Ajalooblogi: Roela Muusikalis-kirjanduslik Selts aastail 1918–1940

Kui 20. sajandi alguse Roelat kujutati ajakirjanduses mahajäänud piirkonnana, siis tundub, et seltsielu elavnemine muutis piirkonda oluliselt ning 1936. aastal kirjeldati Roelat looduslikult kauni ja areneva piirkonnana:

Metsade roheline rõngas ja looklewad woored – nendeta on Roelat raske kujutella. Need suured ja laiad laaned, kus weel elutseb meie metsade haruldasemaid loomi – ilweseid, karusid, metskitsi j. m., annawad rohkesti tööd niihästi paljudele kohalikele, kui ka kaugemailegi elanikele. Sest niipea, kui saabub tali, hakkawad alewikku läbistama warahommikust hilisõhtuni puu- ja palgiwirnad, mis sageli lõppeda ei taha. Aga ka suwelgi on metsade tõttu siin liiklemine elawam. Asub ju metskondki siin.

Mäed – need pakuwad talwel wõimalusi suusatamiseks. Suwel on siin mõnus wõtta päikesewanne, ja suwi saabubki siin rutem kui mujal.

Juba warakewadest peale sooritatakse siia jalutuskäike. Suwel pühapäewiti kubiseb mägi alati inimestest. Siin korraldatakse simmanne ja peetakse palwetunde. Ning käidakse kohtamas. Sügisel walmiwad mäeweertel marjad ja pähklid.

Oleks aga siiski ekslik arwata, et Roela, olles surutud metsade ja mägede wahele, kultuuriliselt muust maailmast on maha jäänud. Seda kaugeltki mitte. Koguni sellewastu annab ta nii mõnelegi teisele tihedasti asustatud maakeskusele mitu silma ette. Moodsa ajajärgu nähted – auto ja raadio peawad siingi oma wõidukäiku. Weoautosid, mis päewas mitu korda Roela ja Rakwere wahet kihutawad, on siin mitu ning tänawu kuuldawasti muretsetakse weel paar tükki juurde. Peale selle on kohalikul apteekril Zionil sõiduauto, mida taksona kasutab. Raadioaparaategi on ümbruskonda juba üsna rohkesti muretsetud ning uusi antenne kerkib üha juurde.[1]

Küllap oli Roela muutumises kaugest ja maha jäänud metsakolkast moodsaks keskuseks, oma osa ka Roela KMS-i ning tema liikmete tegevusel.

Vaade seltsimaja poolt Roelale

Seltsi tegevus

Kuna kõik enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist tegutsenud seltsid pidid ümber registreeritama ning nende põhikirjad kohtus kinnitatama, pöördusid Roela MKS liikmed August Podrätsik (Podretsik) ja H. Suurmann 28. detsembril 1919 Rakvere-Paide Rahukogu poole palvega kinnitada Roela MKS põhikiri ning esitasid selleks kohtule kaks eksemplari seltsi 1909. aastal trükitud põhikirjast, kus Vene riigi hävinguga maksvuse kaotanud paragrahvid olid tindiga maha tõmmatud ning nende asemele põhikirja lõppu maha tõmmatud paragrahvide uus redaktsioon kirjutatud. Rakvere-Paide rahukogule põhikiri sellisel moel sobis ning see registreeriti 19. jaanuaril 1920.[2]

Roela MKS pitsatijäljend (ERA 3138, 1, 1756: 67)

Seltsi organisatsioonilise tegevuse kohta 1920.–1930. aastatel palju andmeid kahjuks säilinud ei ole, vähemalt pole allakirjutanu leidnud võrdväärset allikmaterjali seltsi tsaariajast pärit aastaaruannetele. Seoses seltsi raamatukogule toetuse taotlemisega 1925. aastaks esitati Viru Maakonnavalitsuse haridusosakonnale seltsi 1924. aasta eelarve, 1926. aasta eelarve projekt ja põgus seletuskiri selle juurde. Neist segus, et seltsi eelarve oli 1924. aastal üsna väike, vaid 6134 marka (61 krooni 34 senti) ning sellestki moodustas peaaegu kolmandiku eelmisest aastast ületulev jääk. 2400 marka teenis selts piduõhtutest ja 850 marka perekonnaõhtutest. Kulusid oli samal ajal 5067 marka (50 krooni 67 senti) ning uude aastasse üle minev jääk 1067 marka. 1926. aastal lootis selts tulu teenida enam kui kümme korda rohkem, 68 050 marka (680 krooni 50 senti), millest 50 000 loodeti teenida peoõhtutega 10 000 saada riigilt toetusena raamatukogule ning 6000 vallalt toetusena raamatukogule. Kulupoolel nähti 25 000 marka ette Roela VTÜ võlgade katteks, 25 000 marka „muusikakoori kordaseadmiseks“, 10 000 marka raamatukogu täiendamiseks, 3050 marka ajalehtede ja ajakirjade ostmiseks, 3000 marka raamatukogu juhatajale tasu maksmiseks ja 2000 marka liikmekaartide, kontoriraamatute jm kantseleitarvete ostmiseks.[3]

1920. aastate keskel elas selts üle raske ajajärgu, kuna „üks teine kohapealne organisatsioon hakkas seltsis tegema lõhkumistööd, tahtes seltsi üle võtta“. Ajalehes Wirumaa Teataja avaldatud hinnangul olnudki seltsi olemasolugi kaalul. Eriti hull olnud olukord 1925. aastal, mil aasta jooksul valiti seltsile kolmel korral uus juhatus. „Erilisi teeneid seltsi säästmiseks näitas siis üles tolleaegne esimees K. Waher, kelle ennastsalgawa töö tulemuseks wõibki wast pidada seltsi surmasuust päästmist“.[4] Ilmselt tuleb just selle võitluse ühe ilminguna võtta ka ajalehes Wirulane 1927. aasta alguses ilmunud artiklit, kus üritati K. Vaherit maha teha ja laideti tema kirjaoskust. Artikkel ilmus pärast 30. jaanuaril 1927 toimunud erakorralist üldkoosolekut, millel K. Vaher järjekordselt ametist tagandati (foto 9).[5] Nagu järgnevalt aga näha, oli K. Vaher aasta hiljem uuesti seltsi esimehe ametis.

Ajalehes Wirulane 12. veebruaril 1927 avaldatud Karl Vaheri harimatust näitama pidanud anonüümne kiri oli ilmselt saadetud teda vaenava(te) Roela MKS-i juhatuse liikme(te) poolt (Roelast. – Wirulane, 1927, nr 12)

Pole võimatu, et just seltsis valitsevate lahkhelide tõttu läks 1928. aastal – kogemata ehk meelega – kaduma ainuke seltsi käsutuses olev 1920. aastal kinnitatud muudatustega põhikirja eksemplar. Juulis pöördusid seltsi esimees K. Vaher ja kirjatoimetaja Reinhold Kongi Siseministeeriumi Administratiivosakonna poole palvega saata neile ärakiri seltsi registreerimisel kohtule esitatud põhikirjast, kuna seltsile jäi pärast seda ainult üks põhikirja eksemplar, mis aga kaduma oli läinud. „Et seltsi tegevus õige põhikirja puudusel takistud on sellepärast palume asja võimalikult pea ette võtta. Siinjuures saadame Teile kolm eksemblari endist põhikirja. Soovitav oleks et juurdelisatud ja ümbertehtud paragrhvid saaksid paigutud nende eksemblaaride wiimasele lehele“. Vastuskiri kahe eksemplari põhikirja ärakirjaga saabuski juba sama aasta novembris ning selts sai asuda taas normaalselt tööle.[6]

Ajakirjanduses ei nimetata seltsi nime, kes Roela MKS-i vaenulikult üle võtta püüdis, kuid valesti arvata oli ka üsna võimatu, sest ainuke teine toona samas piirkonnas aktiivselt tegutsenud selts oli Roela VTÜ.

Mitmesugustele dokumentidele antud allkirjade järgi on seltsi juhatuse liikmetest teada veebruarist 1924 esimees E. Soone ja kirjatoimetaja H. Uueni, aprillist 1925 esimees K. Vaher ja kirjatoimetaja A. Soone, märtsist 1930 esimees J. Kask ja kirjatoimetaja R. Kongi.[7]

19. aprillil 1934 kuulusid Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi juhatusse esimees meier Johannes Kobe, esimehe asetäitja Osvald Soone, kirjatoimetaja Leon Prillop, kirjatoimetaja asetäitja Aleksander Kirsch, laulukoori juhataja Johannes Kask, pasunakoori juhataja Richard Stahlfeld ja laekahoidja K. Vaher.[8]

Seltsi 30. aastapäeva puhul korraldati 25. märtsil 1939 seltsimajas koosviibimine teelauas. Kell 19.00 alanud õhtul esines avakõnega seltsi asutajaliige J. Ant ja J. Mägedi esitas ülevaate seltsi tegevusest. Muusikalisi vahepalu esitasid puhkpillikoor R. Stahlfeldti ja mandoliinide ansambel Vladimir Kotikovi juhtimisel. Peo korraldas seltsi juhatus, koosseisus esimees Osvald Pihlak, aseesimees H. Purikas, laekur J. Vagur, kirjatoimetaja Elmar Lauri ja tema abi Eduard Lauri. Seltsil oli kokku umbes 100 liiget.[9]

Roela MKS 31. aastapäevapeo kuulutus (Wirumaa Teataja, 1940, nr 45)

21. aprillil 1940 algusega kell 16.00, tähistas selts oma 31. aastapäeva. aastapäeva puhul mängiti Bernard Kangermanni kahevaatuselist laulumängu „Mu meelen kuldne kodukotus“, millele järgnes tants pasunakoori ja mandoliinide ansambli saatel. Samal ajal kuulusid seltsi juhatusse esimees O. Pihlak, pasunakoori juht R. Stahlfeldt ja mandoliinide ansambli juht Vladimir Kotikov.[10]

Nõukogude okupatsiooni järgsel ajal mainiti Roela MKS-i ajakirjanduses viimati 13. septembril 1940, seoses rahvamajas peetud rahvamiitinguga, millel seltsi pasunakoor mängis R. Stahlfeldi juhendamisel „Internatsionaali“. Ilmselt suletigi selts okupatsioonivõimude poolt üsna varsti pärast seda.[11]

Osvald Pihlak pärast II maailmasõda

Seltsimaja

Kuna juba enne I maailmasõda oli seltside tegevust takistanud korraliku seltsimaja puudumine, võttis Roela VTÜ pärast Vabadussõda koostöös Roela MKS-iga ette seltsimaja ehitamise. Ajalehe Wirumaa Teataja arvates: „Wiru-Roela seltsimaja saamises on seltsil suuri teeneid: wast ilma temata poleks seltsimaja weel praegu olemas, kuna just muusika-kirjanduse-seltsi poolt pandi selleks alus, annetades aeg-ajalt kogutud suurema summa raha kohalikule tuletõrjeühingule seltsimaja ehitusfondiks, kes siis selle abil seltsimaja püstitas, mis walmis 1920. aastal“.[12]

Ajalehe Waba Maa ajakirjaniku sõnul „seltsimaja ühes tarwitajateühisuse poeruumidega kerkis üles nelja teeharu wahele endise seltsimaja ja – külakõrtsi asemele“. Tsitaadis mainitud „endine seltsimaja“ pidi olema ehitatavast oluliselt väiksem ning algselt mõeldud ilmselt hoopis muuks otstarbeks. Alla kirjutanule pole silma jäänud, et seda oleks varem otseselt nimetatud mõnes Roela seltsielu kohta käivas allikas. Kaudselt, nagu eespool näha, viitas sellele L. Valter. Nagu uus, nii asus ka vana seltsimaja Lauri Mihkli naabruses.[13]

Seltsimaja katuse ja sisetööde vähempakkumise teade (Päewaleht, 1922, nr 63)

Seltsimaja ehitus algas 1922. aasta kevadel ning lõppes sama aasta oktoobris. Roela VTÜ-l oli ehituse alguses omavahendeid 50 000 marka, üle 150 000 marga annetas Roela mõisa omanik Hans Hermann Oskar von Wrangell, üle 100 000 marga Roela Tarvitajate Ühisus (Roela TÜ), lisaks veel mitmed kohaomanikud ja muud eraisikud. Ehitus läks maksma 847 900 marka, millele lisandusid veel kingitused ehitusmaterjalide jm näol. Sellest oli maja avamise ajal 29. oktoobril 1922 veel võlgu 467 096 marka 40 penni, millest 150 000 marka oli kiiresti tasumist vajav lühiajaline laen.[14] Laenu ei maksnud aga Roela VTÜ üksinda, vaid koos Roela MKS-ga. Nagu selgus MKS-i poolt Viru Maakonnavalitsuse Haridusosakonnale saadetud 1926. aasta eelarve projektist pidi selts maksma 1926. aastal „Tuletõrje seltsile seltsimaja wõllgade katteks lepingu järgi 25 000 marka“, mida siis VTÜ kasutas seltsimaja võlgnevuse tasumiseks. Kui palju seltsimaja ehitusvõlast Roela MKS-i peale langes pole võimalik välja selgitada, sest kummagi seltsi arhiiv on ilmselt hävinud, võimalik, et seltsimaja tulekahjus 1942. aasta kevadel. Tegemist polnud siiski iga-aastaste maksetega, sest nagu nt 1924. aasta eelarvest selgus ei pidanus MKS sel aastal võla katteks väljamakset tegema.[15]

400 inimest mahutav seltsimaja saal on pidulikuks avamispeoks valmis. Lava asus hoone põhjaotsas ning selle taga olid ruumid näitlejatele ja pasunakoorile (RMF 283:5)

Seltsimaja oli ühekordne voodrita palkehitus, mis koosnes Rakverest tuleva maanteega paralleelselt kulgevast hooneosast, milles olev saal mahutas 400 inimest ning sellega põiki olevast hooneosast, kus asus Roela TÜ kauplus, mille ärijuhiks oli alates 1928. aastast 6. aprillil 1890 Roelas mõisteenija peres sündinud Mihkel Raudsepp, keda abistas äripidamises tema abikaasa Johanna.[16]

Hoone alusmüüri ladusid Mustvee kandist pärit venelastest müürsepad, Seltsi ostetud puitmaterjali lasi H. H. O. von Wrangell oma saeveskis tasuta laudadeks lõigata. Maja valmis Roela KMS seltsi liikme, ehitusmeister J. Vakkeri juhatuse all.[17]

Vaade seltsimajale Rakvere suunast (RMF283:3)

Juba 1929. aastal kerkis üles seltsimaja kapitaalse ümberehitamise küsimus. Ajalehele Wirumaa Teataja kirjutas pikema loo seltsimaja probleemidest ja võimalikest lahendusteedest Aadu, kes küllap oli kohalik tegelane:

Nagu suurem osa kõiki maaseltsimaja, milliseid warem ehitatud, on ka Roela tuletõrje ühingu seltsimaja püstitatud ilma kindla kawandita, juhuslikult asetatud ruumidega, needki pimedad. Ehk küll ruutpindala wõrdlemisi suur, puuduwad ometi ülitarwilikud ruumid nagu: jalutusruum, einelauaruum, riidehoid ja isegi klosetid. Klosettide aset on senini täitnud lähedane mets ja seinaääred, millised peale pidude alati rüvetatud. Ka ehitustehniliselt on hoone pea kogu ulatuses lubamatult ja hooletult ehitatud, mille tagajärjed juba möödunud aastal tunda andsid, kui saali mõlemad wälisseinad wälja wajusid ja kindlasti kogu hoone kokku oleks vajunud, kui wiimasel silmapilgul abi poleks saadud. Ka hoone wälimus ei ole parem kui põhuküünil. Sellepärast ongi kohalik ümbruskond seltsimaja nimetama hakanud „köiewabrikuks“ ja „wasikakopliks“.

Kuigi käesolewal aastal sisemisi puhastustöid ja wärwimisi tehti, jõudsid ühingu juhatuse liikmed siiski arusaamisele, et ilma põhjaliku ümberehituseta hoone kaua ülewal ei seisa. Kutsuti kohale tehn. Laurfeldt, kes hoone seisukorra üle vaatas ja täieliku ehituse projekti ning ehituskulude eelarwe walmistas, millised ühingu juhatuse poolt 6. now. s. a. heaks kiideti ja wastu wõeti.[18]

Uue projekti järgi nähti ette juurdeehituse hoone Rakvere poolsesse otsa, siseruumide ümberehitamise, hoone seltsimaja poolse osa kindlustamise ning mansardkorruse pealehitamise ja katuse uuendamise. Seltsimaja peasissekäik oleks jäänud endisesse kohta hoone esiküljel, kuid sellele oleks lisatud eeskoda, mis annaks fassaadile esinduslikuma väljanägemise. Eeskojast viis uks avarasse eesruumi, millest vasemale jäi avar riidehoiuruum ning paremale kassa ja avar trepp üles mansardkorrusele. Eesruumist pääses ka otse saali või jalutusruumi. Viimane ühes meeste suitsetamisruumi, naiste garderoobi ja klosettidega oleksid asunud uues juurdeehituses. Jalutusruumist viis uks (seltsimaja Rakvere poolne otsauks) seltsimaja lavataguse osa vöörusesse, kust pääses mees- ja naisnäitlejate riietusruumidesse, näitelavale ja orkestriruumi. Mansardkorrusele pidi tulema einelaud, einelauapidaja-majahoidja eluruum ja köök, seltsi juhatuse ruum, koosolekuruum, suitsetamise ruumid ja lugemistuba ühes raamatukoguga. Ümberehituse hinnaks oli kalkulatsiooni järgi kuni 10 000 krooni. Vaatamata ümberehituse kõrgele maksumusele, oli Aadu optimistlik ja lootis koos Roela VTÜ-ga ehitustöödega lähemal ajal toime saada.[19] Paraku tuli vahele 1929–1933. aasta suur majanduskriis, mis ei võimaldanud niivõrd kulukat ehitustööd ette võtta.

/V_Roela Seltsimaja.jpg/

Roela seltsimaja (Maret Tralla erakogu)

Seltsimaja ümberehitamise küsimus tõusis taas päevakorda augustis-septembris 1938, seoses sellega, et seltsimaja kuulus üleriiklikku avalike rahvamajade võrku. Vastavalt avalike rahvamajade kohta käivale sundmäärusele, pidi aga seltsimaja osa olema kauplusest tulemüüriga eraldatud. Kuna seltsimaja ja kauplus olid ühise katuse all ning kokku ehitatud, oleks tulemüüri rajamiseks tulnud hoone sisuliselt kaheks lõigata. See oleks toonud kaasa tõsiseid ehitustehnilisi probleeme seltsimaja-poolses hooneosas, sest see oli ehitatud ilma aampalkideta (foto x) ning kuna „hoonele annab tugewuse sellekohane sarikate ehituswiis, siis on karta, et sel juhul wõiks maja laiali walguda“. Määruse järgi oleks seltsimaja tegevus tulnudki peatada, kuid Roela MKS võttis vastutuse võimaliku tuleohu eest enda kanda. Seoses maja ümberehitamise vajadusega tõsteti üles taas üles ka 1929. aastal koostatud ehitusprojekt, kuid ehitamiseni taas ei jõutud, sest 1. septembril 1939 alanud II maailmasõda ja sellele järgnev Eesti Vabariigi okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt, tõmbasid sellele kriipsu peale.[20]

Järgmises blogipostituses tuleb juttu Roela seltsimajas elatud seltsielust – pidudest, näitemängust, laulukoorist jms.


[1] Huah. Wiru-Roela kiri. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 39.
[2] ERA 14, 3, 912: 1, 5–15, 17.
[3] ERA 3138, 1, 1905: 141–143
[4] Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[5] Roelast. – Wirulane, 1927, nr 12.
[6] ERA 14, 3, 912: 28, 32–32p.
[7] ERA 3138, 1, 1756: 67; ERA 3138, 1, 1904: 199; ERA 3138, 1, 2175: 233.
[8] Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[9] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 35.
[10] Toetust tarwit.-ühisuselt Roela seltsidele. – Wiruma Teataja, 1940, nr 49.
[11] Rahvamiiting Viru-Roelas. Wirumaa Teataja, 1940, nr 106.
[12] Ajakirjanik eksis, sest seltsimaja avati tegelikult 1922. aastal. Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[13] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258; RM 4223 Ar1k 916:3.
[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258.
[15] ERA 3138, 1, 1905: 140–143.
[16] Ringwaade Wiru-Roelast. – Wirumaa Teataja, 1933, nr 145; Roela mures rahvamaja pärast. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 104; Mihkel Raudsepp 50-a. – Wirumaa Teataja, 1940, nr 40.
[17] Pärlin M., Junolainen S. Roela tuletõrjeseltsi ajaloost 1909–1940. Roela 1984, lk 6. https://www.roela.edu.ee/ sites/roela.edu.ee/files/roela_tuletorje_seltsi_ajaloost_1909-1940_1984.pdf (24.02.2021)
[18] Wiru-Roelasse ajakohane rahwamaja. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 130.
[19] Wiru-Roelasse ajakohane rahwamaja. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 130.
[20] Roela mures rahvamaja pärast. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 104.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Hõbeesemete puhastamine koduste vahenditega

Peale pikka talve on aeg ette võtta suur kevadpuhastus. Sellest iga kevadisest traditsioonist ei jää puutumata ka sahtlipõhjast leitav perekonna hõbe, mis on aastate jooksul tumenenud ja tuhmunud. See toob päevakorda ka igivana küsimuse, millega hõbedat puhastada ning kas selleks saab kasutada ka kodus leiduvaid vahendeid? Kiire interneti otsing annab palju ebatavalisi nippe hõbeda puhastamiseks näiteks kokakoola, ketšupi, hambapasta, äädika või söögisooda ja fooliumiga. Kuid kas need kiire Google otsinguga leitud „puhastusvahendid“ on tuhmunud hõbeda värskendamiseks sobivad? Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esmalt mõista, kuidas hõbe tuhmub ja millega ning kui tihti tasub hõbedat üldse puhastada.

Kuidas hõbe tuhmub?

Hõbe on puhtas õhus ja vees stabiilne, kuid tuhmub kiiresti kokkupuutel vesiniksulfiidi (H2S) gaase eritavate toiduainete (nt kanamuna, sibul, tomat) ja kangastega (vill, siid). Hõbeda tuhmumist toovad esile ka kätel olevad soolad, õlid ja higi. Reaktsiooni tulemusena moodustub hõbeda pinnale tume hõbesulfiidi (Ag2S) kiht. Tuhmunud hõbeda värvus sõltub eseme hõbeda sisaldusest, hõbesulfiidi kihi paksusest ja valguse peegeldusest. Hõbeeseme reaktsiooni kiirust vesiniksulfiidi gaasile ja hõbesulfiidi tekke protsessi saab jälgida väikese katsega.

                     ill 1 Käsitsemisel tekkinud hõbesulfiid söövitab hõbeeseme pinnale ka näpujälgi. Foto: E. Mikko

Katse – Hõbelusikas ja kanamuna

Katse sooritamiseks on tarvis ühte puhast hõbeeset ja värskelt keedetud kanamuna. Hõbedaga reageerimiseks tuleb asetada kooritud ja neljaks lõigatud (munakollaseta) muna koos hõbedaga kinnisesse anumasse, et kontsentreerida munast erituva vesiniksulfiid gaasi hulka. Katse sooritamiseks kasutasin isiklikku hõbelusikat prooviga 875 ehk hõbedasulamit, kus on 87,5% hõbedat ja 12,5% vaske. Katse periood kestis 1 h 30 min.

Muna keetmisel moodustavad munavalge proteiinid vesiniksulfiid gaasi. Viimane reageerib kuumutamisel omakorda muna kollases oleva rauaga, moodustades munakollase välisele kihile hallikas-rohelise raud(II)sulfiid (FeS) ühendi. Munavalgest erituva vesiniksulfiid gaasi hulk on piisav, et tekitada hõbedale lühikese ajajooksul hõbesulfiidi kiht.

Vasakul: ill 2 Hõbelusikas enne katse algust.
Paremal: ill 3 Hõbelusikas 15 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

Katse tulemusena on näha, et hõbelusika pinnale tekkis vasekarva kiht juba 15 minutiga. Selline värvus tuleneb hõbedasulami vase sisaldusest, kuna vask reageerib väävli gaasile hõbedast kiiremini.

Vasakul:  ill 4  Hõbelusikas 30 minuti möödudes.
Paremal ill 5 Hõbelusikas 45 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

                                         

30 minuti möödudes moodustub lusikale õhuke hõbesulfiidi kiht. Poleeritud hõbe peegeldab peagu kõiki nähtava valguse lainepikkusi, seega tekitab õhukese hõbesulfiidi kihi alt valgust peegeldav hõbe lusika pinnale sinakasmusta värvuse.

45-60 minuti möödudes on hõbesulfiidi sinakasmust toon katnud suurema osa hõbelusika pinnast.

ill 6 Hõbelusikas 60  minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 7 Hõbelusikas 75 minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 8 Hõbelusikas 90 minuti möödudes, võrdlusena puhta hõbelusika kõrval. Foto: E. Mikko

75-90 minuti möödudes on hõbesulfiidi kiht piisavalt paks, et valgus ei peegelda täielikult hõbesulfiidi all olevat hõbedat. Lusika pind on suures osas tumenenud mustaks, mis on ka hõbesulfiidi lõplik värvus.

Katse põhjal võib järeldada, et hõbeesemed reageerivad väga kiirelt õhus oleva vesiniksulfiidiga. Kui sama katset viia läbi hõbetatud esemega võib reaktsiooni kiirus olla aeglasem, kuna hõbedakihi all olevad metallisulamid (nt melhior või alpaka ehk uushõbe) ei puutu vesiniksulfiidi gaasiga kokku.

Hõbeesemete hoiustamine

Hõbesulfiidi teke on paratamatu, kuna väävlit sisaldavate gaaside hulka õhus on keeruline kontrollida. Samas on võimalik hõbeda tuhmumis protsessi aeglustada paremate hoiustamistingimuste abil. Selleks olen toonud alljärgnevalt soovitused, mida on võimalik rakendada hõbeda tuhmumise aeglustamiseks kodustes tingimustes.

  • Peale lauahõbeda kasutamist tuleb need pesta lahjendatud seebiveega ning kuivata täielikult puuvillase kangaga tupsutades. Aseta lauahõbe tagasi karpi või sahtlisse hoides seda puuvillase kangaga. Väldi paljaste kätega katsumist peale kuivatamist.
  • Hoiusta hõbeesemeid teineteisest eraldi (kriimude vältimiseks), soovitatavalt happevabas pappkarbis. Esemete eraldamiseks on soovitatav kasutada linast või puuvillast volditud kangast, asetades esemed voltide vahele.
  • Hoiustamisel väldi kokkupuutumist puidust, siidist ja naturaalvillast esemetega, mis eritavad väävlit sisaldavaid gaase.
  • Hõbedat tuleks säilitada pimedas ja kuivas keskkonnas. Õhuniiskuse vähendamiseks tuleks asetada hõbeesemetega sahtlisse või riiulile silikageeli pakk või kriidi tükk, mis imab liigse niiskuse endasse.

Hõbeda puhastamine koduste vahenditega

Tuhmunud hõbeda puhastamiseks koduste vahenditega on kaks eri meetodit: poleerimine ja keemiline redutseerimine.[1] Alljärgnevalt olen väljatoodud mõlema meetodi eripärad ning soovitused, millised vahendid sobivad erinevate hõbeesemete puhastamisel kasutada.

Keemiline reduktsioon

Keemiline reduktsioon kuuma sooda (Na2CO3) vesilahuse ja alumiinium (Au) fooliumiga on üks enamlevinumaid tuhmunud hõbeda puhastamismeetodeid. Alumiiniumi ja sooda  reaktsioonil eraldub monovesinik, mis redutseerib hõbesulfiidi kihti ning tulemuseks on puhas hõbe.

Selle meetodi puhul on oluline kasutada vesilahuses ainult pesusoodat mitte söögisoodat (NaHCO3) ja kindlasti ei tohi lahusesse lisada söögisoola (NaCl), kuna viimane kiirendab hõbesulfiidi teket. Meetodi teeb keeruliseks täpse sooda vesilahuse ja fooliumi vahekorra väljaselgitamine, sest on suur risk koos hõbedasulfiidiga eemaldada liigselt puhast hõbedat ning graveeritud süvendites olevat hõbesulfiidi või niellot.[2] Samuti võib lahus jääda liiga nõrgaks ning hõbedasulfiid eemaldub ebaühtlaselt või ainult vähesel määral.

See meetod ei ole soovitatav graveeritud hõbeesemete, kullatud hõbeda ja uushõbeda ehk alpaka puhastamiseks. Selle meetodiga on riskantne puhastada ka merevaigust ja vääris- või poolvääriskividega ehteid, mis võivad tuhmuda ning halvimal juhul mõraneda. Keemiline reduktsioon on sobilik meetod näiteks filigraantehnikas hõbeehete ja kaelakettide puhastamiseks.

ill 9 Keemilise reduktsiooniga puhastatud uushõbedast soolatoos. Reaktsiooni käigus on eemaldunud ornamenti esile tõstev hõbesulfiidikiht. Foto: erakogu.

Poleerimine

Tuhmunud hõbeda poleerimisel kasutatakse abrasiivseid pastasid, millega eemaldatakse hõbesulfiidi kiht mehaaniliselt. Poleerimispasta kantakse eseme pinnale puuvillase kanga või puuvillavatiga. Hambaharja või pintsliga hõõrumine ei ole soovitatav, kuna see kriimustab ja kahjustab hõbedat. Poleerimine ei ole sobilik kullatud hõbeesemete puhastamiseks.

Poleerimine on sobilik meetod graveeritud hõbetatud ja hõbesulamist esemete puhastamiseks, kuna hõbesulfiidi kihi eemaldamist on võimalik kontrollida ja seda saab teha väikeste alade kaupa. Poleerimiseks ei sobi aga algselt mainitud „puhastusvahendid“ nagu hambapasta ja ketšup. Need kriimustavad hõbedat rikuvad ära selle poleeritud pinna ning eemaldavad uushõbeesemetelt galvaaniliselt peale sadestatud hõbedakihi. Samuti ei ole sobilikud kõik tööstuslikud poleerimispastad, mis võivad sisaldada liialt abrasiivseid osakesi ja ohtliku keemiat. Parimaks poleerimispastaks on sadestunud kaltsiumkarbonaat (CaCO3) ja puhas  destilleeritud vesi või alkohol (denatureeritud piiritus). Viimane on sobilik tugevalt tuhmunud hõbesulamite puhastamisel. Sadestunud kaltsiumkarbonaat ei kriimusta poleerimisel hõbeda pinda ning eemaldab vaid vähesel määral hõbesulfiidi all olevat hõbedat, kuna see koosneb mikro (µ) osakestest suurusega 0.5-0.9 µm. Sadestunud kaltsiumkarbonaadi võib koduseks puhastamiseks asendada ka väga peene kriidi (CaCO3) pulbriga. Kriidi osakesed on aga erineva suurusega (50- 0.9 µm) ja võivad olla liiga abrasiivsed, selleks tuleb eelnevalt kriidi puru segada keeva veega ning filtreerida vähemalt kaks korda läbi puuvillase kanga, et eemaldada suuremad osakesed ja ebapuhtus. Saadud poleerimispasta konsistents peaks olema piimjas, poleerimisvahendi kasutamisel on soovitatav kanda nitritil kindaid.

Vasakul: ill 10 Ladestunud kaltsiumkarbonaadi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga osaliselt puhastatud hõbelusikas (hõbeda prooviga 84).
Paremal: ill 11 Poleerimispastaga puhastamisel säilib graveeritud süvendites olev hõbesulfiid.
Fotod: E. Mikko
ill 12 Vasakult kaks melhiorist supilusikat on puhastatud destilleeritud vee ja kriidi pastaga. Foto: E. Mikko
ill 13 Vasakpoolne hõbedasulamist (hõbeda prooviga 952) kõrvarõngas on puhastatud kriidi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga. Foto: E. Mikko

Lõpetuseks tasub meeles pidada, et hõbesulfiid tekib hõbeeseme pinnale kaitseks väliskeskkonna tegurite eest ning ei ohusta eseme säilimist nagu raua või vase korrosioon. Hõbesulfiidi kiht koosneb väikestest hõbeda osakestest, seega eemaldub hõbeda puhastamisel (ükskõik millise meetodiga) paratamatult ka õhuke kiht hõbedat. Võimalusel tasub vältida tuhmunud hõbeda liigset puhastamist. Puhta hõbeda hooldamiseks ja tuhmumise ennetamiseks piisab kui esemeid aegajalt loputada puhta seebiveega ja poleerida puuvillase kangaga.

Kasutatud kirjandus

Vikipeedia artikkel, Hõbe. [WWW] https://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%B5be (kasutatud 05.04.2021)

Wharton, G., S.L. Maish, W.S. Ginell, 1990. A Comparative Study of Silver Cleaning Abrasives. Jornal of the American Institute for Conservation, pp. 13-31.

Long, D., 1999. Caring for Silver and Copper Alloy Objects. Conserve O Gram 10/2, 5.

Selwyn, L., 1990. Historical Silver: Storage, Display, and Tarnish Removal. Jornal of the International Institute for Conservation- Canadian Group 15.

Selwyn, L., 2007. Silver- Care and Tarnish Removal. CCI Notes 9/7.

Selwyn, L., 2016. How to Make and Use a Percipitate Calcium Carbonate Silver Polish. Canadian Conservation Institute Notes 9/11.

Selwyn, L, 2021. Understanding How Silver Objects Tarnish. CCI Notes. [WWW] https://www.canada.ca/en/conservation-institute/services/training-learning/in-person-workshops/understanding-silver-tarnish.html#shr-pg0 (kasutatud 06.04.2021)


[1] Hõbeda puhastamiseks kasutatakse ka keemilisse lahusesse kastmismeetodit, kuid selleks kasutatakse tervist ohustavaid ja ohtlike kemikaale, mis ei sobi kodus kasutamiseks.
[2] Niello- tehnika metallesemete kaunistamiseks, mis meenutab emailimist. Niello meetodil täidetakse metalli pinnale graveeritud muster musta metallisulamiga. Niello koosneb hõbedast, pliist, vasest, väävlist ja booraksist.

Egle Mikko SA Virumaa Muuseumid teadur, koguhoidja-säilitaja

Ajalooblogi: Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi asutamine

Roela piirkonda peeti 20. sajandi alguses mahajäänud ja väheerksaks nurgataguseks, mille kohta ajalehtedestki midagi väga harva võis leida. Ajalehe Postimees sõnul „Roela rahwas on siiamaani küll palju halbu sammusid omas elus teinud, aga nüüd hakkab asjaolu juba mõnest küljest paranema, olgugi et joomine ikkagi weel, iseäranis noortemeeste juures, kui uhkuse asjaks on“. Siiski olevat sealgi tekkinud „ringkond ärksamaid noormehi, kes joomise ja pitspallide wastu wõitlema hakkasiwad“.[1]

Lehekülg Roela MKS registreerimist käsitlevast toimikust enamuse seltsi asutajaliikmete nimedega 1907. aastast (EAA 44, 1, 291: 1p)

30. detsembril 1907 andsidki 32 „ärksamat“ meest ja naist (21 meest ja 11 naist) Eestimaa kuberneri nimele sisse palvekirja sooviga registreerida seaduslikus korras Roela MKS-i põhikiri. Seltsi asutajaliikmetena olid sellele alla kirjutanud vallakirjutaja Jüri Kuhlbas, peremees Tõnu Jürna, saeveski juhataja Eduard Espe, õpetaja Jaan Grusdam, kingsepad Hans Laasberg (Lasberg) ja Jaan Jürna, mõisatööline Hindrik Rebane, rentnik Juhan Mathisen, viinapõletaja Karl Kronfeldt, aidamees Jüri Terras, rentnik Joosep Uueni, masinist Eduard Veide, metsavaht Mihkel Linamaa, õpetajad Jüri Hansar ja Jaan Ant, arst Aleksander Kullik, saeveski meister Friedrich Repson, mõisa kirjutaja Paul Rumm, mõisa metsnik Anton Paukas, mõisavalitseja Viktor Birk, kaupmees Evald Udrich, Anna Veinmann, Taali Terras, Leena Lasberg, Maria Linamaa, Taali Strochmann, Olga Mathisen, Mai Pajupuu, Anna Rebane, Julie Hansar, Emilie Louise Espe ja Emilie Repson. Palvekirja sisse andjaks ja sellega seotud toimingute tegijaks nimetasid asutajad J. Kuhlbassi. Saanud palvekirja, viisid kubermanguvalitsuse kantselei vastavad osakonnad läbi taustauuringu, milles leiti, et asutajatele on omane hea käitumine, kõrged moraalsed väärtused ja poliitiline usaldusväärsus ning ükski neist pole olnud ega ole kohtu ja juurdluse all. Kuna taustauuringuga seoses tekkis asutuste vaheline ametlik kirjavahetus, nõuti asutajatelt 18. veebruaril 1908 enne seltsi põhikirja registreerimist kahe tempelmargi eest ühe rubla ja 50 kopika tasumist.[2] Põhikirja siiski ei registreeritud, kuna selle §3 sisaldas võimalust korraldada muusikalisi õhtuid, millel kanti ette tsensuuri poolt ametlikult lubatud muusikapalu, ilma eelneva võimude poolse loata. 28. märtsil esitatud keeldumisteatele vastasid asutajad uue palvekirjaga, avaldades soovi muudatustega põhikiri siiski kinnitada. Põhikirja siiski ei kinnitatud, kuna selle tagasilükkamisega tekkinud kirjavahetuse kulude katteks pidi selts enne kustutama kolm tempelmarki, hinnaga kokku kaks rubla 25 kopikat. Kirjavahetus kubermanguvalitsusega kestis sügiseni ning lõpuks esitasid üksteist kangekaelset asutajaliiget – J. Hansar, J. Ant, Eduard Woldt, V. Birk, Ed. Espe, K. Kronfeldt, E. Udrich, Mihkel Nirgi, T. Jürna, A. Paukas ja J. Kuhlbas – 1. detsembril 1908 veelkord palvekirja seltsi põhikirja registreerimiseks. Sel korral saavutati ka tulemus ning 6. märtsil 1909 Roela MKS-i põhikiri registreeriti.[3]

Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi registreerimisteade (Eestimaa Kubermangu Teataja, 1909, nr 16)

Seltsi tegevusest 1909–1917

Roela MKS alustas oma tegevust üldkoosolekuga vallamaja saalis 22. märtsil 1909 ning seal valiti seltsi astunud 50 liikme poolt ka selle esimene juhatus, mille esimeheks sai Roela mõisa saeveski juhataja sakslane Eduard Espe.[4]

Ed. Espe sündis 10. augustil 1875 Jõelähtme kihelkonnas Nehatus ning suri Tallinnas 25. septembril 1937. Ta abiellus 1900. aastal Emilie Louise Trohmiga. Hiljemalt 1900. aastast elasid nad Roelas ning siin sündisid kaheksa nende üheteistkümnest lapsest. 1919. aastal asus perekond Tallinna.[5]

Roela MKS-i algusest ja esimestest tegevusaastatest avaldas ülevaate ajaleht Postimees 1911. aastal:

1909. aastaks saadi niikaugele, et esimene selts Roela Muusika ja kirjanduseselts asutati, kes enesele ülesandeks tegi rahwale kirjandust muretseda ja seltsimaja asutada. Ülesanne on suur, aga wisalt tehti tööd ja wiimaks kogus seltsi juba üle 100 liikme. Asutati muusika ja laulukoor, kes oma sündimise eest iseäranis kooliõp. Hansarile tänu wõlgnewad. Pandi ka pidusid toime, millest osawõtmine wähehaawal kaswas. Hakati rahwale kirjanduse ja ajalehtede kasu seletama, millel ka tagajärge oli. Palju wõitlust oli seltsil n. n. „noakangelastega“, kes kirjandusest ega seltsielust midagi kuulda ei tahtnud, waid oma joomapidudele ja riidudele truuks jäiwad. Selts oleks weel palju wõinud ära teha, aga „seisustewahed“ ja alkohol, mis sisse toodi, mõjus halwasti. Pidude eeskawad jäiwad ikka kesisemaks; pidude ajal oldawat lihtsamate inimeste wastu kõrgid jne. Laulukoor läks hingusele. Seltsi liikmete arw hakkas alanema ja on juba 40 pääle langenud. Leiti end lootustes petetud olewat. Et algatud tööd mitte pooleli jätta, asutasiwad talumehed tuletõrjujateseltsi, mis käesolewa aasta jaanuarikuus kinnitust leidis. Seltsi ümber kogus esialgselt ligi 40 liiget. Seniajani pole selts suutnud weel suuremat elumärki awaldada, aga nagu kuulda, tahta ta juba suwel pidu ja näitemüüki toime panna. Tuleks soowida, et seltsist alkohol eemal hoitakse, kui ta tahab edeneda.[6]

Ilmselt paistsid probleemid seltsi elus silma aga juba varem, sest ajalehes Meie Kodumaa avaldatud Incognito hinnangul „hiljuti asutatud Roela muusika ja hariduse selts näib ka õige nõrk oma tegevuses olema, tuleb wist sellest, et etteotsa mehed on valitud, kes mitte seltsielu ei tunne ja asja edasiviimiseks liiga nõrgad on“.[7] Kõige suurem probleem võiski esialgu üles kerkida seisusevahedest. Kahjuks pole küll teada, kes lisaks Ed. Espele 1909. aastal veel seltsi juhatusse kuulusid, kuid arvestades seltsi esialgsete asutajaliikmete nimekirja oli valdavalt tegemist mõisaametnikega, kellest osa identifitseerisid end sakslastena või olidki seda.[8] 1913. aastal pidas vasakpoolsemate vaadetega silma paistnud ajalehe Tallinna Teataja ajakirjanik Roela saeveskist rääkides vajalikuks lisada, et „wabriku-walitseja [Ed. Espe – UT] küllalt wiisakuseta töölistega ümber käib“.[9]

Roela MKS pitsatijäljend (EAA, 44, 1, 19: 352p)

Seltsi tegevusest saab natuke aimu kubermanguvalitsusele esitatud tegevusaruannetest. Oma esimesi tegevusaastat alustas selts hoogsalt, aruandeaasta jooksul peeti vähemalt kolm avalikku pidu. Aruanne küll pidude arvu ei nimeta, kuid see on oletatav järgnevate aastate pidude sissetulekuid võrreldes. 1910/1911. aasta jooksul peeti kaks üldkoosolekut, üksteist juhatuse koosolekut, kolm avalikku pidu ja kolm suletud perekonnaõhtut seltsi liikmetele. Samal aastal said aga alguse ka eespool kirjeldatud mured ning 1912. aasta alguseks langes seltsi liikmete arv 20-ni. Küllap olid aga ajalehes Postimees toodud etteheited seotud eelkõige seltsi esimehe E. Udrichi ja tema eestvedamisel tegutsenud juhatuse möödalaskudega. Uue juhatuse eesvõttel saadi madalseisust siiski jagu ning selts võttis taas jalad alla, kuid 1. septembril 1914 alanud I maailmasõda tegi oma korrektiivid ning seltsi liikmete arv langes jälle.

Roela MKS tulud ja kulud aastail 1909/1910–1915/1916[10]

Aruande-aastaSissetulekVäljaminekÜlejääkPidusid aastasLiikmeid aruandeaastal
AlgusesLõpus
1909/1910250.15225.4424.713(?)50105
1910/1911269.22253.4315.79610555
1911/1912148.74103.6245.1225520
1912/1913129.5364.4865.0512254
1913/1914196.02158.0038.1235459
1914/1915460.24417.9442.3045941
1915/1916415.15342.5172.6444133

Roela MKS esimehed ja kirjatoimetajad 1909–1917. Seltsi esimees 1912/1913 asuandeaastal ja kirjatoimetaja 1913/1914. aruandeaastal olid üks ja sama inimene, kuid tema nime polnud aastaaruannetele antud allkirjade abil võimalik tuvastada[11]

Aruande-aastaEsimeesKirjatoimetajaÜldkoosoleku toimumisaeg
1909/1910Eduard Espe 22. märts 1909
1910/1911Evald UdrichJüri Kuhlbas25. märts 1910
1911/1912Evald UdrichEduard Woldt25. märts 1911
1912/1913?Eduard Laas26. märts 1912
1913/1914Toomas Prillup?enne 8. maid 1913
1914/1915Karl KronfeldtEduard Laas25. märts 1914
1915/1916Karl KronfeldtEduard Laas12. aprill 1915
1916/1917Karl KronfeldtVillem Ööpik24. aprill 1916

1912. aastal tähistas selts pidulikult 1812. aasta Isamaasõja 100. aastapäeva ning 23. juunil 1913 Romanovite dünastia 300. aastapäeva.[12] L. Valteri sõnul:

Meie perele anti puhkpillide hooldamine, lõime need vaskpasunad hiilgama, orkester mängis koolimaja vahetus läheduses, ka tohutud toidu varud – saiad, vorstid tehti võileibadeks koolimajas. Lauri Mihkli naabruses. Seltsimajas peeti õhtul pidu, tants, ringmängud: „Üks jahimees läks metsa, see kasemetsa pool, tal tee peal vastu tuli üks ilus tütarlaps“, „Vares vaga linnukene, lendas linna uulitsale, sealt tema lendas katusele, kõrtsimamma matusele“.[13]

Allpool tuleb põgusalt juttu senisest seltsimajast ja külakõrtsist, mille asemele Lauri Mihkli naabrusse ehitati uus seltsimaja. Võib-olla just seda pidas oma ülestähendustes silmas ka L. Valter, mis viitab, et ajavahemikus 1909–1913 võis selts oma pidude pidamiseks kasutada mingit selleks kohandatud hoonet, mis haakus kuidagi ka endise kõrtsihoonega ning pidi olema köetav, sest terve hulk seltsi pidudest peeti sügisel talvel ja kevadel.[14] Ilmselt just sellesse nn vanasse seltsimajja näitelava ehitamiseks vajalike vahendite korjamiseks, korraldati 24. veebruaril 1918 saeveski (lauavabriku) ruumides piduõhtu „kohaliste poissmeeste poolt“.[15] Roela MKS-ile kuuluva hoone olemasolu tunnistab ka selle 1915/1916. aasta eelarve, mille tulude hulgast leiab ruumide rentimise eest Roela Vabatahtlikult Tuletõrjeühingult saadud 45 rubla.[16]

Ainus seltsi juhatus, mille täielik koosseis Eesti Vabariigi eelsest ajast praegu teda on, valiti üldkoosolekul 12. aprillil 1915. Seltsi esimeheks sai K. Kronfeldt, aseesimeheks Eduard Jõe, laekuriks Toomas Prillop, kirjatoimetajaks Eduard Laas, tema asetäitjaks Ludvig Noormägi, puhkpilliorkestri dirigendiks Johannes Vakker (eestist Vagur) ja laulukoori dirigendiks Johannes Aavik. Politsei andmeil olid nad hea käitumise, kõrgete moraalsete väärtutega ja poliitiliselt usaldusväärsed ning ükski neist polnud ei kohtu ega juurdluse all.[17]

1917. aasta aprillis teatas Virumaa Eesti Seltside Liidu (Virumaa ESL) täidesaatev komitee, et Roela MKS on astunud Liidu liikmeks ning tema esindajaks seal on Villem Ööpik.[18] Ilmselt võeti otsus vastu märtsis-aprillis 1917 toimunud üldkoosolekul. Kahjuks pole sel koosolekul vastu võetud seltsi tegevusaruannet säilinud. Samuti pole allakirjutanule teadaolevaid andmeid seltsi tegevusest 1917.–1918. aastal, kuigi võib näiteks eeldada, et ESL-i poolt Eesti polkude varustamiseks annetuste – 1049 rubla 40 kopikat – kogumine 1917. aasta mais toimus Roela vallas just Liidu liikmete – Roela MKS ja VTÜ kaudu.[19]

Jüri Hansar

Üheks olulisemaks kohaliku seltsielu eestvedajaks 20. sajandi alguses oli Roela mõisa algkooli juhataja, õpetaja Jüri Hansar, kes sündis 07. märtsil 1868 Kunda-Malla vallas väiketaluniku peres. Ta õppis Iila külakoolis, Viru-Nigula ministeeriumikoolis Pikaristil ja Kuuda õpetajate seminaris, mille lõpetas 1887. aastal. Aastail 1890–1891 oli ta õpetaja Laanemõisa külakoolis (Rakvere vald), aastail 1891–1896 Jõepere külakoolis (Saksi vald), aastail 1896–1901 Tudu külakoolis (Roela vald) ning aastail 1901–1925 Roela mõisa ja valla algkoolis.[20]

Roela mõisakool. (RMF105:131)

15. mail 1890 abiellus ta Julie Rosalie Wilhelmine Keskülaga, kes sündis 28. augustil 1873 Rakveres. Neile sündisid tütar Amanda Melitta ning pojad Herbert Arkadius, Paul Eugen, Ernst Oskar (Ärni), Evald Moritz, Leonhard Ferdinand (Leo) ja Gerhard Hans Voldemar (Arti). Lastega oli seotud ka J. R. W. Hansari tegevusala, kuna ta praktiseeris ämmaemandana.[21]

Maksab ehk öelda, et poegadest kolm – Paul Eugen, Ernst Oskar, Evald Moritz – teenisid Eesti Vabariigi ajal kriminaalpolitseis kõrgetel kohtadel ning neil kõigil õnnestus 1944. aastal Eestist lahkuda. Teenistuslikult oli kõige edukam neist P. E. Hansar, kes teenis 10. oktoobrist 1934 kuni 1940. aasta augustini Petseri kriminaalkomisarina.[22]

Enne I maailmasõda maksis Roela mõis J. Hansarile aastapalgaks 200 rubla ning andis 120 puuda (1965,73 kg) vilja ning võimaldas heina- ja karjamaa kasutamise loomapidamiseks. 1918. aastaks oli rahapalk kasvanud 260 rublani, naturaaltasud olid jäänud endiseks.[23] 1919. aasta juulikuu andmeil oli tal kasutada ka 7½ vakamaad (1,35 ha) põldu.[24]

Perekond Hansar 20. sajandi alguses. (RMF672:7:2)

J. Hansar mängis väga hästi viiulit ja klaverit ning kõikjal, kus ta õpetajana tegutses, asutas ta laulukoori. Neist kõige pikemalt – aastail 1901–1931 – juhatas ta Roela segakoori. Kuna Roelas puudus pikka aega pasunakoori juhataja, tegeles ta aeg-ajalt ka sellena. Nagu eespool mainitud korraldati tema ajal tihti koolimajas pidusid, mis lõppesid tavaliselt tantsuga. M. Keskküla mälestuste järgi mängis neil pidudel tantsuks Hansarite pereansambel. „Tantsule mängis tema viiulit ja abikaasa saatis klaveril. Pärast poole kui lapsed kasvasid, oli juba väikene orkester välja astumas ja nimelt: klaver, 2–3 viiulit ja šello.“[25]

Temaga seostatakse ka Roela MKS asutamise mõtte sündi ning ta oli 1907. aastal üks seltsi asutajaliikmetest ning pärast selle tegevuse algust aktiivne kaasalööja ja pidude korraldaja.[26] Ka pärast pensionile jäämist 1925. aastal tegutses ta seni kuni tervis lubas endiselt koorijuhina, kuid lõi kaasa ka muudes ettevõtmistes, olles 1926. aastal näiteks Wirumaa Lastekaitse Ühingu esindaja Roela vallas.[27]

Jüri Hansar 5. novembri 1922. (RMF672:6:2)

J. R. W. Hansar suri Roelas 12. detsembril 1934 südamehaigusse ning maeti Viru-Jaagupi kalmistule. Pärast abikaasa surma müüs J. Hansar oma Roela maja maha ja kolis Rakverre, kus ta suri 9. juulil 1939 ning maeti 12. juulil Viru-Jaagupi surnuaeda. Kirikuraamatusse märgiti tema surma põhjuseks selgroo kasvaja ja südame nõrkus.[28]

Järgmises blogipostituses tuleb juttu Roela kultuurielust 1920.-1930. aastatel.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur


[1] Postimees, 1909, nr 66; Postimees, 1911, nr 98.
[2] Tempelmark – tsaariajal olid ametlikud dokumendid maksustatud riigilõivuga, mille tasumiseks osteti ja kleebiti dokumendile vastavad margid. Nende kustutamine toimus käsitsi (läbikriipsutamine) või vastava templiga.
[3] EAA 44, 1, 291: 1–42.
[4] Postimees, 1909, nr 75.
[5] EAA 3114, 1, 49: 4p–5; ERA 3138, 3, 3a: pagineerimata.
[6] Postimees, 1911, nr 98.
[7] Meie Kodumaa, 1909, nr 62.
[8] Seoses Roela MKS 30. aastapäevaga soovis ajaleht Wirumaa Teataja küll esimese juhatuse koosseisu üles lugeda, kuid esitas selle asemel hoopis üheteistkümne seltsi asutajaliikme nimed, kelle 1. detsembril 1908 sisse antud palvekirja alusel selts lõpuks registreeriti. EAA 44, 1, 291: 30–31p, 33; Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1930, nr 35.
[9] Waps. Roela lauasaagimisewabrikust. – Tallinna Teataja, 1913, nr 71.
[10] EAA 44, 1, 15: 310–310p; EAA 44, 1, 16: 266–266p; EAA 44, 1, 17: 498–498p; EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351–351p; EAA 44, 1, 20: 615–615p; EAA 44, 1, 23: 410–410p.
[11] EAA 44, 1, 15: 309–310p; EAA 44, 1, 16: 265–266p; EAA 44, 1, 17: 497–498p; EAA 44, 1, 18: 513–514; EAA 44, 1, 19: 350–351p; EAA 44, 1, 20: 614–615p; EAA 44, 1, 23: 409–410p.
[12] EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351.
[13] RM 4223 Ar1k 916:3.
[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258; RM 4223 Ar1k 916:3.
[15] RM 4851 Ar1 587:209
[16] EAA 44, 1, 23: 410.
[17] EAA 44, 1, 291: 50–50p.
[18] Wirumaa Eesti seltside liit. – Tallinna Teataja, 1917, nr 90.
[19] Päewaleht, 1917, nr 110.
[20] RM 2710 Ar1k 531:2; Jüri Hansar 60-aastane. – Waba Maa, 1928, nr 67.
[21] EAA 3114, 1, 62: 29p–30.
[22] Krikk, M. Eesti kriminaalpolitsei 1920-1940. Tallinn 2007, lk 275-278.
[23] Võrdluseks sai Roela vallakooli õpetaja enne 1914. aastal aastapalgaks 250 rubla ja 1918. aastal 1400 rubla. RM 2580 Ar1 1118:57.
[24] ERA 3138, 3, 3a: pagineerimata.
[25] RM 2710 Ar1k 531:2.
[26] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1939, nr 35.
[27] Tarwidus emade ja laste nõuandepunkti järele tõuseb. – Wirulane, 1926, nr 70.
[28] elk, 114, 0, 8: pagineerimata; elk, 114, 0, 9: pagineerimata.

Ajalooblogi: Kingu Krõõt – nõid ja libahunt

Palmse kandi üks tänapäevalgi tuntud tegelane oli nõid Kingu Krõõt, keda veel tänapäevalgi meeles peetakse ning väidetavalt arvab veel nii mõnigi, kui asjad nihu kipuvad minema, et selles on just Krõõdal omajagu süüd.

Nagu järgnevast nähtub elas ja tegutses ajalooline Krõõt Võhma külas Kingu (Kingo) talus, arvatavasti 17. sajandi I poolel. Ümberkaudsete külade elanike seas oli ta tuntud nõia ja libahundina. Temast räägitut vahendas Jaan Jung juba 19. sajandi lõpuaastail:

Võhma külas Kingu talus olnud vanal ajal üks nõid, nimega Krõõt, kes sagedaste oma nõiakäikudel käinud. Seal ligidal on üks väga pehme laukasoo, mis Krõõda käiku takistanud. Sellepärast võtnud tema selle kivi Eru rannalt rüppe ja tahtnud laukasoosse jalakiviks viia. Et aga kukk siis parajaste laulnud, kui ta kiviga Palmse väljal olnud, kukkunud kivi ta rüppest maha ja jäänud sinna paika. Viimaks olla Kingu Krõõt ise Kõue küla vainul kivi peal ära põletatud, kus see kivi praegu alles olevat. Süda ei olla tall ära põlenud, vaid lennanud kiunudes metsa.[1]

Samast loost on põhjalikuma teisendi avaldanud Johann Matthias Eisen kogumikus „Esivanemate varandus“:[2]

Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb, näeb kaks ja pool versta Palmse mõisast minnes pahemat kätt tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal kuuse- ja männimetsa sees heinakuhja moodi kivi. Sealne rahvas hüüab seda Nõiakiviks. Kust see nimi kivile tulnud, räägib rahvas nõnda:
Palmse vallas Võhma külas Kingu peres elanud perenaine, nimega Krõõt. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud, ennast mitmet moodi moondanud. Temal olnud ahju ees põranda all hundinahk. Kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt, läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neist perele süüa.
Ükskord hommiku vara, pere olnud veel tööle minemata, visanud murtud koera üle sanga[3] tuppa ja keetnud perele lõunaks värsket leent. Sestsaadik ei ole pere enam liha söönud.
Temal olnud mood iga laupäev võid teha. Ükskord, kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada, kuidas perenaine võid teeb. Perenaine toonud natuke koort, pannud kirnu, liigutanud natuke ümber, siis läinud heitnud ahjulaele magama.
Natukese aja pärast tulnud nurgast suur must kass välja, tulnud kirnu juurde, oksendanud selle täis, siis läinud tuldud teed tagasi. Seepeale tõusnud perenaine magamast üles, liigutanud kirnus natuke ümber – või olnud valmis. Sestsaadik ei ole pere enam võid söönud.

Seal juures on teine pere, nimega Kanguste. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda juba mitu korda olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järgi metsast kuuseoksi, pannud rehe üles, kuivatanud ja peksnud nii kui viljagi. Kui see kuuseoksa-rehi juba hakanud tuulatud saama, tulnud kange tuul ja viinud kõik ära.
Mõni päev peale seda hakanud Kingu perenaine kurtma: „Ei tea, mis lugu see on, meie leib on nii kuuseokka magu.“ Sellest on siis teada saadud, kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjuks elanud.
Neid ja palju muid kaebusi on mõisas tema peale kaevatud. Seepärast on tahetud teda hukata. Mõisahärra käsu peale toodud ja visatud mõisa tiiki, et pidanud ära uppuma. Aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühe kesk tiigis oleva kivi otsa ja ütelnud: „Ei upu, ei upu, olen laps, kel nööpnõel p....s.“ Siis toodud tiigist välja ja viidud nimetatud Nõiakivi otsa, seal on ta tulega põletatud. Keha on küll ära põlenud, aga süda jäänud järele. Üks mees on siis kadakakepi lõiganud, vastuoksa oksad küljest ära kiskunud ja selle kepiga põlemata südame läbi pistnud. Siis läinud süda suure pauguga äkitselt lõhki, karanud kuuse otsa ja olnud harakas.

NT 14/6 (10). Käsikirjas: E 6760/1 < Haljala, Metsiku v. – D. Pruhl (1889).

Väljavõttel 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehelt on kujutatud Võhma küla talusid: Wolmri nr 1, Jära nr 2, Reo nr 3, Rünga nr 4, Välja nr 5, Pearna, nr 6, Kingo (Kingu) nr 7, Kanguste nr 8, Tõnnokeste nr 9, Reino Petri nr 10, Naugaste nr 11, Mäallose nr 12, Piskeste nr 13, Klaukse nr 14. Krõõda lugude ühe teisendi järgi kiusanud ta eriti Rünga, teise järgi Kanguste pere rahvast (EAA 1690, 1, 33: 26)

Kõige põhjalikumalt kajastas Krõõda tegevust aga lugu, mille avaldas Mall Hiiemäe Eesti Kirjandusmuuseumi ja Viru Instituudi koostöös valminud kogumikus „Virumaa vanad vaimujutud“:[4]

Endisel ajal elanud Palmse vallas Võhma külas Kingu talus perenaine, Krõet nimi, keda külarahvas suureks nõiaks on pidanud. Kingu ja Rünga talu olnud üleaedsed. Kingu Krõet oli Rünga rahva kõigest töövaevast – kraamist, viljast ikka ka omale muist nõidunud, ainult musta härja tööst ei ole ta omale jaksanud midagi saada.

Kord on Rünga rahvas Kingu Krõedale kelmustükki teinud: hakanud tuulama, pole aga sarja sisse mitte üskeid (vilja) pannud, vaid kuuseokkaid. Kingu Krõet teinud ka oma rehealuse väravad lahti ja hakanud ka tuulama – muidugi teada, Rünga rahvalt omale vilja nõiduma, aga et Rünga rahvas vilja ei tuulanud, vaid kuuseokkaid, siis on ka Kingu reiealuse põrandale kuuseokkad vilja asemele jäänud. Selle koerustüki üle olnud Kingu Krõet väga pahane ja tasunud seda kõik Rünga rahvale tublisti kätte.

Kord olnud pühad tulemas. Kõik Võhma küla perenaesed valmistanud pühadeks paremat toidupoolist ja mehed keetnud õlut. Kingu peres pole justnagu teatudki, et pühad tulemas on. Mehed teinud argipäeva tööd edasi ja va Krõet maganud hooleta ahju peal. Pühade õhta tulnud kätte. Kingu sulane istunud voodi sõrval ja kurtnud: „Pühad käes, teistes peredes kõik rõemsad, söövad ja joovad, aga mis meil – ei midagi!“ Krõet aga öölnud: „Ära kurda, meesi, küll meil ka ikka on, et võime süüa ja juua ja rõemsad olla. Minge aga tooge keldrist ära, küll seal ikka meie jauks on.“
Sulane ja tüdruk läinud keldri, arvates, et perenaene neid muidu vintsutada tahab, sest nad teadnud ju hästi, et sinna midagi pole pandud. Imestades leidnud nad aga sealt suure lahatud sea, suure vaadi õlut ja rohkeste kõike pühadekraami. Seda oli siis jällegi Krõet teistest peredest nõidunud ja muidugi ikka naabru – Rünga rahvalt kõige soolasemalt.

Kingu peres on küll väga harva loomi tapetud, aga värsket lihaleent on Kingu rahvas ühtepuhku söönud ja sulasel, kui mõisas rehel on käinud, olnud ikka värske liha märsis. Kord tulnud Rünga sulane Kingule ja Kingu rahvas on parajaste söönud. Kutsutud siis ka Rünga sulane sööma. Rünga sulane hakanud sööma ja pannud jalad risti. Krõet läinud ja tömmanud jalad ristist lahti. Sulane pannud jälle uueste jalad risti. Krõet tõmmanud jälle lahti. Sulane tõmmanud kolmat korda jalad risti. Krõet tömmanud ka jälle lahti, siis on aga ka sulane ise surnult laua tagant pingi pealt maha langenud.
Kingu sulasele olnud see aga väga imelik, et kust perenaene ometi ikka seda värsket liha saab ja hakanud teravaste perenaesele järele luurama. Kord hakanud perenaene jälle leent keetma, vesi keenud tulel, sulane saanud aga asjast aru ja pugenud  parsile ja jäänud ootama, mis liha perenaene pada toob. Varsti tulnud perenaene ja viskanud koera prantsti üle ukse toa põrandale, tõmbanud naha seljast ära ja pannud pada keema. Nüüd saanud siis sulane teada, kust perenaene alati värsket liha saab: see olnud ju kõik koerte liha, sest sagedaste on üks suur hall hunt Võhma külast ja mujalt koeri ära viinud. Aga see pole mitte hunt olnud, vaid va Kingu Krõet, kes ennast vahel hundiks on muutnud. Palmse mõisas on Krõet ka vargal või nõidumas käinud. Kord kannud ta sealt ühe sälituse rukkid põlle sees ära. Kord tahtnud Krõet Sagadi vallast Lahe rannast üht suurt kivi Palmse valla Laukasoosse põlle sees kanda. Põllepaelad läinud aga Palmse mõisa väljal katki ja kivi kukkunud sinna maha. Kivi teavad vanad inimesed veel praegu Palmse mõisa väljal näidata ja nimetavad seda Kingu Krõeda kiviks.

Kord moondanud Krõet jälle ennast hundiks ja tahtnud siis Sagadi valda saaki varitsema minna. Metsast läbi minekul tulnud talle üks Sagadi valla jahimees vasta (nimega „Orn“). Hunt tahtnud otse selle peale jooksta koleda õrisemisega. Jahimees tõmbanud aga püssi palge ja sihtinud hundile otse pähe. Siis hakanud hunt inimese keeli paluma: „Ära lase, vader, mina olen samasugune inimene kui sinagi,“ puistanud hundi naha maha ja olnudki inimene, va Kingu Krõet.
Jahimees võtnud Krõeda seltsi ja viinud Sagadi mõisa, õiguse ette: et kuidas inimene niisuguseid koledaid hirmutusi tohib teistele teha. Mõisas põle aga jahimehe juttu kohe ustud, pandud Krõet kolmeks päevaks aita kinni, et näha saada, kas Krõet ennast jälle hundiks muudaks või endast midagi hundi märki näitaks. Kui Krõeta aita vaatama on mindud, siis on aidast karvast hundi rooja leitud. Siis on ka mõisasaksad jahimehe juttu uskuma jäänud, Krõet aga toodud Palmse mõisa kohtu ette, sest et ta Palmsest olnud. Palmse mõisa tulnud ka valla rahvas oma kaebtusega Krõeda peale kokku. Kaebtusi on Krõeda peale nii rohkeste ja nii raskeid tõstetud, et kohus teda kohe surma on mõistnud ja nimelt uputamise surma.
Visatud siis va Krõet Palmse mõisa tiiki, tõrjutud ja lükatud puudega, et ära upuks. Aga Krõet öelnud: „Vôta näpust, ei upu mitte, olen noorekuu laps.“ Katsutud iga moodi, aga kudagi ei ole võimalik olnud Krõeta ära uputada. Siis veetud ühe suure kivi ümber viis sülda kasepuid, viidud Krõet kivi otsa, torgatud kadakaoks puude sisse ja pistetud puud põlema. Sinna on siis ka Krõet ära põlenud. Krõet aga ise veel laulnud:

„Olen söönud viiskümmend vibunina,
seitsekümmend jõhvisaba, tuhat tukapead,
sada sarvipead
ja mitukümmend koonukesta.“

Seda kivi teavad vanad inimesed veel praegu näidata tee ääres metsas, mis Palmse mõisast Sagadi mõisa läheb, kivi aga nimetatakse Suurenõia ehk Vahakiviks.

Vana eit, kes sest jutust mulle mõnda jutustas, pidas seda tõestisündinud looks ja arvas, et aja jooksul sest mõnda kaduma on läinud, ja kõige rohkem sest laulust, mis Krõet kivi peal laulis.

H 10, 7/1l (1) < Kadrina khk. – G. Mühlbach < Maria Eintreu, M. J., L. Mühlbach (1896).

Kuigi kirjalikud allikad, mis kinnitaksid Kingu Krõõda süüdi mõistmist ja hukkamist puuduvad, annavad loole ajaloolise tausta Palmse ja Sagadi mõisa 17. sajandi piiritülide protokollid, kus vaieldi pikalt ja põhjalikult selle üle, kas Nõiakivi (Hexenstein) asub Palmse ja Sagadi piiril või mitte. Piiritüli kui antud juhul ebaolulist küsimust kõrvale jättes, võib nentida, et Nõiakivi kui seesugune seob omavahel Krõõdast kõnelevad lood ja dokumentides mainitud nõidade põletamised nimetatud kivil.

Nõiakivi asub Palmse-Sagadi tee ääres, Palmse poolt tulles vasakut kätt metsas (Foto: Uno Trumm, 2020)

Nagu öeldud oli Nõiakiviks nimetatud suur kivi vaidlusaluseks piiritähiseks Palmse ja Sagadi mõisate vahelise piiritüli lahendamisel nii 1655. kui ka 1671. aastal. Palmse mõisast pärit tunnistajate ülekuulamisel väitsid nood, et Nõiakivil põletatud nõidu nii 16. sajandil kui ka 17. sajandi I poolel. Ilumäe päristalupoja Weickene Peteri sõnul rääkinud vanainimesed, et kivil põletatud nõidu juba ka Liivi sõja aegse vene valitsuse ajal (Reußen Zeitt, 1558–1581) ning ka Arend Metztacken (1608–1650) lasknud seal ühe nõia ära põletada. Sama kinnitasid ka protsessil esinenud tunnistajad Naugaste Thomas Uuskülast ja Konno Maddis, kes aga selle põletamise täpsemat aega nimetada ei osanud.[5]

Nõiakivi (Noyakiwy) mainis järjekordse piiritüli lahendamise ajal 1671. aastal koostatud protokollis ka Sagadi mõisa Kone (Konnada) talust pärit 34-aastane Konne Hanß ning mõisa teenistuses seisev Reuter Hans. Viimane tulnud Sagadisse küll juba Arend Metstakeni ajal, kuid pole sellega seoses midagi kuulnud, küll on aga Nõiakivi (Noyakifi) oma silmadega näinud.[6] 18. sajandi lõpus koostatud ülevaates Palmse mõisa ajaloost ja seda kajastavatest dokumentidest nimetati samuti Nõiakivi (Neua Kiwi).[7]

Pole sugugi võimatu, et Arend Metztackeni poolt Nõiakivil põletada lastud nõid oligi Kingu Krõõt, ehk tema prototüüp.

Palmse ja Sagadi piirikaardil 1679. aastast on Kone talu lähedal kujutatud ka Nõiakivi (EAA 858, 2, 2509)


[1] Jung, J. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn 1910, lk 153–154.
[2] Eisen, M. J. Esivanemate varandus. III. Narvast Tallinna. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/ narvast/sisu.html (27.05.2020)
[3] Sang, -a – suitsutares alumine uksepool, mis jäeti suitsu väljalaskmise ajal kinni. Eisen, M. J. Esivanemate varandus. III. Narvast Tallinna. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/narvast/sisu.html (27.05.2020)
[4] Hiiemäe, M. Virumaa vanad vaimujutud. Rakvere-Tartu 2015, lk 233 – 235.
[5] DSHI 190, Estland 261: 19p; EAA 858, 2, 590: pagineerimata.
[6] AM 41, 1, 55: 17, 18.
[7] DSHI 190, Estland 261: 19p

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Raivo Trass

Saabuva teatripäeva puhul meenutame Rakvere Teatri peanäitejuhi Raivo Trassi, kel oli 12. märtsil 75. sünnipäev, Rakvere aastaid.

RMF 1616:202 Foto H. Köss

Raivo Trass oli Rakvere Teatri peanäitejuht aastatel 1977 – 1984. Esitleme muuseumi fotokogust väikest valikut peanäitejuhi lavastuste jäädvustustest.

1977 RMF 1057:1 Jüri Tuulik “Luigetapjad”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Helle Janson. Esietendus 20.11.1977. Feliks Kark, Ants Toiger.

1978 RMF 1626:24 A. H. Tammsaare “Vanad ja noored”. Dramatiseerija ja lavastaja Raivo Trass,  kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Sven Grünberg. Esietendus 2.04.1978. Fausti Turban, Eldor Valter

1979 RMF 1057:16 Kompositsioon Juhan Liivi loomingust ”Kui seda metsa ees ei oleks”. Lavateksti autor ja lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Babitševa. Esietendus 15.02.1979. Arvi Mägi, Ave Laanoja

1980 RMF 1616:90 Kalju Saaber ”Virumaa leib”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Mari-Liis Küla. Esietendus 12.07.1980

1981 RMF 1516:6 Mait Metsanurk “Taavet Soovere elu”. Lavastaja Raivo Trass, muusikaline kujundus Väino Laes. Esietendus 31.01.1981. Foto Heino Köss

1982 RMF 1193:4 P-E.Rummo näidend J. Krossi “Rakvere romaani” põhjal “Rakvere romanss”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 28.11.1982. Falck – Madis Kalmet, Karl von Sievers – Eldor Valter, Krahv Fermor – Peeter Jakobi

1983 RMF 1516:31 Jaan Kross “Michelsoni immatrikuleerimine”. Lavateksti autor ja lavastaja R. Trass, kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 23.11.1983. Feliks Kark – Michelson. Foto Heino Köss

1984 RMF 1516:36 Ülo Tuulik, Raivo Trass “Oh meid mere terida”. Lavateksti autor ja lavastaja Raivo Trass, kunstnik Tõnu Virve, muusikaline kujundus Priit Pedajas, Reeda Toots. Esietendus 10.03.1984. Ees paremalt Reeda Toots, Toomas Kreen, taga keskel Kiiri Tamm. Foto Heino Köss

Lisaks teatri juhtimisele ja lavastamisele jõudis Raivo Trass lavale ka näitlejana.

RMF 1516:8 Villem Alavainu osa tõi 1981. a Eesti teatriühingu näitlejapreemia.
Raimond Kaugver “Nelikümmend küünalt”. Lavastaja Ago-Endrik Kerge, kunstnik Mari-Liis Küla, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 5. 05.1981. Foto Heino Köss

Raivo Trassi sünnipäeva-aegseid mõtteid saab lugeda ajakirjanike Inna Grünfeldti ja Margus Mikomägi vahendatuna:

Raivo Trass 75 ⟩ Sügeleva südamega. Virumaa Teataja, 13.03.2021.
www.virumaateataja.postimees.ee/7200457/sugeleva-sudamega

Raivo Trass 75. “Teatritegijates peab olema vägi sees. See tähendab meeletut jõudu ja tahtmist”. Maaleht, 12.03.2021
www.maaleht.delfi.ee/artikkel/92772583/raivo-trass-75-teatritegijates-peab-olema-vagi-sees-see-tahendab-meeletut-joudu-ja-tahtmist

Loetav ka Margus Mikomägi blogis Teatritasku:

Raivo Trass: Lapsena kogutud aardeid on hiljem elus vaja
www.teatritasku.ee/raivo-trass-lapsena-kogutud-aardeid-on-hiljem-elus-vaja/

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Viru-Roela kultuurielust enne I maailmasõda

20. sajandi algusaastail peeti Viru-Roela piirkonda metsakolkaks, mis teistest maha jäi ja seetõttu harva ajakirjanduse pilku vääris. Seltsiliikuminegi algas Roelas suhteliselt hilja, 19. sajandi viimaseil aastail etendati esmakordselt näitemäng ning 1901. aastal puhuti elu sisse segakoorile ja pasunakoorile. Nende tegevus sõltus aga üksikute eestvedajate teotahtest ja võimalustest ega olnud seega jätkusuutlik. Kindlama aluse said kõik mainitud tegevused alles siis kui 1909. aastal sai tegutsemisloa Roela Muusikalis-kirjanduslik Selts (edaspidi Roela MKS). Üheks olulisemaks seltsielu vedajaks oli tollane Roela mõisakooli õpetaja Jüri Hansar.

Jüri Hansar (RMF 672:5:2)

Segakoor

Segakoori asutas J. Hansar 1901. aastal. Koori algaastaist jutustas seal kuni meheleminekuni, aastail 1901–1903 laulnud Julie Kullik 1969. aastal Vanda Sardmale. Kuna jutustus on heas Roela murdekeeles, leiab see järgnevalt ohtrat tsiteerimist:

Noh, selle Anseriga, selle Muoritsa [Moorits Keskküla] õemies, sie oli kuoliõpetaja, Ruela külakooliõpetaja, temaga laulsime. Meid oli kakskümmend kaheksa lauljat. [...] Ma olin kahekümneaastane kui mehele läksin, ja seitsmeteistkümnest kuni kahekümne aastani käisin laulmas, kolm aastat. Õppimas käisime kuolimaja juures, kus Anser elas. Sial on praegu Ruela metskond, maantie ääres, sie on läbikäidav koht. Kiiremal kordadel käisime ikke kaks korda nädalas. Kas laupäev või pühapäev ja viel üks kord nädala sies. Aga kui ei old kiiret õppust, siis üks kord nädalas, pühapäev, õhtupuole ikke. Nied laulud, mis meil käsil olid, said üle võetud, ja mida tuli rohkem õppida, sai korratud mitu korda. Kui õppisime, üks minu kõrval laulis, tema, kui mina vaiksemaks jäin, laulis mulle kohe suhu. Meie olime aldis mõlemad. Temal oli ia äel või arvas ta ise, et on ia äel. Tema laulis siis mulle kohe suhu. Aga temal lõppes sie nii, et visati kuorist välja. Ta oli liiga suurepärane oma lauluga sial.[1]

22. juunil 1903 esines Roela segakoor J. Hansari juhatusel Viru-Jaagupi Põllumeeste Seltsi korraldatud maakonna laulupäeva kontserdil ja võistulaulmisel, mis toimus seltsi näituseplatsil (praegu Karja tänav).[2] J. Kulliku sõnul:

Ühel ainsal laulupeol käisin Rakveres. Kui viel linnast läbi käisin, vaatasin ikke, Uostelongi plats oli, kus sie pritsikuur on, selle taga oli, nüid on maju täis. Enne oli sie süödiplats. Laulu korral oli Uostelongi platsil plankaed ümber ja väravad ies ja püine ka. Kolmsada lauljat üöeldi olema. Sial olid siis ka pillimehed, neid oli üks veikene tropp.
Oh eldust, sie jäi mulle mälestuseks kohe, me väsisime irmus ära. Ruelast oli ometigi kakskümmend seitse versta. Ja sel aal ei käind mingisuguseid pussisid ega. Mõnel üksikul miesterahval-lauljal oli jalgratas. Paar obusemiest oli lauljate ulgas, perepojad. Neil olid jälle oma pruudid  ja tuttavad pial. Kuorijuhil oli ka obune, temal oli maad ja. Tema oli oma perega ka hobusega. Tema naine, sie Julje, laulis ka. Meie oma külast kuue-, seitsmekeste akkasime jala minema. Jaanipäeva aal sie suveüö lühike, me ei maganudki sie üö. [...] Üö oli juba. Sue oli. Ommiku, kas umbes kella kümne ajal, saime Rakvere vallamaja juurde. Anseri puolt oli üöldud, et sinna kokku tulla. Vallamaja juures tegime pruovi. Muidugi oli vist Tõrma kuoriga kuos, enne ei old ju kuos lauldud viel. Õues vist, meid oli ju palju. Muorits ehk mäletab, kas vallamaja ajas või sies. Vallamaja aeda panime viel palitud maha ja eitsime puhkama, olime ju magamata. Aga minul küll und ei tuld. Siis sialt sai minna, üöldi kas „Üöbiku“ saal või, sialt iest sai algus võetud, sialt oli siatud sie rong. Ja kus sie natsalniku maja oli, sial Pikal tänaval, selle iest käisime kolm korda läbi. Olid juhid, kes kierasid ümber meid, nii et kolmikrong oli ukse ies. Siis sialt edasi läksime sinna Uostelongi aeda, kus sie laulupidu oli. Sial sai ühiselt laulda ja meil oli viel võidulaul kuos Tõrma kuoriga. „Kas emasüdant tunned sa“, sie oli meie võidulaul. Ma ei tea, missuguse koha saime, aga 60 rubla pidi meie võit olema. Meil oli suur kuor küll, meie oleks võind üksikultki laulda, aga Tõrma kuor oli veike. Ja Anser ja Muorits nagu nad sugulased olid, siis laulsime kuos.
Kas siis tie nii ka oli, kui nüüd asvalttied. Maal olid kruusatied. Aga sie klomptie linnavahel oli uopis ull. Meil läksid küll mõned rongist välja kõnnitie piale, aga valged kleidid olid, tuntsid ära, kes välja läksid. Aga minagi läksin pärast. Sie tegi ju jalad aigeks, sie klomptie. Varbad olid täitsa kibedad, vielgi on mieles, kui valus oli. Ja kingad olid, nagu sel aal kanti, paeltega, ummiskingad üöldi, nesukesed puolkõrged kontsad, aga nahk muidugi kõvem.
Kui oli pidu läbi, siis akkasime minema igaüks oma tropiga. Kellel olid hobused, poistel olid mõnel jalgrattad. Mina akkasin kuos õega jala minema, tema ka laulis. Aga kui me siin Jaagupi ligedal olime, siis saime mõned kilumietrid hobusega, hobusemehed võtsid meid sõidale. Eks nad näind, et väsind olime, ja akkas kahju meist. Nied olid kas [laulupeo] iestseisjad või juhatajad, ühed Vilud olid. Põllumieste selts oli, kes selle laulupeo tegi. Mina istusin ies kahe mehe vahel ja rahasatatul oli minu süles. Õde istus taga. Pikk tüovanker oli, vedruvankriga ei saa taga istuda. Pidu raha oli vist, sest Küti põllumieste selts korraldas selle. 

Ajalehe Postimees hinnangul läks laulupäev hästi korda, kuna laulud olid valitud kooridele jõukohased. Segakoorid esitasid Karl August Hermanni “Neiuke, peiuke” ja “Oh laula ja hõiska” ning Johann Voldemar Jannseni ja Joseph Hartmann Stunzi laul “Eesti vennad, laulgem rõõmsalt” ning rahvaviisi “Üles, üles”. Ühendkoorid laulsid: “Nagu linnu tiivul” ja „Keisrilaulu“ peo alguses ja lõpus.[4] Erinevalt J. Kullikust väitis ajaleht Eesti Postimees, et Roela ja Tõrma ühendatud segakoor, mida juhatas J. Hansar, kandis võistulaulmisel ilusasti ette K. A. Hermanni laulu „Rahu võim“ ja pälvis selle eest palju kiitust ning esimese auhinna.[5] Sama laulu nimetas võidulauluna ka M. Keskküla. Tema mälestuse järgi oli ühendkooris 40 liiget, 16 Roelast ja 24 Tõrmast.[6]

Kuigi J. Kullik laulis kooris vaid kolm aastat, jäi talle sellest ajast eredalt meelde veel teinegi laulmisega seotud seik, mis samuti tasub vahendamist:

Kui ma räägiksin, kuda Anseriga laulukuoriga käisime laulmas paruniärrale „Terve vald oli kokku aetud“. Ikke siesama, kes siia kiriku otsa on maetud, Värdi parun Vrangel [Ferdinand Wrangel]. Kord oli neil mingisugune tähtpäev, võeraid ei olnud sial palju. Ikke Ruela Vrangel. Meie läksime neile ette teadmata palkuni piale või rõdule, üsna suur rõdu oli rohuaja puol külles, ja asusime sinna laulma. Olime rõdu pial ikke terve kuoriga. Õhtu oli. Meie ommiku laulsime kirikus. Pühadeaeg oli, vist olid lihavõttepühad, pallas maa oli küll juba siis. Meil oli nii muodi, et läksime kirikusse tienistuse ajaks laulma. Aga meie läksime varem ommiku, ajasime õpetaja lauluga ülesse. Siis saime sooja kohvi ja saia. Siis laulsime kirikus saksa kogudusele, pärast siis iesti kogudusele. kirikus olid kiriklikud laulud ja iestikeelsed kõik.
Siesama õhta Anser akkas ütlema, et lähme mõisa juurde, tieme nalja. Oli mõisa kuol ka, kus Anser kooliõpetajaks oli, mõisa lapsed käisid sial kuolis, tienijate lapsed. Ruela mõis oli suur mõis. Läksime siis, maa ei old ka kauge, muutkui üle mäe aga. Kui me laulma akkasime, siis ilmusid saksad rõdu piale. Sie oli üle mõisa küll kohe nesuke lahtine rõdu. Meie olime teinepuol otsas. Siis sialt suurest saaliuksest tuli neid saksu ja nied istusid tuolidega teinepoole otsa saali ukse alla. Teisi laulusid mul ei ole mieles, aga „Tuljak“, „Terve vald oli kokku aetud“, sie tegi lõbu sakstele. Parun ei kuuld ästi, kui Anser ütles, et võtame „Tuljaku“. Siis juba parun pani tähele ja küsis, et kudas, kas tulilaul või. Siis Anser seletas, et laulu nimi on „Tuljak“. Aga sial laulu sies on „terve vald oli kokku aetud, mõisaärra prouagagi palutud“. Anser ütles küll, et ärge seda väga kõvaste laulge, aga poisid põrutasid just seda väga kõrgelt. Siis kostsid nied sõnad välja ja mõisasaksad olid nagu kõrvust tõstetud. Parun küsis viel nuoti või raamatud, et tema kirjutab omale ülesse. Seda ma ei tia, kas sai kirjutatud või.
Sial saime viel õlut juua laulu tasuks. Vist koduõlu, mõisas tehtud. Siis tulime ära, aga meie äeled läksid kähisesid kõigil. Aga rõdu pial oli vilu kah, õhtane aeg, tuul tõmbas. Sie ikka seisab mul mieles, et saksad imestasid neid sõnu – „terve vald oli kokku aetud, mõisaärra prouagagi palutud“. Pärast saime aru, et saksad seda laulu ei tund viel. Sie oli naljakas laul, pikk laul. 
Foto 7. Roela segakoor 1912. a. paiku: teises reas vasakult kolmas Julie Hansar, neljas Amanda Hansar, viies koorijuht Jüri Hansar ja vasakult kuues Ida Stromann-Männik, esimeses reas vasakult teine Mart Laasberg. Foto leiti Roela kooli pööningult 1971. aastal (RMF 721:1)

Tallinna III laulupeo ehk VII üldlaulupeo (12.–14. juuni 1910) repertuaar, mille õppis selgeks ka laulupeol osalenud Roela segakoor:

1.Laula ja hõiska!K. A. Hermann
2.Armukese ootelJ. Kappel
3.Ma teretan sind, hommikJ. Kappel
4.Küll oli ilus mu õiekeMiina Hermann (Härma)
5.Pühendan kõik kallileMiina Hermann (Härma)
6.KannelA. Thomson
7.Kui ma olin wäiksekeneEesti rahwawiis
8.Tule koju!Eesti rahwawiis
9.Meie eluEesti rahwawiis
10.Sind surmaniA. Kunileid
11.Millal?A. Läte
12.Noored sepadR. Tobias
13.Tuksuw südaA. Läte
14.Õõtsuw meriR. Tobias
15.PalumineA. Kapp
16.Üksik lillM. Lüdig
17.KodutaM. Saar
18.Weel pole kadun’d kõikM. Saar
19.Ehi, weli, opi, weliEesti rahwawiis
20.KeisrilaulA. Lvov

Puhkpilliorkester

Puhkpilliorkestri algusest ja tegevusest Roelas on andmeid üsna vähe. Siiski on selle algusaastad toonases ajakirjanduses mõningast kajastamist leidnud. Esmakordselt nimetati Roela pasunakoori ajakirjanduses 19. augustil 1901, mil ajalehe Uus Aeg teatel toimus Roela vallamajas näitusmüük valla pasunakoori heaks. „Wihmane ilm tõi pidule takistusi, siisgi wäheste asjade pääle waatamata tuli sisse 151 rbl. kopikatega ja mõned annete korjamise raamatud rahaga öeldi veel tagasi andmata olewat“. Puudusena toodi välja, et asjaolu, et „sääl osaw asjatundjajuhataja puudub“.[8] Uudisnupust see küll ei selgu, kuid tõenäoliselt korjati näitusmüügil raha pasunakoorile instrumentide ostmiseks. 1902. aasta oktoobris märgiti Roela pasunakoori kohta, et see asutati alles hiljuti, mistõttu „on wara tema üle otsust teha“.[9] 22. juunil 1903. aastal esines Roela puhkpilliorkester J. Terrase (Teras) juhatusel Viru-Jaagupi põllumeeste seltsi korraldatud Rakvere laulupäeval.[10]

1937. aastal avaldas ajaleht Maa Hääl pikema kirjutise Roela muusikaelu 35. aastapäeva puhul. Ilmselt oli ajakirjanik asjadest valesti aru saanud või midagi segi ajanud, sest alustas artiklis sellega seoses ka Roela MKS ajalugu 1902. aastast. Tõene on aga usutavasti fakt, et pasunakoori esimeseks dirigendiks oli Mihkel Nirgi. Pillimehed käinud mängimas oma pillidega ning võtnud oma tegevust esialgu rohkem „külapoiste ajawiite- ja lõbuasjana“. Tegevuse laiendamiseks vajas koor uusi instrumente, milleks otsiti rahateenimise võimalusi:

Koori esimene juht M. Nirgi jutustas, kuidas nad uueaasta ööl teinud mõne tunniga hulga raha. Poisid tulnud külla kokku, siis mindud ja antud Kulina mõisa walitseja Rüütli akna all waimulik-kontsert. Mees kui kristlik inimene olnud asjast wäga waimustatud ja liigutatud, kutsunud mehed tuppa, pannud toitudega kaetud laua ääre sööma (laud oli kaetud oodatawatele külalistele, kes tulid hiljem) ja poiste lahkudes andis mees koorijuhile pihku wiis rubla. Kulina wiinameistri juurest saadi ainult kaks rubla, ent Küti mõisa omanik parun Stackelberg peale tubli kostitamise andis koorile jällegi wiis krooni [peaks olema: rubla – UT]. Korjatud rahadega osteti uusi pille ja koor peagi täienes ja arenes ümbruskonna tublimaks omal alal. 

1. detsembril 1908 oli M. Nirgi nende üheteistkümne hulgas, kes esitasid kolmanda ning lõppude-lõpuks eduka palvekirja Roela MKS põhikirja registreerimiseks.[12]

Pärast Roela MKS asutamist läks pasunakoor seltsi hõlma alla ning edaspidi ostis selts sellele uusi instrumente ja parandas vanu ning muretses noote. 1916. aasta alguses oli pasunakooril muusikariistu 445 rubla väärtuses.[13]

Näitemängu algusest Roelas

Roela seltsimaja avamisele pühendatud artiklis 1922. aasta novembris nimetas ajaleht Waba Maa, ilmselt koha pealt saadud infole tuginedes, et „esimene näitemäng, mida Roelas umbes 25 a. eest esimest korda ette kanti, oli „Kroonu onu““.[14] Seega oli 1897. aasta paiku toimunud näitemängu ettekanne kõigist Roela seltsielu ilmingutest varaseim ning aasta pärast saab tähistada sellest 125 aasta möödumist.

Kuna sobiv saal näitemängude ette kandmiseks puudus, mängiti selleks kohandatud ruumides, suvel suuremates rehealustes, talvel aga koolimajades. Eespool tsiteeritud J. Kullik meenutas näitemängu ette kandmist 21. juunil 1903, õhtul enne Rakvere laulupäevale minekut: „Kogusime kokku ühte taluperesse. Ja sial peres tehti, sie oli laubaõhta viel, näitemängu Ruela vallamaja poolt. Ruela oma tegelased, põle mieles [mida mängiti]. Tükati vahtisime seda siel rei-all. Vallamajal omal olid veikesed ruumid ja siis tehti sial rei-all“.[15]

M. Keskküla koostatud J. Hansari elulookirjelduses märkis ta, et viimase õpetajaks oleku aegadel, peeti koolimajas üsna tihti pidusid, mille eeskava keskse osana kanti ette ka mõni näitemäng. Otseselt see tekstist ei selgu, kuid tõenäoliselt oli J. Hansar ise ka näidendite lavastaja. Küll aga nimetas M. Keskküla, et Julie Hansar ja pere lapsed lõid kõik näidendites kaasa, mängides peaosasid. Nii nagu laulukoor, käis ka näiteseltskond esinemas väljaspool: Kulina mõisas, Küti vallamajas, mis asus Kehala külas ja Viru-Jaagupi koolimajas. Kuna osalejad kattusid, esinesid segakoor ja näiteseltskond tavaliselt koos.[16]

L. Valter teadis oma 1984. aastal kirja pandud mälestustes nimetada, et Roelas mängiti Christian Rutoffi (eestist Kristjan Rajasaar), August Kitzbergi, Juhan Kunderi, Oskar Lutsu, Lydia Koidula, Eduard Vilde jt. näidendeid („Kroonu onu“, „Säärene mulk“, „Rätsep Õhk“, „Pilved“, „Pisuhänd“, „Armukadeduse katse“, „Kapsapea“, „Ordumeister“). L. Valteri mälestustest siiski ei selgu päris täpselt, kas kõike eelmainitud näidendeid mängiti enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist, või ehk esitati mõningaid neist ka 1920.–1930. aastatel.[17]

Roela MKS eelarvetest aastail 1909–1916 selgus, et kuludesse olid kirjutatud summad näitemängude esitamiseks vajalike tekstiraamatute ostmiseks (tabel 4). Arvestades aastail 1909–1916 korraldatud pidude arvu, võidi sel ajal selgeks õppida ja ette kanda kuni 23 näidendit.

Juhtumisi peeti Roelas pidu ka 24. veebruaril 1918, Eesti Vabariigi välja kuulutamise päeval. Nagu ülalpool juba nimetatud, korraldas pea poissmeeste seltskond uue näitelava ehitamiseks vahendite kogumiseks. Pidu toimus saeveski (lauavabriku) ruumides ning koosnes nagu ikka kolmest osast. Kõigepealt esines segakoor J. Hansaru juhtimisel, siis kanti ette Jakob Liivi „wahwa neljajärguline näitemäng“ Halastajaõde ja „Nalja ettekanded“, millele järgnesid „Tants, konfettid, armuköied, Amori post auhindadega, Önnewõtmed, siku-sõit ja muud lõbustused“. Peokuulutusel olid nimetatud ka toonased näitlejad. Naistest mängisid etenduses J. Moor, J. Sala, J. Hansar, J. Neudorf, A. Peebo ja A. Podrätsik, meestest H. Rumm, A. Linnu, K. Annukas, E. Hansar, J. Ilves, P. Kalm ja J. Säkk.

Foto 8. Poissmeeste poolt 24. veebruaril 1918 korraldatud peoõhtu kuulutus (RM 4851 Ar1 587:209)

Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi rajamisest ja Jüri Hansarist lähemalt aga järgmises blogipostituses.


[1] RM 2657 Ar1k 527

[2] Uus Aeg, 1903, nr 44

[3] RM 2657 Ar1k 527.

[4] –e. Rakwere maakonna-kontsert muusikalisest küljest. – Postimees, 1903, nr 138.

[5] Eesti Postimees, 1903, nr 27; Uus Aeg, 1903, nr 73.

[6] RM 2710 Ar1k 531:1; RM 2710 Ar1k 531:2.

[7] RM 2657 Ar1k 527.

[8] Uus Aeg, 1901, nr 72.

[9] –i. Rahwa elust ja olust Rakwere ümbruses. – Laste leht, 1902, nr 10, lk 159.

[10] Krikmann A. Üleskutse ja teadaandmine. – Uus Aeg, 1903, nr 44.

[11] Roela muusikakultuur 35 aastane. Maa Hääl, 1937, nr 12.

[12] EAA 44, 1, 291: 30–30p.

[13] EAA 44, 1, 15: 310.

[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258.

[15] RM 2657 Ar1k 527.

[16] RM 2710 Ar1k 531:2.

[17] RM 4223 Ar1k 916:3.

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm

Ajalooblogi: Juhan Kunder

Rahvusvahelise jutuvestmise päeva aegu on paslik meenutada üht Virumaal ja Rakveres tegutsenud suurmeest – Juhan Kunderit (1852 – 1888).

RMF 204:4

Juhan Kunder oli pärit Mulgimaalt ja Rakveresse tuli ta 1876.a. kooliõpetajaks. Noormees oli lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari ning Tartu aastail osalenud Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses ja avaldanud ka oma esimesed luuletused ning näidendid. Rakveres andis ta tunde nii elementaarkoolis kui kreiskoolis. Lisaks sellele hakkas ta agaralt osalema linna ühiskondlikus ja seltsielus. Noor kooliõpetaja oli Eesti Aleksandrikooli komitee ja Eesti Kirjameeste Seltsi  esindaja Virumaal ning kujunes siinkandis rahvusliku liikumise juhiks.

Avaldame siinkohal mõned katkendid Odette Kirsi käsikirjast „Juhan Kunder Rakveres“ (RM 7090 Ar1k_2119:78), mis tutvustavad Juhan Kunderi kirjanduslikku ja ajakirjanduslikku tegevust.

Eesti Kirjameeste Seltsi üheks oluliseks ülesandeks oli rahvaluule kogumine.

1878 avaldas seltsi eestseisus sellekohase üleskutse. Esialgu korraldas rahvalulekogumist Jakob Hurt, pärast tema lahkumist 1881 aga Mihkel Veske ja Juhan Kunder. Veske käis mitmel korral rahvalaule kogumas ka Virumaal, Kunder keskendus muinasjuttude üleskirjutamisele. 1885 ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi väljaandel Kunderi muinasjutukogu “Eesti muinasjutud”. Trükiti see Rakveres Georg Kuhsi trükikojas Pikk tn 31.

RM 2239 Ar 418:3 Rakveres trükitud Eesti muinasjuttude tiitelleht

Raamat sisaldab 54 muinasjuttu ja muistendit. Paljud neist on hiljem ilmunud eri väljaannetena ja saanud laialt tuntuks. Need on “Suur Peeter ja väike Peeter”Ahjualune”, “Vaenelaps ja talutütar”, “Imelik peegel”, mitmed Vanapagana ja Kaval-Antsu lood jm.

Juhan Kunder esines Eesti Kirjameeste Seltsis päris mitme ettekandega rahvaluule teemadel. Nii käsitles ta ühel 1882.a. koosolekul emaarmastuse kujutamist eesti rahvaluules. 1883. aastal oli tema teemaks eesti laste kirjavara. Ettekandes “Mõnda Eesti rahva luuletusest” (1886) oli juttu “sellest, kuidas meie rahva lauludes nalja heidetakse”. Samas ärgitas ta aga seltsi liikmeid edasisele ja senisest hoogsamale rahvaluule kogumisele. Lisaks rahvalauludele, muinasjuttudele ja muistenditele, kutsus Kunder üles koguma ka muinaskombestikku, nõidumissõnu, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Ja ühena esimestest pööras ta tähelepanu vajadusele uurida ja talletada rahvapille ning rahvamuusikat. Ise tundis see väsimatu töömees huvi etnograafia vastu, tehes tähelepanekuid rahvarõivaste ning töö- ja tarberiistade kohta.

Rakveres oli Kunderi ajal edukamaks vanavara kogujaks tema hea sõber, loomaarst Madis Treumann, EKmS usaldusmees siinmail 1882. aastast.


A j a k i r j a n i k

Kui Juhan Kunder 1876 Rakverre asus, puudus siin oma kohalik ajaleht.

1880. aasta lõpul hakkasid enam-vähem üheaegselt ilmuma eestikeelne „Valgus“ ja saksakeelne „Wesenberger Anzeiger“. Samal ajal taotles ka Juhan Kunder võimudelt luba oma ajalehe väljaandmiseks. Kirjas Jakob Hurdale 18. III 1880 avaldas ta arvamust, et tema ajaleht tuleks “ei mitte nii ülearu julge kui Sakala ega ka nii kartlik kui Eesti Postimees”. Luba ei antud ja leht jäi ilmumata.

Samal ajal tegi aga Kunder üsna palju kaastööd “ülearu julgele” Sakalale.

Oma kirjades C. R. Jakobsonile ja Sakalale annab Kunder teada loomisel olevast eesti põllumeeste seltsist, räägib Eestimaal ilmuva saksakeelse ajakirjanduse ebaõiglasest, kohati lausa halvustavast suhtumisest eestlastesse, teatab aga ka päevakohaseid uudiseid Rakvrerest.


Muude artiklite kõrval kuuluvad Kunderile mõned Sakalas ilmunud Nalja Mardi ja Kalja Pärdi pilkedialoogid. Selles rahva seas väga populaarseks kujunenud satiirinurgas ründas Kunder peamiselt Rakvere „Valgust“ ja tema toimetajat Mihhail Lindenbergi.
Hiljem, juba pärast C. R. Jakobsoni surma, hakkas Kunder aeg-ajalt kirjutama J. Järve üsnagi radikaalses ajalehes „Virulane“, mille toimetuses töötas 1883-1886 ka Virumaalt pärit Eduard Vilde. Samal ajal saatis Kunder oma artikleid Ado Grenzsteini „Olevikule“ ja Jakob Kõrvi „Valgusele“.

1884.a. kevadel hakkas Tartus Juhan Kunderi hea sõbra Mihkel Veske väljaandmisel ilmuma “teaduse ja juttude” ajakiri „Oma Maa“. Ajakirja esimeses aastakäigus ilmus Juhan Kunderi pikem käsitlus “Taimede elust.”

Esimeseks eesti kirjanduslikuks ja perekondlikuks ajakirjaks oli 1878-1887 (vaheajaga 1884) Tartus välja antud „Meelejahutaja“. 1885.a. alguses sai ajakirja toimetajaks Juhan Kunder. Nüüd kandis see määratlust “Eesti perekonna õpetlik ja lõbus ajakiri”. Uus toimetaja rõhutas juba esimeses numbris, et väljaanne ei tegele poliitikaga, tema eesmärgiks on “vaimuharimise töö.”
Ilmuma hakkasid uued rubriigid: “Perekonna elu”, “Kool ja laste kasvatamaine”, “Põllu- ja käsitöö”, “Kaubandus”.

Kunderi ajal tõusis ajakirjas suuresti kirjanduse, kirjanduskriitika ja -ajaloo osakaal. Juhan Kunderi enda sulest ilmus tema EkmS-s peetud kõne “Eesti laulikud”. Selles käsitles ta nii eesti rahvalaulu kui Fr. R. Kreutzwaldi, J. V. Jannseni ja L. Koidula loomingut.

„Meelejahutajas“ hakkasid üha enam oma töid avaldama eesti uued, seni vähem tuntud kirjamehed. Nende seas olid ka rakverelane Peeter Jakobson ning Väike-Maarja parnassi kuulunud Jakob Liiv ja Kaarel Krimm.
Aeg-ajalt ilmusid ajakirjas eesti näidendid. 1885.a. sai siit lugeda Juhan Kunderi kahtlemata parimat ja enam mängitud komöödiat “Kroonu onu.”

„Meelejahutaja“ oli üsna rikkalikult illustreeritud. Seal ilmus pilte Venemaa linnadest ja elu-olust, samas ka eesti kirjanike portreid. 1886.a. avaldas Kunder oma endise õpilase Paul Raua joonistusi.
Tartus ilmuva ajakirja toimetamine oli Rakvere kooliõpetajale kindlasti vägagi koormav. Seda enam, et pea kogu toimetamise töö tegi ta ära üksinda, palgal oligi vaid toimetaja. Rakveres tuli aga samal ajal juhatada elementaarkooli, anda tunde kreiskoolis, kirjutada näidendeid ja õpikuid, tegelda linnavolikogus.

K i r j a m e e s  j a  k i r j a n d u s l o o l a n e

Oma esimesed luuletused kirjutas Kunder kooliõpilasena. Esimesed luulekogud ilmusid Tartus 1873 ja 1876. Järgmine luulekogu “Algupäralised luuletused” avaldati alles postuumselt 1890. Just see viimane kogu sisaldab Rakvere-aastate loomingut, mis moodustab kahtlemata Kunderi luule paremiku. Kogus leidub nii isamaalüürikat kui loodus- ja armastusluulet.

Mõned näited Juhan Kunderi luulest:

Luuletuses “Eesti mäel” viib isa oma poja mäetippu ja lausub:

“Poeg, vaata, see on minu
ja sinu isamaa !
See ilus maa on meie,
On meie Eestimaa!”

Kodumaa looduse ilu, ühtlasi muinasloolisust pakub luuletus “Kuningas Kalev”:

“Kui kuld olid Viru vee lained,
kui kuld olid metsad ja mäed;
ning lainete sülest end tõstsid
veeneitsite mängijad käed”

Oma luuletuses “Murelane” /Sipelgas/ astub ta laisklemise vastu ja kutsub üles virgale töötegemisele. Eeskujuks toob murelase ehk sipelga:

Murelane muudest eessa,
Teistest targem teopoissi
Murelane, meistrimeesi,
Pikka teeda tegemassa;
Seal tema veab viljavakka,
Kannab koju kottisida.”

Kunderi proosalooming on tagasihoidlik. Originaalteoseid, millel ehk jäävam väärtus meie kirjandusloos, on vähe ja needki ilmunud anonüümsetena “Eesti rahva Kasulises Kalendris” 1887 ja 1888.


Rakveres kirjutas Kunder ka mõned raamatud lastele. Eesti lastekirjanduse tuntuim uurija Reet Krusten kirjutab: “J. Kunderi lastejuttudes on rohkesti inimlikku soojust ja heatahtlikkust, ka igapäevase elu lihtsust ja kodusust, mis varasemate rangelt karistavate, hoiatavate ja hirmutavate lastejuttude kõrval mõjub kosutavalt. J. Kunder oli esimene, kes väljus loomuliku karistuse rangest skeemist.”

1885.a. andis Kunder välja rahvaeepose “Kalevipoeg” proosaümberjutustuse, millel oli eepose populariseerimisel oluline tähtsus. Tollane kriitika oli töö suhtes ülimalt kiitev. Niisama on kiitev Reet Krusteni suhtumine: “Juba “Kalevipoja” proosajutustuse idee ja selle teostamine on üksi väärt, et kõnelda J. Kunderist eesti lastekirjanduse ajaloos. Kirjanik mõistis, kui vajalik niisugune raamat oli “Kalevipoja” tutvustamiseks noorele lugejale, kellel pole veel püsivust eepose enese läbilugemiseks.”


Kõige väärtuslikuma osa Kunderi ilukirjanduslikust loomingust moodustavad näidendid. Neid kirjutas ta juba seminari õpilasena Tartus, Rakveres lisandus tema parim näidend “Kroonu onu” (1885), mida peetakse üheks õnnestunumaks teoseks eesti 19. sajandi näitekirjanduses üldse. Kroonu onu” ei mängitud üksi seltsilavadel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Selle on oma repertuaari võtnud ka mitmed eesti kutselised teatrid. Rakvere Teatris tõi “Kroonu onu” 1987.a. detsembris lavale Peeter Volkonski.

Veel said tuntuks ning kanti näitetruppide poolt ette Kunderi mõnevõrra tõsisema sisuga tükid “Mõrsja ja märatsejad” ja “Kingu Laos”. Tema “Vallavanema valimist” mängis mõne aja eest suure mõnu ja hooga Rakke näiteseltskond.

Pikemat aega tegeles Juhan Kunder eesti kirjandusloo uurimisega. 1886.a. suveks oli tal esimene osa sellest uurimusest valmis. Raamatuna ilmus töö aga alles postuumselt, 1890. aastal, kandes pealkirja “Eesti kirjandus koolile ja kodule. Esimene raamat: Eesti vanemad laulikud”. Seda peetakse üheks esimeseks arvestatavaks eesti kirjandusloo ülevaateks ja oli sellisena professor Villem Alttoa sõnul “oma aja kohta silmapaistvalt heal tasemel.”

RMF 328 Juhan Kunderi mälestussammas Rakveres. Skulptor Roman Haavamägi, püstitatud 24.04.1938.

1992. aastast tegutseb Rakveres ärksamate haritlaste eestvõttel Juhan Kunderi Selts. Muuhulgas on nad välja andnud ka mitmeid trükiseid, kus Juhan Kunderi elu ja tegevust põhjalikult tutvustatakse.

Ärkamisaegse koolimehe künnivagudel. 155 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 15 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2007. 

Mõeldes Juhan Kunderile. 160 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 20 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2012. 

Juhan Kunder ja kunderlased. Rakvere, 2014.

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Sarimõrvar Juri Ustimenko

Selles postituses tooma teieni jõhkra sarimõrvari Juri Ustimenko kuriteod, sest täpselt 17 aastat tagasi 2004. aastal ning 15. märtsil mõistis Tallinna linnakohus Ustimenkole viie inimese tapmise, kahe inimese mõrvakatse ja mitme muu raske kuriteo eest eluaegse vangistuse.

Juri Ustimenko (sündinud 23. aprillil 1981) on Eesti kõigi aegade ohtlikem sarimõrvar. Ustimenko jõudis 2002. aasta kevadel tappa vähemalt viis inimest (sealhulgas ühe Läti politseiniku) ja tõsiselt haavata kaht. Juri Ustimenko tegutses koos Dmitri Medvedeviga, kes hukkus tulevahetuses Läti politseinikega. Juri Ustimenkole mõisteti eluaegne vanglakaristus ja temast sai Eesti noorim eluaegne vang.

USTIMENKO JA MEDVEDEVI KURITEGUDE JADA
2002. aasta kevadel tapsid Venemaalt üle Narva jõe Eestisse ujunud Ustimenko ja Medvedev ligi ühe kuu jooksul Tartus, Tallinnas, Sillamäel ja Lätis kokku viis inimest ja haavasid rängalt veel mitut.

18. märtsi öösel kell 4.25 panid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedev plahvatama pommid Tallinnas Roosikrantsi 8a relvapoe ees. Vitriinist võeti hilisem taparelv. 

29. märtsil kella 21 paiku tapeti Tallinnas Filtri teel lasuga pähe 45-aastane taksojuht. Saagiks 200 krooni (12.78 eurot) ja vana mobiiltelefon. 

31. märtsil kell 19.45 tapeti Tartus lasuga pähe keldripoe 51-aastane naismüüja. Poest saadi tuhatkond krooni (u 63-65 eurot). 

11. aprillil kell 14.50 haavati lasuga pähe Tartu kesklinna toidupoe 22-aastast müüjannat. Müüja suutis komberdada naaberpoodi, kust talle kiiresti kiirabi kutsuti. Saagiks saadi kassast 700 krooni (44.74 eurot) ja müüjanna mobiiltelefon. 

24. aprillil kella 16.30 paiku tapeti lasuga pähe Sillamäel raha vedanud 24-aastane puuviljalao töötaja. Roolis istunud 36-aastane raamatupidajanna jäi ellu, ehkki sai tabamuse pähe. Ära viidi väidetavalt 50 000 krooni (3195.58 eurot). 

3. mai hommikul kella 9.30 paiku tapeti Tallinnas Tartu mnt. 73 jahinduspoe 25-aastane müüja. Poest rööviti karp padruneid. 

5. mai ööl kella 2.30 paiku toimus tulevahetus Läti Valkas. Dmitri Medvedevi laskudest sai üliraskelt vigastada politseinik Aigars Kurpnieks, kes oli kanderaami kiirabiautosse tõstmise ajal veel elus, kuid suri hiljem. Kätte sai haavata politseinik Eriks Zanders ja reide turvamees Sandris Jacino. Turvamees Sandris Jacinol tulistas Medvedev puruks jalaluu. Jacino ja Zanders lasksid Dmitri Medvedevi maha. Juri Ustimenko pääses põgenema. 

7. mail ületas Ustimenko salaja Leedu-Poola piiri. Tähelepanelikud kohalikud elanikud teavitasid piirivalvet, et kahtlane tüüp istus Sejny alevikus bussi. 

8. mai hommikul said Poola piirivalvurid Ustimenko kätte Suwalki bussijaamas. Põgenik nimetas end Ilja Habaroviks. Tema tegelik isik sai selgeks tänu Interpoli kaudu levitatud fotole. 

Poola andis Juri Ustimenko Eestile välja. Eesti kohus mõistis talle eluaegse vanglakaristuse. Vanglast ennetähtaegset vabanemist saab Ustimenko taotleda alates 2032. aastast, kui mees on ära istunud 30 aastat. 2010. aastal esitas ta presidendile armuandmispalve, mis jäi rahuldamata. 

Kokkuvõte süüdistustest: Ustimenko (sündinud 23.04.1981) tappis 2001. aasta veebruarist maini Eestis viis inimest ja Lätis ühe. Politsei on tõestanud, et Ustimenko ja tema kaasosalise, Dmitri Medvedevi kuritegude seerias kaotas elu kokku seitse inimest, vigastada sai kuus. Karistus: Eluaegne vanglakaristus.

Juri Ustimenko omal ajal kohtupingis. Foto: TEET MALSROOS

Toome siin ära ka 2011. aasta artikli:

Sarimõrvar Ustimenko: Eestis oligi nii vaikne, pidin veidi mürglit tegema! 

Toimetas Karoliina Vasli 
5. oktoober 2011, 20:41 
Õhtuleht

"Olen õnneseen, mul veab raskelt," teatas Eesti kõige aegade ohtlikem sarimõrvar Juri Ustimenko politseiametnikule oma kuritegudest rääkides. Ta märkis, et tema eesmärk oli ellu jääda. 

ETV "Pealtnägija" tõi tänases saates vaatajateni seni avalikustamata videod, kus kuritöökaaslase Dmitri Medvedjeviga koos kuus inimest tapnud ja seitset haavanud Ustimenko räägib oma tegudest ega kahetse grammigi. 

Ustimenko: Killing is my business 

Mehelt küsiti tapmistega kaasnenud kuulsuse kohta. "Olen jätis. Killing is my business," ütles ta ja puhkes naerma. Seejärel jätkas ta vaoshoitult, et kuulsust võib käsitleda kui sõna, ei enamat. Ta väitis, et ei ajanudki kuulsust taga. Saates öeldi, et ta valetas. Tema ja Medvedjev lõikasid välja kõik artiklid, mis rääkisid nende tapatöödest ning tundsid selle üle uhkust. 

Ustimenkoga pikalt vestelnud toonane politseiametnik Aleksandr Žegulov ütles nüüd, et Ustimenko ei kahetsenud oma tegusid. Ta lisas, et Ustimenkol oli noorpõlvest saati rahulolematus ja tunnustuse puudus. "Ta oli alati varjus, pidi taluma solvanguid," märkis Žegulov. "Siin aga siuke efekt, ta hakkas loomulikult oma kuritegude üle uhkust tundma." Ta meenutas, et Ustimenko ise ütles, et Eesti on väike ja vaikne riik, kus kõik tiksuvad - tema leidis, et oleks vaja väikest mürglit teha. 

Ülekuulamistel kuulutas Ustimenko, et plaanis oli ka üks reisirong rööbastelt välja ajada. Talt uuriti, et mis siis edasi oleks saanud, kui rong maas. "Kust mina tean, mis edasi saab," ütles Ustimenko ja irivitas: "Põnevus, et teada: seda tegime meie." Ta tõi välja, et oleks vinge, kui tulelõõm õhkab näkku. 

Hiljem hakkas Ustimenko süüd ajama rohkem juba surnud Medvedevi kaela. Ta väitis, et too mõtles ja tema viis vaid täide. Ühtlasi rääkis ta, et nad olid teineteise jaoks ohtlikud, ta oleks ükskord Medvedevi peaaegu maha lasknud. 

Anvelt: las ta mädaneb seal 

Ustimenko tabati 2002. aasta mais Poolas. "Depressiooni polnudki," meenutas Ustimenko seda, kui ta vahele jäi. Ta ise leidis, et eluaegne vanglakaristus ei olnud õiglane. Ta arvas, et oleks end ise seitsmeks aastaks vangi mõistnud. "Vangla ei paranda, see tapab inimesi." 

Endine kõrge politseiametnik, praegune riigikogulane Andres Anvelt ütleb, et tema surmanuhtlus ei poolda ja korralik eluaegne on nuhtlusena suuremgi kui ühekordne lask kuklasse. "Las ta mädaneb seal." 

Eesti Politseimuuseumi peamajas oleval näitusel leidub ka teisi Eestit raputanud mõrvalugusid.

Muuseumi külastamise kohta leiad informatsioon kodulehelt
http://www.politseimuusem.ee

Allikad: Eesti Politseimuuseum, Vikipeedia, AS Õhtuleht Kirjastus

Ajalooblogi: Palmse mõisa naiste elu ja lood

Järgmine kokkuvõte on kokku pandud meie teaduri Susanna Mureli artiklist „Kui Jumal on olemas, siis on ta lontrus! Palmse mõis ja mõisnikud rahvapärimuses ning see on leitav täispikkuses 2015. aasta Toimetistest SIIT. Kokkuvõttes on välja toodud ülevaade Palmse mõisa naistest sh viimasest mõisaprouast Katharina (Kitty) von der Pahlenist ja nende värvikatest lugudest ning mälestustest.

Kui Jumal on olemas, siis on ta lontrus! Palmse mõis ja mõisnikud rahvapärimuses. Toimetised 2015 Susanna Murel:

Tänapäeval on ehk raske ette kujutada, milline elu kees mõisa sees ja ümber: mõisatöölised põldudel, härrasrahvas ja nende külalised pargis jalutamas, viinavoorid teedel. Mõisa korrektse funktsioneerimise nimel töötas arvukalt inimesi nii härrastemajas kui ka ümbritsevais majandushooneis.

Kus võimalik, olen kasutanud n-ö ametliku ajaloo allikaid, et täiendada, täpsustada ja võrrelda rahvamälestustest pärit infot. Allikaid võrreldes juhtub tihti, et sündmuste motiivid sarnanevad, kuid rahvajuttudes on muutunud inimeste nimed, aastaarvud, kohanimed.

Heaks näiteks on järgmine lugu parunessi surmast:

„Paruni õde elas koos väikese lapsega Palmse mõisas. Mees täiendas end Saksamaal. Laps magas kiigus ja proua imetas teda nagu talunaisedki, kiiku ette põlvili lastes. Kord tabas prouat äkiline valuhoog ja kui lastetüdruk tuppa astus oli proua endiselt põlvili, kuid juba surnud. Ta sängitati Ilumäe surnuaeda ja tema hauale pandi skulptuur – naine põlvili last imetamas.“17

Võib päris kindlalt väita, et kirjeldatakse Carl Magnuse esimese abikaasa Betsy õnnetut surma, mitte paruni õe oma. Kuna tegemist on üsna kauge minevikuga, on lood aja jooksul muutunud ning selles, kas Betsy suri hälli kohale kummardudes, ei saa ka kindel olla. Ehk tekkis see lugu rahva mällu tänu Betsy hauamonumendile, mis kujutab naist hälli kohale kummardumas. Rahvas ei osanud niisugust monumenti enda jaoks mõtestada ning tekkiski ülalmainitud legend. Artikli eesmärk on siiski mõista ja kirjeldada olustikku lihtrahva silmade läbi ja seetõttu ei püüdle ma täieliku ajaloolise tõe poole. „Pärimus muutub põlvkonniti, kuivõrd iga põlvkond elab oma ajas.“18

Alexis von der Pahlen koos kahe õe Betsy ja Olgaga. (von der Pahlenite erakogust).

…mõisateenijaist

Sügistalvisel ajal valitseb Palmses üldjuhul vaikus – mõisahoone seisab tardunult nagu lumekuulis, mida aeg-ajalt raputatakse. Võib ette kujutada, et 19. sajandi lõpuaastail käis mõisas vilgas elu. Kuigi kõrgaeg oli möödas – ajuti võis mõisateenijate arv tõusta üle 7046 –, toimetas mõisas suur hulk teenijaid ja muid ametimehi: kirjutaja, kunstkärner, kolm aednikupoissi, kubjas, aidamees, viinameister, tallmeister, tallipoiss, karjane, vahimees, puusepp, jääger, toapoiss, kaks toatüdrukut, kaks pesupiigat, triikija, kokk ja kokatüdruk. Kui vanemad olid kodust ära, tegelesid laste kasvatamisega kaks bonne’t47 . Lastel olid koduõpetajad: poistel meesõpetaja, tüdrukutel naisõpetaja – mademoiselle, rahvakeeli mussel. Toapoisid ja teenijatüdrukud valiti põhiliselt väljanägemise järgi, eelistati saledaid, pikki ja heatujulisi noorikuid, kuid ka vanematest teenijatest peeti väga lugu.48 Toatüdrukud kandsid talvisel perioodil musta, suvel kirjut kleiti, kuid paljasääri ei lubatud kunagi käia.49

Tol ajal ei olnud haruldane, et mõisahärrad noori ja ilusaid toatüdrukuid kimbutasid. Palmse parunid endale sellist käitumist ei lubanud ja ka oma külalistel paluti end vastavalt üleval pidada.50 Ainult Gustav Christian kogus rahva seas tuntust külatüdrukute kiusajana.

Palmse viimased mõisnikud

Palmse viimane mõisaproua Katharina (Kitty) von der Pahlen.

Kõige rohkem personaalseid mälestusi on meieni jõudnud Gustav Christian ja Katharina (Kitty) von der Pahleni kohta,

Katharina (Kitty) Marie Natalie von der Pahlen (sünd. Buxhoevden) sündis 28. septembril 1887 Peterburis. Augustis 1910, 22-aastaselt, abiellus ta Palmse mõisniku Gustav Christian von der Pahleniga.62

Rahvamälestuste kohaselt peeti laulatuspidu Saksamaal63 , kuid Genealogische Handbuch nimetab abiellumise paigaks Revalit.64 Siiski teab rahvasuu, et noorpaari Palmsesse saabudes “seati mõisa õue üles ilutulestik. Teomehed seisid värava juures auvalves, kõigil pühapäeva riided seljas. Kaugelt hakkasid tõllad paistma, pikk rivi, noorpaar tilisangiga65 kõige ees.””Pulmad kestsid Palmses mitu nädalat“.66

Rahvasuu kaudu ülekantud infot ei saa võtta ajaloolise tõena, nagu näeme üleval toodud lugude erinevusest, kuid siiski on huvitav jälgida, kuidas sündmused on rahvamälus talletunud. Rihard Palm teadis rääkida,67 et Palmsesse kolides ei osanud proua Kitty, nagu rahvas teda kutsus, sõnakestki eesti keelt ning Gustav olevat hakanud oma naisele maakeelt õpetama, alustades kõige rumalamatest sõnadest. Tänu oma toatüdrukule sai mõisaproua sõnade õigete tähenduste jälile.68 Argielulised seigad võimaldavad kunagisi mõisnikke tundma õppida rohkem inimlikul tasandil, mitte ainult mõisahärra või -prouana.

Kitty von der Pahlenit mäletavad inimesed kui heasüdamlikku, ilusat ja rikast prouat,69 kes armastas värskes õhus viibida, eriti meeldis talle oma koertega jalutada ning üheks lemmikuks oli tal hall hurt, kelle nime kahjuks ei mainita. Mõisaproual olid ka sülekoerad. Üks neist, Lulu, jäi haigeks ning pandi Kadrinas magama. Lulu maeti mõisa parki ja hauale pandi tahvel kirjaga „Lulu 1912. aastal“.70 Pahleni-prouade koertearmastusest võib lugeda ka Tõdva-Kõnnu küla rahvamälestustest. Parun Pahleni õdesid nähti tihti Kõnnu küla vahel jalutamas. „Saatjateks 4–5 kõverate käppadega määrakoera. Aeg-ajalt kanti koeri süles, kui need oma kõverate käppadega ei jõudnud sakstele järele vänderdada. 72

Mälestusi lugedes on võimalik jälgida ka sotsiaalseid muutusi ühiskonnas. On teada, et aegade jooksul muutuvad nii soo- kui ka käitumisnormid, kuid huvitav on neid vaadelda läbi rahvamälestuste prisma. Kui 19. sajandil jäid mõisnikud rahvale silma väärikalt pargis jalutades ning talurahva lõbutsemist kaugelt jälgides, siis paruness Kittyt võib näha hobused suuskade ees üle põldude kihutamas, kelgutamas, suvel paadiga sõitmas ja ujumas. Tegeleti ka käsitööga: õmmeldi ja tikiti. Muutunud traditsioone 20. sajandi alguses ja paindlikke sotsiaalseid norme kirjeldab hästi järgmine juhtum.

„Noorem vend sündis 1911. aastal. Samal aastal kuu aega varem sündis paruniproua Kittyl esimene poeg Hans Dietrich. Proual oli aga piima väga palju ning oma poeg ei jõudnud seda ära tarvitada. Proua kartis, et võib haigestuda rinnanäärme põletikku. Ta kuulis, et teomees Krausbergil on sündinud väike poeg ja läks last vaatama. Nähes, et lapse eest on hästi hoolitsetud ja et kõikjal valitseb puhtus, tegi Kitty-proua emale ettepaneku, et tema hakkab seda väikemeest toitma. Toodagu aga poiss paar korda päevas mõisa. Nii ta siis oligi Marie vennale ammeks.“73

Kuni 19. sajandi lõpuni oli baltisaksa aadli seas levinud arusaam, et aadlisoost naine küll sünnitab lapsi, kuid nende imetamise eest hoolitsevad ammed.74 Rahvamälestustesse ei ole Kitty ja Gustav von der Pahleni abielu jäänud kui õnnelik ning külavahel käisid ikka mitmesugused jutud nii ühe kui ka teise armukeste kohta. Siiski sündis Kittyle ja Gustavile kaks poega, Hans Georg Alexis Alexander ja Dietrich Peter Arendt, vastavalt 1911. ja 1913. aastal.75 Esimese maailmasõja puhkedes astus Gustav Christian vabatahtlikult sõjaväkke ning jäi 29. augustil 1914 Ida-Preisimaal kadunuks.76 Gustav Christiani sõjaväkke astumist seostab Rihard Palm paruness Kitty sümpaatiaga mõisasse valitsejaks tulnud Carl von Schuberti vastu:

„Proua Kitty kiindus täiesti valitseja Schubertisse. Gustav aga ei suutnud näha oma naist õnnelikuna kellegi teisega. Kui 1914. puhkes I maailmasõda, läks parun vabatahtlikult sõtta.“77

Ka H. Rohtla mainib, „et ju ta ise surma otsis“.78 Sellest võib järeldada, et rahvamälestused ei ole pelgalt ümberjutustused, sinna on lisatud ka oma arvamusi ja interpretatsioone.

Lisad:

Paruni kohitsemise lugu

Proua toatüdruku Juuli jutustus E. Kuusklale.

Parun olnud elumehelike kalduvustega mees. Eriti meeldinud vallatleda noorte neidudega. Tihti läinud see vallatlemine üle igasuguse piiri. Parun arvas, et talle kui parunile on kõik lubatud, et tema võib käituda nagu heaks arvab. Paruni selline käitumine aga vihastas küla noormehi. Tüdrukute kaebused parunihärra kohta aina tihenesid. Lõpuks sai poistel mõõt täis ja nad mõtlesid välja toreda plaani. Kord jalutas parun järjekordset õhtust jalutuskäiku Aleksandri pargis. Noormehed varitsesid teda põõsastes, suur kartulikott kaasas. Kui parun ühe teekäänaku peal keerama hakkas, hüppasid poisid puu tagant välja ja ropsti! parunile kott pähe. Ja siis püksid maha ning parunit kohitsema. Parun karjunud nagu ratta peal. „Kas jätad külatüdrukut rahule?“ küsisid poisid. „Minu ausõna, laske mind lahti! Võtke see kott peast ära, luban teile, mida ainult tahate!“ vastanud parun. Pika jutu ja manitsuste peale võeti parunil kott peast ära ja jäetud ta rahule. Härral olnud üpris piinlik, tükk aega ei käinud ta majast väljas. Tüdrukud aga jättis ta rahule. Kui ta silm mõnele kenale noorele tüdrukule peatuma jäigi, keeras ta pea ruttu kõrvale ja eemaldus kiirel sammul.

Emilie Kuuskla 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112

Partide karjatamise lugu

10-aastaselt läks Marie mõisas pardi karja. Partide jaoks oli ehitatud tiigi kaldale suur pardimaja. Mudatiik asus viinavabriku taga. Suvel oli parte palju, umbes 100 ringis. Nende arv vähenes tunduvalt peale hilissuvist ja sügisest külaskäikude aega. Talvel oli parte majas vaevalt 50 ringis. Marie söötis hommikuti parte ja ajas siis nad mudatiiki. Ise istus ta tiigi kaldal, vits pihus ja ajas neid parte, kes kaldale tulid, vette tagasi. Parte oli palju ja nad olid päris sõnakuulmatud. Järgmine söögiaeg oli lõuna paiku ja õhtul kella 6–7 paiku aeti nad majja tagasi. Õhtul tegeles nendega pardimaja valvur. Kord lõuna ajal tuli üks mõisapreilidest, pikk valge kleit seljas tiigi äärde kõndima. Tal oli kaasas partide söötmiseks veidi leiba. Ta seisis kaldal ja viskas leivatükikesi vette. Pärast ta tuli, seisatas Marie juures ja ütles „See on üks tore töö, valvata parte. Nad on nii armsakesed ja ujuvad nii vahvasti! “

Marie Veerväli 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112

1905. aasta Palmses

Saabusid kurjad, rasked ja rahutud aastad. Parun laste ja mõne teenijaga ruttas linna varjule, sest mine sa tea… Lahkudes jättis parun oma varanduse vahimehe Neudorfi ja teener Gustav Kleemanni (1875–1938) hooleks, käskis neid öösiti püssidega valvata tulesüütajate ja röövlite vastu. Kõrgemaks võimuks jäi Aida-Krass, käsuga, ilma paruni kirjaliku loata, mitte kõrrekestki kellelegi anda. Elati kuidagi – tehti tööd, kuni teenril, vahimehel ja teomeestel viimane leib lõppes. Aidamees aga vilja välja ei andnud. Häda sunnil hakkasid teomehed streikima. Kaua sa tühja kõhuga töötad! Peeti nõu, oma loaga aidast vilja võtta. Juhul, kui Aida-Krass võtmeid ei kanna, tuleb mees lihtsalt kotti toppida. Varuti suur kott, määriti veel searasvaga ülevalt libedamaks ja mindi. Polnud kotti siiski vaja – aidamees tegi hirmuga ise uksed lahti. Mehed võtsid vilja ja läksid tööle. Parun oli ikka veel tagasi tulemata. Muid järeldusi „leivamässul“ ei olnud, kui teener ja vahimees istusid hiljem 6 kuud Rakvere vanglas vee-leiva peal, et nemad kui paruni volinikud ja mõisa kaitsjad „mässust“ osa võtsid.

Helmi Rohtla. ERM KV 234:17/279-306

17 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92.
18 Jaago, T. Kuidas mõista pärimusjutu tõde? − Kultuur ja mälu, Tartu, 2001, lk 228.
47 Bonne – pr k kasvataja.
48 ERM KV 234:4/34-60: 48.
49 RM 3425 Ar1k 741:1b: 5. Koguja: Linda Palu
50 ERM KV 234:4/34-60: 49.
62 Stackelberg, O. M, von. Genealogisches… S. 34.
63 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92.
64 Stackelberg, O. M, von. Genealogisches… S. 34.
65 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92. Diližanss – mitmeistmeline reisi- ja postitõld 18.–19. sajandil.
66 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92–93.
67 Rihard Palm kuulis seda lugu omakorda mõisa toatüdruku Juuli käest.
68 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112.
69 ERM KV 323:8/261-297.
70 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 54.
72 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 52.
73 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 100.
74 Plath, U. Emad, ammed ja korsetid: Balti naised biidermeieri ajal. Eesti Kunstimuuseumi toimetised, 2011.
75 Stackelberg, O. M. von. Genealogisches… S. 172.
76 EAA.854.1.902; 1914-1915. Toimik I maailmasõjas langenud aadlike kohta.
77 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 75.
78 ERM KV 234:17/279-306: 305.

Susanna Murel SA Virumaa Muuseumid teadur

Ajalooblogi: Naistepäevatervitused Alice´le

Alice Sagrits (1909 – 1997) oli kunstnik Richard Sagritsa abikaasa. Ta kohtus Karepalt pärit maalikunstnikuga II maailmasõja ajal Jaroslavlis ning 6.06.1944 sõlmiti abielu, mis kestis kuni Richardi surmani. Tagasi Eestis, jagati elu Tallinnas asuva korteri ning Richardi sünnikodu Kalame talu vahel.

RMF 1575:92 Alice ja Richard Sagrits 1947.a. Tallinnas

Alice ja Richard olid seltskondlikud inimesed ning Alice hea perenaine ja võõrustaja, seega tutvusringkond oli arvukas. Richard ja  Alice said headeks sõpradeks Rakvere Muuseumi töötajatega ja otsustasid oma kodu pärandada muuseumile. Nii toimibki 1990.aastate lõpust talus muuseum, kus saab vaadata vana rannatalu hooneid ja ateljees on väljapanekud kunstniku loomingust.

RMF 1575:88 Alice ja Richard Sagrits Kalame talu õuel 1954
RMF 1575:126 Alice ja Richard Sagrits Kalame talu õuel uue motorolleriga 1959 sügisel.

Lisaks talukompleksile ja kunstiteostele on muuseumisse jõudnud ka perekonna fotosid ja kirjavahetust, muuhulgas ka naistepäevaks saadetud postkaarte.

Pühadetervituste saatmine postkaardil, mis tänaseks päevaks on unustuse hõlma vajunud, oli nõukogude ajal väga levinud ja iseenesestmõistetav komme. Alice on õnnitluskaarte hoolsasti alal hoidnud, mõnel puhul aastanumbri juurde kirjutanud. Me ei saa küll olla kindlad, et säilinud on kõik kaardid, kuid ühtekokku on alles 165 naistepäeva tervitusega postkaarti, enamus saadetud 1970. – 1980. aastatel, aga viimased dateeringud ulatuvad 1992. aastasse.

Esitleme siin väikest valikut:

RM 6343 Ar1 1045:117_12. Trükitud 1963.
RM 6343 Ar1 1045:117_6 Kunstnik L. Härm, trükitud 1966. Saadetud 1967
RM 6343 Ar1 1045:117_25 Kunstnik E. Pikk, trükitud 1969
RM 6343 Ar1 1045:116_54 Kunstnik I. Raudsepp, trükitud 1977. Saadetud 1977
RM 6343 Ar1 1045:115_52 Foto R. Veskiloo, trükitud 1984
RM 6343 Ar1 1045:114_5 Saadetud 1992

Umbes kolmandik kaartidest on spetsiaalselt naistepäevaks kujundatud ja trükitud postkaardid. Palju on kasutatud erinevaid lillepildiga postkaarte.

RM 6343 Ar1 1045:116_10 Saadetud 1971

RM 6343 Ar1 1045:115_30 Saadetud 1984.

Kaartide taha kirjutatud soovid on enamasti üldsõnalised õnnitlused – head naistepäeva, lõbusat või tujuküllast naistepäeva jne. Aegajalt on juurde lisatud ka uudiseid tervise ja käekäigu kohta, mõni surmasõnum, kevade- ja peatse kohtumise ootus vms.

On ka mõni isikupärasem õnnitlus. Näiteks:

Et Sul ikka oleks visadust ja lustakat meelt (1968)

Elagu naised ja meie vahva Alice! (1969)

Elagu naistepäev ja meie tutvuskonna kõige energilisem ja vahvam naine! (1978)

Hurraa, teie pere naistele, hästi palju nalja ning naeru! (1981)

Rõõmsat pidupäeva ja uljast meelt, Alice! (1984)

Ma kingiksin Sulle urbadest kaasiku, täis sinilillede pidu ja elukroonika lehtedest vaid rõõmustavaid ridu! Head naistepäeva (1986)

Kaheksandal naistepäev,
siis on naistel vaba päev.

Küll on palju kaarte – näe.
Ja ka väiksed mehed ulatavad
Teile käe,
kus lilled sees, ennäe!  (1986)

Ja lõpetuseks üks näide pisikese irooniavarjundiga tervitusest

RM 6343 Ar1 1045:115_54

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja