hommikul.[30] Kollektiivi edasisest tegutsemisest kahjuks andmed puuduvad.

Roela MKS 30. aastapäeva tähistamisel 25. märtsil 1939 astus seltsimajas esmakordselt publiku ees üles seltsi mandoliinide ansambel, mille juhatajaks oli Vladimir Kotikov.[31] Ansambel esines ka aasta hiljem seltsi 31. aastapäeva peol, kuid selle hilisema tegevuse kohta puuduvad kahjuks samuti igasugused andmed.[32]

Roela MKS mandoliinide ansambel, ees keskel selle juht Vladimir Kotikov (Toomas Väinaste erakogu)

Näitemäng

Ühest küljest on näitlejate tegevusest oluliselt rohkem teada, kui lauljate või pillimeeste omast, kuid teisest küljest jälle oluliselt vähem. Kuna näitlejad tegutsesid rohkem kohapeal ega olnud nende tase ka keskmisest oluliselt kõrgem, ei pääsenud nad ajakirjanduse veergudele, sest nende lavastusi ei võtnud keegi arvustada. Samas on tänu konstaabli toimikutes sisalduvatele pidude kavadele alles üsna palju andmeid ette kantud näidendite kohta. Nii kanti hooajal 1927.–1928. ette kümme erinevat näidendit, millest kaks, mis kanti ette ühel õhtul olid lühikesed ühevaatuselised näidendid, samal ajal kui kõik ülejäänud olid pikad kolme-nelja vaatuselised näidendid. Iga näidendit mängiti vaid üks kord, välja arvatud Jakob Liivi neljavaatuseline draama „Vare“, mida mängiti kaks korda. Kõik teised ette kantud näidendid olid komöödiad. Tavaliselt jäi näitlejatel näidendi õppimiseks aega vähemalt üks kuu või isegi pisut rohkem, kuid Jõulude ja Uue Aasta pidude vahe oli ainult kaks nädalat. Näitlejaid aitas küll asjaolu, et neid abistas sõnade meelde tuletamisel ja ette kandmisel suflöör, kelle asukoht oli lava keskel oleva kupli all (foto 22).

Hooajal 1927.–1928. Roela näitlejate poolt ette kantud näidendid

14.08.1927 – Julius Bischitsky komöödia neljas vaatuses „Kindralherra Maks“

04.09.1927 – Voldemar Mettuse komöödia ühes vaatuses „Miks vähjad punastavad“

04.09.1927 – Henry Pagati komöödia ühes vaatuses „Külaline“

02.10.1927 – Paul Pinna komöödia kolmes vaatuses „Börse palavik“

26.12.1927 – F. Bernardi komöödia kolmes vaatuses „Naised ja viin“

01.01.1928 – Jakob Liivi draama neljas vaatuses „Vare”

24.02.1928 – E. Bergmanni tõlgitud komöödia kolmes vaatuses „Teenete eest ka au“

09.04.1928 – Jakob Liivi draama neljas vaatuses „Vare”

01.05.1928 – Hans Turpi komöödia kolmes vaatuses „Minister kodukülas“

28.05.1928 – Gustav von Moseri komöödia kolmes vaatuses „Aastapidu“

17.06.1928 – Franz Arnoldi ja Ernst Bachi komöödia „Vana Aadam“

Lisaks Roela MKS koosseisu kuulumisele oli näitlejatel ka oma organisatsioon – Näitlejaskond. Kadripäeval, 25. novembril 1928 korraldas Roela Näitlejaskond seltsimajas peoõhtu, mille sissetulek pidi minema „seltsimaja näitelava korraldamiseks ja mitmesuguste lava abinõude muretsemiseks“. Viru-Järva politseiprefektile saadetud palvele peo registreerimiseks olid all kirjutanud esimehe kt August Neublau ja kirjatoimetaja M. Kaasik. Peo rahaasjade eest vastutas Kassapidaja-inspitsient Bruno Rööpson. Peo esimeses osas mängis pasunakoor, teises osas kanti ette K. Kaasiku lauludega naljamäng „Näitejuhi äpardused“ ning kolmas osa oli tantsu päralt.[33] Tundub, et näitlejate ja ka Roela VTÜ kui majaomaniku piduõhtud kandsid head vilja, sest 10. novembril 1929 peetud peo kavas pidas seltsi juhatus vajalikuks märkida: „Saal uuesti remonditud, uued dekoratsioonid, mis kindlasti ka piduliste tuju saawad ülendama“.[34] Lisaks lauludega näidenditele esitati 1930. aastal Eesti Vabariigi aastapäevapeol Karl Kaasiku kolmevaatuseline operett proloogiga „Kaluri tütar“, mis rääkis Peipsi kalurite elust 1905 aastal.[35]

Roela Näitlejaskond (Saima Neublau erakogu)

15. märtsil 1931 kanti Kaitseliidu Roela kompanii ja Naiskodukaitse Roela jaoskonna viienda aastapäeva puhul ette Bernard Kangermanni spordikomöödia „Jalgpallilõvi“, mis oli erakordne selle poolest, et näidendi lavastajaks oli rakverelane, harrastusnäitlejate koolitaja, näitejuht-instruktor Rix Kuljus, kes ilmselt ühes näidendi lavastamisega koolitas ka selles osalevaid näitlejaid ja kohapealseid lavastajaid.[36]

Näitlejaskonna viimasteks Eesti Vabariigi aegseteks etendusteks jäid 1940. aasta talvel ja kevadel ette kantud Enn Vaiguri kolmevaatuseline rahvatükk „Trump Lamooriga“ ja B. Kangermanni kahevaatuseline prohvetliku pealkirjaga laulumäng „Mu meelen kuldne kodukotus“.[37]

Järgmine blogipostitus on pühendatud Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogu ajaloole aastail 1901-1944.

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm


[1] RnRt. Roela tuletõrje seltsi maja 3-mas aastapäew. – Wirulane, 1925, nr 48.
[2] Wirumaa Teataja, 1926, nr 84.
[3] ERA 26, 3, 759: 49, 51, 60, 62, 75, 113, 115.
[4] ERA 26, 3, 759: 61.
[5] Piduline. Roelas tehti mardimaskedele „aprilli“. – Wirumaa Teataja, 1928, nr 90.
[6] ERA 26, 3, 759: 265.
[7] Põllumeeste Kogud oli 1920. aasta sügisel asutatud agraarerakond, mis koondas talumehi. Erakond koosnes valdade Põllumeeste kogudest. Roela valla Põllumeeste kogu asutati samuti 1920. aastal. Vt: Suurejooneline põllumeeste pidu Wiru-Roelas. – Wirumaa Teataja, 1930, nr 125; Wiru-Roela põllumeeste külwipidu ja lipu õnnistamine. – Wirumaa Teataja, 1928, nr 34; ERA 26, 3, 759: 107.
[8] Wiru-Roela põllumeeste suurpäew. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 133; Kaks ilusat lõikuspidu. – Wirumaa Teataja, 1933, nr 127.
[9] ERA 26, 3, 759: 84, 182.
[10] 1. detsembri mälestusaktus Roelas. – Wirumaa Teataja, 1931, nr 139.
[11] ERA 26, 3, 761: 110; vt ka: Roelas pühitseti jüriööd. – Wiruma Teataja, 1932, nr 52.
[12] ERA 26, 3, 759: 228, 236.
[13] ERA 26, 3, 761: 216, 228.
[14] Päewaleht, 1922, nr; Postimees, 1922, nr 299.
[15] IX Eesti üldlaulupeo juht: 30. juunil, 1. ja 2. juulil 1928. Tallinn 1928, lk 114.
[16] Postimees, 1926, nr 170; Põhja Kodu, 1930, nr 69.
[17] Virumaa laulupoe juht 3. juulil 1927. a. Rakvere 1927, lk 37.
[18] ERA 26, 3, 759: 45, 69–69p, 120–121.
[19] ERA 26, 3, 760: 198.
[20] Wiru-Roela saab jällegi korraliku segakoori. – Wirumaa Teataja, 1931, nr 134.
[21] RM 1164 Ar1 51:216; W.-Roelast. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 146.
[22] Waba Maa, 1935, nr 37; Raadio. – Wirumaa Teataja, 1935, nr 76.
[23] Virumaa VII laulupeo juht. Rakvere 1936, lk 21.
[24] Piduline. W.-Roela tuletõrje seltsimaja 5 a. wana. – Wirumaa Teataja, 1927, nr 86.
[25] Virumaa laulupoe juht 3. juulil 1927. a. Rakvere 1927, lk 37.
[26] Wiru-Roela saab jällegi korraliku segakoori. – Wirumaa Teataja, 1931, nr 134.
[27] Wiru-Roela orkester areneb. – Wirulane, 1933, nr 145.
[28] Roela muusikakultuur 35 aastane. Maa Hääl, 1937, nr 12.
[29] ERA 26, 3, 759: 217–218.
[30] ERA 26, 3. 761: 109.
[31] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 35.
[32] Wirumaa Teataja, 1940, nr 45.
[33] ERA 26, 3, 759: 150–151.
[34] ERA 26, 3, 759: 261.
[35] ERA 26, 3, 759: 202.
[36] ERA 26, 3, 761: 240
[37] Wirumaa Teataja, 1940, nr 10; nr 45.

Ajalooblogi: Roela Muusikalis-kirjanduslik Selts aastail 1918–1940

Kui 20. sajandi alguse Roelat kujutati ajakirjanduses mahajäänud piirkonnana, siis tundub, et seltsielu elavnemine muutis piirkonda oluliselt ning 1936. aastal kirjeldati Roelat looduslikult kauni ja areneva piirkonnana:

Metsade roheline rõngas ja looklewad woored – nendeta on Roelat raske kujutella. Need suured ja laiad laaned, kus weel elutseb meie metsade haruldasemaid loomi – ilweseid, karusid, metskitsi j. m., annawad rohkesti tööd niihästi paljudele kohalikele, kui ka kaugemailegi elanikele. Sest niipea, kui saabub tali, hakkawad alewikku läbistama warahommikust hilisõhtuni puu- ja palgiwirnad, mis sageli lõppeda ei taha. Aga ka suwelgi on metsade tõttu siin liiklemine elawam. Asub ju metskondki siin.

Mäed – need pakuwad talwel wõimalusi suusatamiseks. Suwel on siin mõnus wõtta päikesewanne, ja suwi saabubki siin rutem kui mujal.

Juba warakewadest peale sooritatakse siia jalutuskäike. Suwel pühapäewiti kubiseb mägi alati inimestest. Siin korraldatakse simmanne ja peetakse palwetunde. Ning käidakse kohtamas. Sügisel walmiwad mäeweertel marjad ja pähklid.

Oleks aga siiski ekslik arwata, et Roela, olles surutud metsade ja mägede wahele, kultuuriliselt muust maailmast on maha jäänud. Seda kaugeltki mitte. Koguni sellewastu annab ta nii mõnelegi teisele tihedasti asustatud maakeskusele mitu silma ette. Moodsa ajajärgu nähted – auto ja raadio peawad siingi oma wõidukäiku. Weoautosid, mis päewas mitu korda Roela ja Rakwere wahet kihutawad, on siin mitu ning tänawu kuuldawasti muretsetakse weel paar tükki juurde. Peale selle on kohalikul apteekril Zionil sõiduauto, mida taksona kasutab. Raadioaparaategi on ümbruskonda juba üsna rohkesti muretsetud ning uusi antenne kerkib üha juurde.[1]

Küllap oli Roela muutumises kaugest ja maha jäänud metsakolkast moodsaks keskuseks, oma osa ka Roela KMS-i ning tema liikmete tegevusel.

Vaade seltsimaja poolt Roelale

Seltsi tegevus

Kuna kõik enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist tegutsenud seltsid pidid ümber registreeritama ning nende põhikirjad kohtus kinnitatama, pöördusid Roela MKS liikmed August Podrätsik (Podretsik) ja H. Suurmann 28. detsembril 1919 Rakvere-Paide Rahukogu poole palvega kinnitada Roela MKS põhikiri ning esitasid selleks kohtule kaks eksemplari seltsi 1909. aastal trükitud põhikirjast, kus Vene riigi hävinguga maksvuse kaotanud paragrahvid olid tindiga maha tõmmatud ning nende asemele põhikirja lõppu maha tõmmatud paragrahvide uus redaktsioon kirjutatud. Rakvere-Paide rahukogule põhikiri sellisel moel sobis ning see registreeriti 19. jaanuaril 1920.[2]

Roela MKS pitsatijäljend (ERA 3138, 1, 1756: 67)

Seltsi organisatsioonilise tegevuse kohta 1920.–1930. aastatel palju andmeid kahjuks säilinud ei ole, vähemalt pole allakirjutanu leidnud võrdväärset allikmaterjali seltsi tsaariajast pärit aastaaruannetele. Seoses seltsi raamatukogule toetuse taotlemisega 1925. aastaks esitati Viru Maakonnavalitsuse haridusosakonnale seltsi 1924. aasta eelarve, 1926. aasta eelarve projekt ja põgus seletuskiri selle juurde. Neist segus, et seltsi eelarve oli 1924. aastal üsna väike, vaid 6134 marka (61 krooni 34 senti) ning sellestki moodustas peaaegu kolmandiku eelmisest aastast ületulev jääk. 2400 marka teenis selts piduõhtutest ja 850 marka perekonnaõhtutest. Kulusid oli samal ajal 5067 marka (50 krooni 67 senti) ning uude aastasse üle minev jääk 1067 marka. 1926. aastal lootis selts tulu teenida enam kui kümme korda rohkem, 68 050 marka (680 krooni 50 senti), millest 50 000 loodeti teenida peoõhtutega 10 000 saada riigilt toetusena raamatukogule ning 6000 vallalt toetusena raamatukogule. Kulupoolel nähti 25 000 marka ette Roela VTÜ võlgade katteks, 25 000 marka „muusikakoori kordaseadmiseks“, 10 000 marka raamatukogu täiendamiseks, 3050 marka ajalehtede ja ajakirjade ostmiseks, 3000 marka raamatukogu juhatajale tasu maksmiseks ja 2000 marka liikmekaartide, kontoriraamatute jm kantseleitarvete ostmiseks.[3]

1920. aastate keskel elas selts üle raske ajajärgu, kuna „üks teine kohapealne organisatsioon hakkas seltsis tegema lõhkumistööd, tahtes seltsi üle võtta“. Ajalehes Wirumaa Teataja avaldatud hinnangul olnudki seltsi olemasolugi kaalul. Eriti hull olnud olukord 1925. aastal, mil aasta jooksul valiti seltsile kolmel korral uus juhatus. „Erilisi teeneid seltsi säästmiseks näitas siis üles tolleaegne esimees K. Waher, kelle ennastsalgawa töö tulemuseks wõibki wast pidada seltsi surmasuust päästmist“.[4] Ilmselt tuleb just selle võitluse ühe ilminguna võtta ka ajalehes Wirulane 1927. aasta alguses ilmunud artiklit, kus üritati K. Vaherit maha teha ja laideti tema kirjaoskust. Artikkel ilmus pärast 30. jaanuaril 1927 toimunud erakorralist üldkoosolekut, millel K. Vaher järjekordselt ametist tagandati (foto 9).[5] Nagu järgnevalt aga näha, oli K. Vaher aasta hiljem uuesti seltsi esimehe ametis.

Ajalehes Wirulane 12. veebruaril 1927 avaldatud Karl Vaheri harimatust näitama pidanud anonüümne kiri oli ilmselt saadetud teda vaenava(te) Roela MKS-i juhatuse liikme(te) poolt (Roelast. – Wirulane, 1927, nr 12)

Pole võimatu, et just seltsis valitsevate lahkhelide tõttu läks 1928. aastal – kogemata ehk meelega – kaduma ainuke seltsi käsutuses olev 1920. aastal kinnitatud muudatustega põhikirja eksemplar. Juulis pöördusid seltsi esimees K. Vaher ja kirjatoimetaja Reinhold Kongi Siseministeeriumi Administratiivosakonna poole palvega saata neile ärakiri seltsi registreerimisel kohtule esitatud põhikirjast, kuna seltsile jäi pärast seda ainult üks põhikirja eksemplar, mis aga kaduma oli läinud. „Et seltsi tegevus õige põhikirja puudusel takistud on sellepärast palume asja võimalikult pea ette võtta. Siinjuures saadame Teile kolm eksemblari endist põhikirja. Soovitav oleks et juurdelisatud ja ümbertehtud paragrhvid saaksid paigutud nende eksemblaaride wiimasele lehele“. Vastuskiri kahe eksemplari põhikirja ärakirjaga saabuski juba sama aasta novembris ning selts sai asuda taas normaalselt tööle.[6]

Ajakirjanduses ei nimetata seltsi nime, kes Roela MKS-i vaenulikult üle võtta püüdis, kuid valesti arvata oli ka üsna võimatu, sest ainuke teine toona samas piirkonnas aktiivselt tegutsenud selts oli Roela VTÜ.

Mitmesugustele dokumentidele antud allkirjade järgi on seltsi juhatuse liikmetest teada veebruarist 1924 esimees E. Soone ja kirjatoimetaja H. Uueni, aprillist 1925 esimees K. Vaher ja kirjatoimetaja A. Soone, märtsist 1930 esimees J. Kask ja kirjatoimetaja R. Kongi.[7]

19. aprillil 1934 kuulusid Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi juhatusse esimees meier Johannes Kobe, esimehe asetäitja Osvald Soone, kirjatoimetaja Leon Prillop, kirjatoimetaja asetäitja Aleksander Kirsch, laulukoori juhataja Johannes Kask, pasunakoori juhataja Richard Stahlfeld ja laekahoidja K. Vaher.[8]

Seltsi 30. aastapäeva puhul korraldati 25. märtsil 1939 seltsimajas koosviibimine teelauas. Kell 19.00 alanud õhtul esines avakõnega seltsi asutajaliige J. Ant ja J. Mägedi esitas ülevaate seltsi tegevusest. Muusikalisi vahepalu esitasid puhkpillikoor R. Stahlfeldti ja mandoliinide ansambel Vladimir Kotikovi juhtimisel. Peo korraldas seltsi juhatus, koosseisus esimees Osvald Pihlak, aseesimees H. Purikas, laekur J. Vagur, kirjatoimetaja Elmar Lauri ja tema abi Eduard Lauri. Seltsil oli kokku umbes 100 liiget.[9]

Roela MKS 31. aastapäevapeo kuulutus (Wirumaa Teataja, 1940, nr 45)

21. aprillil 1940 algusega kell 16.00, tähistas selts oma 31. aastapäeva. aastapäeva puhul mängiti Bernard Kangermanni kahevaatuselist laulumängu „Mu meelen kuldne kodukotus“, millele järgnes tants pasunakoori ja mandoliinide ansambli saatel. Samal ajal kuulusid seltsi juhatusse esimees O. Pihlak, pasunakoori juht R. Stahlfeldt ja mandoliinide ansambli juht Vladimir Kotikov.[10]

Nõukogude okupatsiooni järgsel ajal mainiti Roela MKS-i ajakirjanduses viimati 13. septembril 1940, seoses rahvamajas peetud rahvamiitinguga, millel seltsi pasunakoor mängis R. Stahlfeldi juhendamisel „Internatsionaali“. Ilmselt suletigi selts okupatsioonivõimude poolt üsna varsti pärast seda.[11]

Osvald Pihlak pärast II maailmasõda

Seltsimaja

Kuna juba enne I maailmasõda oli seltside tegevust takistanud korraliku seltsimaja puudumine, võttis Roela VTÜ pärast Vabadussõda koostöös Roela MKS-iga ette seltsimaja ehitamise. Ajalehe Wirumaa Teataja arvates: „Wiru-Roela seltsimaja saamises on seltsil suuri teeneid: wast ilma temata poleks seltsimaja weel praegu olemas, kuna just muusika-kirjanduse-seltsi poolt pandi selleks alus, annetades aeg-ajalt kogutud suurema summa raha kohalikule tuletõrjeühingule seltsimaja ehitusfondiks, kes siis selle abil seltsimaja püstitas, mis walmis 1920. aastal“.[12]

Ajalehe Waba Maa ajakirjaniku sõnul „seltsimaja ühes tarwitajateühisuse poeruumidega kerkis üles nelja teeharu wahele endise seltsimaja ja – külakõrtsi asemele“. Tsitaadis mainitud „endine seltsimaja“ pidi olema ehitatavast oluliselt väiksem ning algselt mõeldud ilmselt hoopis muuks otstarbeks. Alla kirjutanule pole silma jäänud, et seda oleks varem otseselt nimetatud mõnes Roela seltsielu kohta käivas allikas. Kaudselt, nagu eespool näha, viitas sellele L. Valter. Nagu uus, nii asus ka vana seltsimaja Lauri Mihkli naabruses.[13]

Seltsimaja katuse ja sisetööde vähempakkumise teade (Päewaleht, 1922, nr 63)

Seltsimaja ehitus algas 1922. aasta kevadel ning lõppes sama aasta oktoobris. Roela VTÜ-l oli ehituse alguses omavahendeid 50 000 marka, üle 150 000 marga annetas Roela mõisa omanik Hans Hermann Oskar von Wrangell, üle 100 000 marga Roela Tarvitajate Ühisus (Roela TÜ), lisaks veel mitmed kohaomanikud ja muud eraisikud. Ehitus läks maksma 847 900 marka, millele lisandusid veel kingitused ehitusmaterjalide jm näol. Sellest oli maja avamise ajal 29. oktoobril 1922 veel võlgu 467 096 marka 40 penni, millest 150 000 marka oli kiiresti tasumist vajav lühiajaline laen.[14] Laenu ei maksnud aga Roela VTÜ üksinda, vaid koos Roela MKS-ga. Nagu selgus MKS-i poolt Viru Maakonnavalitsuse Haridusosakonnale saadetud 1926. aasta eelarve projektist pidi selts maksma 1926. aastal „Tuletõrje seltsile seltsimaja wõllgade katteks lepingu järgi 25 000 marka“, mida siis VTÜ kasutas seltsimaja võlgnevuse tasumiseks. Kui palju seltsimaja ehitusvõlast Roela MKS-i peale langes pole võimalik välja selgitada, sest kummagi seltsi arhiiv on ilmselt hävinud, võimalik, et seltsimaja tulekahjus 1942. aasta kevadel. Tegemist polnud siiski iga-aastaste maksetega, sest nagu nt 1924. aasta eelarvest selgus ei pidanus MKS sel aastal võla katteks väljamakset tegema.[15]

400 inimest mahutav seltsimaja saal on pidulikuks avamispeoks valmis. Lava asus hoone põhjaotsas ning selle taga olid ruumid näitlejatele ja pasunakoorile (RMF 283:5)

Seltsimaja oli ühekordne voodrita palkehitus, mis koosnes Rakverest tuleva maanteega paralleelselt kulgevast hooneosast, milles olev saal mahutas 400 inimest ning sellega põiki olevast hooneosast, kus asus Roela TÜ kauplus, mille ärijuhiks oli alates 1928. aastast 6. aprillil 1890 Roelas mõisteenija peres sündinud Mihkel Raudsepp, keda abistas äripidamises tema abikaasa Johanna.[16]

Hoone alusmüüri ladusid Mustvee kandist pärit venelastest müürsepad, Seltsi ostetud puitmaterjali lasi H. H. O. von Wrangell oma saeveskis tasuta laudadeks lõigata. Maja valmis Roela KMS seltsi liikme, ehitusmeister J. Vakkeri juhatuse all.[17]

Vaade seltsimajale Rakvere suunast (RMF283:3)

Juba 1929. aastal kerkis üles seltsimaja kapitaalse ümberehitamise küsimus. Ajalehele Wirumaa Teataja kirjutas pikema loo seltsimaja probleemidest ja võimalikest lahendusteedest Aadu, kes küllap oli kohalik tegelane:

Nagu suurem osa kõiki maaseltsimaja, milliseid warem ehitatud, on ka Roela tuletõrje ühingu seltsimaja püstitatud ilma kindla kawandita, juhuslikult asetatud ruumidega, needki pimedad. Ehk küll ruutpindala wõrdlemisi suur, puuduwad ometi ülitarwilikud ruumid nagu: jalutusruum, einelauaruum, riidehoid ja isegi klosetid. Klosettide aset on senini täitnud lähedane mets ja seinaääred, millised peale pidude alati rüvetatud. Ka ehitustehniliselt on hoone pea kogu ulatuses lubamatult ja hooletult ehitatud, mille tagajärjed juba möödunud aastal tunda andsid, kui saali mõlemad wälisseinad wälja wajusid ja kindlasti kogu hoone kokku oleks vajunud, kui wiimasel silmapilgul abi poleks saadud. Ka hoone wälimus ei ole parem kui põhuküünil. Sellepärast ongi kohalik ümbruskond seltsimaja nimetama hakanud „köiewabrikuks“ ja „wasikakopliks“.

Kuigi käesolewal aastal sisemisi puhastustöid ja wärwimisi tehti, jõudsid ühingu juhatuse liikmed siiski arusaamisele, et ilma põhjaliku ümberehituseta hoone kaua ülewal ei seisa. Kutsuti kohale tehn. Laurfeldt, kes hoone seisukorra üle vaatas ja täieliku ehituse projekti ning ehituskulude eelarwe walmistas, millised ühingu juhatuse poolt 6. now. s. a. heaks kiideti ja wastu wõeti.[18]

Uue projekti järgi nähti ette juurdeehituse hoone Rakvere poolsesse otsa, siseruumide ümberehitamise, hoone seltsimaja poolse osa kindlustamise ning mansardkorruse pealehitamise ja katuse uuendamise. Seltsimaja peasissekäik oleks jäänud endisesse kohta hoone esiküljel, kuid sellele oleks lisatud eeskoda, mis annaks fassaadile esinduslikuma väljanägemise. Eeskojast viis uks avarasse eesruumi, millest vasemale jäi avar riidehoiuruum ning paremale kassa ja avar trepp üles mansardkorrusele. Eesruumist pääses ka otse saali või jalutusruumi. Viimane ühes meeste suitsetamisruumi, naiste garderoobi ja klosettidega oleksid asunud uues juurdeehituses. Jalutusruumist viis uks (seltsimaja Rakvere poolne otsauks) seltsimaja lavataguse osa vöörusesse, kust pääses mees- ja naisnäitlejate riietusruumidesse, näitelavale ja orkestriruumi. Mansardkorrusele pidi tulema einelaud, einelauapidaja-majahoidja eluruum ja köök, seltsi juhatuse ruum, koosolekuruum, suitsetamise ruumid ja lugemistuba ühes raamatukoguga. Ümberehituse hinnaks oli kalkulatsiooni järgi kuni 10 000 krooni. Vaatamata ümberehituse kõrgele maksumusele, oli Aadu optimistlik ja lootis koos Roela VTÜ-ga ehitustöödega lähemal ajal toime saada.[19] Paraku tuli vahele 1929–1933. aasta suur majanduskriis, mis ei võimaldanud niivõrd kulukat ehitustööd ette võtta.

/V_Roela Seltsimaja.jpg/

Roela seltsimaja (Maret Tralla erakogu)

Seltsimaja ümberehitamise küsimus tõusis taas päevakorda augustis-septembris 1938, seoses sellega, et seltsimaja kuulus üleriiklikku avalike rahvamajade võrku. Vastavalt avalike rahvamajade kohta käivale sundmäärusele, pidi aga seltsimaja osa olema kauplusest tulemüüriga eraldatud. Kuna seltsimaja ja kauplus olid ühise katuse all ning kokku ehitatud, oleks tulemüüri rajamiseks tulnud hoone sisuliselt kaheks lõigata. See oleks toonud kaasa tõsiseid ehitustehnilisi probleeme seltsimaja-poolses hooneosas, sest see oli ehitatud ilma aampalkideta (foto x) ning kuna „hoonele annab tugewuse sellekohane sarikate ehituswiis, siis on karta, et sel juhul wõiks maja laiali walguda“. Määruse järgi oleks seltsimaja tegevus tulnudki peatada, kuid Roela MKS võttis vastutuse võimaliku tuleohu eest enda kanda. Seoses maja ümberehitamise vajadusega tõsteti üles taas üles ka 1929. aastal koostatud ehitusprojekt, kuid ehitamiseni taas ei jõutud, sest 1. septembril 1939 alanud II maailmasõda ja sellele järgnev Eesti Vabariigi okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt, tõmbasid sellele kriipsu peale.[20]

Järgmises blogipostituses tuleb juttu Roela seltsimajas elatud seltsielust – pidudest, näitemängust, laulukoorist jms.


[1] Huah. Wiru-Roela kiri. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 39.
[2] ERA 14, 3, 912: 1, 5–15, 17.
[3] ERA 3138, 1, 1905: 141–143
[4] Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[5] Roelast. – Wirulane, 1927, nr 12.
[6] ERA 14, 3, 912: 28, 32–32p.
[7] ERA 3138, 1, 1756: 67; ERA 3138, 1, 1904: 199; ERA 3138, 1, 2175: 233.
[8] Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[9] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 35.
[10] Toetust tarwit.-ühisuselt Roela seltsidele. – Wiruma Teataja, 1940, nr 49.
[11] Rahvamiiting Viru-Roelas. Wirumaa Teataja, 1940, nr 106.
[12] Ajakirjanik eksis, sest seltsimaja avati tegelikult 1922. aastal. Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[13] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258; RM 4223 Ar1k 916:3.
[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258.
[15] ERA 3138, 1, 1905: 140–143.
[16] Ringwaade Wiru-Roelast. – Wirumaa Teataja, 1933, nr 145; Roela mures rahvamaja pärast. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 104; Mihkel Raudsepp 50-a. – Wirumaa Teataja, 1940, nr 40.
[17] Pärlin M., Junolainen S. Roela tuletõrjeseltsi ajaloost 1909–1940. Roela 1984, lk 6. https://www.roela.edu.ee/ sites/roela.edu.ee/files/roela_tuletorje_seltsi_ajaloost_1909-1940_1984.pdf (24.02.2021)
[18] Wiru-Roelasse ajakohane rahwamaja. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 130.
[19] Wiru-Roelasse ajakohane rahwamaja. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 130.
[20] Roela mures rahvamaja pärast. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 104.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Hõbeesemete puhastamine koduste vahenditega

Peale pikka talve on aeg ette võtta suur kevadpuhastus. Sellest iga kevadisest traditsioonist ei jää puutumata ka sahtlipõhjast leitav perekonna hõbe, mis on aastate jooksul tumenenud ja tuhmunud. See toob päevakorda ka igivana küsimuse, millega hõbedat puhastada ning kas selleks saab kasutada ka kodus leiduvaid vahendeid? Kiire interneti otsing annab palju ebatavalisi nippe hõbeda puhastamiseks näiteks kokakoola, ketšupi, hambapasta, äädika või söögisooda ja fooliumiga. Kuid kas need kiire Google otsinguga leitud „puhastusvahendid“ on tuhmunud hõbeda värskendamiseks sobivad? Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esmalt mõista, kuidas hõbe tuhmub ja millega ning kui tihti tasub hõbedat üldse puhastada.

Kuidas hõbe tuhmub?

Hõbe on puhtas õhus ja vees stabiilne, kuid tuhmub kiiresti kokkupuutel vesiniksulfiidi (H2S) gaase eritavate toiduainete (nt kanamuna, sibul, tomat) ja kangastega (vill, siid). Hõbeda tuhmumist toovad esile ka kätel olevad soolad, õlid ja higi. Reaktsiooni tulemusena moodustub hõbeda pinnale tume hõbesulfiidi (Ag2S) kiht. Tuhmunud hõbeda värvus sõltub eseme hõbeda sisaldusest, hõbesulfiidi kihi paksusest ja valguse peegeldusest. Hõbeeseme reaktsiooni kiirust vesiniksulfiidi gaasile ja hõbesulfiidi tekke protsessi saab jälgida väikese katsega.

                     ill 1 Käsitsemisel tekkinud hõbesulfiid söövitab hõbeeseme pinnale ka näpujälgi. Foto: E. Mikko

Katse – Hõbelusikas ja kanamuna

Katse sooritamiseks on tarvis ühte puhast hõbeeset ja värskelt keedetud kanamuna. Hõbedaga reageerimiseks tuleb asetada kooritud ja neljaks lõigatud (munakollaseta) muna koos hõbedaga kinnisesse anumasse, et kontsentreerida munast erituva vesiniksulfiid gaasi hulka. Katse sooritamiseks kasutasin isiklikku hõbelusikat prooviga 875 ehk hõbedasulamit, kus on 87,5% hõbedat ja 12,5% vaske. Katse periood kestis 1 h 30 min.

Muna keetmisel moodustavad munavalge proteiinid vesiniksulfiid gaasi. Viimane reageerib kuumutamisel omakorda muna kollases oleva rauaga, moodustades munakollase välisele kihile hallikas-rohelise raud(II)sulfiid (FeS) ühendi. Munavalgest erituva vesiniksulfiid gaasi hulk on piisav, et tekitada hõbedale lühikese ajajooksul hõbesulfiidi kiht.

Vasakul: ill 2 Hõbelusikas enne katse algust.
Paremal: ill 3 Hõbelusikas 15 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

Katse tulemusena on näha, et hõbelusika pinnale tekkis vasekarva kiht juba 15 minutiga. Selline värvus tuleneb hõbedasulami vase sisaldusest, kuna vask reageerib väävli gaasile hõbedast kiiremini.

Vasakul:  ill 4  Hõbelusikas 30 minuti möödudes.
Paremal ill 5 Hõbelusikas 45 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

                                         

30 minuti möödudes moodustub lusikale õhuke hõbesulfiidi kiht. Poleeritud hõbe peegeldab peagu kõiki nähtava valguse lainepikkusi, seega tekitab õhukese hõbesulfiidi kihi alt valgust peegeldav hõbe lusika pinnale sinakasmusta värvuse.

45-60 minuti möödudes on hõbesulfiidi sinakasmust toon katnud suurema osa hõbelusika pinnast.

ill 6 Hõbelusikas 60  minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 7 Hõbelusikas 75 minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 8 Hõbelusikas 90 minuti möödudes, võrdlusena puhta hõbelusika kõrval. Foto: E. Mikko

75-90 minuti möödudes on hõbesulfiidi kiht piisavalt paks, et valgus ei peegelda täielikult hõbesulfiidi all olevat hõbedat. Lusika pind on suures osas tumenenud mustaks, mis on ka hõbesulfiidi lõplik värvus.

Katse põhjal võib järeldada, et hõbeesemed reageerivad väga kiirelt õhus oleva vesiniksulfiidiga. Kui sama katset viia läbi hõbetatud esemega võib reaktsiooni kiirus olla aeglasem, kuna hõbedakihi all olevad metallisulamid (nt melhior või alpaka ehk uushõbe) ei puutu vesiniksulfiidi gaasiga kokku.

Hõbeesemete hoiustamine

Hõbesulfiidi teke on paratamatu, kuna väävlit sisaldavate gaaside hulka õhus on keeruline kontrollida. Samas on võimalik hõbeda tuhmumis protsessi aeglustada paremate hoiustamistingimuste abil. Selleks olen toonud alljärgnevalt soovitused, mida on võimalik rakendada hõbeda tuhmumise aeglustamiseks kodustes tingimustes.

  • Peale lauahõbeda kasutamist tuleb need pesta lahjendatud seebiveega ning kuivata täielikult puuvillase kangaga tupsutades. Aseta lauahõbe tagasi karpi või sahtlisse hoides seda puuvillase kangaga. Väldi paljaste kätega katsumist peale kuivatamist.
  • Hoiusta hõbeesemeid teineteisest eraldi (kriimude vältimiseks), soovitatavalt happevabas pappkarbis. Esemete eraldamiseks on soovitatav kasutada linast või puuvillast volditud kangast, asetades esemed voltide vahele.
  • Hoiustamisel väldi kokkupuutumist puidust, siidist ja naturaalvillast esemetega, mis eritavad väävlit sisaldavaid gaase.
  • Hõbedat tuleks säilitada pimedas ja kuivas keskkonnas. Õhuniiskuse vähendamiseks tuleks asetada hõbeesemetega sahtlisse või riiulile silikageeli pakk või kriidi tükk, mis imab liigse niiskuse endasse.

Hõbeda puhastamine koduste vahenditega

Tuhmunud hõbeda puhastamiseks koduste vahenditega on kaks eri meetodit: poleerimine ja keemiline redutseerimine.[1] Alljärgnevalt olen väljatoodud mõlema meetodi eripärad ning soovitused, millised vahendid sobivad erinevate hõbeesemete puhastamisel kasutada.

Keemiline reduktsioon

Keemiline reduktsioon kuuma sooda (Na2CO3) vesilahuse ja alumiinium (Au) fooliumiga on üks enamlevinumaid tuhmunud hõbeda puhastamismeetodeid. Alumiiniumi ja sooda  reaktsioonil eraldub monovesinik, mis redutseerib hõbesulfiidi kihti ning tulemuseks on puhas hõbe.

Selle meetodi puhul on oluline kasutada vesilahuses ainult pesusoodat mitte söögisoodat (NaHCO3) ja kindlasti ei tohi lahusesse lisada söögisoola (NaCl), kuna viimane kiirendab hõbesulfiidi teket. Meetodi teeb keeruliseks täpse sooda vesilahuse ja fooliumi vahekorra väljaselgitamine, sest on suur risk koos hõbedasulfiidiga eemaldada liigselt puhast hõbedat ning graveeritud süvendites olevat hõbesulfiidi või niellot.[2] Samuti võib lahus jääda liiga nõrgaks ning hõbedasulfiid eemaldub ebaühtlaselt või ainult vähesel määral.

See meetod ei ole soovitatav graveeritud hõbeesemete, kullatud hõbeda ja uushõbeda ehk alpaka puhastamiseks. Selle meetodiga on riskantne puhastada ka merevaigust ja vääris- või poolvääriskividega ehteid, mis võivad tuhmuda ning halvimal juhul mõraneda. Keemiline reduktsioon on sobilik meetod näiteks filigraantehnikas hõbeehete ja kaelakettide puhastamiseks.

ill 9 Keemilise reduktsiooniga puhastatud uushõbedast soolatoos. Reaktsiooni käigus on eemaldunud ornamenti esile tõstev hõbesulfiidikiht. Foto: erakogu.

Poleerimine

Tuhmunud hõbeda poleerimisel kasutatakse abrasiivseid pastasid, millega eemaldatakse hõbesulfiidi kiht mehaaniliselt. Poleerimispasta kantakse eseme pinnale puuvillase kanga või puuvillavatiga. Hambaharja või pintsliga hõõrumine ei ole soovitatav, kuna see kriimustab ja kahjustab hõbedat. Poleerimine ei ole sobilik kullatud hõbeesemete puhastamiseks.

Poleerimine on sobilik meetod graveeritud hõbetatud ja hõbesulamist esemete puhastamiseks, kuna hõbesulfiidi kihi eemaldamist on võimalik kontrollida ja seda saab teha väikeste alade kaupa. Poleerimiseks ei sobi aga algselt mainitud „puhastusvahendid“ nagu hambapasta ja ketšup. Need kriimustavad hõbedat rikuvad ära selle poleeritud pinna ning eemaldavad uushõbeesemetelt galvaaniliselt peale sadestatud hõbedakihi. Samuti ei ole sobilikud kõik tööstuslikud poleerimispastad, mis võivad sisaldada liialt abrasiivseid osakesi ja ohtliku keemiat. Parimaks poleerimispastaks on sadestunud kaltsiumkarbonaat (CaCO3) ja puhas  destilleeritud vesi või alkohol (denatureeritud piiritus). Viimane on sobilik tugevalt tuhmunud hõbesulamite puhastamisel. Sadestunud kaltsiumkarbonaat ei kriimusta poleerimisel hõbeda pinda ning eemaldab vaid vähesel määral hõbesulfiidi all olevat hõbedat, kuna see koosneb mikro (µ) osakestest suurusega 0.5-0.9 µm. Sadestunud kaltsiumkarbonaadi võib koduseks puhastamiseks asendada ka väga peene kriidi (CaCO3) pulbriga. Kriidi osakesed on aga erineva suurusega (50- 0.9 µm) ja võivad olla liiga abrasiivsed, selleks tuleb eelnevalt kriidi puru segada keeva veega ning filtreerida vähemalt kaks korda läbi puuvillase kanga, et eemaldada suuremad osakesed ja ebapuhtus. Saadud poleerimispasta konsistents peaks olema piimjas, poleerimisvahendi kasutamisel on soovitatav kanda nitritil kindaid.

Vasakul: ill 10 Ladestunud kaltsiumkarbonaadi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga osaliselt puhastatud hõbelusikas (hõbeda prooviga 84).
Paremal: ill 11 Poleerimispastaga puhastamisel säilib graveeritud süvendites olev hõbesulfiid.
Fotod: E. Mikko
ill 12 Vasakult kaks melhiorist supilusikat on puhastatud destilleeritud vee ja kriidi pastaga. Foto: E. Mikko
ill 13 Vasakpoolne hõbedasulamist (hõbeda prooviga 952) kõrvarõngas on puhastatud kriidi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga. Foto: E. Mikko

Lõpetuseks tasub meeles pidada, et hõbesulfiid tekib hõbeeseme pinnale kaitseks väliskeskkonna tegurite eest ning ei ohusta eseme säilimist nagu raua või vase korrosioon. Hõbesulfiidi kiht koosneb väikestest hõbeda osakestest, seega eemaldub hõbeda puhastamisel (ükskõik millise meetodiga) paratamatult ka õhuke kiht hõbedat. Võimalusel tasub vältida tuhmunud hõbeda liigset puhastamist. Puhta hõbeda hooldamiseks ja tuhmumise ennetamiseks piisab kui esemeid aegajalt loputada puhta seebiveega ja poleerida puuvillase kangaga.

Kasutatud kirjandus

Vikipeedia artikkel, Hõbe. [WWW] https://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%B5be (kasutatud 05.04.2021)

Wharton, G., S.L. Maish, W.S. Ginell, 1990. A Comparative Study of Silver Cleaning Abrasives. Jornal of the American Institute for Conservation, pp. 13-31.

Long, D., 1999. Caring for Silver and Copper Alloy Objects. Conserve O Gram 10/2, 5.

Selwyn, L., 1990. Historical Silver: Storage, Display, and Tarnish Removal. Jornal of the International Institute for Conservation- Canadian Group 15.

Selwyn, L., 2007. Silver- Care and Tarnish Removal. CCI Notes 9/7.

Selwyn, L., 2016. How to Make and Use a Percipitate Calcium Carbonate Silver Polish. Canadian Conservation Institute Notes 9/11.

Selwyn, L, 2021. Understanding How Silver Objects Tarnish. CCI Notes. [WWW] https://www.canada.ca/en/conservation-institute/services/training-learning/in-person-workshops/understanding-silver-tarnish.html#shr-pg0 (kasutatud 06.04.2021)


[1] Hõbeda puhastamiseks kasutatakse ka keemilisse lahusesse kastmismeetodit, kuid selleks kasutatakse tervist ohustavaid ja ohtlike kemikaale, mis ei sobi kodus kasutamiseks.
[2] Niello- tehnika metallesemete kaunistamiseks, mis meenutab emailimist. Niello meetodil täidetakse metalli pinnale graveeritud muster musta metallisulamiga. Niello koosneb hõbedast, pliist, vasest, väävlist ja booraksist.

Egle Mikko SA Virumaa Muuseumid teadur, koguhoidja-säilitaja

Ajalooblogi: Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi asutamine

Roela piirkonda peeti 20. sajandi alguses mahajäänud ja väheerksaks nurgataguseks, mille kohta ajalehtedestki midagi väga harva võis leida. Ajalehe Postimees sõnul „Roela rahwas on siiamaani küll palju halbu sammusid omas elus teinud, aga nüüd hakkab asjaolu juba mõnest küljest paranema, olgugi et joomine ikkagi weel, iseäranis noortemeeste juures, kui uhkuse asjaks on“. Siiski olevat sealgi tekkinud „ringkond ärksamaid noormehi, kes joomise ja pitspallide wastu wõitlema hakkasiwad“.[1]

Lehekülg Roela MKS registreerimist käsitlevast toimikust enamuse seltsi asutajaliikmete nimedega 1907. aastast (EAA 44, 1, 291: 1p)

30. detsembril 1907 andsidki 32 „ärksamat“ meest ja naist (21 meest ja 11 naist) Eestimaa kuberneri nimele sisse palvekirja sooviga registreerida seaduslikus korras Roela MKS-i põhikiri. Seltsi asutajaliikmetena olid sellele alla kirjutanud vallakirjutaja Jüri Kuhlbas, peremees Tõnu Jürna, saeveski juhataja Eduard Espe, õpetaja Jaan Grusdam, kingsepad Hans Laasberg (Lasberg) ja Jaan Jürna, mõisatööline Hindrik Rebane, rentnik Juhan Mathisen, viinapõletaja Karl Kronfeldt, aidamees Jüri Terras, rentnik Joosep Uueni, masinist Eduard Veide, metsavaht Mihkel Linamaa, õpetajad Jüri Hansar ja Jaan Ant, arst Aleksander Kullik, saeveski meister Friedrich Repson, mõisa kirjutaja Paul Rumm, mõisa metsnik Anton Paukas, mõisavalitseja Viktor Birk, kaupmees Evald Udrich, Anna Veinmann, Taali Terras, Leena Lasberg, Maria Linamaa, Taali Strochmann, Olga Mathisen, Mai Pajupuu, Anna Rebane, Julie Hansar, Emilie Louise Espe ja Emilie Repson. Palvekirja sisse andjaks ja sellega seotud toimingute tegijaks nimetasid asutajad J. Kuhlbassi. Saanud palvekirja, viisid kubermanguvalitsuse kantselei vastavad osakonnad läbi taustauuringu, milles leiti, et asutajatele on omane hea käitumine, kõrged moraalsed väärtused ja poliitiline usaldusväärsus ning ükski neist pole olnud ega ole kohtu ja juurdluse all. Kuna taustauuringuga seoses tekkis asutuste vaheline ametlik kirjavahetus, nõuti asutajatelt 18. veebruaril 1908 enne seltsi põhikirja registreerimist kahe tempelmargi eest ühe rubla ja 50 kopika tasumist.[2] Põhikirja siiski ei registreeritud, kuna selle §3 sisaldas võimalust korraldada muusikalisi õhtuid, millel kanti ette tsensuuri poolt ametlikult lubatud muusikapalu, ilma eelneva võimude poolse loata. 28. märtsil esitatud keeldumisteatele vastasid asutajad uue palvekirjaga, avaldades soovi muudatustega põhikiri siiski kinnitada. Põhikirja siiski ei kinnitatud, kuna selle tagasilükkamisega tekkinud kirjavahetuse kulude katteks pidi selts enne kustutama kolm tempelmarki, hinnaga kokku kaks rubla 25 kopikat. Kirjavahetus kubermanguvalitsusega kestis sügiseni ning lõpuks esitasid üksteist kangekaelset asutajaliiget – J. Hansar, J. Ant, Eduard Woldt, V. Birk, Ed. Espe, K. Kronfeldt, E. Udrich, Mihkel Nirgi, T. Jürna, A. Paukas ja J. Kuhlbas – 1. detsembril 1908 veelkord palvekirja seltsi põhikirja registreerimiseks. Sel korral saavutati ka tulemus ning 6. märtsil 1909 Roela MKS-i põhikiri registreeriti.[3]

Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi registreerimisteade (Eestimaa Kubermangu Teataja, 1909, nr 16)

Seltsi tegevusest 1909–1917

Roela MKS alustas oma tegevust üldkoosolekuga vallamaja saalis 22. märtsil 1909 ning seal valiti seltsi astunud 50 liikme poolt ka selle esimene juhatus, mille esimeheks sai Roela mõisa saeveski juhataja sakslane Eduard Espe.[4]

Ed. Espe sündis 10. augustil 1875 Jõelähtme kihelkonnas Nehatus ning suri Tallinnas 25. septembril 1937. Ta abiellus 1900. aastal Emilie Louise Trohmiga. Hiljemalt 1900. aastast elasid nad Roelas ning siin sündisid kaheksa nende üheteistkümnest lapsest. 1919. aastal asus perekond Tallinna.[5]

Roela MKS-i algusest ja esimestest tegevusaastatest avaldas ülevaate ajaleht Postimees 1911. aastal:

1909. aastaks saadi niikaugele, et esimene selts Roela Muusika ja kirjanduseselts asutati, kes enesele ülesandeks tegi rahwale kirjandust muretseda ja seltsimaja asutada. Ülesanne on suur, aga wisalt tehti tööd ja wiimaks kogus seltsi juba üle 100 liikme. Asutati muusika ja laulukoor, kes oma sündimise eest iseäranis kooliõp. Hansarile tänu wõlgnewad. Pandi ka pidusid toime, millest osawõtmine wähehaawal kaswas. Hakati rahwale kirjanduse ja ajalehtede kasu seletama, millel ka tagajärge oli. Palju wõitlust oli seltsil n. n. „noakangelastega“, kes kirjandusest ega seltsielust midagi kuulda ei tahtnud, waid oma joomapidudele ja riidudele truuks jäiwad. Selts oleks weel palju wõinud ära teha, aga „seisustewahed“ ja alkohol, mis sisse toodi, mõjus halwasti. Pidude eeskawad jäiwad ikka kesisemaks; pidude ajal oldawat lihtsamate inimeste wastu kõrgid jne. Laulukoor läks hingusele. Seltsi liikmete arw hakkas alanema ja on juba 40 pääle langenud. Leiti end lootustes petetud olewat. Et algatud tööd mitte pooleli jätta, asutasiwad talumehed tuletõrjujateseltsi, mis käesolewa aasta jaanuarikuus kinnitust leidis. Seltsi ümber kogus esialgselt ligi 40 liiget. Seniajani pole selts suutnud weel suuremat elumärki awaldada, aga nagu kuulda, tahta ta juba suwel pidu ja näitemüüki toime panna. Tuleks soowida, et seltsist alkohol eemal hoitakse, kui ta tahab edeneda.[6]

Ilmselt paistsid probleemid seltsi elus silma aga juba varem, sest ajalehes Meie Kodumaa avaldatud Incognito hinnangul „hiljuti asutatud Roela muusika ja hariduse selts näib ka õige nõrk oma tegevuses olema, tuleb wist sellest, et etteotsa mehed on valitud, kes mitte seltsielu ei tunne ja asja edasiviimiseks liiga nõrgad on“.[7] Kõige suurem probleem võiski esialgu üles kerkida seisusevahedest. Kahjuks pole küll teada, kes lisaks Ed. Espele 1909. aastal veel seltsi juhatusse kuulusid, kuid arvestades seltsi esialgsete asutajaliikmete nimekirja oli valdavalt tegemist mõisaametnikega, kellest osa identifitseerisid end sakslastena või olidki seda.[8] 1913. aastal pidas vasakpoolsemate vaadetega silma paistnud ajalehe Tallinna Teataja ajakirjanik Roela saeveskist rääkides vajalikuks lisada, et „wabriku-walitseja [Ed. Espe – UT] küllalt wiisakuseta töölistega ümber käib“.[9]

Roela MKS pitsatijäljend (EAA, 44, 1, 19: 352p)

Seltsi tegevusest saab natuke aimu kubermanguvalitsusele esitatud tegevusaruannetest. Oma esimesi tegevusaastat alustas selts hoogsalt, aruandeaasta jooksul peeti vähemalt kolm avalikku pidu. Aruanne küll pidude arvu ei nimeta, kuid see on oletatav järgnevate aastate pidude sissetulekuid võrreldes. 1910/1911. aasta jooksul peeti kaks üldkoosolekut, üksteist juhatuse koosolekut, kolm avalikku pidu ja kolm suletud perekonnaõhtut seltsi liikmetele. Samal aastal said aga alguse ka eespool kirjeldatud mured ning 1912. aasta alguseks langes seltsi liikmete arv 20-ni. Küllap olid aga ajalehes Postimees toodud etteheited seotud eelkõige seltsi esimehe E. Udrichi ja tema eestvedamisel tegutsenud juhatuse möödalaskudega. Uue juhatuse eesvõttel saadi madalseisust siiski jagu ning selts võttis taas jalad alla, kuid 1. septembril 1914 alanud I maailmasõda tegi oma korrektiivid ning seltsi liikmete arv langes jälle.

Roela MKS tulud ja kulud aastail 1909/1910–1915/1916[10]

Aruande-aastaSissetulekVäljaminekÜlejääkPidusid aastasLiikmeid aruandeaastal
AlgusesLõpus
1909/1910250.15225.4424.713(?)50105
1910/1911269.22253.4315.79610555
1911/1912148.74103.6245.1225520
1912/1913129.5364.4865.0512254
1913/1914196.02158.0038.1235459
1914/1915460.24417.9442.3045941
1915/1916415.15342.5172.6444133

Roela MKS esimehed ja kirjatoimetajad 1909–1917. Seltsi esimees 1912/1913 asuandeaastal ja kirjatoimetaja 1913/1914. aruandeaastal olid üks ja sama inimene, kuid tema nime polnud aastaaruannetele antud allkirjade abil võimalik tuvastada[11]

Aruande-aastaEsimeesKirjatoimetajaÜldkoosoleku toimumisaeg
1909/1910Eduard Espe 22. märts 1909
1910/1911Evald UdrichJüri Kuhlbas25. märts 1910
1911/1912Evald UdrichEduard Woldt25. märts 1911
1912/1913?Eduard Laas26. märts 1912
1913/1914Toomas Prillup?enne 8. maid 1913
1914/1915Karl KronfeldtEduard Laas25. märts 1914
1915/1916Karl KronfeldtEduard Laas12. aprill 1915
1916/1917Karl KronfeldtVillem Ööpik24. aprill 1916

1912. aastal tähistas selts pidulikult 1812. aasta Isamaasõja 100. aastapäeva ning 23. juunil 1913 Romanovite dünastia 300. aastapäeva.[12] L. Valteri sõnul:

Meie perele anti puhkpillide hooldamine, lõime need vaskpasunad hiilgama, orkester mängis koolimaja vahetus läheduses, ka tohutud toidu varud – saiad, vorstid tehti võileibadeks koolimajas. Lauri Mihkli naabruses. Seltsimajas peeti õhtul pidu, tants, ringmängud: „Üks jahimees läks metsa, see kasemetsa pool, tal tee peal vastu tuli üks ilus tütarlaps“, „Vares vaga linnukene, lendas linna uulitsale, sealt tema lendas katusele, kõrtsimamma matusele“.[13]

Allpool tuleb põgusalt juttu senisest seltsimajast ja külakõrtsist, mille asemele Lauri Mihkli naabrusse ehitati uus seltsimaja. Võib-olla just seda pidas oma ülestähendustes silmas ka L. Valter, mis viitab, et ajavahemikus 1909–1913 võis selts oma pidude pidamiseks kasutada mingit selleks kohandatud hoonet, mis haakus kuidagi ka endise kõrtsihoonega ning pidi olema köetav, sest terve hulk seltsi pidudest peeti sügisel talvel ja kevadel.[14] Ilmselt just sellesse nn vanasse seltsimajja näitelava ehitamiseks vajalike vahendite korjamiseks, korraldati 24. veebruaril 1918 saeveski (lauavabriku) ruumides piduõhtu „kohaliste poissmeeste poolt“.[15] Roela MKS-ile kuuluva hoone olemasolu tunnistab ka selle 1915/1916. aasta eelarve, mille tulude hulgast leiab ruumide rentimise eest Roela Vabatahtlikult Tuletõrjeühingult saadud 45 rubla.[16]

Ainus seltsi juhatus, mille täielik koosseis Eesti Vabariigi eelsest ajast praegu teda on, valiti üldkoosolekul 12. aprillil 1915. Seltsi esimeheks sai K. Kronfeldt, aseesimeheks Eduard Jõe, laekuriks Toomas Prillop, kirjatoimetajaks Eduard Laas, tema asetäitjaks Ludvig Noormägi, puhkpilliorkestri dirigendiks Johannes Vakker (eestist Vagur) ja laulukoori dirigendiks Johannes Aavik. Politsei andmeil olid nad hea käitumise, kõrgete moraalsete väärtutega ja poliitiliselt usaldusväärsed ning ükski neist polnud ei kohtu ega juurdluse all.[17]

1917. aasta aprillis teatas Virumaa Eesti Seltside Liidu (Virumaa ESL) täidesaatev komitee, et Roela MKS on astunud Liidu liikmeks ning tema esindajaks seal on Villem Ööpik.[18] Ilmselt võeti otsus vastu märtsis-aprillis 1917 toimunud üldkoosolekul. Kahjuks pole sel koosolekul vastu võetud seltsi tegevusaruannet säilinud. Samuti pole allakirjutanule teadaolevaid andmeid seltsi tegevusest 1917.–1918. aastal, kuigi võib näiteks eeldada, et ESL-i poolt Eesti polkude varustamiseks annetuste – 1049 rubla 40 kopikat – kogumine 1917. aasta mais toimus Roela vallas just Liidu liikmete – Roela MKS ja VTÜ kaudu.[19]

Jüri Hansar

Üheks olulisemaks kohaliku seltsielu eestvedajaks 20. sajandi alguses oli Roela mõisa algkooli juhataja, õpetaja Jüri Hansar, kes sündis 07. märtsil 1868 Kunda-Malla vallas väiketaluniku peres. Ta õppis Iila külakoolis, Viru-Nigula ministeeriumikoolis Pikaristil ja Kuuda õpetajate seminaris, mille lõpetas 1887. aastal. Aastail 1890–1891 oli ta õpetaja Laanemõisa külakoolis (Rakvere vald), aastail 1891–1896 Jõepere külakoolis (Saksi vald), aastail 1896–1901 Tudu külakoolis (Roela vald) ning aastail 1901–1925 Roela mõisa ja valla algkoolis.[20]

Roela mõisakool. (RMF105:131)

15. mail 1890 abiellus ta Julie Rosalie Wilhelmine Keskülaga, kes sündis 28. augustil 1873 Rakveres. Neile sündisid tütar Amanda Melitta ning pojad Herbert Arkadius, Paul Eugen, Ernst Oskar (Ärni), Evald Moritz, Leonhard Ferdinand (Leo) ja Gerhard Hans Voldemar (Arti). Lastega oli seotud ka J. R. W. Hansari tegevusala, kuna ta praktiseeris ämmaemandana.[21]

Maksab ehk öelda, et poegadest kolm – Paul Eugen, Ernst Oskar, Evald Moritz – teenisid Eesti Vabariigi ajal kriminaalpolitseis kõrgetel kohtadel ning neil kõigil õnnestus 1944. aastal Eestist lahkuda. Teenistuslikult oli kõige edukam neist P. E. Hansar, kes teenis 10. oktoobrist 1934 kuni 1940. aasta augustini Petseri kriminaalkomisarina.[22]

Enne I maailmasõda maksis Roela mõis J. Hansarile aastapalgaks 200 rubla ning andis 120 puuda (1965,73 kg) vilja ning võimaldas heina- ja karjamaa kasutamise loomapidamiseks. 1918. aastaks oli rahapalk kasvanud 260 rublani, naturaaltasud olid jäänud endiseks.[23] 1919. aasta juulikuu andmeil oli tal kasutada ka 7½ vakamaad (1,35 ha) põldu.[24]

Perekond Hansar 20. sajandi alguses. (RMF672:7:2)

J. Hansar mängis väga hästi viiulit ja klaverit ning kõikjal, kus ta õpetajana tegutses, asutas ta laulukoori. Neist kõige pikemalt – aastail 1901–1931 – juhatas ta Roela segakoori. Kuna Roelas puudus pikka aega pasunakoori juhataja, tegeles ta aeg-ajalt ka sellena. Nagu eespool mainitud korraldati tema ajal tihti koolimajas pidusid, mis lõppesid tavaliselt tantsuga. M. Keskküla mälestuste järgi mängis neil pidudel tantsuks Hansarite pereansambel. „Tantsule mängis tema viiulit ja abikaasa saatis klaveril. Pärast poole kui lapsed kasvasid, oli juba väikene orkester välja astumas ja nimelt: klaver, 2–3 viiulit ja šello.“[25]

Temaga seostatakse ka Roela MKS asutamise mõtte sündi ning ta oli 1907. aastal üks seltsi asutajaliikmetest ning pärast selle tegevuse algust aktiivne kaasalööja ja pidude korraldaja.[26] Ka pärast pensionile jäämist 1925. aastal tegutses ta seni kuni tervis lubas endiselt koorijuhina, kuid lõi kaasa ka muudes ettevõtmistes, olles 1926. aastal näiteks Wirumaa Lastekaitse Ühingu esindaja Roela vallas.[27]

Jüri Hansar 5. novembri 1922. (RMF672:6:2)

J. R. W. Hansar suri Roelas 12. detsembril 1934 südamehaigusse ning maeti Viru-Jaagupi kalmistule. Pärast abikaasa surma müüs J. Hansar oma Roela maja maha ja kolis Rakverre, kus ta suri 9. juulil 1939 ning maeti 12. juulil Viru-Jaagupi surnuaeda. Kirikuraamatusse märgiti tema surma põhjuseks selgroo kasvaja ja südame nõrkus.[28]

Järgmises blogipostituses tuleb juttu Roela kultuurielust 1920.-1930. aastatel.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur


[1] Postimees, 1909, nr 66; Postimees, 1911, nr 98.
[2] Tempelmark – tsaariajal olid ametlikud dokumendid maksustatud riigilõivuga, mille tasumiseks osteti ja kleebiti dokumendile vastavad margid. Nende kustutamine toimus käsitsi (läbikriipsutamine) või vastava templiga.
[3] EAA 44, 1, 291: 1–42.
[4] Postimees, 1909, nr 75.
[5] EAA 3114, 1, 49: 4p–5; ERA 3138, 3, 3a: pagineerimata.
[6] Postimees, 1911, nr 98.
[7] Meie Kodumaa, 1909, nr 62.
[8] Seoses Roela MKS 30. aastapäevaga soovis ajaleht Wirumaa Teataja küll esimese juhatuse koosseisu üles lugeda, kuid esitas selle asemel hoopis üheteistkümne seltsi asutajaliikme nimed, kelle 1. detsembril 1908 sisse antud palvekirja alusel selts lõpuks registreeriti. EAA 44, 1, 291: 30–31p, 33; Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1930, nr 35.
[9] Waps. Roela lauasaagimisewabrikust. – Tallinna Teataja, 1913, nr 71.
[10] EAA 44, 1, 15: 310–310p; EAA 44, 1, 16: 266–266p; EAA 44, 1, 17: 498–498p; EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351–351p; EAA 44, 1, 20: 615–615p; EAA 44, 1, 23: 410–410p.
[11] EAA 44, 1, 15: 309–310p; EAA 44, 1, 16: 265–266p; EAA 44, 1, 17: 497–498p; EAA 44, 1, 18: 513–514; EAA 44, 1, 19: 350–351p; EAA 44, 1, 20: 614–615p; EAA 44, 1, 23: 409–410p.
[12] EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351.
[13] RM 4223 Ar1k 916:3.
[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258; RM 4223 Ar1k 916:3.
[15] RM 4851 Ar1 587:209
[16] EAA 44, 1, 23: 410.
[17] EAA 44, 1, 291: 50–50p.
[18] Wirumaa Eesti seltside liit. – Tallinna Teataja, 1917, nr 90.
[19] Päewaleht, 1917, nr 110.
[20] RM 2710 Ar1k 531:2; Jüri Hansar 60-aastane. – Waba Maa, 1928, nr 67.
[21] EAA 3114, 1, 62: 29p–30.
[22] Krikk, M. Eesti kriminaalpolitsei 1920-1940. Tallinn 2007, lk 275-278.
[23] Võrdluseks sai Roela vallakooli õpetaja enne 1914. aastal aastapalgaks 250 rubla ja 1918. aastal 1400 rubla. RM 2580 Ar1 1118:57.
[24] ERA 3138, 3, 3a: pagineerimata.
[25] RM 2710 Ar1k 531:2.
[26] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1939, nr 35.
[27] Tarwidus emade ja laste nõuandepunkti järele tõuseb. – Wirulane, 1926, nr 70.
[28] elk, 114, 0, 8: pagineerimata; elk, 114, 0, 9: pagineerimata.

Ajalooblogi: Kingu Krõõt – nõid ja libahunt

Palmse kandi üks tänapäevalgi tuntud tegelane oli nõid Kingu Krõõt, keda veel tänapäevalgi meeles peetakse ning väidetavalt arvab veel nii mõnigi, kui asjad nihu kipuvad minema, et selles on just Krõõdal omajagu süüd.

Nagu järgnevast nähtub elas ja tegutses ajalooline Krõõt Võhma külas Kingu (Kingo) talus, arvatavasti 17. sajandi I poolel. Ümberkaudsete külade elanike seas oli ta tuntud nõia ja libahundina. Temast räägitut vahendas Jaan Jung juba 19. sajandi lõpuaastail:

Võhma külas Kingu talus olnud vanal ajal üks nõid, nimega Krõõt, kes sagedaste oma nõiakäikudel käinud. Seal ligidal on üks väga pehme laukasoo, mis Krõõda käiku takistanud. Sellepärast võtnud tema selle kivi Eru rannalt rüppe ja tahtnud laukasoosse jalakiviks viia. Et aga kukk siis parajaste laulnud, kui ta kiviga Palmse väljal olnud, kukkunud kivi ta rüppest maha ja jäänud sinna paika. Viimaks olla Kingu Krõõt ise Kõue küla vainul kivi peal ära põletatud, kus see kivi praegu alles olevat. Süda ei olla tall ära põlenud, vaid lennanud kiunudes metsa.[1]

Samast loost on põhjalikuma teisendi avaldanud Johann Matthias Eisen kogumikus „Esivanemate varandus“:[2]

Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb, näeb kaks ja pool versta Palmse mõisast minnes pahemat kätt tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal kuuse- ja männimetsa sees heinakuhja moodi kivi. Sealne rahvas hüüab seda Nõiakiviks. Kust see nimi kivile tulnud, räägib rahvas nõnda:
Palmse vallas Võhma külas Kingu peres elanud perenaine, nimega Krõõt. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud, ennast mitmet moodi moondanud. Temal olnud ahju ees põranda all hundinahk. Kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt, läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neist perele süüa.
Ükskord hommiku vara, pere olnud veel tööle minemata, visanud murtud koera üle sanga[3] tuppa ja keetnud perele lõunaks värsket leent. Sestsaadik ei ole pere enam liha söönud.
Temal olnud mood iga laupäev võid teha. Ükskord, kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada, kuidas perenaine võid teeb. Perenaine toonud natuke koort, pannud kirnu, liigutanud natuke ümber, siis läinud heitnud ahjulaele magama.
Natukese aja pärast tulnud nurgast suur must kass välja, tulnud kirnu juurde, oksendanud selle täis, siis läinud tuldud teed tagasi. Seepeale tõusnud perenaine magamast üles, liigutanud kirnus natuke ümber – või olnud valmis. Sestsaadik ei ole pere enam võid söönud.

Seal juures on teine pere, nimega Kanguste. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda juba mitu korda olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järgi metsast kuuseoksi, pannud rehe üles, kuivatanud ja peksnud nii kui viljagi. Kui see kuuseoksa-rehi juba hakanud tuulatud saama, tulnud kange tuul ja viinud kõik ära.
Mõni päev peale seda hakanud Kingu perenaine kurtma: „Ei tea, mis lugu see on, meie leib on nii kuuseokka magu.“ Sellest on siis teada saadud, kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjuks elanud.
Neid ja palju muid kaebusi on mõisas tema peale kaevatud. Seepärast on tahetud teda hukata. Mõisahärra käsu peale toodud ja visatud mõisa tiiki, et pidanud ära uppuma. Aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühe kesk tiigis oleva kivi otsa ja ütelnud: „Ei upu, ei upu, olen laps, kel nööpnõel p....s.“ Siis toodud tiigist välja ja viidud nimetatud Nõiakivi otsa, seal on ta tulega põletatud. Keha on küll ära põlenud, aga süda jäänud järele. Üks mees on siis kadakakepi lõiganud, vastuoksa oksad küljest ära kiskunud ja selle kepiga põlemata südame läbi pistnud. Siis läinud süda suure pauguga äkitselt lõhki, karanud kuuse otsa ja olnud harakas.

NT 14/6 (10). Käsikirjas: E 6760/1 < Haljala, Metsiku v. – D. Pruhl (1889).

Väljavõttel 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehelt on kujutatud Võhma küla talusid: Wolmri nr 1, Jära nr 2, Reo nr 3, Rünga nr 4, Välja nr 5, Pearna, nr 6, Kingo (Kingu) nr 7, Kanguste nr 8, Tõnnokeste nr 9, Reino Petri nr 10, Naugaste nr 11, Mäallose nr 12, Piskeste nr 13, Klaukse nr 14. Krõõda lugude ühe teisendi järgi kiusanud ta eriti Rünga, teise järgi Kanguste pere rahvast (EAA 1690, 1, 33: 26)

Kõige põhjalikumalt kajastas Krõõda tegevust aga lugu, mille avaldas Mall Hiiemäe Eesti Kirjandusmuuseumi ja Viru Instituudi koostöös valminud kogumikus „Virumaa vanad vaimujutud“:[4]

Endisel ajal elanud Palmse vallas Võhma külas Kingu talus perenaine, Krõet nimi, keda külarahvas suureks nõiaks on pidanud. Kingu ja Rünga talu olnud üleaedsed. Kingu Krõet oli Rünga rahva kõigest töövaevast – kraamist, viljast ikka ka omale muist nõidunud, ainult musta härja tööst ei ole ta omale jaksanud midagi saada.

Kord on Rünga rahvas Kingu Krõedale kelmustükki teinud: hakanud tuulama, pole aga sarja sisse mitte üskeid (vilja) pannud, vaid kuuseokkaid. Kingu Krõet teinud ka oma rehealuse väravad lahti ja hakanud ka tuulama – muidugi teada, Rünga rahvalt omale vilja nõiduma, aga et Rünga rahvas vilja ei tuulanud, vaid kuuseokkaid, siis on ka Kingu reiealuse põrandale kuuseokkad vilja asemele jäänud. Selle koerustüki üle olnud Kingu Krõet väga pahane ja tasunud seda kõik Rünga rahvale tublisti kätte.

Kord olnud pühad tulemas. Kõik Võhma küla perenaesed valmistanud pühadeks paremat toidupoolist ja mehed keetnud õlut. Kingu peres pole justnagu teatudki, et pühad tulemas on. Mehed teinud argipäeva tööd edasi ja va Krõet maganud hooleta ahju peal. Pühade õhta tulnud kätte. Kingu sulane istunud voodi sõrval ja kurtnud: „Pühad käes, teistes peredes kõik rõemsad, söövad ja joovad, aga mis meil – ei midagi!“ Krõet aga öölnud: „Ära kurda, meesi, küll meil ka ikka on, et võime süüa ja juua ja rõemsad olla. Minge aga tooge keldrist ära, küll seal ikka meie jauks on.“
Sulane ja tüdruk läinud keldri, arvates, et perenaene neid muidu vintsutada tahab, sest nad teadnud ju hästi, et sinna midagi pole pandud. Imestades leidnud nad aga sealt suure lahatud sea, suure vaadi õlut ja rohkeste kõike pühadekraami. Seda oli siis jällegi Krõet teistest peredest nõidunud ja muidugi ikka naabru – Rünga rahvalt kõige soolasemalt.

Kingu peres on küll väga harva loomi tapetud, aga värsket lihaleent on Kingu rahvas ühtepuhku söönud ja sulasel, kui mõisas rehel on käinud, olnud ikka värske liha märsis. Kord tulnud Rünga sulane Kingule ja Kingu rahvas on parajaste söönud. Kutsutud siis ka Rünga sulane sööma. Rünga sulane hakanud sööma ja pannud jalad risti. Krõet läinud ja tömmanud jalad ristist lahti. Sulane pannud jälle uueste jalad risti. Krõet tõmmanud jälle lahti. Sulane tõmmanud kolmat korda jalad risti. Krõet tömmanud ka jälle lahti, siis on aga ka sulane ise surnult laua tagant pingi pealt maha langenud.
Kingu sulasele olnud see aga väga imelik, et kust perenaene ometi ikka seda värsket liha saab ja hakanud teravaste perenaesele järele luurama. Kord hakanud perenaene jälle leent keetma, vesi keenud tulel, sulane saanud aga asjast aru ja pugenud  parsile ja jäänud ootama, mis liha perenaene pada toob. Varsti tulnud perenaene ja viskanud koera prantsti üle ukse toa põrandale, tõmbanud naha seljast ära ja pannud pada keema. Nüüd saanud siis sulane teada, kust perenaene alati värsket liha saab: see olnud ju kõik koerte liha, sest sagedaste on üks suur hall hunt Võhma külast ja mujalt koeri ära viinud. Aga see pole mitte hunt olnud, vaid va Kingu Krõet, kes ennast vahel hundiks on muutnud. Palmse mõisas on Krõet ka vargal või nõidumas käinud. Kord kannud ta sealt ühe sälituse rukkid põlle sees ära. Kord tahtnud Krõet Sagadi vallast Lahe rannast üht suurt kivi Palmse valla Laukasoosse põlle sees kanda. Põllepaelad läinud aga Palmse mõisa väljal katki ja kivi kukkunud sinna maha. Kivi teavad vanad inimesed veel praegu Palmse mõisa väljal näidata ja nimetavad seda Kingu Krõeda kiviks.

Kord moondanud Krõet jälle ennast hundiks ja tahtnud siis Sagadi valda saaki varitsema minna. Metsast läbi minekul tulnud talle üks Sagadi valla jahimees vasta (nimega „Orn“). Hunt tahtnud otse selle peale jooksta koleda õrisemisega. Jahimees tõmbanud aga püssi palge ja sihtinud hundile otse pähe. Siis hakanud hunt inimese keeli paluma: „Ära lase, vader, mina olen samasugune inimene kui sinagi,“ puistanud hundi naha maha ja olnudki inimene, va Kingu Krõet.
Jahimees võtnud Krõeda seltsi ja viinud Sagadi mõisa, õiguse ette: et kuidas inimene niisuguseid koledaid hirmutusi tohib teistele teha. Mõisas põle aga jahimehe juttu kohe ustud, pandud Krõet kolmeks päevaks aita kinni, et näha saada, kas Krõet ennast jälle hundiks muudaks või endast midagi hundi märki näitaks. Kui Krõeta aita vaatama on mindud, siis on aidast karvast hundi rooja leitud. Siis on ka mõisasaksad jahimehe juttu uskuma jäänud, Krõet aga toodud Palmse mõisa kohtu ette, sest et ta Palmsest olnud. Palmse mõisa tulnud ka valla rahvas oma kaebtusega Krõeda peale kokku. Kaebtusi on Krõeda peale nii rohkeste ja nii raskeid tõstetud, et kohus teda kohe surma on mõistnud ja nimelt uputamise surma.
Visatud siis va Krõet Palmse mõisa tiiki, tõrjutud ja lükatud puudega, et ära upuks. Aga Krõet öelnud: „Vôta näpust, ei upu mitte, olen noorekuu laps.“ Katsutud iga moodi, aga kudagi ei ole võimalik olnud Krõeta ära uputada. Siis veetud ühe suure kivi ümber viis sülda kasepuid, viidud Krõet kivi otsa, torgatud kadakaoks puude sisse ja pistetud puud põlema. Sinna on siis ka Krõet ära põlenud. Krõet aga ise veel laulnud:

„Olen söönud viiskümmend vibunina,
seitsekümmend jõhvisaba, tuhat tukapead,
sada sarvipead
ja mitukümmend koonukesta.“

Seda kivi teavad vanad inimesed veel praegu näidata tee ääres metsas, mis Palmse mõisast Sagadi mõisa läheb, kivi aga nimetatakse Suurenõia ehk Vahakiviks.

Vana eit, kes sest jutust mulle mõnda jutustas, pidas seda tõestisündinud looks ja arvas, et aja jooksul sest mõnda kaduma on läinud, ja kõige rohkem sest laulust, mis Krõet kivi peal laulis.

H 10, 7/1l (1) < Kadrina khk. – G. Mühlbach < Maria Eintreu, M. J., L. Mühlbach (1896).

Kuigi kirjalikud allikad, mis kinnitaksid Kingu Krõõda süüdi mõistmist ja hukkamist puuduvad, annavad loole ajaloolise tausta Palmse ja Sagadi mõisa 17. sajandi piiritülide protokollid, kus vaieldi pikalt ja põhjalikult selle üle, kas Nõiakivi (Hexenstein) asub Palmse ja Sagadi piiril või mitte. Piiritüli kui antud juhul ebaolulist küsimust kõrvale jättes, võib nentida, et Nõiakivi kui seesugune seob omavahel Krõõdast kõnelevad lood ja dokumentides mainitud nõidade põletamised nimetatud kivil.

Nõiakivi asub Palmse-Sagadi tee ääres, Palmse poolt tulles vasakut kätt metsas (Foto: Uno Trumm, 2020)

Nagu öeldud oli Nõiakiviks nimetatud suur kivi vaidlusaluseks piiritähiseks Palmse ja Sagadi mõisate vahelise piiritüli lahendamisel nii 1655. kui ka 1671. aastal. Palmse mõisast pärit tunnistajate ülekuulamisel väitsid nood, et Nõiakivil põletatud nõidu nii 16. sajandil kui ka 17. sajandi I poolel. Ilumäe päristalupoja Weickene Peteri sõnul rääkinud vanainimesed, et kivil põletatud nõidu juba ka Liivi sõja aegse vene valitsuse ajal (Reußen Zeitt, 1558–1581) ning ka Arend Metztacken (1608–1650) lasknud seal ühe nõia ära põletada. Sama kinnitasid ka protsessil esinenud tunnistajad Naugaste Thomas Uuskülast ja Konno Maddis, kes aga selle põletamise täpsemat aega nimetada ei osanud.[5]

Nõiakivi (Noyakiwy) mainis järjekordse piiritüli lahendamise ajal 1671. aastal koostatud protokollis ka Sagadi mõisa Kone (Konnada) talust pärit 34-aastane Konne Hanß ning mõisa teenistuses seisev Reuter Hans. Viimane tulnud Sagadisse küll juba Arend Metstakeni ajal, kuid pole sellega seoses midagi kuulnud, küll on aga Nõiakivi (Noyakifi) oma silmadega näinud.[6] 18. sajandi lõpus koostatud ülevaates Palmse mõisa ajaloost ja seda kajastavatest dokumentidest nimetati samuti Nõiakivi (Neua Kiwi).[7]

Pole sugugi võimatu, et Arend Metztackeni poolt Nõiakivil põletada lastud nõid oligi Kingu Krõõt, ehk tema prototüüp.

Palmse ja Sagadi piirikaardil 1679. aastast on Kone talu lähedal kujutatud ka Nõiakivi (EAA 858, 2, 2509)


[1] Jung, J. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn 1910, lk 153–154.
[2] Eisen, M. J. Esivanemate varandus. III. Narvast Tallinna. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/ narvast/sisu.html (27.05.2020)
[3] Sang, -a – suitsutares alumine uksepool, mis jäeti suitsu väljalaskmise ajal kinni. Eisen, M. J. Esivanemate varandus. III. Narvast Tallinna. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/narvast/sisu.html (27.05.2020)
[4] Hiiemäe, M. Virumaa vanad vaimujutud. Rakvere-Tartu 2015, lk 233 – 235.
[5] DSHI 190, Estland 261: 19p; EAA 858, 2, 590: pagineerimata.
[6] AM 41, 1, 55: 17, 18.
[7] DSHI 190, Estland 261: 19p

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur