Ajalooblogi: Roela Muusikalis-kirjanduslik Selts aastail 1918–1940

Kui 20. sajandi alguse Roelat kujutati ajakirjanduses mahajäänud piirkonnana, siis tundub, et seltsielu elavnemine muutis piirkonda oluliselt ning 1936. aastal kirjeldati Roelat looduslikult kauni ja areneva piirkonnana:

Metsade roheline rõngas ja looklewad woored – nendeta on Roelat raske kujutella. Need suured ja laiad laaned, kus weel elutseb meie metsade haruldasemaid loomi – ilweseid, karusid, metskitsi j. m., annawad rohkesti tööd niihästi paljudele kohalikele, kui ka kaugemailegi elanikele. Sest niipea, kui saabub tali, hakkawad alewikku läbistama warahommikust hilisõhtuni puu- ja palgiwirnad, mis sageli lõppeda ei taha. Aga ka suwelgi on metsade tõttu siin liiklemine elawam. Asub ju metskondki siin.

Mäed – need pakuwad talwel wõimalusi suusatamiseks. Suwel on siin mõnus wõtta päikesewanne, ja suwi saabubki siin rutem kui mujal.

Juba warakewadest peale sooritatakse siia jalutuskäike. Suwel pühapäewiti kubiseb mägi alati inimestest. Siin korraldatakse simmanne ja peetakse palwetunde. Ning käidakse kohtamas. Sügisel walmiwad mäeweertel marjad ja pähklid.

Oleks aga siiski ekslik arwata, et Roela, olles surutud metsade ja mägede wahele, kultuuriliselt muust maailmast on maha jäänud. Seda kaugeltki mitte. Koguni sellewastu annab ta nii mõnelegi teisele tihedasti asustatud maakeskusele mitu silma ette. Moodsa ajajärgu nähted – auto ja raadio peawad siingi oma wõidukäiku. Weoautosid, mis päewas mitu korda Roela ja Rakwere wahet kihutawad, on siin mitu ning tänawu kuuldawasti muretsetakse weel paar tükki juurde. Peale selle on kohalikul apteekril Zionil sõiduauto, mida taksona kasutab. Raadioaparaategi on ümbruskonda juba üsna rohkesti muretsetud ning uusi antenne kerkib üha juurde.[1]

Küllap oli Roela muutumises kaugest ja maha jäänud metsakolkast moodsaks keskuseks, oma osa ka Roela KMS-i ning tema liikmete tegevusel.

Vaade seltsimaja poolt Roelale

Seltsi tegevus

Kuna kõik enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist tegutsenud seltsid pidid ümber registreeritama ning nende põhikirjad kohtus kinnitatama, pöördusid Roela MKS liikmed August Podrätsik (Podretsik) ja H. Suurmann 28. detsembril 1919 Rakvere-Paide Rahukogu poole palvega kinnitada Roela MKS põhikiri ning esitasid selleks kohtule kaks eksemplari seltsi 1909. aastal trükitud põhikirjast, kus Vene riigi hävinguga maksvuse kaotanud paragrahvid olid tindiga maha tõmmatud ning nende asemele põhikirja lõppu maha tõmmatud paragrahvide uus redaktsioon kirjutatud. Rakvere-Paide rahukogule põhikiri sellisel moel sobis ning see registreeriti 19. jaanuaril 1920.[2]

Roela MKS pitsatijäljend (ERA 3138, 1, 1756: 67)

Seltsi organisatsioonilise tegevuse kohta 1920.–1930. aastatel palju andmeid kahjuks säilinud ei ole, vähemalt pole allakirjutanu leidnud võrdväärset allikmaterjali seltsi tsaariajast pärit aastaaruannetele. Seoses seltsi raamatukogule toetuse taotlemisega 1925. aastaks esitati Viru Maakonnavalitsuse haridusosakonnale seltsi 1924. aasta eelarve, 1926. aasta eelarve projekt ja põgus seletuskiri selle juurde. Neist segus, et seltsi eelarve oli 1924. aastal üsna väike, vaid 6134 marka (61 krooni 34 senti) ning sellestki moodustas peaaegu kolmandiku eelmisest aastast ületulev jääk. 2400 marka teenis selts piduõhtutest ja 850 marka perekonnaõhtutest. Kulusid oli samal ajal 5067 marka (50 krooni 67 senti) ning uude aastasse üle minev jääk 1067 marka. 1926. aastal lootis selts tulu teenida enam kui kümme korda rohkem, 68 050 marka (680 krooni 50 senti), millest 50 000 loodeti teenida peoõhtutega 10 000 saada riigilt toetusena raamatukogule ning 6000 vallalt toetusena raamatukogule. Kulupoolel nähti 25 000 marka ette Roela VTÜ võlgade katteks, 25 000 marka „muusikakoori kordaseadmiseks“, 10 000 marka raamatukogu täiendamiseks, 3050 marka ajalehtede ja ajakirjade ostmiseks, 3000 marka raamatukogu juhatajale tasu maksmiseks ja 2000 marka liikmekaartide, kontoriraamatute jm kantseleitarvete ostmiseks.[3]

1920. aastate keskel elas selts üle raske ajajärgu, kuna „üks teine kohapealne organisatsioon hakkas seltsis tegema lõhkumistööd, tahtes seltsi üle võtta“. Ajalehes Wirumaa Teataja avaldatud hinnangul olnudki seltsi olemasolugi kaalul. Eriti hull olnud olukord 1925. aastal, mil aasta jooksul valiti seltsile kolmel korral uus juhatus. „Erilisi teeneid seltsi säästmiseks näitas siis üles tolleaegne esimees K. Waher, kelle ennastsalgawa töö tulemuseks wõibki wast pidada seltsi surmasuust päästmist“.[4] Ilmselt tuleb just selle võitluse ühe ilminguna võtta ka ajalehes Wirulane 1927. aasta alguses ilmunud artiklit, kus üritati K. Vaherit maha teha ja laideti tema kirjaoskust. Artikkel ilmus pärast 30. jaanuaril 1927 toimunud erakorralist üldkoosolekut, millel K. Vaher järjekordselt ametist tagandati (foto 9).[5] Nagu järgnevalt aga näha, oli K. Vaher aasta hiljem uuesti seltsi esimehe ametis.

Ajalehes Wirulane 12. veebruaril 1927 avaldatud Karl Vaheri harimatust näitama pidanud anonüümne kiri oli ilmselt saadetud teda vaenava(te) Roela MKS-i juhatuse liikme(te) poolt (Roelast. – Wirulane, 1927, nr 12)

Pole võimatu, et just seltsis valitsevate lahkhelide tõttu läks 1928. aastal – kogemata ehk meelega – kaduma ainuke seltsi käsutuses olev 1920. aastal kinnitatud muudatustega põhikirja eksemplar. Juulis pöördusid seltsi esimees K. Vaher ja kirjatoimetaja Reinhold Kongi Siseministeeriumi Administratiivosakonna poole palvega saata neile ärakiri seltsi registreerimisel kohtule esitatud põhikirjast, kuna seltsile jäi pärast seda ainult üks põhikirja eksemplar, mis aga kaduma oli läinud. „Et seltsi tegevus õige põhikirja puudusel takistud on sellepärast palume asja võimalikult pea ette võtta. Siinjuures saadame Teile kolm eksemblari endist põhikirja. Soovitav oleks et juurdelisatud ja ümbertehtud paragrhvid saaksid paigutud nende eksemblaaride wiimasele lehele“. Vastuskiri kahe eksemplari põhikirja ärakirjaga saabuski juba sama aasta novembris ning selts sai asuda taas normaalselt tööle.[6]

Ajakirjanduses ei nimetata seltsi nime, kes Roela MKS-i vaenulikult üle võtta püüdis, kuid valesti arvata oli ka üsna võimatu, sest ainuke teine toona samas piirkonnas aktiivselt tegutsenud selts oli Roela VTÜ.

Mitmesugustele dokumentidele antud allkirjade järgi on seltsi juhatuse liikmetest teada veebruarist 1924 esimees E. Soone ja kirjatoimetaja H. Uueni, aprillist 1925 esimees K. Vaher ja kirjatoimetaja A. Soone, märtsist 1930 esimees J. Kask ja kirjatoimetaja R. Kongi.[7]

19. aprillil 1934 kuulusid Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi juhatusse esimees meier Johannes Kobe, esimehe asetäitja Osvald Soone, kirjatoimetaja Leon Prillop, kirjatoimetaja asetäitja Aleksander Kirsch, laulukoori juhataja Johannes Kask, pasunakoori juhataja Richard Stahlfeld ja laekahoidja K. Vaher.[8]

Seltsi 30. aastapäeva puhul korraldati 25. märtsil 1939 seltsimajas koosviibimine teelauas. Kell 19.00 alanud õhtul esines avakõnega seltsi asutajaliige J. Ant ja J. Mägedi esitas ülevaate seltsi tegevusest. Muusikalisi vahepalu esitasid puhkpillikoor R. Stahlfeldti ja mandoliinide ansambel Vladimir Kotikovi juhtimisel. Peo korraldas seltsi juhatus, koosseisus esimees Osvald Pihlak, aseesimees H. Purikas, laekur J. Vagur, kirjatoimetaja Elmar Lauri ja tema abi Eduard Lauri. Seltsil oli kokku umbes 100 liiget.[9]

Roela MKS 31. aastapäevapeo kuulutus (Wirumaa Teataja, 1940, nr 45)

21. aprillil 1940 algusega kell 16.00, tähistas selts oma 31. aastapäeva. aastapäeva puhul mängiti Bernard Kangermanni kahevaatuselist laulumängu „Mu meelen kuldne kodukotus“, millele järgnes tants pasunakoori ja mandoliinide ansambli saatel. Samal ajal kuulusid seltsi juhatusse esimees O. Pihlak, pasunakoori juht R. Stahlfeldt ja mandoliinide ansambli juht Vladimir Kotikov.[10]

Nõukogude okupatsiooni järgsel ajal mainiti Roela MKS-i ajakirjanduses viimati 13. septembril 1940, seoses rahvamajas peetud rahvamiitinguga, millel seltsi pasunakoor mängis R. Stahlfeldi juhendamisel „Internatsionaali“. Ilmselt suletigi selts okupatsioonivõimude poolt üsna varsti pärast seda.[11]

Osvald Pihlak pärast II maailmasõda

Seltsimaja

Kuna juba enne I maailmasõda oli seltside tegevust takistanud korraliku seltsimaja puudumine, võttis Roela VTÜ pärast Vabadussõda koostöös Roela MKS-iga ette seltsimaja ehitamise. Ajalehe Wirumaa Teataja arvates: „Wiru-Roela seltsimaja saamises on seltsil suuri teeneid: wast ilma temata poleks seltsimaja weel praegu olemas, kuna just muusika-kirjanduse-seltsi poolt pandi selleks alus, annetades aeg-ajalt kogutud suurema summa raha kohalikule tuletõrjeühingule seltsimaja ehitusfondiks, kes siis selle abil seltsimaja püstitas, mis walmis 1920. aastal“.[12]

Ajalehe Waba Maa ajakirjaniku sõnul „seltsimaja ühes tarwitajateühisuse poeruumidega kerkis üles nelja teeharu wahele endise seltsimaja ja – külakõrtsi asemele“. Tsitaadis mainitud „endine seltsimaja“ pidi olema ehitatavast oluliselt väiksem ning algselt mõeldud ilmselt hoopis muuks otstarbeks. Alla kirjutanule pole silma jäänud, et seda oleks varem otseselt nimetatud mõnes Roela seltsielu kohta käivas allikas. Kaudselt, nagu eespool näha, viitas sellele L. Valter. Nagu uus, nii asus ka vana seltsimaja Lauri Mihkli naabruses.[13]

Seltsimaja katuse ja sisetööde vähempakkumise teade (Päewaleht, 1922, nr 63)

Seltsimaja ehitus algas 1922. aasta kevadel ning lõppes sama aasta oktoobris. Roela VTÜ-l oli ehituse alguses omavahendeid 50 000 marka, üle 150 000 marga annetas Roela mõisa omanik Hans Hermann Oskar von Wrangell, üle 100 000 marga Roela Tarvitajate Ühisus (Roela TÜ), lisaks veel mitmed kohaomanikud ja muud eraisikud. Ehitus läks maksma 847 900 marka, millele lisandusid veel kingitused ehitusmaterjalide jm näol. Sellest oli maja avamise ajal 29. oktoobril 1922 veel võlgu 467 096 marka 40 penni, millest 150 000 marka oli kiiresti tasumist vajav lühiajaline laen.[14] Laenu ei maksnud aga Roela VTÜ üksinda, vaid koos Roela MKS-ga. Nagu selgus MKS-i poolt Viru Maakonnavalitsuse Haridusosakonnale saadetud 1926. aasta eelarve projektist pidi selts maksma 1926. aastal „Tuletõrje seltsile seltsimaja wõllgade katteks lepingu järgi 25 000 marka“, mida siis VTÜ kasutas seltsimaja võlgnevuse tasumiseks. Kui palju seltsimaja ehitusvõlast Roela MKS-i peale langes pole võimalik välja selgitada, sest kummagi seltsi arhiiv on ilmselt hävinud, võimalik, et seltsimaja tulekahjus 1942. aasta kevadel. Tegemist polnud siiski iga-aastaste maksetega, sest nagu nt 1924. aasta eelarvest selgus ei pidanus MKS sel aastal võla katteks väljamakset tegema.[15]

400 inimest mahutav seltsimaja saal on pidulikuks avamispeoks valmis. Lava asus hoone põhjaotsas ning selle taga olid ruumid näitlejatele ja pasunakoorile (RMF 283:5)

Seltsimaja oli ühekordne voodrita palkehitus, mis koosnes Rakverest tuleva maanteega paralleelselt kulgevast hooneosast, milles olev saal mahutas 400 inimest ning sellega põiki olevast hooneosast, kus asus Roela TÜ kauplus, mille ärijuhiks oli alates 1928. aastast 6. aprillil 1890 Roelas mõisteenija peres sündinud Mihkel Raudsepp, keda abistas äripidamises tema abikaasa Johanna.[16]

Hoone alusmüüri ladusid Mustvee kandist pärit venelastest müürsepad, Seltsi ostetud puitmaterjali lasi H. H. O. von Wrangell oma saeveskis tasuta laudadeks lõigata. Maja valmis Roela KMS seltsi liikme, ehitusmeister J. Vakkeri juhatuse all.[17]

Vaade seltsimajale Rakvere suunast (RMF283:3)

Juba 1929. aastal kerkis üles seltsimaja kapitaalse ümberehitamise küsimus. Ajalehele Wirumaa Teataja kirjutas pikema loo seltsimaja probleemidest ja võimalikest lahendusteedest Aadu, kes küllap oli kohalik tegelane:

Nagu suurem osa kõiki maaseltsimaja, milliseid warem ehitatud, on ka Roela tuletõrje ühingu seltsimaja püstitatud ilma kindla kawandita, juhuslikult asetatud ruumidega, needki pimedad. Ehk küll ruutpindala wõrdlemisi suur, puuduwad ometi ülitarwilikud ruumid nagu: jalutusruum, einelauaruum, riidehoid ja isegi klosetid. Klosettide aset on senini täitnud lähedane mets ja seinaääred, millised peale pidude alati rüvetatud. Ka ehitustehniliselt on hoone pea kogu ulatuses lubamatult ja hooletult ehitatud, mille tagajärjed juba möödunud aastal tunda andsid, kui saali mõlemad wälisseinad wälja wajusid ja kindlasti kogu hoone kokku oleks vajunud, kui wiimasel silmapilgul abi poleks saadud. Ka hoone wälimus ei ole parem kui põhuküünil. Sellepärast ongi kohalik ümbruskond seltsimaja nimetama hakanud „köiewabrikuks“ ja „wasikakopliks“.

Kuigi käesolewal aastal sisemisi puhastustöid ja wärwimisi tehti, jõudsid ühingu juhatuse liikmed siiski arusaamisele, et ilma põhjaliku ümberehituseta hoone kaua ülewal ei seisa. Kutsuti kohale tehn. Laurfeldt, kes hoone seisukorra üle vaatas ja täieliku ehituse projekti ning ehituskulude eelarwe walmistas, millised ühingu juhatuse poolt 6. now. s. a. heaks kiideti ja wastu wõeti.[18]

Uue projekti järgi nähti ette juurdeehituse hoone Rakvere poolsesse otsa, siseruumide ümberehitamise, hoone seltsimaja poolse osa kindlustamise ning mansardkorruse pealehitamise ja katuse uuendamise. Seltsimaja peasissekäik oleks jäänud endisesse kohta hoone esiküljel, kuid sellele oleks lisatud eeskoda, mis annaks fassaadile esinduslikuma väljanägemise. Eeskojast viis uks avarasse eesruumi, millest vasemale jäi avar riidehoiuruum ning paremale kassa ja avar trepp üles mansardkorrusele. Eesruumist pääses ka otse saali või jalutusruumi. Viimane ühes meeste suitsetamisruumi, naiste garderoobi ja klosettidega oleksid asunud uues juurdeehituses. Jalutusruumist viis uks (seltsimaja Rakvere poolne otsauks) seltsimaja lavataguse osa vöörusesse, kust pääses mees- ja naisnäitlejate riietusruumidesse, näitelavale ja orkestriruumi. Mansardkorrusele pidi tulema einelaud, einelauapidaja-majahoidja eluruum ja köök, seltsi juhatuse ruum, koosolekuruum, suitsetamise ruumid ja lugemistuba ühes raamatukoguga. Ümberehituse hinnaks oli kalkulatsiooni järgi kuni 10 000 krooni. Vaatamata ümberehituse kõrgele maksumusele, oli Aadu optimistlik ja lootis koos Roela VTÜ-ga ehitustöödega lähemal ajal toime saada.[19] Paraku tuli vahele 1929–1933. aasta suur majanduskriis, mis ei võimaldanud niivõrd kulukat ehitustööd ette võtta.

/V_Roela Seltsimaja.jpg/

Roela seltsimaja (Maret Tralla erakogu)

Seltsimaja ümberehitamise küsimus tõusis taas päevakorda augustis-septembris 1938, seoses sellega, et seltsimaja kuulus üleriiklikku avalike rahvamajade võrku. Vastavalt avalike rahvamajade kohta käivale sundmäärusele, pidi aga seltsimaja osa olema kauplusest tulemüüriga eraldatud. Kuna seltsimaja ja kauplus olid ühise katuse all ning kokku ehitatud, oleks tulemüüri rajamiseks tulnud hoone sisuliselt kaheks lõigata. See oleks toonud kaasa tõsiseid ehitustehnilisi probleeme seltsimaja-poolses hooneosas, sest see oli ehitatud ilma aampalkideta (foto x) ning kuna „hoonele annab tugewuse sellekohane sarikate ehituswiis, siis on karta, et sel juhul wõiks maja laiali walguda“. Määruse järgi oleks seltsimaja tegevus tulnudki peatada, kuid Roela MKS võttis vastutuse võimaliku tuleohu eest enda kanda. Seoses maja ümberehitamise vajadusega tõsteti üles taas üles ka 1929. aastal koostatud ehitusprojekt, kuid ehitamiseni taas ei jõutud, sest 1. septembril 1939 alanud II maailmasõda ja sellele järgnev Eesti Vabariigi okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt, tõmbasid sellele kriipsu peale.[20]

Järgmises blogipostituses tuleb juttu Roela seltsimajas elatud seltsielust – pidudest, näitemängust, laulukoorist jms.


[1] Huah. Wiru-Roela kiri. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 39.
[2] ERA 14, 3, 912: 1, 5–15, 17.
[3] ERA 3138, 1, 1905: 141–143
[4] Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[5] Roelast. – Wirulane, 1927, nr 12.
[6] ERA 14, 3, 912: 28, 32–32p.
[7] ERA 3138, 1, 1756: 67; ERA 3138, 1, 1904: 199; ERA 3138, 1, 2175: 233.
[8] Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[9] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 35.
[10] Toetust tarwit.-ühisuselt Roela seltsidele. – Wiruma Teataja, 1940, nr 49.
[11] Rahvamiiting Viru-Roelas. Wirumaa Teataja, 1940, nr 106.
[12] Ajakirjanik eksis, sest seltsimaja avati tegelikult 1922. aastal. Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[13] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258; RM 4223 Ar1k 916:3.
[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258.
[15] ERA 3138, 1, 1905: 140–143.
[16] Ringwaade Wiru-Roelast. – Wirumaa Teataja, 1933, nr 145; Roela mures rahvamaja pärast. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 104; Mihkel Raudsepp 50-a. – Wirumaa Teataja, 1940, nr 40.
[17] Pärlin M., Junolainen S. Roela tuletõrjeseltsi ajaloost 1909–1940. Roela 1984, lk 6. https://www.roela.edu.ee/ sites/roela.edu.ee/files/roela_tuletorje_seltsi_ajaloost_1909-1940_1984.pdf (24.02.2021)
[18] Wiru-Roelasse ajakohane rahwamaja. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 130.
[19] Wiru-Roelasse ajakohane rahwamaja. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 130.
[20] Roela mures rahvamaja pärast. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 104.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi asutamine

Roela piirkonda peeti 20. sajandi alguses mahajäänud ja väheerksaks nurgataguseks, mille kohta ajalehtedestki midagi väga harva võis leida. Ajalehe Postimees sõnul „Roela rahwas on siiamaani küll palju halbu sammusid omas elus teinud, aga nüüd hakkab asjaolu juba mõnest küljest paranema, olgugi et joomine ikkagi weel, iseäranis noortemeeste juures, kui uhkuse asjaks on“. Siiski olevat sealgi tekkinud „ringkond ärksamaid noormehi, kes joomise ja pitspallide wastu wõitlema hakkasiwad“.[1]

Lehekülg Roela MKS registreerimist käsitlevast toimikust enamuse seltsi asutajaliikmete nimedega 1907. aastast (EAA 44, 1, 291: 1p)

30. detsembril 1907 andsidki 32 „ärksamat“ meest ja naist (21 meest ja 11 naist) Eestimaa kuberneri nimele sisse palvekirja sooviga registreerida seaduslikus korras Roela MKS-i põhikiri. Seltsi asutajaliikmetena olid sellele alla kirjutanud vallakirjutaja Jüri Kuhlbas, peremees Tõnu Jürna, saeveski juhataja Eduard Espe, õpetaja Jaan Grusdam, kingsepad Hans Laasberg (Lasberg) ja Jaan Jürna, mõisatööline Hindrik Rebane, rentnik Juhan Mathisen, viinapõletaja Karl Kronfeldt, aidamees Jüri Terras, rentnik Joosep Uueni, masinist Eduard Veide, metsavaht Mihkel Linamaa, õpetajad Jüri Hansar ja Jaan Ant, arst Aleksander Kullik, saeveski meister Friedrich Repson, mõisa kirjutaja Paul Rumm, mõisa metsnik Anton Paukas, mõisavalitseja Viktor Birk, kaupmees Evald Udrich, Anna Veinmann, Taali Terras, Leena Lasberg, Maria Linamaa, Taali Strochmann, Olga Mathisen, Mai Pajupuu, Anna Rebane, Julie Hansar, Emilie Louise Espe ja Emilie Repson. Palvekirja sisse andjaks ja sellega seotud toimingute tegijaks nimetasid asutajad J. Kuhlbassi. Saanud palvekirja, viisid kubermanguvalitsuse kantselei vastavad osakonnad läbi taustauuringu, milles leiti, et asutajatele on omane hea käitumine, kõrged moraalsed väärtused ja poliitiline usaldusväärsus ning ükski neist pole olnud ega ole kohtu ja juurdluse all. Kuna taustauuringuga seoses tekkis asutuste vaheline ametlik kirjavahetus, nõuti asutajatelt 18. veebruaril 1908 enne seltsi põhikirja registreerimist kahe tempelmargi eest ühe rubla ja 50 kopika tasumist.[2] Põhikirja siiski ei registreeritud, kuna selle §3 sisaldas võimalust korraldada muusikalisi õhtuid, millel kanti ette tsensuuri poolt ametlikult lubatud muusikapalu, ilma eelneva võimude poolse loata. 28. märtsil esitatud keeldumisteatele vastasid asutajad uue palvekirjaga, avaldades soovi muudatustega põhikiri siiski kinnitada. Põhikirja siiski ei kinnitatud, kuna selle tagasilükkamisega tekkinud kirjavahetuse kulude katteks pidi selts enne kustutama kolm tempelmarki, hinnaga kokku kaks rubla 25 kopikat. Kirjavahetus kubermanguvalitsusega kestis sügiseni ning lõpuks esitasid üksteist kangekaelset asutajaliiget – J. Hansar, J. Ant, Eduard Woldt, V. Birk, Ed. Espe, K. Kronfeldt, E. Udrich, Mihkel Nirgi, T. Jürna, A. Paukas ja J. Kuhlbas – 1. detsembril 1908 veelkord palvekirja seltsi põhikirja registreerimiseks. Sel korral saavutati ka tulemus ning 6. märtsil 1909 Roela MKS-i põhikiri registreeriti.[3]

Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi registreerimisteade (Eestimaa Kubermangu Teataja, 1909, nr 16)

Seltsi tegevusest 1909–1917

Roela MKS alustas oma tegevust üldkoosolekuga vallamaja saalis 22. märtsil 1909 ning seal valiti seltsi astunud 50 liikme poolt ka selle esimene juhatus, mille esimeheks sai Roela mõisa saeveski juhataja sakslane Eduard Espe.[4]

Ed. Espe sündis 10. augustil 1875 Jõelähtme kihelkonnas Nehatus ning suri Tallinnas 25. septembril 1937. Ta abiellus 1900. aastal Emilie Louise Trohmiga. Hiljemalt 1900. aastast elasid nad Roelas ning siin sündisid kaheksa nende üheteistkümnest lapsest. 1919. aastal asus perekond Tallinna.[5]

Roela MKS-i algusest ja esimestest tegevusaastatest avaldas ülevaate ajaleht Postimees 1911. aastal:

1909. aastaks saadi niikaugele, et esimene selts Roela Muusika ja kirjanduseselts asutati, kes enesele ülesandeks tegi rahwale kirjandust muretseda ja seltsimaja asutada. Ülesanne on suur, aga wisalt tehti tööd ja wiimaks kogus seltsi juba üle 100 liikme. Asutati muusika ja laulukoor, kes oma sündimise eest iseäranis kooliõp. Hansarile tänu wõlgnewad. Pandi ka pidusid toime, millest osawõtmine wähehaawal kaswas. Hakati rahwale kirjanduse ja ajalehtede kasu seletama, millel ka tagajärge oli. Palju wõitlust oli seltsil n. n. „noakangelastega“, kes kirjandusest ega seltsielust midagi kuulda ei tahtnud, waid oma joomapidudele ja riidudele truuks jäiwad. Selts oleks weel palju wõinud ära teha, aga „seisustewahed“ ja alkohol, mis sisse toodi, mõjus halwasti. Pidude eeskawad jäiwad ikka kesisemaks; pidude ajal oldawat lihtsamate inimeste wastu kõrgid jne. Laulukoor läks hingusele. Seltsi liikmete arw hakkas alanema ja on juba 40 pääle langenud. Leiti end lootustes petetud olewat. Et algatud tööd mitte pooleli jätta, asutasiwad talumehed tuletõrjujateseltsi, mis käesolewa aasta jaanuarikuus kinnitust leidis. Seltsi ümber kogus esialgselt ligi 40 liiget. Seniajani pole selts suutnud weel suuremat elumärki awaldada, aga nagu kuulda, tahta ta juba suwel pidu ja näitemüüki toime panna. Tuleks soowida, et seltsist alkohol eemal hoitakse, kui ta tahab edeneda.[6]

Ilmselt paistsid probleemid seltsi elus silma aga juba varem, sest ajalehes Meie Kodumaa avaldatud Incognito hinnangul „hiljuti asutatud Roela muusika ja hariduse selts näib ka õige nõrk oma tegevuses olema, tuleb wist sellest, et etteotsa mehed on valitud, kes mitte seltsielu ei tunne ja asja edasiviimiseks liiga nõrgad on“.[7] Kõige suurem probleem võiski esialgu üles kerkida seisusevahedest. Kahjuks pole küll teada, kes lisaks Ed. Espele 1909. aastal veel seltsi juhatusse kuulusid, kuid arvestades seltsi esialgsete asutajaliikmete nimekirja oli valdavalt tegemist mõisaametnikega, kellest osa identifitseerisid end sakslastena või olidki seda.[8] 1913. aastal pidas vasakpoolsemate vaadetega silma paistnud ajalehe Tallinna Teataja ajakirjanik Roela saeveskist rääkides vajalikuks lisada, et „wabriku-walitseja [Ed. Espe – UT] küllalt wiisakuseta töölistega ümber käib“.[9]

Roela MKS pitsatijäljend (EAA, 44, 1, 19: 352p)

Seltsi tegevusest saab natuke aimu kubermanguvalitsusele esitatud tegevusaruannetest. Oma esimesi tegevusaastat alustas selts hoogsalt, aruandeaasta jooksul peeti vähemalt kolm avalikku pidu. Aruanne küll pidude arvu ei nimeta, kuid see on oletatav järgnevate aastate pidude sissetulekuid võrreldes. 1910/1911. aasta jooksul peeti kaks üldkoosolekut, üksteist juhatuse koosolekut, kolm avalikku pidu ja kolm suletud perekonnaõhtut seltsi liikmetele. Samal aastal said aga alguse ka eespool kirjeldatud mured ning 1912. aasta alguseks langes seltsi liikmete arv 20-ni. Küllap olid aga ajalehes Postimees toodud etteheited seotud eelkõige seltsi esimehe E. Udrichi ja tema eestvedamisel tegutsenud juhatuse möödalaskudega. Uue juhatuse eesvõttel saadi madalseisust siiski jagu ning selts võttis taas jalad alla, kuid 1. septembril 1914 alanud I maailmasõda tegi oma korrektiivid ning seltsi liikmete arv langes jälle.

Roela MKS tulud ja kulud aastail 1909/1910–1915/1916[10]

Aruande-aastaSissetulekVäljaminekÜlejääkPidusid aastasLiikmeid aruandeaastal
AlgusesLõpus
1909/1910250.15225.4424.713(?)50105
1910/1911269.22253.4315.79610555
1911/1912148.74103.6245.1225520
1912/1913129.5364.4865.0512254
1913/1914196.02158.0038.1235459
1914/1915460.24417.9442.3045941
1915/1916415.15342.5172.6444133

Roela MKS esimehed ja kirjatoimetajad 1909–1917. Seltsi esimees 1912/1913 asuandeaastal ja kirjatoimetaja 1913/1914. aruandeaastal olid üks ja sama inimene, kuid tema nime polnud aastaaruannetele antud allkirjade abil võimalik tuvastada[11]

Aruande-aastaEsimeesKirjatoimetajaÜldkoosoleku toimumisaeg
1909/1910Eduard Espe 22. märts 1909
1910/1911Evald UdrichJüri Kuhlbas25. märts 1910
1911/1912Evald UdrichEduard Woldt25. märts 1911
1912/1913?Eduard Laas26. märts 1912
1913/1914Toomas Prillup?enne 8. maid 1913
1914/1915Karl KronfeldtEduard Laas25. märts 1914
1915/1916Karl KronfeldtEduard Laas12. aprill 1915
1916/1917Karl KronfeldtVillem Ööpik24. aprill 1916

1912. aastal tähistas selts pidulikult 1812. aasta Isamaasõja 100. aastapäeva ning 23. juunil 1913 Romanovite dünastia 300. aastapäeva.[12] L. Valteri sõnul:

Meie perele anti puhkpillide hooldamine, lõime need vaskpasunad hiilgama, orkester mängis koolimaja vahetus läheduses, ka tohutud toidu varud – saiad, vorstid tehti võileibadeks koolimajas. Lauri Mihkli naabruses. Seltsimajas peeti õhtul pidu, tants, ringmängud: „Üks jahimees läks metsa, see kasemetsa pool, tal tee peal vastu tuli üks ilus tütarlaps“, „Vares vaga linnukene, lendas linna uulitsale, sealt tema lendas katusele, kõrtsimamma matusele“.[13]

Allpool tuleb põgusalt juttu senisest seltsimajast ja külakõrtsist, mille asemele Lauri Mihkli naabrusse ehitati uus seltsimaja. Võib-olla just seda pidas oma ülestähendustes silmas ka L. Valter, mis viitab, et ajavahemikus 1909–1913 võis selts oma pidude pidamiseks kasutada mingit selleks kohandatud hoonet, mis haakus kuidagi ka endise kõrtsihoonega ning pidi olema köetav, sest terve hulk seltsi pidudest peeti sügisel talvel ja kevadel.[14] Ilmselt just sellesse nn vanasse seltsimajja näitelava ehitamiseks vajalike vahendite korjamiseks, korraldati 24. veebruaril 1918 saeveski (lauavabriku) ruumides piduõhtu „kohaliste poissmeeste poolt“.[15] Roela MKS-ile kuuluva hoone olemasolu tunnistab ka selle 1915/1916. aasta eelarve, mille tulude hulgast leiab ruumide rentimise eest Roela Vabatahtlikult Tuletõrjeühingult saadud 45 rubla.[16]

Ainus seltsi juhatus, mille täielik koosseis Eesti Vabariigi eelsest ajast praegu teda on, valiti üldkoosolekul 12. aprillil 1915. Seltsi esimeheks sai K. Kronfeldt, aseesimeheks Eduard Jõe, laekuriks Toomas Prillop, kirjatoimetajaks Eduard Laas, tema asetäitjaks Ludvig Noormägi, puhkpilliorkestri dirigendiks Johannes Vakker (eestist Vagur) ja laulukoori dirigendiks Johannes Aavik. Politsei andmeil olid nad hea käitumise, kõrgete moraalsete väärtutega ja poliitiliselt usaldusväärsed ning ükski neist polnud ei kohtu ega juurdluse all.[17]

1917. aasta aprillis teatas Virumaa Eesti Seltside Liidu (Virumaa ESL) täidesaatev komitee, et Roela MKS on astunud Liidu liikmeks ning tema esindajaks seal on Villem Ööpik.[18] Ilmselt võeti otsus vastu märtsis-aprillis 1917 toimunud üldkoosolekul. Kahjuks pole sel koosolekul vastu võetud seltsi tegevusaruannet säilinud. Samuti pole allakirjutanule teadaolevaid andmeid seltsi tegevusest 1917.–1918. aastal, kuigi võib näiteks eeldada, et ESL-i poolt Eesti polkude varustamiseks annetuste – 1049 rubla 40 kopikat – kogumine 1917. aasta mais toimus Roela vallas just Liidu liikmete – Roela MKS ja VTÜ kaudu.[19]

Jüri Hansar

Üheks olulisemaks kohaliku seltsielu eestvedajaks 20. sajandi alguses oli Roela mõisa algkooli juhataja, õpetaja Jüri Hansar, kes sündis 07. märtsil 1868 Kunda-Malla vallas väiketaluniku peres. Ta õppis Iila külakoolis, Viru-Nigula ministeeriumikoolis Pikaristil ja Kuuda õpetajate seminaris, mille lõpetas 1887. aastal. Aastail 1890–1891 oli ta õpetaja Laanemõisa külakoolis (Rakvere vald), aastail 1891–1896 Jõepere külakoolis (Saksi vald), aastail 1896–1901 Tudu külakoolis (Roela vald) ning aastail 1901–1925 Roela mõisa ja valla algkoolis.[20]

Roela mõisakool. (RMF105:131)

15. mail 1890 abiellus ta Julie Rosalie Wilhelmine Keskülaga, kes sündis 28. augustil 1873 Rakveres. Neile sündisid tütar Amanda Melitta ning pojad Herbert Arkadius, Paul Eugen, Ernst Oskar (Ärni), Evald Moritz, Leonhard Ferdinand (Leo) ja Gerhard Hans Voldemar (Arti). Lastega oli seotud ka J. R. W. Hansari tegevusala, kuna ta praktiseeris ämmaemandana.[21]

Maksab ehk öelda, et poegadest kolm – Paul Eugen, Ernst Oskar, Evald Moritz – teenisid Eesti Vabariigi ajal kriminaalpolitseis kõrgetel kohtadel ning neil kõigil õnnestus 1944. aastal Eestist lahkuda. Teenistuslikult oli kõige edukam neist P. E. Hansar, kes teenis 10. oktoobrist 1934 kuni 1940. aasta augustini Petseri kriminaalkomisarina.[22]

Enne I maailmasõda maksis Roela mõis J. Hansarile aastapalgaks 200 rubla ning andis 120 puuda (1965,73 kg) vilja ning võimaldas heina- ja karjamaa kasutamise loomapidamiseks. 1918. aastaks oli rahapalk kasvanud 260 rublani, naturaaltasud olid jäänud endiseks.[23] 1919. aasta juulikuu andmeil oli tal kasutada ka 7½ vakamaad (1,35 ha) põldu.[24]

Perekond Hansar 20. sajandi alguses. (RMF672:7:2)

J. Hansar mängis väga hästi viiulit ja klaverit ning kõikjal, kus ta õpetajana tegutses, asutas ta laulukoori. Neist kõige pikemalt – aastail 1901–1931 – juhatas ta Roela segakoori. Kuna Roelas puudus pikka aega pasunakoori juhataja, tegeles ta aeg-ajalt ka sellena. Nagu eespool mainitud korraldati tema ajal tihti koolimajas pidusid, mis lõppesid tavaliselt tantsuga. M. Keskküla mälestuste järgi mängis neil pidudel tantsuks Hansarite pereansambel. „Tantsule mängis tema viiulit ja abikaasa saatis klaveril. Pärast poole kui lapsed kasvasid, oli juba väikene orkester välja astumas ja nimelt: klaver, 2–3 viiulit ja šello.“[25]

Temaga seostatakse ka Roela MKS asutamise mõtte sündi ning ta oli 1907. aastal üks seltsi asutajaliikmetest ning pärast selle tegevuse algust aktiivne kaasalööja ja pidude korraldaja.[26] Ka pärast pensionile jäämist 1925. aastal tegutses ta seni kuni tervis lubas endiselt koorijuhina, kuid lõi kaasa ka muudes ettevõtmistes, olles 1926. aastal näiteks Wirumaa Lastekaitse Ühingu esindaja Roela vallas.[27]

Jüri Hansar 5. novembri 1922. (RMF672:6:2)

J. R. W. Hansar suri Roelas 12. detsembril 1934 südamehaigusse ning maeti Viru-Jaagupi kalmistule. Pärast abikaasa surma müüs J. Hansar oma Roela maja maha ja kolis Rakverre, kus ta suri 9. juulil 1939 ning maeti 12. juulil Viru-Jaagupi surnuaeda. Kirikuraamatusse märgiti tema surma põhjuseks selgroo kasvaja ja südame nõrkus.[28]

Järgmises blogipostituses tuleb juttu Roela kultuurielust 1920.-1930. aastatel.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur


[1] Postimees, 1909, nr 66; Postimees, 1911, nr 98.
[2] Tempelmark – tsaariajal olid ametlikud dokumendid maksustatud riigilõivuga, mille tasumiseks osteti ja kleebiti dokumendile vastavad margid. Nende kustutamine toimus käsitsi (läbikriipsutamine) või vastava templiga.
[3] EAA 44, 1, 291: 1–42.
[4] Postimees, 1909, nr 75.
[5] EAA 3114, 1, 49: 4p–5; ERA 3138, 3, 3a: pagineerimata.
[6] Postimees, 1911, nr 98.
[7] Meie Kodumaa, 1909, nr 62.
[8] Seoses Roela MKS 30. aastapäevaga soovis ajaleht Wirumaa Teataja küll esimese juhatuse koosseisu üles lugeda, kuid esitas selle asemel hoopis üheteistkümne seltsi asutajaliikme nimed, kelle 1. detsembril 1908 sisse antud palvekirja alusel selts lõpuks registreeriti. EAA 44, 1, 291: 30–31p, 33; Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1930, nr 35.
[9] Waps. Roela lauasaagimisewabrikust. – Tallinna Teataja, 1913, nr 71.
[10] EAA 44, 1, 15: 310–310p; EAA 44, 1, 16: 266–266p; EAA 44, 1, 17: 498–498p; EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351–351p; EAA 44, 1, 20: 615–615p; EAA 44, 1, 23: 410–410p.
[11] EAA 44, 1, 15: 309–310p; EAA 44, 1, 16: 265–266p; EAA 44, 1, 17: 497–498p; EAA 44, 1, 18: 513–514; EAA 44, 1, 19: 350–351p; EAA 44, 1, 20: 614–615p; EAA 44, 1, 23: 409–410p.
[12] EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351.
[13] RM 4223 Ar1k 916:3.
[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258; RM 4223 Ar1k 916:3.
[15] RM 4851 Ar1 587:209
[16] EAA 44, 1, 23: 410.
[17] EAA 44, 1, 291: 50–50p.
[18] Wirumaa Eesti seltside liit. – Tallinna Teataja, 1917, nr 90.
[19] Päewaleht, 1917, nr 110.
[20] RM 2710 Ar1k 531:2; Jüri Hansar 60-aastane. – Waba Maa, 1928, nr 67.
[21] EAA 3114, 1, 62: 29p–30.
[22] Krikk, M. Eesti kriminaalpolitsei 1920-1940. Tallinn 2007, lk 275-278.
[23] Võrdluseks sai Roela vallakooli õpetaja enne 1914. aastal aastapalgaks 250 rubla ja 1918. aastal 1400 rubla. RM 2580 Ar1 1118:57.
[24] ERA 3138, 3, 3a: pagineerimata.
[25] RM 2710 Ar1k 531:2.
[26] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1939, nr 35.
[27] Tarwidus emade ja laste nõuandepunkti järele tõuseb. – Wirulane, 1926, nr 70.
[28] elk, 114, 0, 8: pagineerimata; elk, 114, 0, 9: pagineerimata.

Ajalooblogi: Viru-Roela kultuurielust enne I maailmasõda

20. sajandi algusaastail peeti Viru-Roela piirkonda metsakolkaks, mis teistest maha jäi ja seetõttu harva ajakirjanduse pilku vääris. Seltsiliikuminegi algas Roelas suhteliselt hilja, 19. sajandi viimaseil aastail etendati esmakordselt näitemäng ning 1901. aastal puhuti elu sisse segakoorile ja pasunakoorile. Nende tegevus sõltus aga üksikute eestvedajate teotahtest ja võimalustest ega olnud seega jätkusuutlik. Kindlama aluse said kõik mainitud tegevused alles siis kui 1909. aastal sai tegutsemisloa Roela Muusikalis-kirjanduslik Selts (edaspidi Roela MKS). Üheks olulisemaks seltsielu vedajaks oli tollane Roela mõisakooli õpetaja Jüri Hansar.

Jüri Hansar (RMF 672:5:2)

Segakoor

Segakoori asutas J. Hansar 1901. aastal. Koori algaastaist jutustas seal kuni meheleminekuni, aastail 1901–1903 laulnud Julie Kullik 1969. aastal Vanda Sardmale. Kuna jutustus on heas Roela murdekeeles, leiab see järgnevalt ohtrat tsiteerimist:

Noh, selle Anseriga, selle Muoritsa [Moorits Keskküla] õemies, sie oli kuoliõpetaja, Ruela külakooliõpetaja, temaga laulsime. Meid oli kakskümmend kaheksa lauljat. [...] Ma olin kahekümneaastane kui mehele läksin, ja seitsmeteistkümnest kuni kahekümne aastani käisin laulmas, kolm aastat. Õppimas käisime kuolimaja juures, kus Anser elas. Sial on praegu Ruela metskond, maantie ääres, sie on läbikäidav koht. Kiiremal kordadel käisime ikke kaks korda nädalas. Kas laupäev või pühapäev ja viel üks kord nädala sies. Aga kui ei old kiiret õppust, siis üks kord nädalas, pühapäev, õhtupuole ikke. Nied laulud, mis meil käsil olid, said üle võetud, ja mida tuli rohkem õppida, sai korratud mitu korda. Kui õppisime, üks minu kõrval laulis, tema, kui mina vaiksemaks jäin, laulis mulle kohe suhu. Meie olime aldis mõlemad. Temal oli ia äel või arvas ta ise, et on ia äel. Tema laulis siis mulle kohe suhu. Aga temal lõppes sie nii, et visati kuorist välja. Ta oli liiga suurepärane oma lauluga sial.[1]

22. juunil 1903 esines Roela segakoor J. Hansari juhatusel Viru-Jaagupi Põllumeeste Seltsi korraldatud maakonna laulupäeva kontserdil ja võistulaulmisel, mis toimus seltsi näituseplatsil (praegu Karja tänav).[2] J. Kulliku sõnul:

Ühel ainsal laulupeol käisin Rakveres. Kui viel linnast läbi käisin, vaatasin ikke, Uostelongi plats oli, kus sie pritsikuur on, selle taga oli, nüid on maju täis. Enne oli sie süödiplats. Laulu korral oli Uostelongi platsil plankaed ümber ja väravad ies ja püine ka. Kolmsada lauljat üöeldi olema. Sial olid siis ka pillimehed, neid oli üks veikene tropp.
Oh eldust, sie jäi mulle mälestuseks kohe, me väsisime irmus ära. Ruelast oli ometigi kakskümmend seitse versta. Ja sel aal ei käind mingisuguseid pussisid ega. Mõnel üksikul miesterahval-lauljal oli jalgratas. Paar obusemiest oli lauljate ulgas, perepojad. Neil olid jälle oma pruudid  ja tuttavad pial. Kuorijuhil oli ka obune, temal oli maad ja. Tema oli oma perega ka hobusega. Tema naine, sie Julje, laulis ka. Meie oma külast kuue-, seitsmekeste akkasime jala minema. Jaanipäeva aal sie suveüö lühike, me ei maganudki sie üö. [...] Üö oli juba. Sue oli. Ommiku, kas umbes kella kümne ajal, saime Rakvere vallamaja juurde. Anseri puolt oli üöldud, et sinna kokku tulla. Vallamaja juures tegime pruovi. Muidugi oli vist Tõrma kuoriga kuos, enne ei old ju kuos lauldud viel. Õues vist, meid oli ju palju. Muorits ehk mäletab, kas vallamaja ajas või sies. Vallamaja aeda panime viel palitud maha ja eitsime puhkama, olime ju magamata. Aga minul küll und ei tuld. Siis sialt sai minna, üöldi kas „Üöbiku“ saal või, sialt iest sai algus võetud, sialt oli siatud sie rong. Ja kus sie natsalniku maja oli, sial Pikal tänaval, selle iest käisime kolm korda läbi. Olid juhid, kes kierasid ümber meid, nii et kolmikrong oli ukse ies. Siis sialt edasi läksime sinna Uostelongi aeda, kus sie laulupidu oli. Sial sai ühiselt laulda ja meil oli viel võidulaul kuos Tõrma kuoriga. „Kas emasüdant tunned sa“, sie oli meie võidulaul. Ma ei tea, missuguse koha saime, aga 60 rubla pidi meie võit olema. Meil oli suur kuor küll, meie oleks võind üksikultki laulda, aga Tõrma kuor oli veike. Ja Anser ja Muorits nagu nad sugulased olid, siis laulsime kuos.
Kas siis tie nii ka oli, kui nüüd asvalttied. Maal olid kruusatied. Aga sie klomptie linnavahel oli uopis ull. Meil läksid küll mõned rongist välja kõnnitie piale, aga valged kleidid olid, tuntsid ära, kes välja läksid. Aga minagi läksin pärast. Sie tegi ju jalad aigeks, sie klomptie. Varbad olid täitsa kibedad, vielgi on mieles, kui valus oli. Ja kingad olid, nagu sel aal kanti, paeltega, ummiskingad üöldi, nesukesed puolkõrged kontsad, aga nahk muidugi kõvem.
Kui oli pidu läbi, siis akkasime minema igaüks oma tropiga. Kellel olid hobused, poistel olid mõnel jalgrattad. Mina akkasin kuos õega jala minema, tema ka laulis. Aga kui me siin Jaagupi ligedal olime, siis saime mõned kilumietrid hobusega, hobusemehed võtsid meid sõidale. Eks nad näind, et väsind olime, ja akkas kahju meist. Nied olid kas [laulupeo] iestseisjad või juhatajad, ühed Vilud olid. Põllumieste selts oli, kes selle laulupeo tegi. Mina istusin ies kahe mehe vahel ja rahasatatul oli minu süles. Õde istus taga. Pikk tüovanker oli, vedruvankriga ei saa taga istuda. Pidu raha oli vist, sest Küti põllumieste selts korraldas selle. 

Ajalehe Postimees hinnangul läks laulupäev hästi korda, kuna laulud olid valitud kooridele jõukohased. Segakoorid esitasid Karl August Hermanni “Neiuke, peiuke” ja “Oh laula ja hõiska” ning Johann Voldemar Jannseni ja Joseph Hartmann Stunzi laul “Eesti vennad, laulgem rõõmsalt” ning rahvaviisi “Üles, üles”. Ühendkoorid laulsid: “Nagu linnu tiivul” ja „Keisrilaulu“ peo alguses ja lõpus.[4] Erinevalt J. Kullikust väitis ajaleht Eesti Postimees, et Roela ja Tõrma ühendatud segakoor, mida juhatas J. Hansar, kandis võistulaulmisel ilusasti ette K. A. Hermanni laulu „Rahu võim“ ja pälvis selle eest palju kiitust ning esimese auhinna.[5] Sama laulu nimetas võidulauluna ka M. Keskküla. Tema mälestuse järgi oli ühendkooris 40 liiget, 16 Roelast ja 24 Tõrmast.[6]

Kuigi J. Kullik laulis kooris vaid kolm aastat, jäi talle sellest ajast eredalt meelde veel teinegi laulmisega seotud seik, mis samuti tasub vahendamist:

Kui ma räägiksin, kuda Anseriga laulukuoriga käisime laulmas paruniärrale „Terve vald oli kokku aetud“. Ikke siesama, kes siia kiriku otsa on maetud, Värdi parun Vrangel [Ferdinand Wrangel]. Kord oli neil mingisugune tähtpäev, võeraid ei olnud sial palju. Ikke Ruela Vrangel. Meie läksime neile ette teadmata palkuni piale või rõdule, üsna suur rõdu oli rohuaja puol külles, ja asusime sinna laulma. Olime rõdu pial ikke terve kuoriga. Õhtu oli. Meie ommiku laulsime kirikus. Pühadeaeg oli, vist olid lihavõttepühad, pallas maa oli küll juba siis. Meil oli nii muodi, et läksime kirikusse tienistuse ajaks laulma. Aga meie läksime varem ommiku, ajasime õpetaja lauluga ülesse. Siis saime sooja kohvi ja saia. Siis laulsime kirikus saksa kogudusele, pärast siis iesti kogudusele. kirikus olid kiriklikud laulud ja iestikeelsed kõik.
Siesama õhta Anser akkas ütlema, et lähme mõisa juurde, tieme nalja. Oli mõisa kuol ka, kus Anser kooliõpetajaks oli, mõisa lapsed käisid sial kuolis, tienijate lapsed. Ruela mõis oli suur mõis. Läksime siis, maa ei old ka kauge, muutkui üle mäe aga. Kui me laulma akkasime, siis ilmusid saksad rõdu piale. Sie oli üle mõisa küll kohe nesuke lahtine rõdu. Meie olime teinepuol otsas. Siis sialt suurest saaliuksest tuli neid saksu ja nied istusid tuolidega teinepoole otsa saali ukse alla. Teisi laulusid mul ei ole mieles, aga „Tuljak“, „Terve vald oli kokku aetud“, sie tegi lõbu sakstele. Parun ei kuuld ästi, kui Anser ütles, et võtame „Tuljaku“. Siis juba parun pani tähele ja küsis, et kudas, kas tulilaul või. Siis Anser seletas, et laulu nimi on „Tuljak“. Aga sial laulu sies on „terve vald oli kokku aetud, mõisaärra prouagagi palutud“. Anser ütles küll, et ärge seda väga kõvaste laulge, aga poisid põrutasid just seda väga kõrgelt. Siis kostsid nied sõnad välja ja mõisasaksad olid nagu kõrvust tõstetud. Parun küsis viel nuoti või raamatud, et tema kirjutab omale ülesse. Seda ma ei tia, kas sai kirjutatud või.
Sial saime viel õlut juua laulu tasuks. Vist koduõlu, mõisas tehtud. Siis tulime ära, aga meie äeled läksid kähisesid kõigil. Aga rõdu pial oli vilu kah, õhtane aeg, tuul tõmbas. Sie ikka seisab mul mieles, et saksad imestasid neid sõnu – „terve vald oli kokku aetud, mõisaärra prouagagi palutud“. Pärast saime aru, et saksad seda laulu ei tund viel. Sie oli naljakas laul, pikk laul. 
Foto 7. Roela segakoor 1912. a. paiku: teises reas vasakult kolmas Julie Hansar, neljas Amanda Hansar, viies koorijuht Jüri Hansar ja vasakult kuues Ida Stromann-Männik, esimeses reas vasakult teine Mart Laasberg. Foto leiti Roela kooli pööningult 1971. aastal (RMF 721:1)

Tallinna III laulupeo ehk VII üldlaulupeo (12.–14. juuni 1910) repertuaar, mille õppis selgeks ka laulupeol osalenud Roela segakoor:

1.Laula ja hõiska!K. A. Hermann
2.Armukese ootelJ. Kappel
3.Ma teretan sind, hommikJ. Kappel
4.Küll oli ilus mu õiekeMiina Hermann (Härma)
5.Pühendan kõik kallileMiina Hermann (Härma)
6.KannelA. Thomson
7.Kui ma olin wäiksekeneEesti rahwawiis
8.Tule koju!Eesti rahwawiis
9.Meie eluEesti rahwawiis
10.Sind surmaniA. Kunileid
11.Millal?A. Läte
12.Noored sepadR. Tobias
13.Tuksuw südaA. Läte
14.Õõtsuw meriR. Tobias
15.PalumineA. Kapp
16.Üksik lillM. Lüdig
17.KodutaM. Saar
18.Weel pole kadun’d kõikM. Saar
19.Ehi, weli, opi, weliEesti rahwawiis
20.KeisrilaulA. Lvov

Puhkpilliorkester

Puhkpilliorkestri algusest ja tegevusest Roelas on andmeid üsna vähe. Siiski on selle algusaastad toonases ajakirjanduses mõningast kajastamist leidnud. Esmakordselt nimetati Roela pasunakoori ajakirjanduses 19. augustil 1901, mil ajalehe Uus Aeg teatel toimus Roela vallamajas näitusmüük valla pasunakoori heaks. „Wihmane ilm tõi pidule takistusi, siisgi wäheste asjade pääle waatamata tuli sisse 151 rbl. kopikatega ja mõned annete korjamise raamatud rahaga öeldi veel tagasi andmata olewat“. Puudusena toodi välja, et asjaolu, et „sääl osaw asjatundjajuhataja puudub“.[8] Uudisnupust see küll ei selgu, kuid tõenäoliselt korjati näitusmüügil raha pasunakoorile instrumentide ostmiseks. 1902. aasta oktoobris märgiti Roela pasunakoori kohta, et see asutati alles hiljuti, mistõttu „on wara tema üle otsust teha“.[9] 22. juunil 1903. aastal esines Roela puhkpilliorkester J. Terrase (Teras) juhatusel Viru-Jaagupi põllumeeste seltsi korraldatud Rakvere laulupäeval.[10]

1937. aastal avaldas ajaleht Maa Hääl pikema kirjutise Roela muusikaelu 35. aastapäeva puhul. Ilmselt oli ajakirjanik asjadest valesti aru saanud või midagi segi ajanud, sest alustas artiklis sellega seoses ka Roela MKS ajalugu 1902. aastast. Tõene on aga usutavasti fakt, et pasunakoori esimeseks dirigendiks oli Mihkel Nirgi. Pillimehed käinud mängimas oma pillidega ning võtnud oma tegevust esialgu rohkem „külapoiste ajawiite- ja lõbuasjana“. Tegevuse laiendamiseks vajas koor uusi instrumente, milleks otsiti rahateenimise võimalusi:

Koori esimene juht M. Nirgi jutustas, kuidas nad uueaasta ööl teinud mõne tunniga hulga raha. Poisid tulnud külla kokku, siis mindud ja antud Kulina mõisa walitseja Rüütli akna all waimulik-kontsert. Mees kui kristlik inimene olnud asjast wäga waimustatud ja liigutatud, kutsunud mehed tuppa, pannud toitudega kaetud laua ääre sööma (laud oli kaetud oodatawatele külalistele, kes tulid hiljem) ja poiste lahkudes andis mees koorijuhile pihku wiis rubla. Kulina wiinameistri juurest saadi ainult kaks rubla, ent Küti mõisa omanik parun Stackelberg peale tubli kostitamise andis koorile jällegi wiis krooni [peaks olema: rubla – UT]. Korjatud rahadega osteti uusi pille ja koor peagi täienes ja arenes ümbruskonna tublimaks omal alal. 

1. detsembril 1908 oli M. Nirgi nende üheteistkümne hulgas, kes esitasid kolmanda ning lõppude-lõpuks eduka palvekirja Roela MKS põhikirja registreerimiseks.[12]

Pärast Roela MKS asutamist läks pasunakoor seltsi hõlma alla ning edaspidi ostis selts sellele uusi instrumente ja parandas vanu ning muretses noote. 1916. aasta alguses oli pasunakooril muusikariistu 445 rubla väärtuses.[13]

Näitemängu algusest Roelas

Roela seltsimaja avamisele pühendatud artiklis 1922. aasta novembris nimetas ajaleht Waba Maa, ilmselt koha pealt saadud infole tuginedes, et „esimene näitemäng, mida Roelas umbes 25 a. eest esimest korda ette kanti, oli „Kroonu onu““.[14] Seega oli 1897. aasta paiku toimunud näitemängu ettekanne kõigist Roela seltsielu ilmingutest varaseim ning aasta pärast saab tähistada sellest 125 aasta möödumist.

Kuna sobiv saal näitemängude ette kandmiseks puudus, mängiti selleks kohandatud ruumides, suvel suuremates rehealustes, talvel aga koolimajades. Eespool tsiteeritud J. Kullik meenutas näitemängu ette kandmist 21. juunil 1903, õhtul enne Rakvere laulupäevale minekut: „Kogusime kokku ühte taluperesse. Ja sial peres tehti, sie oli laubaõhta viel, näitemängu Ruela vallamaja poolt. Ruela oma tegelased, põle mieles [mida mängiti]. Tükati vahtisime seda siel rei-all. Vallamajal omal olid veikesed ruumid ja siis tehti sial rei-all“.[15]

M. Keskküla koostatud J. Hansari elulookirjelduses märkis ta, et viimase õpetajaks oleku aegadel, peeti koolimajas üsna tihti pidusid, mille eeskava keskse osana kanti ette ka mõni näitemäng. Otseselt see tekstist ei selgu, kuid tõenäoliselt oli J. Hansar ise ka näidendite lavastaja. Küll aga nimetas M. Keskküla, et Julie Hansar ja pere lapsed lõid kõik näidendites kaasa, mängides peaosasid. Nii nagu laulukoor, käis ka näiteseltskond esinemas väljaspool: Kulina mõisas, Küti vallamajas, mis asus Kehala külas ja Viru-Jaagupi koolimajas. Kuna osalejad kattusid, esinesid segakoor ja näiteseltskond tavaliselt koos.[16]

L. Valter teadis oma 1984. aastal kirja pandud mälestustes nimetada, et Roelas mängiti Christian Rutoffi (eestist Kristjan Rajasaar), August Kitzbergi, Juhan Kunderi, Oskar Lutsu, Lydia Koidula, Eduard Vilde jt. näidendeid („Kroonu onu“, „Säärene mulk“, „Rätsep Õhk“, „Pilved“, „Pisuhänd“, „Armukadeduse katse“, „Kapsapea“, „Ordumeister“). L. Valteri mälestustest siiski ei selgu päris täpselt, kas kõike eelmainitud näidendeid mängiti enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist, või ehk esitati mõningaid neist ka 1920.–1930. aastatel.[17]

Roela MKS eelarvetest aastail 1909–1916 selgus, et kuludesse olid kirjutatud summad näitemängude esitamiseks vajalike tekstiraamatute ostmiseks (tabel 4). Arvestades aastail 1909–1916 korraldatud pidude arvu, võidi sel ajal selgeks õppida ja ette kanda kuni 23 näidendit.

Juhtumisi peeti Roelas pidu ka 24. veebruaril 1918, Eesti Vabariigi välja kuulutamise päeval. Nagu ülalpool juba nimetatud, korraldas pea poissmeeste seltskond uue näitelava ehitamiseks vahendite kogumiseks. Pidu toimus saeveski (lauavabriku) ruumides ning koosnes nagu ikka kolmest osast. Kõigepealt esines segakoor J. Hansaru juhtimisel, siis kanti ette Jakob Liivi „wahwa neljajärguline näitemäng“ Halastajaõde ja „Nalja ettekanded“, millele järgnesid „Tants, konfettid, armuköied, Amori post auhindadega, Önnewõtmed, siku-sõit ja muud lõbustused“. Peokuulutusel olid nimetatud ka toonased näitlejad. Naistest mängisid etenduses J. Moor, J. Sala, J. Hansar, J. Neudorf, A. Peebo ja A. Podrätsik, meestest H. Rumm, A. Linnu, K. Annukas, E. Hansar, J. Ilves, P. Kalm ja J. Säkk.

Foto 8. Poissmeeste poolt 24. veebruaril 1918 korraldatud peoõhtu kuulutus (RM 4851 Ar1 587:209)

Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi rajamisest ja Jüri Hansarist lähemalt aga järgmises blogipostituses.


[1] RM 2657 Ar1k 527

[2] Uus Aeg, 1903, nr 44

[3] RM 2657 Ar1k 527.

[4] –e. Rakwere maakonna-kontsert muusikalisest küljest. – Postimees, 1903, nr 138.

[5] Eesti Postimees, 1903, nr 27; Uus Aeg, 1903, nr 73.

[6] RM 2710 Ar1k 531:1; RM 2710 Ar1k 531:2.

[7] RM 2657 Ar1k 527.

[8] Uus Aeg, 1901, nr 72.

[9] –i. Rahwa elust ja olust Rakwere ümbruses. – Laste leht, 1902, nr 10, lk 159.

[10] Krikmann A. Üleskutse ja teadaandmine. – Uus Aeg, 1903, nr 44.

[11] Roela muusikakultuur 35 aastane. Maa Hääl, 1937, nr 12.

[12] EAA 44, 1, 291: 30–30p.

[13] EAA 44, 1, 15: 310.

[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258.

[15] RM 2657 Ar1k 527.

[16] RM 2710 Ar1k 531:2.

[17] RM 4223 Ar1k 916:3.

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm