Ajalooblogi: Rootslaste sõjakäik Rakvere linnuse alla (1574) : šotlased

1558. aastal algas moskoviitide kallaletungiga Liivimaale Liivi sõda, mille üheks episoodiks oli ka Vene-Rootsi Kahekümneviieaastane sõda (1570-1595) Selle sõja üheks piinlikumaks episoodiks rootslaste poolelt oli fiaskoga lõppenud Rakvere linnuse piiramine 1574. aasta talvel. Linnust vallutada ei suudetud, kuid see-eest peeti enne piiramise lõppu Rootsi leeris maha korralik lahing šoti ja saksa palgasõdurite vahel, mille käigus löödi maha üle 1000 šotlase. Kuna tapatalgute lõpptulemusena jooksid ka ellu jäänud šotlased laiali, pole võimatu, et nii mõnigi neist jäigi lõppude lõpuks Virumaale elama, abiellus, sai lapsi ning jagas oma geene meie niigi rikkaliku genofondiga.

Lõik – SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2015

1573. aastal andis kuningas Johan III oma väepealikule Liivimaal Claes Åkeson Tottile (1525–1590) ülesande vallutada koostöös admiral Hermann Flemingi juhitava laevastikuga Narva. Sellega oleks läbi lõigatud venelaste oluline varustustee Liivimaale ning tehtud lõpp venelaste Narva kaubandusele, millest rahvusvahelistest kokkulepetest ja Saksa keisri otsesest keelust hoolimata moodustas olulise osa sõjavarustus.89 1573. aastal ei tulnud sõjakäigust midagi välja, kuid kuninga uute juhiste järgi võeti sõjakäik ette 1574. aasta alguses. Selleks ajaks olid rootslased kogunud Tallinna enneolematult suure väliväe. Werner Tawaststjerna andmeil oli rootslastel 1573. aasta lõpul Soomes ja Liivimaal 17 lipkonda ratsaväge kokku 4478 mehega, kelle hulgas oli seitse sakslaste, viis šotlaste ning viis rootslaste ja soomlaste lipkonda. Jalaväelasi oli 28 lipkonda ehk 8820 meest, kelle hulgas oli seitse šotlaste ning 21 rootslaste ja soomlaste lipkonda. Kokku oli Liivimaal ja Soomes 13 298 meest, nendest Soomes kõige rohkem ainult 2500, Liivimaal seega aga peaaegu 11 000 ratsa- ja jalaväelast.90

Šoti palgasõdurid

Kuningas Johan III palgatud 4000 šoti palgasõdurit saabusid Liivimaale 1573. aasta sügisel. Juba enne Liivimaale tulekut olid nad nõudnud oma palgaraha väljamaksmist, kuid kuningal polnud seda. Lõpuks oli ta sunnitud andma šotlastele raha, mis oli mõeldud sakslastest ratsameestele, mistõttu vihkasid viimased neid kogu oma hinge jõust. Ka Rakvere alla keeldusid šotlased minemast, enne kui pole veel vähemalt ühe kuu palka saanud, ning nõudsid, et üks rootsi vägede pealikest Pontus de la Gardie müüks selleks maha oma isiklikud sõrmused ning käevõrud.91

Pontus de la Gardie

Hoolimata kuninga käsust minna Narvat piirama, asus rootsi vägi 3. jaanuaril Tallinnast teele ning piiras Rakvere ümber. W. Tawaststjerna arvates ei söandanud C. Åkeson Tott jätta Rakvere garnisoni enda tagalasse ning lootis vallutada Rakvere ilma suurema vaevata.92

Esialgu olid rootsi väel kaasas ainult mõned välisuurtükid ning „alles 15. jaanuaril läksid suurtükid, nimelt 6 kartauni ja 2 tulemüüsrit, Tallinnast teele, mida tuli aadlikel ja kodanikel Rakvere alla toimetada. Tallinna linn andis ka lisaks kaks kartauni ja ühe tulemüüsri koos kõigega, mis sinna juurde kuulub“.93 Kui suurtükid kohale jõudsid, veeti need juba varem valmis ehitatud kantsidesse, ent venelased olid jõudnud neisse piirkondadesse kaitsevallid ehitada. Ebaõnn saatis rootslasi kohe alguses, kuna nii suurtüki- kui ka kantsimeister said üsna varsti pärast suurtükkide paigale asetamist ühestainsast lasust surma. Pealegi selgus, et suurtükid polnud kõige paremas korras: neil läksid rattad all katki. Pärast seda, kui kaks jaanuaris ette võetud tormijooksu ebaõnnestusid, üritasid rootslased linnuse alla kraave kaevata, kuid asjast haisu ninna saanud venelased rajasid vastukraave ning ajasid selle plaani luhta. Kolmas suur tormijooks toimus 2. märtsil, mil suurtükiväelastel oli õnnestunud purustada üks eellinnuse tornidest. Sinna joosti kolm korda „üsna ägedasti tormi“, aga ka pärast 1000 rootslase, šotlase ja sakslase kaotust ei suudetud linnust siiski vallutada. Peasüü tormijooksu ebaõnnestumises langes šotlastele, kes ei täitnud enda peale võetud ülesandeid ning tõmbusid poolel teel rünnakust tagasi, võimaldades venelastel rootslaste rünnaku veriselt tagasi lüüa.94

15. märtsil 1574 üritasid rootslased Pontus de la Gardie juhtimisel vallutada tormijooksuga ka lähikonnas asuvat Toolse linnust, ent kuna ettevalmistused olid nõrgad ning rünnakut üritati ilma suurtükiväe toetuseta, „kõrvetasid nad seal oma näpud ja jäid mõne mehe kaotusega häbisse“. 95 Christian Kelchi järgi aga kallaletungijad „kihutati suurte kaotustega tagasi“.96 Seda, et rootslaste ja šotlaste kaotused olid pigem suured, nagu väidab Kelch, ega piirdunud Russowi pakutud mõne mehe kaotusega, väidavad ka teised, näiteks sündmuste kaasaegse ajaloolase Johannes Messeniuse väitel olevat just šotlaste kaotused Toolsel olnud suured.97

17. märtsil sai tavalisest kõrtsikaklusest alguse šoti jalaväelaste ja saksa ratsameeste vihane lahing, mille käigus lõid sakslased B. Russowi andmeil ühe tunni jooksul maha umbes 1500 šotlast, samal ajal kui nad ise kaotasid vaid 30 meest. Russowi järgi said tapatalgud alguse šotlaste tegevusest, kes haarasid kõrtsikakluse järel oma valdusse suurtükid ning hakkasid nendest sakslasi laskma. Nood tungisid seepeale omakorda šotlastele kallale, murdsid püssimeeste lahingurivi ning tapsid „neid hulgaviisi nagu lambaid, ja talupojad, kes samuti šotlasi ei sallinud, tulid sakslastele appi ja tapsid ka palju šotlasi, kes varju ja peitu olid pugenud“. Lahingus sai haavata ka võitlevaid pooli lahutada püüdnud šotlaste pealik Archibald Ruthven. Šoti ratsalipkonnad lahingusse ei sekkunud.98 W. Tawaststjerna andmeil toimus sakslaste ja šotlaste vahel kaheksa päeva jooksul mitu kokkupõrget. Nii tapeti 17. märtsi kokkupõrkes kohe 300 sakslasi rünnanud šoti jalameest, 400 linnuse ründamisel haavata saanud jalameest ning 100 šotlastega kaasas olnud naist. Kolm päeva hiljem tapsid sakslased veel 300 Virumaal kokkuriisutud saagiga sõjaleeri tagasi pöörduvat šotlast ning põletasid 25. märtsil linnuse alt lahkudes ühte hoonesse sisse veel 80 šotlast. Seega tapsid sakslased Rakvere all kokku umbes 1080 šoti jalameest. Kuna šotlastelt võeti enne Rakvere linnuse alt lahkumist relvad, olevat ka rüüstamise pärast vihased talupojad neist üsna paljud enne Tallinna jõudmist maha löönud. Nende arv pole teada.99

Roger B. Manningi arvates jäi umbes kolmest tuhandest Rakvere piiramisel ja Toolse linnuse ründamisel osalenud šoti jalamehest lõpuks ellu ainult ligi viissada: kuni 1500 tapeti kokkupõrkes sakslastega Rakvere linnuse juures ja talupoegade käe läbi ning ülejäänud tuhatkond meest hukkusid lahingutes Rakvere ja Toolse all.100 Väike hulk ellujäänud šotlasi põgenes linnuse juurde, kus venelased võtsid nad esialgu rõõmuga vastu, kuid vangistasid siis ning viisid Moskvasse. B. Russowi teatel valetasid Rakvere venelased, et nad võtsid šotlased lahingus vangi ning „need vaesed mehed, arvult üle 70, tapeti Moskvas üsna haledasti“.101

Šoti palgasõdurid haakpüssiga.

Viimane teade on siiski vale. Moskvasse viidud šotlaste tegelikku saatust kirjeldas lähemalt tollane Inglise Vene kaubakompanii agent Moskvas Jerome Horsey, kelle teatel toodi sinna vangidena Liivimaalt 85 üsna kehvas olukorras šoti palgasõdurit, nende hulgas oli ka kolm inglast. Tal õnnestus nad oma seisundit ja mõju tsaari õukonna juures kasutades vabaks osta ning Moskva lähedale Bolvanovkasse elama paigutada. Ühtlasi õnnestus tal tsaarile selgitada, et šotlased ja teised rahvad erinevad oluliselt tema vihavaenlastest rootslastest, poolakatest ja leedulastest ning et esimesed, olles vangidena ilma jäänud oma sissetulekust, on valmis palga eest teenima iga kristlikku valitsejat, kaasa arvatud Vene tsaari. Nähtavasti mõjus viimane argument veenvalt, sest üsna varsti moodustatigi välismaistest palgasõduritest 1200-meheline väeosa, mille juhtideks määrati nende seast igale rahvusele oma kaptenid. Šotlaste kapteniks sai Jeamy (Jemmy) Lingett, keda J. Horsey iseloomustas vapra ja ausa mehena. Neile maksti palka, anti uued rõivad, igapäevane toit ja jook, hobused ja hobusemoon ning relvad: püssid, mõõgad ja püstolid. Väeosa saadeti võitlema krimmitatarlaste vastu Venemaa lõunapiirile, kus neist olnud rohkem kasu kui kümme korda suuremast venelaste väest. Tatarlased, kes ei tundnud euroopalikke võitlusviise ega olnud harjunud tulirelvadega, põgenesid nende eest kabuhirmus. Rahulolev Ivan IV andis palgasõduritele, teiste seas ka šotlastele maad ning paljud neist abiellusid Liivimaalt pärit kaunitaridega, lõid perekonna ning elasid tsaari ja rahva poolt soosituna.102

Kuna piiramine oli ilmselt ebaõnnestunud, lahkus rootsi vägi 25. märtsil Rakvere linnuse juurest Tallinna. B. Russowi sõnul laastasid rootslased, kes nägid pärast kolmandat ebaõnnestunud tormijooksu, et neil ei õnnestu Rakveret vallutada, Tartu piiskopkonda, Viru- ja Järvamaad seal tappes, röövides ja põletades.103

Rakvere piiramist kirjeldas vastaspoolelt Ivan IV teenistuses olnud saksa päritolu opritšnik Heinrich von Staden, kes täiendas B. Russowi loodud pilti nii mõnegi iseloomuliku detailiga. Samal ajal kui rootslased piirasid Rakveret, toimusid ärevad sündmused ka Venemaa lõunapiiril, kus tsaar isiklikult juhtis sõjakäiku Krimmi tatarlaste ja nende toel Vene ülemvõimu vastu üles tõusnud Kaasani ja Astrahani tatarlaste vastu.104 Tõenäoliselt oli just see peamine põhjus, miks Rakverele ei saadetud appi sõjaväge, et linnust piiramisest vabastada.

Šotlaste ja sakslaste tüli Rakvere all oli venelaste vaatenurgast nende suur õnn, sest Vene seaduste järgi ootas sõjamehi ja nende juhte, kes olid nende kaitsta olnud linnuse või linna ära andnud, kodumaal surmanuhtlus. Kui nad oleksid aga vaenlase poole üle läinud, siis oleks neid kui vandemurdjaid igal kirikupühal meelde tuletatud ja igaveseks ära neetud. Seetõttu rõõmustasid venelased üliväga ning leidsid sakslaste ja šotlaste üle nalja visates, et koer sõi koera ära (собака собаку и съела). Rakvere linnuses olnud sõjamehed said tsaarilt autasu, eriti aga vojevood vürst D. B. Priimkov-Rostovski ja sakslasest tõlk Simon Kerkeling. Viimane sai kaks head saksa hobust, 400 rubla raha, 400 setverti maad ja võis valida endale Narvas parima talle meeldiva maja. Vojevood sai truu teenistuse eest kingiks Kargopoli maakonna kolme aasta sissetuleku.105

Rakvere piiramise ajal said sõjavange ka rootslased. Teiste seas oli näiteks vürst Andrei Zasekin, keda hoiti Paide vojevoodi vürst Mihhail Vassiljevitš Obolenski andmeil 1574. aasta sügisel vangistuses Haapsalus. M. V. Obolenski tegi Tallinna bürgermeistritele, raele ja sõjalisele juhtkonnale ettepaneku vangid ja eriti vürst Andrei välja vahetada või välja osta.106 Kahjuks pole teada, millised tagajärjed ettepanekul olid. Üsna varsti pärast piiramise lõppemist tegid venelased ja tatarlased rüüsteretke Harjumaale ning said B. Russowi sõnul tagasi ja ajasid ära suurema osa Rakvere piiramise ajal röövitud loomadest.107 Tasuretked Rakvere piiramise eest korraldasid venelased 1575. aasta talvel ja suvel. Jaanuaris kogunes B. Russowi sõnul suur vene vägi Rakvere alla, jõudis kuu lõpus Tallinna alla, kuid suundus sealt edasi ning rüüstas Läänemaal ja saartel, Pärnu kandis ja Põhja-Lätis.108 Teine vene vägi kogunes juuni alguses samuti Rakveres, seisis seal kuu aega laagris ning suundus siis Pärnu alla ja vallutas selle.109

Loe edasi Toimetised 2015.


89 Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota vuosien 1570 ja 1590 välinen aika. I. Helsinki, 1918–1920, lk 91–92. 
90 Samas, lk 97–98. 
91 Samas, lk 97–98, 100. 
92 Samas, lk 99.
93 Russow, B. Liivimaa… lk 223.
94 Samas; Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota… lk 100–101; Tender, E., Blumfeldt, E., Liiv, O., Soom, A., Linnus, F., Kõpp, J., Saareste, A., Suits, G., Puksoo, F., Põldmäe, R., Tuulse, A. Eesti ajalugu. III. Rootsi ja Poola aeg. Tartu, 1940, lk 27. 
95 Samas. 
96 Kelh, Chr. Liivimaa ajalugu. Tartu, 2004, lk 234; Russow, B. Liivimaa… lk 223–224. 
97 Dow, J. Ruthvens army in Sweden and Esthonia. – Historisk Arkiv, nr. 13, Stockholm, 1965, pp. 88. 
98 W. Tavaststjerna andmeil oli saksa ratsamehi piiramise lõpul rivis 1841, kui paljud neist osalesid kallaletungis šotlastega, pole teada. Russow, B. Liivimaa… lk 224–225; Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota… lk 100–101. 
99 Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota… lk 100–101.
100 Manning, R. B. An Apprenticeship in arms: the origins of the British Army 1585–1702. New York, 2006, pp. 83. 
101 Oma kroonikas suhtus B. Russow šotlastesse kui kalvinistidesse eelarvamuslikult ja ilmse halvakspanuga ning kujutas neid seetõttu äärmiselt negatiivses valguses. Ta ei salgagi, et pidas neid halvaks, kuna tegemist oli kalvinistidega, väites, et „see aga oli iseäralik Jumala arm, et šotlased saksa keelt ei osanud; muidu oleks nii mõnelegi inimesele nende ketserlus külge hakanud nagu nad mitte ainult selle, vaid samuti paljude teiste pahategude poole kaldusid“. Seetõttu tuleks B. Russowi andmeisse šotlaste kohta suhtuda ettevaatlikult. Russow, B. Liivimaa… lk 222, 225–226. 
102 Jerome Horsey (u 1550–1626) oli aastail 1572–1591 alguses Inglise Vene kaubakompanii agent, seejärel alates 1585. aastast kuninganna Elizabeth I saadik Venemaal. Inglismaale tagasi pöördunult kirjutas ta memuaarid oma Venemaal veedetud aas- tatest. Горсей, Д. Записки о Московiи XIV вѣка. С.-Петербургъ, 1909, стр. 42–43. 
103 Samas, lk 224.
104 Штаден, Г. О Москве Ивана Грозного. Записки немца опричника. Москва, 1925, стр. 115. 
105 H. Stadeni järgi kasutas ta oma võimalust rumalalt ning jäi ilma suuremast osast targu talitamise korral saada olnud sisse- tulekust. Штаден, Г. О Москве Ивана Грозного… стр. 118. 
106 Русские акты Ревельскaго… ст. 205–206. 
107 Russow, B. Liivimaa… lk 227. 
108 Samas, lk 235–239.
109 Samas, lk 241.

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm

Šoti jõumängud Rakvere linnuses 18.07.2021 kell 12.00

Ajalooblogi: Arheoloogilised leiud piltidel

Käesoleva aasta kevadel alustas muuseum oma arheoloogia kogu pildistamist. Nüüdsest on andmebaasis MuIS (www.muis.ee) võimalik üle 800 museaali juures lisaks tekstilisele kirjeldusele näha ka pilti. Ja pilt, teadagi, räägib rohkem kui sada sõna. Pildistamine sai teoks tänu Virumaa Pärimuskultuuri toetusmeetmest saadud toetusele. Fotograafiks oli muuseumi hea koostööpartner Toomas Tuul.

Muuseumi arheoloogiakogus on 11585 museaali. Kogus on Virumaal toimunud arheoloogiliste kaevamiste leiud ja juhuleiud. Pildistamiseks tehti valik relvade, müntide ja ehete hulgast, kuna  eeldasime, et need võivad kasutajatele kõige rohkem huvi pakkuda.

Siin mõned näited meie kogus leiduvast

RM 4873 A 165:215 Pitsatsõrmus, umbes 1550 – 1650. Leitud Rakvere linnusest 1989.

RM 4873 A 165:237 Pitsatsõrmus, umbes 1550 – 1650. Leitud Rakvere linnusest 1989.

RM 3666 A 75:165 Kaelaehe, umbes 1450 – 1550. Leitud Rakvere linnusest 1975 – 1978

RM 2009 A 39 Spiraalsõrmus maopea kujutisega. Valmistusaeg teadmata. Juhuleid Rakverest Vase tänavalt 1964.

RM 5020 A 170:317 Ripats koos kuljusega. Leitud Rakveres, Teatrimäe kaevamistel 1989
RM 5025 A 171:303 Hansasõlg, umbes 13. – 14. sajand. Leitud Rakveres, Teatrimäe kaevamistel 1990.

RM 4943 A 178 Mõõk, umbes 9. – 10. sajand. Leitud maaharimise käigus Põdruselt 1990.a.

RM 4873 A165:80 Ammu päästeketas, umbes 1400 – 1500. Leitud Rakvere linnusest 1989

RM 3666 A 75:159 Münt, Johan III kaks ööri 1573. Leitud Rakvere linnusest 1975 – 1978.
http://www.rahvakultuur.ee

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Toolse linnus II

Muinasaegne Toolse sadamakoht jäi kasutusele ka keskajal. Taani hindamisraamatus Toolset ei nimetata, kuid Toolse küla ilmus esmakordselt kirjalikesse allikatesse 1425. aastal, mis lubab arvata, et see võis olemas olla juba ka 14. sajandil.

Toolse sadam

Toolse linnuse ehitamise põhjuseks peetakse sadama tekkimist praegusest linnusest läände jäävale lahele keskajal, ilmselt juba 13.–14. sajandil. Sadama ülekandumise jõesuust lahele põhjustas ilmselt kaubalaevade süvise suurenemine. Jäänukina endisest sadamakohast on veel tänagi Toolse lahele alles jäänud omaaegse lainemurdja jäänused, mille rannapoolsel küljel asuski sadam. Esmakordselt mainiti Toolse sadamat 1437. aastal Viiburi ja Tallinna linna omavahelises kirjavahetuses kui kohta, kus toimus Soome ja Eesti talupoegade vilja ja soolasilgu vahetuskaubandus.[1] Samuel Waxelbergi 1683. aastast pärit Toolse neeme ja linnuse plaani ääremärkuse kohaselt olnud sadamakohas 9 jalga (2,7 m) vett. Kuna Põhja-Eesti rannik on jääajajärgsel ajal järjepidevalt kerkinud, oli vesi sadamakohas keskajal ehk mõnevõrra sügavamgi.

Lisaks sellele, et Toolse oli Rakvere sadamakoht, mille kaudu rakverelased olevat pidanud tähelepanuväärset kaubandust, toimus Toolse sadama kaudu nähtavasti laiaulatuslikult ka kohalike Harju-Viru vasallide teraviljakaubandus välismaiste kaupmeestega.[2] 1346. aastal kehtestati Hansa määrus, milles sätestati, et kaubaliiklus on lubatud ainult Tallinna, Riia, Pärnu ja Tartu kui laoplatside kaudu. Otse välismaiste kaupmeestega kauplemine oli laoplatsidel keelatud ning toimus ainult kohalike kaupmeeste vahendusel. Selline korraldus võimaldas nende linnade kaupmeestelt maapiirkondadest pärit saadused odavamalt kokku osta ning kallimalt edasi müüa. Tänu sellele kontrollisid nimetatud linnad kaubavooge, nõudsid tollimaksu ja üritasid keelustada nn kõrvalsadamate – sh ka Toolse – kasutamise kaubavahetuseks.[3]

1806. aastal viibis Toolsel Eduard Philip Körber, kes muu hulgas koostas ka Toolse linnuse maa-ala plaani. Plaanil: A – linnuse varemed; B – kõrts; C – vana mullast kaitsevall; D – vallikraav; E – vana mahajäetud sadamakoht; F – uus sadamakoht

Toolse küla (Tholis) nimetati esmakordselt 16. oktoobril 1425. aastal, mil ordumeister Cisse von Ruthenberg läänistas Dietrich von Uexküllile ja tema pärijatele Eilard Wrangelilt ostetud valdused, mille hulgas oli ka Toolse rannaküla.[4]

1427. aastal sai Dietrich von Uexküll Saare-Lääne piiskopkonna toomhärraks. Ilmselt andis ta pärast seda oma valdused üle pärijatele. Igal juhul müüs tema vend Conrad need 1. juulil 1430 Frederik Wrangelile. Teiste seal olid nende hulgas nimetatud ka Toolse küla kolm talu. Frederik von Wrangellist on teada, et ta oli abielus Dietrich von Uexkülli õe Luitgardega, kellega neil oli poeg Vicke (†1470).[5]

Wrangellide majalinnus

Arvatavasti ehitati 14. sajandi lõpul või 15. sajandi alguses sadamakoha kaitseks Toolse neemiku tippu kahekordne majalinnus, mis võis kuuluda Wrangelite aadliperekonnale. Igatahes väidetakse nende perekonnaajaloos, et Vicke von Wrangeli valduses olnud 1469. aastal Kaliküla (Kalligal), Asse, kolm taluperet Toolse külas (Tolss), Selja mõis ja Tolsburg.[6] Antud juhul tahaks uskuda, et nimetust Tolsburg kasutati just sadamakohas asuva majalinnuse kohta, milles Wrangelite perekond ka suviti elas. 17. sajandi keskpaigast pärinevas Saksamaa topograafia osas, mis käsitles Liivimaad, väitis selle autor Martin Zeiller, et Toolse linnus ehitati 1219. aastal. Kuna ta ei nimeta oma allikat, pole selle teate väärtust mingil moel võimalik hinnata, kuid kõik ülejäänud Toolse kohta esitatud andmed on õiged. Zeiller teadis, et linnus asub poolel teel Tallinna ja Narva vahel, 3 miili kaugusel Rakverest ning esitas olulisemad Liivi sõjaga seostuvad faktid.[7]

Johann Wolthus von Herse plaan

Ordulinnuse ehitamist Toolse neemikule senise majalinnuse kohale, seostatakse 7. jaanuaril 1470. aastal ordumeistriks valitud Johann Wolthus von Hersega.[8] Viimasel oli ordumeistriks saamise ajaks selja taga juba korralik karjäär. Ta oli 1451. aastal Maasilinna (Soneburg) kumpan, aastail 1459–1463 arvatavasti Narva foogt, aastail 1466–1468 Pihkva vürstiriigi piiril oleva olulise Aluksne (Marienburgi) komtuurkonna komtuur ning aastail 1468–1470 Tallinna komtuur.[9]

Ordumeistriks saanuna seisis ta vastamisi mitme olulise sise- ja välispoliitilise probleemiga. Sisemistest probleemidest oli tähtsaim ordumeistri võimu taastamine. Laveerimine ordusiseste poliitiliste rühmituste vahel oli sundinud varasemaid ordumeistreid tegema kompromisse, mille tulemusel meistri võim vähenes ning ordukapiitli võim suurenes. J. W. von Herse püüdis meistri võimutäiust taastada, sest välispoliitilised asjaolud nõudsid ordu efektiivset ja takistusteta tegutsemist. Selleks, et kapiitli mõju vähendada, surus ta 11. novembril 1470. aastal peetud ordukapiitli nõupidamisel läbi otsuse tuua ordumeistri residents Riiast üle Viljandisse ning moodustada meistri kammerpiirkond. Selle tarvis võttis ta oma otsevalitsemise alla tähtsaimad ordupiirkonnad: Viljandi (Fellin) komtuurkonna, Järvamaa (Jerwen) ja Põltsamaa (Oberpahlen) foogtkonna ning võib-olla hiljem ka Bauska (Bauske) foogtkonna. Tema poliitilised vaenlased nägid ordumeistri võimu tugevdamises katset opositsiooni mahasurumise järel ordu sekulariseerida.[10]

Välispoliitilistest ohtudest suurim oli Moskva vürstiriigist lähtuv oht Novgorodi vürstiriigi iseseisvusele. Herse arvates pidi ordu, juhul kui Moskoovia himustab Novgorodi alla neelata, minema kogu oma jõuga sellele appi. See oleks olnud nii kõigi Liivimaa riikide kui ka Hansa liidu huvides, sest Novgorodi, Hansa peamise kaubanduspartneri ja Liivimaa ning agressiivse Moskoovia vahelise puhverriigi langemine viimase võimu alla oleks mõjunud halvasti hansakaubandusele ja kujutanud otsest ohtu Liivimaa riikide iseseisvusele. P. Johanseni viitel tegutsesid Liivi Ordu ja Hansa Liivimaal käsikäes. Kui ordul oli Novgorodiga tüliküsimus lahendada, toetas ordut tõhus hansakaubanduse blokaad, kui oht ähvardas kaubandust, ei kõhelnud ordu vajadusel kaupmehi sõjalise jõuga toetamast. Nii ka antud juhul.[11] Et reaalne oht Novgorodile oli olemas, tõestasid ilmekalt ka käimasolevad sündmused. 14. juulil 1471. aastal toimunud Šeloni lahingus purustas Moskva suurvürsti Ivan III viietuhandemeheline sõjavägi Novgorodi umbes 30 000 mehelise sõjaväe. J. W. von Herse välispoliitiline plaan nägi ette liidulepingu Novgorodi ja Leedu vürstiriigiga ning Moskva-meelse Pihkva vürstiriigi vallutamise, et viimane Moskva-vastasesse liitu kaasata. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et tema plaanide täitumine ning Novgorodi iseseisvuse hoidmine oleks võinud oluliselt muuta piirkonna geopoliitilist olukorda ning ajaloo kulgu.

1471. aasta alguses otsustas J. W. von Herse ehitada poolele teele Tallinna (Reval) ja Narva vahele Toolse neeme tippu sealse sadamakoha juurde uue ordulinnuse. Kuna ta lasi selle ehitada ilma orduvendade ja kapiitliga nõu pidamata, oma ainuisikulisel otsusel, süüdistati teda hiljem mõtlematus raiskamises, millega ta tekitanud kaose ordu rahanduslikus olukorras.[12]

Linnus pidi kaitsma sadamat Rootsi mereröövlite eest ja vajadusel tõkestama üle Narva jõe tungivate venelaste edasipääsu Tallinna suunas, saades seega osaks Venemaa vastu suunatud piirikindlustuste süsteemist ning tagama Toolse sadama kaudu toimuva ordu ja orduvasallide teraviljakaubanduse. J. W. von Herse vaenlased süüdistasid teda muuhulgas suhete rikkumises Rootsiga, kes võtnud linnuse ehitamist enda vastu suunatud rünnakuna, samuti kahtlustanud nad ordut ning suhtunud sellesse vihaga.[13]

Linnuse ehitamiseks võõrandati Vicke von Wrangelilt rajatava linnuse ümber loodava foogtkonna heaks Selja mõis ning sellega koos ka neile kuuluv majalinnus Tolsburg, mille asemele uus linnus rajati. Nagu pilkeks nimetas J. W. von Herse selle Vredeborgiks (eesti k rahulinn, ka Vredeborch, Fredeborg, Fredeborch). Uut nime on esmakordselt kirjalikult mainitud 13. augustil 1471. aastal, mil ta kirjutas oma uues linnuses viibides, „uff unnseres ordens vesten Vredeborg”, Saksa ordu kõrgmeistrile kirja, kus ta oma Venemaa-poliitika põhiseisukohti selgitas.[14]

Pärast J. W. von Herse kukutamist 1471. aasta oktoobris, pandi Saksa Ordu kõrgmeistrile saadetud kaebekirjas talle süüks, et ta ehitas linnuse maale, mille suhtes orbunud Vicke Wrangeli pärijatel (originaaltekstis lastel) oli seaduslikke nõudeid.[15]

J. W. von Herse huvi linnus Toolse sadamakohale rajada oli poliitilise ja sõjalise kõrval kindlasti ka majanduslik. Ühest küljest sai ordu nüüd kasu sadama kaudu käivast kaubavahetusest, teisest küljest tõusis aga tema mõjuvõim Harju-Viru vasallide üle. Kuna Toolse sadamas oli linnus, sai ordu vajadusel tõhusalt tõkestada vasallide teraviljakaubandust, mis toimus mõjusa majanduspoliitilise hoovana muidu iseteadlike vasallide suhtes. Harju-Viru vasallidele ordu mõjuvõimu selline suurenemine, eriti kui sellega käis kaasas ühe vasalliperekonna huvide räige rikkumine, eriti ei meeldinud. See samm viis Harju-Viru vasallid eesotsas Wrangelitega ordus kujuneva J. W. von Herse vastase opositsiooni toetajaiks.[16]

Toolse linnuse ehitamine ja J: W. von Herse langus

Linnuse ehitamine algas juba 1471. aasta talvel. Selleks rakendati tööle talupojad Karksi (Karkus), Viljandi, Põltsamaa, Aluksne, Järva ja Rakvere (Wesenberg) ordupiirkondadest. Ehituse jaoks olevat Tallinnast tellitud suur kogus rauda ning ehitajate jaoks soola ja muud vajalikku. Talupoegadele olevat see J. W. von Herse vaenlaste väitel olnud pingutus, millest nad suurivaevu toibunud. [17]

Wilhelm Siegfried Stavenhageni 1859. aastast pärineval gravüüril on kujutatud vaadet Toolse linnusele Kunda Kronkskaldalt

Toolse linnuse ehitamine muutis ka Rakvere linnuse toonase foogti Dietrich Lappe von Koningeni ordumeistri leppimatuks vaenlaseks. Toolse foogtkonna rajamiseks kärpis ordumeister Rakvere foogtkonna valdusi ning seeläbi ka võimu ja sissetulekut, Rakvere foogt kaotas kontrolli Toolse sadama üle. Seetõttu püüdis Lappe von Koningen Vredeborgi ehitust igal võimalikul viisil takistada ja edasi lükata, nii sai temast näiteks Toolse Wrangellite õiguste eest võitleja ordus. Selle eest tagandas J. W. von Herse ta Rakvere foogti head sissetulekut pakkuvalt ametikohalt ning sundis kogu ta varem kogutud varandust Rakverre maha jättes taanduma täiesti tähtsusetu ning palju väiksemat sissetulekut võimaldava Pärnu komtuuri ametikohale.[18] Kõigi muude tegude hulgas, mis vaenlased J. W. von Herse süüks lugesid, figureeris ka Rakvere foogti majanduslik ruineerimine. Viimane jäänud Rakverest sunnitud lahkumise järel nii vaeseks, et ei suutnud aasta lõpul isegi teenijatele palka välja maksta.[19]

1471. aasta sügisel vangistasid J. W. von Herse kaasvennad ta Bernd von der Borchi – maamarssali, kelle Herse ise oli juulis ametisse kinnitanud – juhtimisel Helme (Helmet) linnuses ning tõukasid võimult. Järgmise aasta oktoobris ta suri, tõenäoliselt mõrvati (peksti surnuks) Võnnu (Wenden) linnuses, kus teda vangistuses peeti.[20] Ka uueks ordumeistriks saanud Bernd von der Borchi valitsusajal (1471–1483) jätkus linnuse ehitamine, Wrangelitele nende valdusi ei tagastatud, kuid Vredeborg nimetati taas Tolsburgiks.[21] Paralleelnimetustena käibisid saksakeelsetes dokumentides ja allikates ka Tolsborg, Tolsborch, Tolszborch, Dolscheburck, Tolsburch, Tolesborch, Toelsburch, Tolßborch, Tollsburg, Tuhlßborgh, Tholsborck.

Toolse linnuse varemed (Foto: Richard C. E. Kirchhof, 1920.–1930. aastad; Tartu Ülikooli Raamatukogu Kunstiajalooline Fotokogu)

Kaasaegsete hinnangu Hersega toimunu kohta kordas üle ka Balthasar Russow:

Pärast Johann Osthoff von Mengedeni valiti Johann von Woldhusen Liivimaa meistriks, kes ehitas Virumaal Toolse lossi. Seejärele, kui ta poolteist aastat valitsenud oli, tõugati ta oma orduvendadest vastu iga korda ja kohut meistri ametist ära ja vangistati Helmes ning viidi Võndu, kus ta vangipõlves suri, mispeale suur häda ja karistus Liivimaa peale tuli.[22]

Bernd von der Borchi saatus ordumeistri ametis ei toonud talle ka lõppeks erilist au, 1483. aastal pani paavst ta kirikuvande alla ning ta pidi ordumeistri ametist tagasi astuma. J. W. von Herse saatus on hea näide sellest, kuidas väikeste inimeste lühinägelikud huvid võivad nurjata silmapaistvate isiksuste üldiseid huvisid silmas pidavad ettevõtmised ning nõnda küll lühiajalises perspektiivis isiklikku edu, kuid kogu maale pikemas perspektiivis hukatust ja hävingut kannavad.

Järgmises postituses tuleb juttu Toolse foogtkonnast ja selle valdustest ning neid valitsenud foogtidest.


[1] Päiviö R. Mikä tappoi seprakaupan? Turkku, 2009, lk 75.
[2] Cröger C. Geschichte Liv-, Ehst- und Kurlands. Theil 1: 1159-1346. St. Petersburg, 1867, S 220.
[3] Johansen P. Hansa tähendus Liivimaale. – Kaugete aegade sära. Tartu, 2005, lk 384.
[4] LUB VII S. 254, nr 360.
[5] EAA 1674, 2, 219: 201.
[6] Baensch H. v. Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zwölfhundertfünfzig bis auf die Gegenwart. Berlin – Dresden, 1887, S 107. Wrangell G. von. Geschichte der Wrangel… S 46.
[7] Viide on teose teisele väljaandele, esimene väljaanne ilmus 1652. aastal. Merian, M. Sr., Zeiller M. Topographia Electorat, Brandenburgici et Ducatus Pomeraniae. etc. das ist Beschreibung der Vornembsten vnd bekantisten Stätte vnd Plätz in dem hochlöblichsten Churfürstenthum vnd March Brandenburg; vnd dem Hertzogtum Pommeren, zu sampt einem doppelten Anhang, Vom Lande Preußen vnnd Pomorellen Von Lifflande vnnd Selbige berüffenisten Orten. Topographie Livoniae, Das ist Beschreibung der vornehmsten Städte und Oerther in Liffland. Frankfurt am Main, 1680, S 28.
[8] Ka Walthwss, Wolthusz, Wolthuss, Wolthuws, Wolthuesz, Wolthues, Volthus, Walthusze, Wolthussen, Wolthuszen, Wolthusen, Walthausen, Herse, Herße, Hersze, Heerse, Heersze, Hertze, Kerse, Fersen. Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. – Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Bd. 12. Köln1993. S 693.
[9] Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig… S 694.
[10] Stavenhagen O. Johann Wolthuss von Herse, 1470-1471 Meister des Deutschen Ordens zu Livland. Riga, 1897, S 50-51.
[11] Johansen P. Hansa tähendus Liivimaale. – Kaugete aegade sära. Tartu, 2005, lk 378.
[12] Stavenhagen O. Johann Wolthuss von Herse… S 1.
[13] Samas, S 51–52.
[14] Samas, S 28.
[15] Samas, S 24.
[16] Johannsen P. Toolse loss. – Odamees, Nr. 3, 1928.
[17] Stavenhagen O. Johann Wolthuss von Herse… S 19, 51-52.
[18] Samas, S 24.
[19] Samas, S 24.
[20] Turnbull S R. Crusader Castles of the Teutonic Knights: The stone castles of Latvia and Estonia 1185–1560. pp. 44.
[21] Hueck W. v. Die Herkunft der Ritterschaftlichen Geschlechter in Wierland zu schwedischer Zeit. – Beiträge zur Baltischen Geschichte. Bd., 1. Hannover-Döhren, 1973, S 262.
[22] Balthasar Russow. Liivimaa kroonika. Stockholm, 1967, lk 60.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Toolse linnus I

Kuna käesoleval aastal möödub 550 aastat Toolse linnuse rajamisest, pühendame järgnevad blogisissekanded Toolse linnusele. Esimene neist räägib Toolse piirkonnast muinasajal, järgnevad aga juba linnuse rajamisest, toimimisest ümbruskonnas olulise tõmbekeskusena ja hävingust. Juttu tuleb ka linnuse konserveerimisest kaasajal.

Toolse muinasajal

Toolse sadam oli ainuke kergesti ligipääsetav sadam Virumaa lääneosas. Siit läks tee sisemaale, Virumaa viljarikastesse piirkondadesse. Juba muinasajal oli Toolsel mõnekilomeetrise vahega kaks linnust.

Esimene neist, Toolse Ussimägi, asub Toolse jõe idakaldal umbes 3 km jõesuust ülesvoolu. Linnus paikneb kitsal (kõige laiem on idapoolne ots – 30 m), ida-lääne suunalisel 140 m pikkusel neemikul ja on kolmest küljest kaitstud järskude, 14 m kõrguste nõlvadega. Neemiku idaosas kaitseb linnust 1,2 m kõrgune vall ja selle ees paiknev lai vallikraav. Otsavalli ees põllul on avastatud asula kultuurkiht. Linnuse hoovi kultuurkihist leitud käsitsivalmistatud keraamika pärineb esimese aastatuhande teisest poolest.[1]

Teine, Toolse jõe suust ja mererannikust mõnisada meetrit jõge mööda ülespoole jääv, jõe idakaldal paiknev linnus oli ilmselt mõeldud jõesuus asuva sadama ja kaubitsemiskoha kaitseks. Ometi puudub Toolse linnusel märkimisväärne kultuurkiht, mis näitab, et seal pole olnud alalist elanikkonda, küll aga võis sadamakoha, so jõesuu naabruses või linnuses olla ajutine kergetest ehitistest koosnev asula. 1955. aastal toimunud arheoloogilistel kaevamistel leitigi linnuseõue katvast leiuvaesest kultuurkihist põlenud savitihendite katkeid, millest osal oli säilinud punutise jälgi. Arvatavasti pärinevad need vitstest punutud ja saviga määritud seintega, postidele toetuvatest varjualustest. Kuigi dateerimist võimaldavaid leiud puuduvad, arvatakse linnus pärinevat muinasaja lõpust.[2] Ilmselt on just seda linnust silmas peetud 1359. aastast pärinevas Ojaküla ja Kaliküla vahelist piiri käsitlevas dokumendis, kus mainitakse ühe piirimärgina kõrget linnamüüri (Ouersten Borchwall).[3] Kas linnus oli sel ajal veel kasutuses või mitte, pole teada.

Toolse linnused ( Maa-amet )

Põhja-Eesti ranniku kaubitsemiskohtade, sealhulgas Toolse sadama tähtsus, tõusiski eriti 12. sajandi lõpus. Seda tunnistab noorema rauaaja lõppu kuuluvate aardeleidude rohkus sellest piirkonnast.[4]

Aarne Michaël Tallgren nimetas Kundast leitud noorema rauaaja aaret, mis sisaldas 13 saksa, 87 anglosaksi, 20 araabia münti.[5] Tõenäoliselt on tegemist 1894. aastal Toolse jõe äärest leitud aardega, kus rahasid olnud „pääle saja; nad on 11 aastasajast ja nende seas on Arabia, Angelsaksi, Saksa ja Baieri rahasid”. Aarde omandasid tolleaegsed Kunda tsemendivabriku direktorid Oscar Lieven ja Heinrich Bühring, kes selle Õpetatud Eesti Seltsile annetasid.[6] Aare olevat leitud kündmisel Kalikülast Johannes Teetlovi maalt ning toodud tsemendivabriku kontorisse. Leiukoht olnud „150 mtr. teest põhja pool, toa lähedal […] Kali küla selles osast, kust läheb Kunda as. Selja tee läbi”.[7] Evald Tõnissoni andmeil kuulus aardesse, 13 saksa, 88 anglosaksi ja 23 araabia münti.[8] Aarde kõige hilisem münt on dateeritud 1018. aastaga.[9] Hermann Dannenbergi määrangul oli aardes 13 saksa münti, mille hulgas kaks Kölnis vermitud keiser Otto III (983–1002) münti, üks Tielis vermitud Heinrich II (kuningas 1002–1024, keiser alates 2014) münt, üks Mainzis vermitud keiser Otto (kuningas 936–973, keiser alates 962) münt, üks Augsburgis vermitud Heinrich II münt, kolm Liudolfi (suri 864/866) münti, viis Regensburgis vermitud keiser Heinrich II ja hertsog Heinrich V münti, üks Šveitsi ja üks tundmatu münt, 87 anglosaksi münti, mille hulgas 50 Æthelred II (978–1016), 9 Knut Suure (1016–1035) ja 28 järelmünti ning 20 araabia münti, mis on tal lähemalt määramata, kuid hiliseim neist pärines aastast 997.[10]

Toolse – Virumaa merevärav

Toolse linnuse tagamaaks on olnud Virumaa viljarikkad piirkonnad ja suured ning jõukad külad, mida kirjeldab juba Läti Hendrik öeldes, et Virumaa „on viljakas ja väga kaunis ning oma väljade tasasuse poolest avar maa”. Rüüsteretkel, millega seoses Henrik Virumaad nõnda iseloomustab, oli sakslaste peakorter hilisema Rakvere lähistel Tõrma külas, mis oli Taani hindamise raamatu (1241) andmeil oma 70 adramaaga üks suurimaid külasid Eestis.[11]

Paul Johanseni arvates kasutasid Toolse sadamat maaletulekuks ka Taani preestrid, kes 1220. aastal Virumaa rahvast ristima asusid. Taani hindamise raamatu järgi olid Toolse sadama alad läänistatud suurvasall Dietrich von Kyvelile, kellele kuulus 45 adramaa suurune Selja küla. Samale vasallile kuulus ka Rakvere linnuse ümbruses 239 adramaad. See näib viitavat Rakvere linnuse ja Toolse seotusele. Kellele kuulus Rakvere linnus ja seda ümbritsev ala, sellele kuulus ka Toolse – piirkonnale oluline sadamakoht.[12] 1249. aastal läänistas kuningas Erik Adraraha seni D. von Kyvelile kuulunud Seljast 40 adramaad Tallinna piiskopile. Viis adramaad Seljast – usutavasti Toolse sadama piirkond – jäi endiselt D. von Kyvelile.[13]

Kuna Toolse oli juba muinasaja lõpul oluline sõbrakaubanduse keskus, kus Soome ranniku ja saarestiku kalurid käisid oma soolasilku Eesti maameestega teravilja ja muude toiduainete vastu vahetamas, arvas P. Johansen, et Toolse võis sarnaselt teiste samalaadsete Virumaa rannikul paiknevate sadamakohtadega olla kuulunud teatud piirkonna külakogukondadele ning olnud nende ühishalduses nagu ka kogukonnale kuuluv ühismaa. [14]

Soome etnoloogi, keeleteadlase ja ajaloolase Kustaa Vilkuna arvates võis Toolse juba enne eestlaste muistset vabadusvõitlust olla põhjaranniku oluline halduskeskus. Tema arvates viitab sellele kohanimi – Toolse, soome Tuolinen (<*tōlisen, nom tōlinen) ning Toolse nimi kujunes vanast valitsejaid tähendavast sõnast, vanavene k stol „laud, troon”, gooti k stols „troon”, muinasrootsi stol „tool, troon”. Kohanimes pidavat see väljend olema mõistetav nagu näiteks venekeelne stolitsa „pealinn”. Saksa keeles olevat Toolse esialgne nimi võinud olla Stuhlburg, mis hiljem muutunud Tolsburgiks.[15]

Järgmises blogipostituses tuleb lähemalt juttu Toolse linnuse rajamisest

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm


[1] Tõnisson E. Eesti muinaslinnad… lk 223.
[2] Jaanits L., Laul S., Lõugas V., Tõnisson E. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982, lk 328, 338; Tõnisson E. Eesti muinaslinnad. Tartu – Tallinn, 2009, lk 222.
[3] Johansen P. 35 Regesten und Urkunden zur Gütergeschichte Harrien-Wierlands (Harju-Virumaa) im 13. Und 14. Jahrhundert. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft. Tartu, 1932, S 18.
[4] Jaanits L., Laul S., Lõugas V., Tõnisson E. Eesti esiajalugu… lk 399.
[5] Tallgren, A. M. Zur Arhäologie Eestis. II. Dorpat 1925, S. 148
[6] Kohalikud sõnumid. – Postimees, 1894, nr 198.
[7] AI 1, 103, 1. Püss V. 1932. Aruanne muinasleidude registreerimisest V-Nigula khk. 1932. a. suvel, 39.
[8] Tõnisson E. Eesti aardeleiud 9.–13. sajandil. – Muistsed kalmed ja aarded. Tallinn 1962, lk 195.
[9] Leimus I., Molvõgin A. Edise mündiaare 11. sajandist. – Eesti arheoloogia ajakiri, 1998, nr 2
[10] H. Dannenbergi järgi oli aardes Æthelred II münte 56, kuid siin tuleb eeldada trükiviga, segadus on ka teiste müntide arvuga. Dannenberg, H. Die deutschen Münzen der sächsischen und fränkischen Kaiserzeit. Bd. IV. Berlin, 1905, S. 882.
[11] Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, 1982, lk 199.
[12] Johansen P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen-Reval, 1933, S 139, 262.
[13] Trumm, U. Dietrich von Kyvel – Rakvere piirkonna suurvasall. – SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2017. Rakvere 2017, lk 28, 37. https://www.svm.ee/sites/default/files/inline-files/SA_Virumaa_Muuseumid_ Toimetised_2017-_0.pdf (23.05.2021)
[14] Samas, S 265.
[15] Vilkuna K. Suomalais-virolainen sepralaidos. – Kotiseutu, n:o 1, 1964, lk 16.

Ajalooblogi: Roela raamatukogu

Samaaegselt muu kultuurielu tärkamisega sai alguse ka Roela raamatukogu, mille arengust kuni 1944. aastani räägib järgmine postitus.

Raamatukogu asutamine ja esimesed kümnendid

1901. aastal anti luba muuta Roela valla algkooli raamatukogu avalikkusele kättesaadavaks maksuta külaraamatukoguks. Selle kohta säilinud kirjavahetusest Riia õpperingkonna kuraatori ja Eestimaa kubermangu rahvakoolide direktori selgus, et raamatukogu põhikirja esitas 1901. aasta kevadel Eestimaa kubernerile kinnitamiseks talupojaseisusest Jaan Soone, kes kinnitati kuberneri poolt ka raamatukoguhoidjaks. Paraku ei ole põhikirja projekti kirjavahetusele lisatud, kuid sellest selgus, et põhikirja soovitati teha kaks täiendust. Esiteks, keelati kõrvalistel isikutel (raamatute laenutajatel) lugeda raamatuid kooli ruumides ning teiseks, lubati raamatukogu äripäevadel avada alles pärast tundide lõppemist koolis. Raamatukogu järelevaatajaks nimetati Rakvere ülemtalurahvakohtu kohtunik Nikolai Janson, kuna tema kohustuste hulka kuulus nagunii vallakohtute asjaajamise revideerimine, mistõttu ta kaks korda aastas kõigis valdades sh Roela vallas isiklikult kohal käis. Samuti oli ta seotud raamatukogude sisseseadmise ja tegevusega varemgi ning osales karskusliikumises, olles seega raamatukogu järelevaatajaks igati sobiv isik. Loa avaliku raamatukogu tegevuse alustamiseks andis Eestimaa kuberner 23. juulil 1901.[1] Ilmselt aga tegelesid raamatute laenutamisega ka valla algkooli õpetajad, kes seal kogu aeg kohal olid.

Foto 11. Roela raamatukogu asus valla algkooli ruumides (RMF 105:132)

Ajalehe Eesti Postimees teatel olnud 1902. aasta alguses Viru-Jaagupi kihelkonnas Roela vallas „2 „raamatukogu ülewalpidamise seltsi“, pääle selle weel 2 pasunakoori, millest teine ka Roelas. Raamatukogu ülewalpidamise seltsid alustasiwad oma tegewust alles nüüd, talwel, kuid siisgi on liikmete arw mõlemis poole sajani tõusnud. Jõudu ja edasipüüdmist! Raamatute läbi saab silm selgitust, waim haridust“.[2] Millega täpselt tegu uudisnupukesest siiski ei selgu ning ka hiljem pole mingit sarnast seltsi Viru-Roelaga seoses enam nimetatud. Ilmselt oli tegemist arusaamatusest tuleneva infomüraga.

Kaljo-Olev Veskimägi väljaandes „Eesti raamatukogude ajaloo bibliograafia kuni 1917“ teises osas väideti, et 1909. aastal kujunes vallakoolis olev raamatukogu ümber Roela MKS-i raamatukoguks.[3] Raamatukogu pidamise võimalus oli sisse kirjutatud ka seltsi põhikirja, mille kohaselt, nagu eespool nimetatud, võisid seltsi raamatukogusse kuuluda nii üldhariduslikud kui ka muusikakunsti käsitlevad teosed ning noodid, tingimusel, et nad vastasid kehtivatele tsensuuri nõuetele.[4] Siiski pole Roela MKS-i aastaaruannetes ega eelarvetes aastail 1909–1916 raamatukogu mainitud ja sellele mingeid rahalisi vahendeid eraldatud, mis viib arvamusele, et raamatukogu siiski ei kuulunud toona veel seltsi katuse alla, vaid tegutses vallakoolis iseseisvalt. Ka raamatukogu poolt 1920.–1930. aastatel esitatud aruannetes väideti, et Roela MKS raamatukogu alustas tegevust alles 25. märtsist 1919.[5]

18.jaanuaril 1911 korraldatud Ülevenemaalise koolide loenduse ankeedi andmeil oli Roela vallakoolis asuvas raamatukogus 10 lasteraamatut ja 79 köidet metoodilist kirjandust ja ilukirjandust 10 rubla 34 kopika eest. Kooli 1910. aasta eelarvest – kokku 470 rubla 67 kopikat – oli raamatute ostmiseks ette nähtud 75 kopikat.[6] Samas pole võimatu, et raamatukogusse jõudsid lõpuks ka Roela MKS pidudel ette kantud näidendite tekstiraamatud.[7]

1919. aasta jõulupühade ajal annetas Viru Maakonnavalitsuse esimees Mihkel Juhkam Roela valla koolide (Roela ja Tammiku algkool) 600 marka raamatukogudele õppevahendite ostmiseks.[8]

Raamatukogu 1918–1940

Ka Eesti Vabariigi ajal pidas Roela Muusikalis-kirjanduslik Selts raamatukogu, mis kvalifitseerus riigi toetusele. Alates 1925. aastast täitis Seltsi raamatukogu ka Roela valla avaliku raamatukogu rolli, mis mõjus hästi kogu kasvamisele, sest uute raamatute muretsemiseks saadi toetust nii vallalt kui ka riigilt.

Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogu

Pärast seda kui Vabadussõja rindejoon 1918. aasta detsembris ja 1919. aasta jaanuaris Roela piirkonnast üle käis, avati Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogu alates 25. märtsist 1919. Roela 1921. aastal oli raamatukogus 70 raamatut ning selle tegevuspiirkonna moodustasid Roela mõis ning küla, Saara, Rünga ja Ristiküla. Piirkonna teine raamatukogu – Tammiku Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogu, mis tegutses alates 1901. aastast – paiknes Roela-Tammiku algkoolis ning omas 1000 raamatut. Selle teeninduspiirkonda kuulusid Rosenthali karjamõis, Tammiku, Ädara (Edara), Rasivere, Alavere, Liiva, Aravuse, Palasi ja Hanguse külad ning raamatukogu osakond asus Tudus. Tõenäoliselt oli Tammiku raamatukogu raamatute arv märgitud ekslikult, sest 1922. aasta alguses oli seal ainult 345 raamatut. 1921. aastal said mõlemad raamatukogud riigilt toetust kumbki 1000 marka (10 krooni).[9]

1918. aasta lõpus Roela valla Töörahva Nõukogu Hariduse Osakonnas koostatud skits valla kooliringkondadest, mis kattusid ka raamatukogu teeninduspiirkondadega: Roela raamatukogu teeninduspiirkonda kuulusid mõisa- ja vallakooli ringkonnad; Tammiku raamatukogu teeninduspiirkond kattus Tammiku algkooli ringkonnaga ning selle Tudu osakond Tudu kooliringkonnaga (ERA R-1246, 1, 4: 4)

1922. aasta alguseks oli Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogus 87 raamatut ning 1922. aasta lõpus 122 köidet. Uusi raamatuid osteti seltsi poolt eraldatud 1015 ja Haridusministeeriumi poolt eraldatud 985 marga ehk kokku 2000 marga (20 krooni) eest. Raamatuid laenutati lugejaile tasuta ning aastas 560 korral. Raamatukogu paiknes Roela valla koolimajas ning selle koguhoidjaks oli Roela algkooli juhataja Johannes Kask.[10] 1923. aastal määrati kogule taas riigipoolset toetust summas 2000 marka. Toetus anti ilmselt üle raamatutes, sest Muusikalis-kirjandusliku Seltsi juhataja E. Soone ja kirjatoimetaja H. Uueni allkirjadega volitus andis J. Kasele volituse vastu võtta „rahvaraamatukogule 1923 a. toetuseks määratud kahetuhande /2000/ marga eest eestikeelseid raamatuid“. Tundub, et J. Kasel oli arvepidamine kogus olevate raamatute üle pisut segamini, sest kui ta 1923. aasta alguses teatas, et 31. detsembril 1922 oli kogus 122 raamatut, siis aasta hiljem leidis ta, et 1. jaanuaril 1923 oli kogus hoopis 110 raamatut. 31. detsembril 1923 oli kogus 134 raamatut ning aasta jooksul laenutati raamatuid 469 korda. 1924. aastal määrati seltsile riigipoolseks toetuseks 3000 marka (30 krooni).[11]

Roela valla avalik raamatukogu

6. juunil 1924 võttis Riigikogu vastu Avalikkude raamatukogude seaduse, milles tehti kohalikele omavalitsustele alates 1925. aastast kohustuseks üleval pidada avalikke raamatukogusid. Selleks, et vältida olemasoleva raamatukogude võrgu dubleerimist, tegi Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing omavalitsustele ettepaneku loobuda uute raamatukogude rajamisest, vaid saavutada kokkuleppe olemasolevate raamatukogude pidajatega, et need võtaksid enda kanda avalike raamatukogude ülesanded ning saaksid selle eest endale omavalitsuse toetuse.[12]

Roela valla algkool oli ka 1920.–1930. aastatel raamatukogu asupaik (RMF 105:338)

16. märtsil 1925 teatas Roela vallavalitsus Viru Maakonnavalitsuse Haridusosakonnale, et Roela valla avalikuks raamatukoguks on Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogu. Teatega kaasnevast tabelist selgus, et omavalitsuse poolt anti Seltsile raamatukogu toetuseks 6000 marka (60 krooni), millest 1000 marka (10 krooni) oli määratud majanduslikeks kulutusteks ning 5000 marka (50 krooni) uute raamatute ostmiseks. Kuna Tammiku Rahvaraamatukogu Seltsi põhikiri jäi ümber registreerimata, anti Seltsi raamatukogu üle Tammiku algkoolile, kuid „raamatud, mis kooli kogusse ette ei ole nähtud, [on] vallavalitsuse korralduses“. Kellele need edasi anti pole teada, kuid pole võimatu, et need läksid Roela KMS kogusse. Sellega on ehk ka kogu järsk kasvamine 128 raamatu võrra aasta jooksul. Tabelist selgus ka, et tegutsema oli hakanud Ädara raamatukogu Selts, mille raamatukogu asus Ädara külas Toomasseni ruumides ning selle koguhoidjaks oli Lonny Toomassen. Kuna Tudu jäi valla keskusest kaugele, oli vallavalitsusel kavas avada sealses koolimajas raamatute väljaandmise punkt.[13]

Raamatute arvu muutused Roela avalikus raamatukogus[14]

AastaRaamatute arvRiigi toetusSeltsi/valla toetusLaenutusi aastas
1921701000 Emk  
192287985 Emk1015 Emk560
1923110 või 1222000 Emk 469
19241343000 Emk  
19251506000 Emk6000 Emk 
19262716710 Emk6000 Emk910
192733060 Ekr60 Ekr1075
1928 60 Ekr60 Ekr 
192935760 Ekr60 Ekr 
193043560 Ekr60 Ekr1543
1931  60 Ekr 
1933 60 Ekr60 Ekr 
1934u 750 (?) 60 Ekr 
1935 28 Ekr40 Ekr 
1936  65 Ekr 
1937 39 Ekr65 Ekr 
1938 23.11 Ekr65 Ekr 
193974727.33 Ekr65 Ekr2090
1940782   
1942u 900   
1943799 20 RM 

1926. aastal asus raamatukogu endiselt koolijuhataja korteris ühes 20 m² suuruses toas, mis ei vastanud raamatukogu pidamise nõuetele. Raamatud olid paigutatud ühte kinnisesse kappi, milles oli viis jooksvat meetrit riiuleid. Kapp oli raamatute hoiustamiseks piisavalt suur ning vastas raamatukogude kohta kehtivatele nõuetele. Raamatute kohta olid sisse seatud kaartkataloog ning raamatud olid nummerdatud vastavalt Avalikkude raamatukogude seadusele. Kogu oli avatud „7 päeva, nimelt igal päewal, millal keegi soowis“. Raamatute laenamine oli lugejatele tasuta, kogust laenati lugejale korraga kaks raamatut kaheks nädalaks ning viivist pidi üle aja käes hoitud raamatute eest maksma kolm marka päevas. Tundub siiski, et viimasest nõudest kinni ei peetud ehk olid siis kogu lugejad nii korralikud, et 1926. aastal ei nõutud kelleltki viivist ning raamatukogu ei saanud selle pealt mingit tulu. Kõik kogus olevad raamatud olid eestikeelsed. Kogu oma 365 päevase valmisoleku eest maksti raamatukoguhoidjale 1000 marka (10 krooni) aastas, ehk 83 marka 33 penni (83 senti) kuus. Raamatukogu tegevust juhtis kolmeliikmeline nõukogu, mille kinnitas vallavolikogu. Kuna volikogu protokolle pole säilinud, pole ka nõukogu liikmete nimed teada.

Registreeritud lugejaid oli kogus 46, kellest 17 olid mehed ja 29 naised. Vaatamata sellele, et lugejate hulgas ei olnud naised isegi kahekordses ülekaalus, laenutasid nad ometi kolm korda rohkem raamatuid kui mehed, naised 312 korda, mehed vaid 104. Tundub, et reeglist, kaks raamatut laenutajale korraga ei peetud alati kinni, sest raamatuid laenutati kokku 416 korda. Isegi iga kord kahe raamatu kaupa laenutades, pole kuidagi võimalik saada laenutuste arvuks 910, vaid 78 raamatut on antud liiast. Lugejate soolist kooseisu vaadeldes torkab silma, enamus lugejaid – kokku 39, neist 27 naist ja 12 meest – on nooremaealised, alla 30-aastased, kuna vanemate seas on neid ainult viis meest ja kaks naist. Mainimist väärib tõsiasi, et ühtegi lugejat polnud alla 15-aastaste poiste hulgas (tabel 8).[15]

Raamatute arvu muutus 1926. aasta jooksul liigiti ning nende laenutamine[16]

 Raamatuid   Laenu-tusi
Raamatud liikide järeleAasta algulTuli juurdeKanti mahaAasta lõpus 
Ilukirjandus92945181826
Üldteosed104 1416
Usu-, mõtte- ja kasvatusteadus89 1720
Ühiskonna- ja õigusteadus31 44
Keele- ning kirjandusteadus ja kunst61 76
Matemaatika, loodus- ja arstiteadus14 2126
Rakendusteadus 13 139
Maade- ja rahvasteteadus4  49
Ajalugu85 1311
Lastekirjandus51 63
Kokku1501287271910

Roela avaliku raamatukogu lugejate arv, ealine ja sooline koosseis. 1940. aasta andmed on kevadest ning seal on esimesel kohal Roela MKS avaliku raamatukogu ja teisel kohal selle Liivaküla osakonna andmed[17]

1927. aastal raamatukogu korralduslikus tegevuses muutusi ei olnud. Juurde osteti 59 raamatut, millest 45 moodustas ilukirjandus, neli raamatut kuulus kategooriasse usu-, mõtte- ja kasvatusteadus ning kümme kategooriasse rakendusteadus. Aasta jooksul tehti 1075 laenutust, mehed laenasid raamatuid 191 korda ja naised kaks korda rohkem, 384 korda. Raamatukogu eelarve oli tasakaalus 141 krooni 26 senti, millest 60 krooni moodustas riigi ja 60 krooni valla toetus ning 21 krooni 26 senti saadi muudest sissetulekutest. Sellest kulus uute raamatute soetamiseks 110 krooni, raamatute köitmiseks 20 krooni, raamatukoguhoidja palgaks 10 krooni ja muudeks kuludeks 1 kroon 26 senti. 25. aprillil 1928 esitatud aruandele kirjutas raamatukogu nõukogu esimehena alla K. Vaher.[18]

1930. aastal vastas J. Kask küsitluslehele raamatukogu tegevuse kohta 1929/1930. aasta, millest selgus, et Roela MKS-il puudus vallavalitsusega leping avaliku raamatukoguteenuse osutamiseks. Raamatukoguhoidja nimetas ametisse seltsi juhatus, kes maksis ka osa tema palgast, mis oli 1929/1930. aastal 20 krooni.[19] Leping vallavalitsuse ja Roela MKS vahel seltsi raamatukogu avaliku raamatukoguna pidamiseks sõlmiti alles 15. jaanuaril 1935.[20]

29. märtsil 1930 teatas Roela MKS juhatuse esimees J. Kask Viru Maavalitsuse Haridusosakonnale, et seltsi juhatuses on vastu võetud Maavalitsese Teatajas avaldatud „seltsi raamatukogu toimkonna kodukord ja raamatute tarwitamismäärused“, mille §1 kõlas järgmiselt: „Roela Muusika-Kirjanduse Seltsi raamatukogu asub Roela koolimajas ja on avatud üks kord nädalas, igal laupäeval kella 14–20ni.[21]

1935. aasta suvel esines Tudu Vabatahtlik Tuletõrjeühing Maakonnavalitsuse ees sooviga asutada Tudusse avalik raamatukogu. Kuna Roela vallavolikogu oli asjaga päri, asutatigi Tudu VTÜ avalik raamatukogu alates 1. oktoobrist 1935. Kuna valla eelarvest eraldi toetust Tudu VTÜ raamatukogule polnud siis enam võimalik anda, võeti selleks Roela MKS-ile mõeldud toetusest 20 krooni. Riigi toetust Tudu raamatukogu sel aastal veel ei saanud.[22]

1939. aastal oli Roela MKS-i avalikul raamatukogul osakond, mis paiknes Liivakülas Voldemar Moori talus.[23]

1938. aastal tõstatas Haridusministeeriumi Noorsoo ja Vabahariduse Osakond küsimuse valdades asuvate seltsidele kuuluvate avalike raamatukogude ülalpidamiskulude katmise kohta valdade poolt. Teiste hulgas oli negatiivse näitena esitatud ka Roela vald, milline andis Roela MKS raamatukogule ülalpidamiskuludeks ainult viis krooni. Vallavalitsuse väitel oli selts „senini rahul olnud saadud toetusega ning katavad ettetulevad kulud ise“.[24]

Raamatukogu 1939/1940. aasta aruande järgi oli seal tööl üks palgaline ja üks vabatahtlik meessoost raamatukoguhoidja. Roela MKS-i raamatukogus oli alates 1. aprillist 1934 palgalisena ametis Roela küla Vilkese talu peremees Leon Piirsalu (enne eestist Prillop), kes sündis Roela vallas 18. veebruaril 1911 ja suri 27. juulil 2008 ning maeti Rakverre. Ta oli lõpetanud Roela 6. klassilise algkooli ning võtnud osa ühest raamatukogunduse alasest kursusest, ta oli olnud Isamaaliidu liige ning määratles end taarausulisena. Teine, vabatahtlik raamatukoguhoidja oli ilmselt Liivakülas raamatukogu osakonda pidav V. Moor. Kui palju raamatukoguhoidjale palka maksti, aruandest ei selgunud, sest seal ära toodud raamatukogu eelarves polnud koguhoidja palka märgitud. Ilmselt tuli see otse seltsi eelarvest. Ühes raamatukoguhoidja vahetumisega oli raamatukogu kolinud koolijuhataja korterist ühte klassiruumi, kus muidu toimus õppetöö. Seetõttu oli kogu lahti pühapäeviti kella 13.00–14.00. Igale kasutajale laenati korraga välja kolm raamatut kolmeks nädalaks. Raamatukogu nõukogu (toimekonda) juhatas aruandeaastal E. Lauri.[25]

Kui võrrelda 1926. aasta andmetega, siis oli ilukirjanduse osakaal kogu raamatute hulgas märgatavalt tõusnud. Kui 1926. aasta alguses (tabel 7) oli ilukirjanduse osakaal kõigist raamatutest 61,33% ja aasta lõpus, pärast Tammiku kogu lisandumist 66,8%, siis 1939. aasta aprilli alguses oli see 72,3% ning 1940. aastal samal ajal 74,7%.[26]

Viis kõige loetavamat raamatut ilukirjanduse kategooriast ja viis kõige loetavamat raamatut aimekirjanduse kategooriast laenutuskordade järgi aruandeaastal 1939/1940[27]

Jrk nrAutorRaamatu pealkiriLaenutus-kordi
Ilukirjandus
1.Enn KippelKui Raudpea tuli (1937)18
2.Albert KivikasNimed marmortahvlil (1936)16
3.Pedro KrustenPime voorus (1938)16
4.August JakobsonMetsalise rada (1936)15
5.August MälkÕitsev meri (1. trükk 1935, 2. trükk 1936)15
Aimekirjandus
1.Fridtjof NansenSuuskadel läbi Gröönimaa (1938)10
2. K. Päts – Tema elu ja töö (1934)8
3.Oskar LutsMälestused, VIII (1936)7
4.Andrè MauroisInglased (1936)7
5.Friedebert TuglasTeekond Hispaania (1918)7

Raamatukogu

Ka Roela raamatukogu elas 1941. aasta sõjasündmused kadudeta üle.[28] 1942. aasta veebruarikuu seisuga oli kogus umbes 900 raamatut hinnaga 2000 krooni, mis paiknesid neljas kapis. Raamatukoguhoidjaks oli 18. veebruaril 1911 Roela vallas sündinud taluomanik Leon Piirsalu, kes oli oma sõnul taarausuline. Ta oli lõpetanud Roela 6. klassilise algkooli.[29]

Nõukogude võimu ajal osa raamatuid raamatukogust vastavalt Eesti NSV Sisekaitseülema Harald Habermanni otsusele Nr.1501-Sk kogudest siiski kõrvaldati:

„22“ augustil 1940.a.võtnud arvesse, et Eesti NSV kodaniku üks põhiõigustest on õigus õppimiseks, missugust õigust kindlustab temale peale rajatava sotsialistliku hariduskorralduse, ajakirjanduse ja raamatute kättesaadavaks tegemise rahvale,mille kaudu kodanik võib ammutada teadmisi sotsialistlikust kultuurist ja selle ülesehitamisest.

Praegu aga leidub meil raamatukogudes, [...] hulgaliselt reaktsioonilist kirjandust,mille ülesanne on sundida rahvast unustama revolutsiooniga kätte võidetud võitluse ja organisatsiooni vormid,need rikkalikud ja mitmekesised ideed ja loosungid,mille juhtimisel rahvas sammub vastu sotsialismile.

Kuna selline sureva klassi huvisid kaitsev kirjandus raskelt rikub NSV Liidu kodaniku põhiõigust, asendades õigeid sotsialistlikke teadmisi väärteadmistega, ning kuna sellise mürgise aseaine levitamine kodanikkude laiemates hulkades võib tekitada õigustatud meelepaha ja seltskondlikku ärevust, mispärast [...] otsustasin:

kõrvaldada müügilt ja levitamiselt kõik

1.NSVL vastane laimu- ja ässituskirjandus.
2.Suurkodanlist kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist propageeriv ja õigustav kirjandus.
3.Šovinistlik rahvuslikku viha ja vaenu õhutav kirjandus.
4.Igasugune usuline kirjandus,mis rahva usutunnete kaudu taotleb rahvavaenulisi poliitilisi sihte.

Kõrvaldamine puudutas nii raamatuid kui ka ajakirju, ilu- ja aimekirjandust, selle teostamise eest vastutasid raamatukogude juhatajad. Kõrvaldamine pidi teostuma 1. septembriks 1940.[30]

Kui palju raamatuid Roela valla raamatukogust kõrvaldati pole teada, kuid 1942. aasta kevadel teatas Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi Rahvakasvatuse osakond, et nende kätte oli antud 1940–1941. aastal „bolševike poolt avalikest ja kooliraamatukogudest kõrvaldatud raamatuid“, mille hulgas oli ka üks Roela Muusikalis-kirjanduslik Seltsi kogusse kuulunud raamat, mis lubati seltsi poolt volitatud isikule välja anda. Kaks raamatut oli tagasi saada Roela valla algkoolil ja 20 Roela Tammiku algkoolil.[31]

Kadudeta ei möödunud raamatukogudele ka Saksa okupatsiooni aeg. 1942. aasta jaanuaris saadeti raamatukogudele vallavalitsuste kaudu ja anti allkirja vastu üle kaheosaline Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse nimestik, mille alusel eemaldati raamatukogudest sinna nõukogude ajal soetatud raamatuid. Raamatukogude avamine lugejaile oli lubatud alles keelatud raamatute kogust kõrvaldamisel.[32]

Eesti Omavalitsus jätkas Eesti Vabariigi ajal toiminud toetusrahade jagamist raamatukogudele ning 1943. aasta märtsis eraldati Roela valla kahele avalikule raamatukogule (Roela ja Tudu) kummalegi raamatute ostmiseks toetust 20 riigimarka.[33]

Kui sõjaeelsel ajal oli köitmata raamatute laenutamine keelatud, siis sõja ajal, mil oli raskusi köitematerjali saamisega, lubati „laenutada erandina ka köitmata raamatuid kuni 6 korda iga köidet, kattes raamatu enne laenutamist paksema kaitsepaberiga, et säilitada selle kaaned kuni köitmiseni puhtaina. Kui raamat kannatab välja rohkem kui 6 laenutust, võib teda laenutada seni, kui ta on veel köitmiskõlvuline“.[34]

1943. aasta lõpus oli Roela avalikus raamatukogus 799 raamatut, mis näitas umbes saja-raamatulist vähenemist. Osaliselt tingis seda ilmselt nõukogudeaegse kirjanduse kõrvaldamine kogust.[35]

Virumaa koolide inspektor Märt Meose 1944. aasta alguses antud hinnangul võis maakonna avalike raamatukogude tegevust sõja ajal, „võrreldes Eesti omariikluse aja tegevusega […] nimetada ainult kiratsemiseks“. Tundub, et Roela raamatukogu tuli vaatamata sõjale toime teistest paremini, sest mitmed põhjused, mis teiste kogude tegevust pärssisid olid Roelas olemata. Raamatukoguhoidjaks oli endiselt juba sõjaeelsel ajal sama ametit pidanud L. Piirsalu ning raamatukogu ruumid olid samad, mis enne sõda. Ainsaks tõsiseks takistuseks raamatute laenutamisel, mis ka Roela raamatukogu tegevust kindlasti pidurdas ja lugejate arvu vähenemist põhjustas, oli valgustuspetrooleumi puudus raamatukogus, eriti aga kodudes.[36] „Nagu kuulda, on mõnel pool Roelagi mehed esiisade kombel lambarasva põletamisele asunud. Siin on toimitud väga lihtsalt. Jätkub lambarasvaga täidetud plekk-karbikesest ja sinna sisse pistetud tahiotsast, et kahe- kuni kolmeküünlalist elektripirni saada“.[37]

Roela valla rändraamatukogu

1941. aasta lõpul korraldas Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ)[38] aktsiooni „Linn kingib maale vaimuvara“, mille käigus annetati ERÜ-le 41 946 raamatut. 1942. aasta talvel koguti veel umbes 12 000 raamatut aktsiooniga „Maa kingib linnale puid, linn – maale raamatuid“. 1942. aasta novembriks olid kõik annetatud raamatud arvele võetud ja köidetud ning neist moodustati rändraamatukogud, mis anti vastavalt 12. novembril 1942 avaldatud Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi Rahvakasvatustalituse ringkirjale 1943. aasta alguses üle maavaldadele.[39] Teiste hulgas sai 40 raamatust koosneva rändraamatukogu ka Roela vald (tabel 10). Olgu öeldud, et 13. märtsi 1942 seisuga oli Roela valla ERÜ toimkond eespool nimetatud puude andmise aktsiooni käigus parimana Virumaa ERÜ komiteele üle andnud 95 tihumeetrit küttepuid, mis oli 15 tihumeetri võrra rohkem, kui neile ette nähtud norm.[40]

Rändraamatukogude organiseerimise kava järgi oli valla raamatukogu, millele rändraamatukogu komplekt üle anti, kohustatud seda laenama ka teistele samas vallas asuvatele raamatukogudele, organisatsioonidele ja koolidele. Laenutusaeg oli tavaliselt kolm kuud, mille järel pidi rändraamatukogu tagastama valla raamatukogule. Teiste nõudluste puudumisel selle raamatute kasutamiseks, võis rändraamatukogu juhataja kasutaja suulise või kirjaliku taotluse alusel laenutuse tähtaega pikendada. Rändraamatukogu kasutajate ja laenutuste kohta peeti päevikut ning aasta lõpul esitati Haridusdirektooriumile maakonna koolivalitsuse kaudu laenutuste aruanne. Rändraamatukogu raamatuid oli keelatud kanda valla raamatukogu põhinimestikku, neid nummerdada ja tembeldada oma raamatukogu templiga. Rändraamatukogu fondide vahetamist valdade vahel korraldas Rahvakasvatustalitus.[41]

Roela valla rändraamatukogu raamatute nimestik[42]

NrAutorPealkiriNrAutorPealkiri
1Heller, F.Keisri vana rüü21Kallas, A.Võõras veri
2Ariste, P.Vene keele hääldamine22Luts, O.Vähkmann ja Ko
3Eesti arvudes23Metsanurk, M.Epp
4Bornhöhe, Ed.Kuulsuse narrid24Kallas, A.Hundi mõrsja
5Kipling, R.Mees, kes tahtis olla kuningas25Meyer, C.Munga pulm
6Metsanurk, M.Toho-Oja Anton26WilliamsonAjaloo saladus
7Loti, PierreNaine haaremist27Andra, J. C.Greeka muinaskangelased
8Grünfeldt, P.Minevikku jälgimas28Vilde, Ed.Kui Anija mehed Tallinnas käisid
9Shaw, B.Südamemurdmise maja29Pitka, Joh.Minu mälestused II
10Kivikas, A.Mihklipäev30Wiggin, K. D.Päikeseoja Becky
11Roht, R.Kurgsoo31Ring, B.Peik
12Uspenski, L.Heraklese 12 vägitööd32Stevenson, R. L.Varanduse saar
13Vilde, Ed.Kogutud teosed33Hanko, A.Oli kord
14Luts, O.Ants Linter34Oengo, J.Üle Atlandi
15GypMu sõber Pierrot35Mälk, A.Surnud elu
16Salminen, T.Vabrikutüdruk36Roht, R.Maa
17Lintrop, J.Nutt ja naer37Tagore, R.Laevahukk
18Saal, A.Vambola38London, J.Valgekihv
19Valtonen, H.Söerist39Reed MornKastreerit elu
20Rumor, K.Sammud kaduvikku40Rolland, R.Noored armastajad

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

[1] EAA 93, 1, 270: 7–10p.
[2] Kes. Wiru-Jaagupist. – Eesti Postimees, 1902, nr 4.
[3] Veskimägi, K.-O. Eesti raamatukogude ajaloo bibliograafia kuni 1917. 2. osa. Tallinn 1985, lk 15.
[4] EAA 44, 1, 291: 34.
[5] Vt nt: ERA 3138, 1, 1678: 104.
[6] EAA 5454, 1, 63: 112p, 115.
[7] EAA 44, 1, 15: 310; EAA 44, 1, 16: 266; EAA 44, 1, 17: 498; EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351; EAA 44, 1, 20: 615; EAA 44, 1, 23: 410.
[8] Joh. Kingitus wallakooli raamatukogule. – Waba Maa, 1920, nr 2.
[9] ERA 3138, 1, 1582: osaliselt pagineerimata, 90, 169; ERA 3138, 1, 1678: 105.
[10] ERA 3138, 1, 1678: 104.
[11] ERA 3138, 1, 1756: 13, 67, 112.
[12] ERA 3138, 1, 1831: 350.
[13] ERA 3138, 1, 1904: 92–93; ERA 3138, 1, 2040: 198p.
[14] ERA 3138, 1, 1756: 112; ERA 3138, 1, 2040: 199p; ERA 3138, 1, 2105: 224p; ERA 3138, 1, 2175: 434, 440, 485p; ERA 3138, 1, 2524: 133, 246; ERA 3138, 1, 2594: 111, 183; ERA 3138, 1, 2666: 87; ERA 3138, 1, 2742: 79, 139p–140; ERA 3138, 1, 2817: 485; ERA 3138, 1, 2885: 203; ERA 3138, 1. 2883: 105–105p; ERA 3138, 1. 2885: 411p.
[15] ERA 3138, 1, 2040: 198–199p.
[16] ERA 3138, 1, 2040: 198p.
[17] ERA 3138, 1, 2040: 199; ERA 3138, 1, 2105: 224; ERA 3138, 1, 2175: 484; ERA 3138, 1, 2883: 105.
[18] ERA 3138, 1, 2105: 223–224p.
[19] ERA 3138, 1, 2248: 152.
[20] ERA 3138, 1, 2524: 134.
[21] ERA 3138, 1, 2175: 233.
[22] ERA 3138, 1, 2594: 114–116p, 118–119p, 183.
[23] ERA 3138, 1, 2817: 161.
[24] ERA 3138, 1, 2817: 426, 434.
[25] ERA 3138, 1, 1116: 16p; ERA 3138, 1, 2883: 105–106p; ERA 3138, 2, 218: 78.
[26] ERA 3138, 1, 2040: 198p; ERA 3138, 1, 2883: 105.
[27] ERA 3138, 1, 2883: 105p.
[28] ERA 3138, 2, 218: 35.
[29] ERA 3138, 2, 218: 78.
[30] ERA 26, 3, 762: pagineerimata.
[31] ERA 3138, 2, 218: 126, 131.
[32] ERA 3138, 2, 218: 211, 185.
[33] ERA 3138, 2, 218: 357, 371p.
[34] ERA 3138, 2, 289: 112.
[35] ERA 3138, 2, 289: 140p.
[36] ERA 3138, 2, 289: 142.
[37] Roela põllumees kohendab toas ja toimetab väljas. – Wirumaa Teataja, 1942, nr 133.
[38] ERÜ oli Eesti Omavalitsuse haldusalas septembris-oktoobris 1941 rajatud hoolekandeorganisatsioon, mille ülesanneteks oli NSV Liitu viidud ja teadmata kadunud isikute registreerimine, nende perekondade, sõjas kannatada saanute, Saksa armees teenivate eestlaste, sõjas langenute ja haavata saanute perekondade ja majanduslikku abi vajavate perekondade eest hoolitsemine, arstiabi korraldamine, emade ja lapse eest hoolitsemine, noorsoo eest hoolitsemine, rahva tervishoiu üldine korraldamine, Eesti vabastamisel langenud Saksa sõdurite haudade korrastamine ja sidemete loomine nende omastega.
[39] ERA 3138, 2, 218: 46–47; Linn kinkis maale vaimuvara. – Postimees, 1942, nr 53; Maale 150 rändraamatukogu – Wirumaa Teataja, 1942, nr 140.
[40] Virumaa toetab linna. – Wirumaa Teataja, 1942, nr 29.
[41] ERA 3138, 2, 218: 242–243.
[42] ERA 3138, 2, 218: 270.

Ajalooblogi: Roela seltsielu 1920.–1930. aastatel

1920.-1930. aastatel teenisid seltsid oma peamise sissetuleku liikmemaksudest ja pidude korraldamisest. Järgnev ülevaade püüabki anda ülevaadet pidude korraldamisest ja peaesinejatest.

Pidudest ja nende korraldusest

Roela seltside korraldatud pidudest pole kahjuks alles kuigi palju teateid, ajakirjandusse jõudsid pidude kirjeldused alles 1925. aastal pärast ajalehtede Wirulane ja Wirumaa Teataja asutamist. Enamalt jaolt olid need negatiivsetes toonides ning käsitlesid mitmesuguseid pidudel joobnud peaga korda saadetud „vägitegusid“. Üldiselt olid sellised paigast paika korduvad joobnute korrarikkumised ja isegi kuriteod 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses üsna tüüpilised ega kujutanud endast midagi Roelale eriomast.

1. novembril 1925, mil tähistati Roela seltsimaja kolmandat aastapäeva, esines kõnega „kohalik tähtsam seltskonnategelane õp. hra. J. Kask, kes andis ülevaate Roela seltsielu ilust ja valust „heites pilku seltsimaja kolmele „eluaastale“, ühtlasi tõi ta ette põhjused, mis on sundinud suurema osa publikumi seltsimajast eemale jääma. „Pussitamise“, (seni on peaaegu iga pidu olnud kolmejärguline: eeskawa, tants ja „pussitamine“) ja näidendite üksluisuse, mis omakorda tingitud ainelisest kitsikusest“. Kõne lõppedes austati Vabadussõjas „isamaa eest langenuid rahwa paremaid poegi püstitõusmisega, kusjuures orkester „Jumal sul ligemal“ mängis. Järgmisena olid koorilaulud, mis publikumi elawaid kiiduawaldusi wäljakutsusid. Sellele järgnes näidend: „Kuulus naene Heller“. Lõpuks tants. Pussitamine jäi seekord ära“.[1]

Aeg-ajalt juhtus, et ära jäid ka peod, kuna neile ei tulnud kohale piisavalt rahvast:

Pühapäewal, 24. oktoobril tahtis Roela muusika ja kirjanduse selts tuletõrje seltsimajas pidu-õhtut korraldada, mis juba korra rahwa wähesuse tõttu edasilükatud oli. Kuid ka nimetatud päewal ei kogunud, selle peale waatamata, et peo algust kuni kella 10 edasilükati, rohkem kui ainult umbes 10 inimest. Lõpuks, kui inimesi ikka rohkem ei kogunud, korjati pingid kokku ja tehti „Rünga särusid“ nagu seda Roela rahwas armastab nimetada.[2]

Ilmselt tähendasid „Rünga särud“ antud kontekstis tantsimist.

Roela konstaabli toimikutest selgus, et vaatamata seltside vahelistele vastuoludele olid need pidude korraldamise seltsimajas omavahel ära jaganud. Pidude hooaega alustas tavaliselt septembris seltsimaja omanik Roela VTÜ. Novembris toimusid maskeraadid ehk näokattepeod, üks mardipäeva, teine kadripäeva paiku. Ühe korraldas MKS ja teise VTÜ. Jõulu teisel pühal, 26. detsembril, korraldas peo VTÜ, Uuel Aastal, 1. jaanuaril aga MKS. Ülestõusmis- ehk lihavõttepühade teisel pühal korraldas peo VTÜ, aga suvistepühade teisel pühal MKS. Kui VTÜ peod olid alati ühingu enda korraldatud, siis MKS pidude korraldamist võisid enda peale võtta ka seltsi koosseisus tegutsevad väiksemad seltskonnad. Nii korraldasid pidusid nagu allpool kirjeldatakse MKS-i segakoor, aga ka näitlejaskond.

Roela segakoori poolt registreerimiseks esitatud peo kava oli tollele ajastule tüüpiline (ERA 26, 3, 759: 47)

Peo esimeseks osaks oli tavaliselt segakoori esinemine, teiseks osaks näidend ja kolmandaks osaks tants, lisaks veel mitmed seltskondlikud lõbustused nagu Amorpost, Ameerika oksjon, serpentiinid ja konfettid. avatud oli alkoholita einelaud. Tegelikult polnudki kuigi oluline, millise seltsi või seltskonna korraldatud pidu oli, sest ikka esines Roela MKS-i segakoor ning ka näitemängu esitasid seltsi näitlejad. Korraldajaks olemine oli oluline seetõttu, et korraldaja kandis peoga seotud kulud ning sai endale ka peoga kogutud tulud. Peoõhtule müüdi tavaliselt kaks piletit, esimene eeskavale, kusjuures oli võimalik valida nelja erineva hinnaklassi vahel. Istekoht kõige ees toolidel, maksis 75 senti kuni üks kroon, esimene, teine ja kolmas koht maksid vastavalt 50, 40 ja 30 senti ning istuma pidi pikkadel seljatoeta pinkidel (vt foto 21). Kuna esimesele, teisele ja kolmandale kohale sai müüa igale 100 piletit, mahutas saal pisut üle 300 koha. Teine pilet müüdi tantsule, mis sõltuvalt muusikutest maksis 35 kuni 40 senti. Kolmas sissetulekuallikas oli garderoob, mille kasutamine maksis 10 senti. Neljas sissetulek saadi einelauast. Viimast arvestamata võis peoõhtu sissetulek täismaja puhul ulatuda umbkaudu 250–260 kroonini. Pidude sissetulek läks seltsi vajaduste katteks, Roela MKS-i puhul tihti raamatukogule kirjanduse muretsemiseks ja muusikariistade parandamiseks. Tants võis toimuda klaveri, pasunakoori või keelpilliansambli saatel. Klaverit mängis pidudel sageli L. F. Hansar, aga esines ka näiteks Rakvere jazz-orkester „Kalew-Band“.[3]

Ainsaks erandiks teiste pidude seas, kus tavapärasest peokavast kinni ei peetud, olid maskiballid, kus peo peamiseks osaks oli tants, mille vaheaegadel mängiti ring- jm seltskondlikke mänge. Parimate maskide vahel loositi välja auhinnad, samuti oli maskis pidulistel sissepääs peole odavam, kui maskita pidulistel.[4] Aeg-ajalt juhtus siiski ka maskiballidel äpardusi, mis nagu kõik seesugused pälvis ka ajakirjanduse tähelepanu:

Pühapäewal, 11. now. korraldas Roela wabatahtlik tuletõrje ühing oma ruumes näokatte peo. Pidule oli kogunud rahwast üsna rohkesti, maskeerituid oli küll wähesel arwul, kuid mõned neist üsna kenad. Kõik maskid olid huwitatud auhindadest, mida parematele neist lubati anda ja mis enne pidupäewa juba kohalikus kaupluses wäljapandud olid. Kui aeg niikaugele jõudis, et tuli auhindade wäljajagamisele asuda, ilmus pikaajalise ootamise järele keegi ühingu liige lawale ja teatas, et auhinnad jääwad wäljaandmata, sest masked ei olewat seda wäärt. Viimastel tuligi pettunult peolt lahkuda.[5]

Parimatele maskidele määratud auhindadest ja nende väärtusest annab aimu 1929. aasta lõpus toimunud Roela MKS korraldatud maskiballi kava, millest selgus, et esimene auhind oli suur laualamp, väärtusega seitse krooni, teine auhind „serwiis kausse“, väärtusega neli krooni ja kolmas auhind „wiina serviis“ väärtusega kolm krooni. Auhinnad pani välja Roela Tarvitajate Ühing ning need olid enne peo toimumist Ühingu kaupluse ruumis vaatamiseks välja pandud. Auhinnad jagati välja vastavalt neile piduliste poolt antud häältele öösel kell 12, pärast maskide eestvõtmist, hääletussedelid anti pidulistele koos piletiga.[6]

Kuna pidude afiššid ei mahtunud tervelt konstaabli toimikusse, rebis ta need pooleks (ERA 26, 3, 761: 191)

Roela MKS ja VTÜ kõrval korraldas pidusid ka Roela Põllumeeste kogu, kes tavaliselt 1. mail korraldas külvipeo, milline toimus eriti pidulikult 1. mail 1928. Pidu algas päeval kell 12 vaimuliku talitusega spordiplatsil Roela Põllumeeste kogu rohelise lipu õnnistamiseks, mille viis läbi Viru-Jaagupi kirikuõpetaja Arthur Friedrich Wilhelm Hoffmann. Talituse lõppedes andis lipu pidulikult üle Põllumeeste kogude Virumaa esituse juhatuse nimel Karl Blaubrik. Pärast lipu õnnistamist toimus koolimajas pidulik lõunasöök. Õhtul kell kaheksa algas seltsimajas piduõhtu, mis erines tavapärasest vaid selle poolest, et eeskavale eelnes vastavasisuline pidukõne.[7] Alates 1929. aastast korraldas Roela Põllumeeste kogu iga aasta novembris lõikuspeo, mis algas tavaliselt piduliku aktusega algkoolihoones, kus peetti vaimulik talitus ning esitati pidukõnesid nii põllumeeste endi kui ka kutsutud külaliste poolt. Pärast aktust mindi rongkäigus seltsimajja, kus olid kaetud pidulauad umbes 150-le kutsutud külalisele. Lauas peeti lauakõnesid ning lauldi isamaalisi laule, õhtu lõpetas tants.[8]

Roela Põllumeeste kogu oma 1. mail 1928 sisse õnnistatud lipuga (Silvi Kuuse erakogu)
Pidulaud seltsimaja saalis (Saima Neublau erakogu)

Kuni 1928. aastani korraldas Eesti Vabariigi aastapäeval peo Roela VTÜ, kuid alates 1929. aastast langes see Alide Saare juhitud Roela naiskodukaitse õlgadele. Peo eeskava oli küll tavapärane, erinedes ainult selle võrra, et pidu algas päevakohase kõnega.[9] Naiskodukaitse korraldas veel muidki patriootliku sisuga ettevõtmisi, nagu näiteks 1. detsembri mässu ohvrite mälestusaktus 1. detsembril 1931, millel peetud kõnede vahel esines ka Roela MKS-i segakoor.[10] Samuti toimus naiskodukaitsjate eestvõttel alates 1930. aastast Jüriöö tähistamine. Esimesed Jüriöö pidustused toimusid 3. mai õhtul seltsimaja juures oleval spordiplatsil. Pidustused lõpetas rongkäik, millest võtsid osa kõik Roela seltsid ja organisatsioonid.[11]

Roela MKS-i pidude reklaame (Wirumaa Teataja, 1936, nr 118; 1940, nr 10)
Roela MKS-i pidude reklaame (Wirumaa Teataja, 1936, nr 118; 1940, nr 10)

Lisaks pidudele korraldati seltsimajas alates 1929. aastast ka kinoõhtuid. Tallinnas asuv kinoteater „Rekord“ näitas 14. juulil komöödiafilmi „Tee jõule ja ilule“, mille peaosades mängisid tuntud Taani koomikud Pat ja Pataschon (Patasson), 8. septembril näidati kümne-osalist filmi „Sinine hiir“.[12] 16. oktoobril 1930 näidati kodumaist 16-osalist filmi „Jüri Rumm“, 1. veebruaril 1931 kümne-osalist filmi „Dollarid“ ja 2. veebruaril kaheksa-osalist draamafilmi „Vene keisrikoja tragöödia“.[13] Nagu muudegi pidude puhul järgnes ka kinoõhtutele tants.

Segakoor

Roela MKS tiiva all jätkas Eesti vabariigi ajal oma tegevust ka segakoor, mis kuni 1931. aastani tegutses J. Hansari käe all. 1923. aastal esines koor 20 lauljaga Tallinnas VIII üldlaulupeol.[14]

1928. aastal võttis seltsi 31-liikmeline segakoor osa ka IX üldlaulupeost koosseisus: sopranid: M. Apoll, J. Hansar, M. Karja, I. Nirgi, M. Nirgi, S. Nirgi, E. Priks, A. Siirak, A. Vanari, E. Veinmann; aldid: M. Kuulbas, M. Kesküla, A. Nirgi, S. Nirgi, I. Nirgi, J. Nurkse, M. Püss, A. Rikken, I. Reemi; tenorid: J. Käba, R. Kongi, V. Sivi, R. Veinmann, P. Volke; bassid: L. Hansar, K. Krents, H. Nirgi, H. Püss, J. Veinmann, J. Vanari, J. Õis.[15]

Lisaks üldlaulupidudele osales koor ka mitmetel väiksematel laulupäevade. 1926. aastal esines koor 20-liikmelisena, 1930. aastal aga 27-liikmelisena Tartu laulupeol.[16] 3. juulil 1927 osales Roela segakoor 31-liikmelisena J. Hansari juhatusel Virumaa laulupäeval.[17] Igapäevaselt esines koor kõigil Roela MKS-i, aga ka teiste kohalike seltside peoõhtutel.

1927. aasta Virumaa laulupäeval osales ka Roela segakoor (RMF 152:12)

Laulupeol osalemiseks teenis selts endale raha peoõhtute korraldamisega. 1. augustil 1927 pöördus J. Hansar Rakvere-Paide politseiprefekti poole palvega lubada segakooril korraldada 14. augustil pidu, et katta Virumaa laulupäevast osavõtmise, sõidu jm kulutusi ning 1928. aasta üldlaulupeost osavõtmisega tekkivaid kulutusi. Kuna 14. augustil toimuma pidanud pidu jäi „mitmesuguste ette nägemata põhjuste pärast, iseäranis ruumide suhtes, pidamata“, küsis J. Hansar luba pidada see 2. oktoobril. Teise samalaadse peo, seekord laulupeol osalemise kulude katteks korraldas segakoor (lauljaskond) 17. juunil 1928. Peo esimese osa moodustas segakoori kontsert „äsja ilmunud lauludest“ J. Hansari juhatusel. Lisaks esitasid J. Hansar ja preili L. Kiiver „viiuli ja klaveri sooloettekandeid“.[18]

Jüri Hansari kiri 1930. aasta Virumaa laulupäeva korraldajatele annab teada, et Roela segakoor osaleb peol 26-liikmelisena (RM 1164 Ar1 51:179)

Naiskodukaitse korraldatud Eesti Vabariigi aastapäevapeo kavas 24. veebruaril 1930 olid nimetatud ka esitusele tulevad koorilaulu, mis võimaldab põgusa ülevaate Roela segakoori repertuaarist. Ettekandmisele tulid: Konstantin Türnpu „Mu Eestimaa“, Tuudur (Theodor) Vettiku „Kas tunned maad“, Enn Võrgu „Eesti lipp“, K. A. Hermanni „Oh laula ja hõiska“ ja Aleksander Lätte „Vahtijad“.[19]

1931. aastal lahkus J. Hansar vanaduse ja haiguse tõttu koorijuhi ametist ning tema koha võttis üle Roela algkooli juhataja J. Kask. Ilmselt takistasid J. Hansari terviseprobleemid tema tegevust juba mõnda aega, mistõttu koorijuhtide vahetusele eelnes mõningane segadus:

Aasta paari eest oli weel W.-Roela kuulus oma kõlawa laulu voolest. Ei möödunud pea ühtegi korraldatawat pidu, kus eeskawa poleks ehtinud laul ja seda kõik lugupeetud hallpea hra J. Hansari juhatusel. Ent wanadus wõitis tüseda laulumehe ja korraldus jäi lonkama kohase koorijuhi puudusel kuni käesolewa sügiseni, mil koori asutamise endale südame lähidaseks wõttis hra J. Kask. Ja jällegi hakkab asi hoogu wõtma. Harjutusi peetakse kohaliku algkooli ruumes, kus 30 inimese suust laul heliseb järjekordseil harjutusõhtuil pea keskööni. Kõik kooriliikmed on tööl täie andumusega.[20]

Tundub, et J. Kase käe all muutus segakoor rahva seas populaarsemaks, kui see oli J. Hansari ajal, kui 1932. aastaks oli koorilauljate hulk kasvanud 39 lauljani, siis 1934. aastal oli neid juba üle neljakümne.[21] 1935. aastal osales Roela segakoor Pärnumaa laulupeol, mille teist kontserti, kus esinesid ka segakoorid, teiste seas ilmselt siis ka Roela MKS-i koor, kanti pühapäeval 7. juulil üle ka raadiost.[22] 1936. aastal osales Roela segakoor J. Kase juhatusel 28 lauljaga Virumaa VII laulupeol.[23]

Johannes Kase teatel osales Roela segakoor 1932. aasta Virumaa laulupäeval, kooris oli 39 liiget (RM 1164 Ar1 51:216)

Pasunakoor ja teised muusikakollektiivid

Tundub, et samuti nagu enne I maailmasõda, puudus ka 1920. aastatel Roelas pasunakooril korralik dirigent, mistõttu nentis ajalehele Wirumaa Teataja 1927. aasta sügisel seltsimaja viienda aastapäeva pidust ülevaate kirjutanud Piduline, et „Tuletõrje seltsil tuleb pidude puhul wõõrast muusikat palgata, oma kohalikul seltsil aga roostetawad muusikariistad seina ääres“.[24] Ühest küljest võis see ka õige olla, kuid teisest küljest kostub siin – nagu eespool juba tähendatud – teatud kibestumust, et pasunakoor mitte Roela VTÜ hõlma all ei tegutsenud, nagu see muidu igal pool tavaline oli.

Seda, et pasunakoori instrumendid seina ääres ei roostetanud tõestab kasvõi asjaolu, et 3. juulil 1927 osales Roela pasunakoor 12-liikmelisena J. Hansari juhatusel Virumaa laulupäeval.[25] Viimane näitab, et pasunakoor oli siiski reaalselt olemas, tegi proove ja käis ka esinemas. Pärssivaks asjaoluks võis siinjuures olla küll J. Hansari hõivatus segakoori juhatajana, mis ei võimaldanud tal pasunakoorile täit tähelepanu pöörata. Pasunakoori juhataja puudumist, mistõttu tihtipeale pidi mängijaid väljastpoolt palkama kurtis ajaleht Wirumaa Teataja ka 1931. aasta novembris.[26] Õnneks asus aga järgmisel aastal pasunakoori juhatama Rüngalt pärit Heinrich Oldermann ning toimus muudatus, mis rõõmustas ka ajalehe Wirulane ajakirjanikku:

Aasta jooksul, mil W.-Roela orkester on töötanud noore juhi H. Oldermani juhatusel, on orkester arenenud ja täienenud. Noored mängijad, kellega täiendati orkestri koosseisu, on omandanud kogemusi ja jõudnud edasi. On muretsetud juurde lühikese aja keskel 7 pilli. Aktusel, koosviibimistel ja pidudel on orkestril olnud kanda ikka oma osa.[27]

1937. aastal juhendas koori R. Stahlfeld, kes „tubli ja agara muusikamehena on wiinud orkestri kunstilise taseme weelgi ülespoole“.[28] Nagu eespool juba nimetatud juhtis ta pasunakoori veel ka 1940. aastal.

Roela MKS pasunakoor 1930. aastate teisel poolel, paremalt esimene koorijuht Richard Stahlfeld (Saima Neublau erakogu)

Lisaks pasunakoorile tegutses Roelas veel muidki muusikakollektiive, millest on aga säilinud väga vähe andmeid. 9. aprillil 1929 taotles Rakvere-Paide prefektilt tantsuõhtu korraldamiseks 14. aprillil luba Viru-Roela keelpillide orkestri juhataja Leonhard Hansar, kes soovis selle sissetulekut kasutada „keelpillide orkestri täiendus kulude katteks“. Õhtu eeskavas polnud muud, kui tants ja vaheaegadel muusikalised naljapalad. Tantsuõhtu algas kell kaheksa õhtul ja lõppes kell kaks öösel.[29] Keelpillide orkester tegutses ka aasta hiljem 1930. aasta aprillis, mängides Roela Lauljaskonna korraldatud peoõhtul tantsuks kella poole viieni hommikul.[30] Kollektiivi edasisest tegutsemisest kahjuks andmed puuduvad.

Roela MKS 30. aastapäeva tähistamisel 25. märtsil 1939 astus seltsimajas esmakordselt publiku ees üles seltsi mandoliinide ansambel, mille juhatajaks oli Vladimir Kotikov.[31] Ansambel esines ka aasta hiljem seltsi 31. aastapäeva peol, kuid selle hilisema tegevuse kohta puuduvad kahjuks samuti igasugused andmed.[32]

Roela MKS mandoliinide ansambel, ees keskel selle juht Vladimir Kotikov (Toomas Väinaste erakogu)

Näitemäng

Ühest küljest on näitlejate tegevusest oluliselt rohkem teada, kui lauljate või pillimeeste omast, kuid teisest küljest jälle oluliselt vähem. Kuna näitlejad tegutsesid rohkem kohapeal ega olnud nende tase ka keskmisest oluliselt kõrgem, ei pääsenud nad ajakirjanduse veergudele, sest nende lavastusi ei võtnud keegi arvustada. Samas on tänu konstaabli toimikutes sisalduvatele pidude kavadele alles üsna palju andmeid ette kantud näidendite kohta. Nii kanti hooajal 1927.–1928. ette kümme erinevat näidendit, millest kaks, mis kanti ette ühel õhtul olid lühikesed ühevaatuselised näidendid, samal ajal kui kõik ülejäänud olid pikad kolme-nelja vaatuselised näidendid. Iga näidendit mängiti vaid üks kord, välja arvatud Jakob Liivi neljavaatuseline draama „Vare“, mida mängiti kaks korda. Kõik teised ette kantud näidendid olid komöödiad. Tavaliselt jäi näitlejatel näidendi õppimiseks aega vähemalt üks kuu või isegi pisut rohkem, kuid Jõulude ja Uue Aasta pidude vahe oli ainult kaks nädalat. Näitlejaid aitas küll asjaolu, et neid abistas sõnade meelde tuletamisel ja ette kandmisel suflöör, kelle asukoht oli lava keskel oleva kupli all (foto 22).

Hooajal 1927.–1928. Roela näitlejate poolt ette kantud näidendid

14.08.1927 – Julius Bischitsky komöödia neljas vaatuses „Kindralherra Maks“

04.09.1927 – Voldemar Mettuse komöödia ühes vaatuses „Miks vähjad punastavad“

04.09.1927 – Henry Pagati komöödia ühes vaatuses „Külaline“

02.10.1927 – Paul Pinna komöödia kolmes vaatuses „Börse palavik“

26.12.1927 – F. Bernardi komöödia kolmes vaatuses „Naised ja viin“

01.01.1928 – Jakob Liivi draama neljas vaatuses „Vare”

24.02.1928 – E. Bergmanni tõlgitud komöödia kolmes vaatuses „Teenete eest ka au“

09.04.1928 – Jakob Liivi draama neljas vaatuses „Vare”

01.05.1928 – Hans Turpi komöödia kolmes vaatuses „Minister kodukülas“

28.05.1928 – Gustav von Moseri komöödia kolmes vaatuses „Aastapidu“

17.06.1928 – Franz Arnoldi ja Ernst Bachi komöödia „Vana Aadam“

Lisaks Roela MKS koosseisu kuulumisele oli näitlejatel ka oma organisatsioon – Näitlejaskond. Kadripäeval, 25. novembril 1928 korraldas Roela Näitlejaskond seltsimajas peoõhtu, mille sissetulek pidi minema „seltsimaja näitelava korraldamiseks ja mitmesuguste lava abinõude muretsemiseks“. Viru-Järva politseiprefektile saadetud palvele peo registreerimiseks olid all kirjutanud esimehe kt August Neublau ja kirjatoimetaja M. Kaasik. Peo rahaasjade eest vastutas Kassapidaja-inspitsient Bruno Rööpson. Peo esimeses osas mängis pasunakoor, teises osas kanti ette K. Kaasiku lauludega naljamäng „Näitejuhi äpardused“ ning kolmas osa oli tantsu päralt.[33] Tundub, et näitlejate ja ka Roela VTÜ kui majaomaniku piduõhtud kandsid head vilja, sest 10. novembril 1929 peetud peo kavas pidas seltsi juhatus vajalikuks märkida: „Saal uuesti remonditud, uued dekoratsioonid, mis kindlasti ka piduliste tuju saawad ülendama“.[34] Lisaks lauludega näidenditele esitati 1930. aastal Eesti Vabariigi aastapäevapeol Karl Kaasiku kolmevaatuseline operett proloogiga „Kaluri tütar“, mis rääkis Peipsi kalurite elust 1905 aastal.[35]

Roela Näitlejaskond (Saima Neublau erakogu)

15. märtsil 1931 kanti Kaitseliidu Roela kompanii ja Naiskodukaitse Roela jaoskonna viienda aastapäeva puhul ette Bernard Kangermanni spordikomöödia „Jalgpallilõvi“, mis oli erakordne selle poolest, et näidendi lavastajaks oli rakverelane, harrastusnäitlejate koolitaja, näitejuht-instruktor Rix Kuljus, kes ilmselt ühes näidendi lavastamisega koolitas ka selles osalevaid näitlejaid ja kohapealseid lavastajaid.[36]

Näitlejaskonna viimasteks Eesti Vabariigi aegseteks etendusteks jäid 1940. aasta talvel ja kevadel ette kantud Enn Vaiguri kolmevaatuseline rahvatükk „Trump Lamooriga“ ja B. Kangermanni kahevaatuseline prohvetliku pealkirjaga laulumäng „Mu meelen kuldne kodukotus“.[37]

Järgmine blogipostitus on pühendatud Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogu ajaloole aastail 1901-1944.

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm


[1] RnRt. Roela tuletõrje seltsi maja 3-mas aastapäew. – Wirulane, 1925, nr 48.
[2] Wirumaa Teataja, 1926, nr 84.
[3] ERA 26, 3, 759: 49, 51, 60, 62, 75, 113, 115.
[4] ERA 26, 3, 759: 61.
[5] Piduline. Roelas tehti mardimaskedele „aprilli“. – Wirumaa Teataja, 1928, nr 90.
[6] ERA 26, 3, 759: 265.
[7] Põllumeeste Kogud oli 1920. aasta sügisel asutatud agraarerakond, mis koondas talumehi. Erakond koosnes valdade Põllumeeste kogudest. Roela valla Põllumeeste kogu asutati samuti 1920. aastal. Vt: Suurejooneline põllumeeste pidu Wiru-Roelas. – Wirumaa Teataja, 1930, nr 125; Wiru-Roela põllumeeste külwipidu ja lipu õnnistamine. – Wirumaa Teataja, 1928, nr 34; ERA 26, 3, 759: 107.
[8] Wiru-Roela põllumeeste suurpäew. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 133; Kaks ilusat lõikuspidu. – Wirumaa Teataja, 1933, nr 127.
[9] ERA 26, 3, 759: 84, 182.
[10] 1. detsembri mälestusaktus Roelas. – Wirumaa Teataja, 1931, nr 139.
[11] ERA 26, 3, 761: 110; vt ka: Roelas pühitseti jüriööd. – Wiruma Teataja, 1932, nr 52.
[12] ERA 26, 3, 759: 228, 236.
[13] ERA 26, 3, 761: 216, 228.
[14] Päewaleht, 1922, nr; Postimees, 1922, nr 299.
[15] IX Eesti üldlaulupeo juht: 30. juunil, 1. ja 2. juulil 1928. Tallinn 1928, lk 114.
[16] Postimees, 1926, nr 170; Põhja Kodu, 1930, nr 69.
[17] Virumaa laulupoe juht 3. juulil 1927. a. Rakvere 1927, lk 37.
[18] ERA 26, 3, 759: 45, 69–69p, 120–121.
[19] ERA 26, 3, 760: 198.
[20] Wiru-Roela saab jällegi korraliku segakoori. – Wirumaa Teataja, 1931, nr 134.
[21] RM 1164 Ar1 51:216; W.-Roelast. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 146.
[22] Waba Maa, 1935, nr 37; Raadio. – Wirumaa Teataja, 1935, nr 76.
[23] Virumaa VII laulupeo juht. Rakvere 1936, lk 21.
[24] Piduline. W.-Roela tuletõrje seltsimaja 5 a. wana. – Wirumaa Teataja, 1927, nr 86.
[25] Virumaa laulupoe juht 3. juulil 1927. a. Rakvere 1927, lk 37.
[26] Wiru-Roela saab jällegi korraliku segakoori. – Wirumaa Teataja, 1931, nr 134.
[27] Wiru-Roela orkester areneb. – Wirulane, 1933, nr 145.
[28] Roela muusikakultuur 35 aastane. Maa Hääl, 1937, nr 12.
[29] ERA 26, 3, 759: 217–218.
[30] ERA 26, 3. 761: 109.
[31] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 35.
[32] Wirumaa Teataja, 1940, nr 45.
[33] ERA 26, 3, 759: 150–151.
[34] ERA 26, 3, 759: 261.
[35] ERA 26, 3, 759: 202.
[36] ERA 26, 3, 761: 240
[37] Wirumaa Teataja, 1940, nr 10; nr 45.

Ajalooblogi: Hõbeesemete puhastamine koduste vahenditega

Peale pikka talve on aeg ette võtta suur kevadpuhastus. Sellest iga kevadisest traditsioonist ei jää puutumata ka sahtlipõhjast leitav perekonna hõbe, mis on aastate jooksul tumenenud ja tuhmunud. See toob päevakorda ka igivana küsimuse, millega hõbedat puhastada ning kas selleks saab kasutada ka kodus leiduvaid vahendeid? Kiire interneti otsing annab palju ebatavalisi nippe hõbeda puhastamiseks näiteks kokakoola, ketšupi, hambapasta, äädika või söögisooda ja fooliumiga. Kuid kas need kiire Google otsinguga leitud „puhastusvahendid“ on tuhmunud hõbeda värskendamiseks sobivad? Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esmalt mõista, kuidas hõbe tuhmub ja millega ning kui tihti tasub hõbedat üldse puhastada.

Kuidas hõbe tuhmub?

Hõbe on puhtas õhus ja vees stabiilne, kuid tuhmub kiiresti kokkupuutel vesiniksulfiidi (H2S) gaase eritavate toiduainete (nt kanamuna, sibul, tomat) ja kangastega (vill, siid). Hõbeda tuhmumist toovad esile ka kätel olevad soolad, õlid ja higi. Reaktsiooni tulemusena moodustub hõbeda pinnale tume hõbesulfiidi (Ag2S) kiht. Tuhmunud hõbeda värvus sõltub eseme hõbeda sisaldusest, hõbesulfiidi kihi paksusest ja valguse peegeldusest. Hõbeeseme reaktsiooni kiirust vesiniksulfiidi gaasile ja hõbesulfiidi tekke protsessi saab jälgida väikese katsega.

                     ill 1 Käsitsemisel tekkinud hõbesulfiid söövitab hõbeeseme pinnale ka näpujälgi. Foto: E. Mikko

Katse – Hõbelusikas ja kanamuna

Katse sooritamiseks on tarvis ühte puhast hõbeeset ja värskelt keedetud kanamuna. Hõbedaga reageerimiseks tuleb asetada kooritud ja neljaks lõigatud (munakollaseta) muna koos hõbedaga kinnisesse anumasse, et kontsentreerida munast erituva vesiniksulfiid gaasi hulka. Katse sooritamiseks kasutasin isiklikku hõbelusikat prooviga 875 ehk hõbedasulamit, kus on 87,5% hõbedat ja 12,5% vaske. Katse periood kestis 1 h 30 min.

Muna keetmisel moodustavad munavalge proteiinid vesiniksulfiid gaasi. Viimane reageerib kuumutamisel omakorda muna kollases oleva rauaga, moodustades munakollase välisele kihile hallikas-rohelise raud(II)sulfiid (FeS) ühendi. Munavalgest erituva vesiniksulfiid gaasi hulk on piisav, et tekitada hõbedale lühikese ajajooksul hõbesulfiidi kiht.

Vasakul: ill 2 Hõbelusikas enne katse algust.
Paremal: ill 3 Hõbelusikas 15 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

Katse tulemusena on näha, et hõbelusika pinnale tekkis vasekarva kiht juba 15 minutiga. Selline värvus tuleneb hõbedasulami vase sisaldusest, kuna vask reageerib väävli gaasile hõbedast kiiremini.

Vasakul:  ill 4  Hõbelusikas 30 minuti möödudes.
Paremal ill 5 Hõbelusikas 45 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

                                         

30 minuti möödudes moodustub lusikale õhuke hõbesulfiidi kiht. Poleeritud hõbe peegeldab peagu kõiki nähtava valguse lainepikkusi, seega tekitab õhukese hõbesulfiidi kihi alt valgust peegeldav hõbe lusika pinnale sinakasmusta värvuse.

45-60 minuti möödudes on hõbesulfiidi sinakasmust toon katnud suurema osa hõbelusika pinnast.

ill 6 Hõbelusikas 60  minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 7 Hõbelusikas 75 minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 8 Hõbelusikas 90 minuti möödudes, võrdlusena puhta hõbelusika kõrval. Foto: E. Mikko

75-90 minuti möödudes on hõbesulfiidi kiht piisavalt paks, et valgus ei peegelda täielikult hõbesulfiidi all olevat hõbedat. Lusika pind on suures osas tumenenud mustaks, mis on ka hõbesulfiidi lõplik värvus.

Katse põhjal võib järeldada, et hõbeesemed reageerivad väga kiirelt õhus oleva vesiniksulfiidiga. Kui sama katset viia läbi hõbetatud esemega võib reaktsiooni kiirus olla aeglasem, kuna hõbedakihi all olevad metallisulamid (nt melhior või alpaka ehk uushõbe) ei puutu vesiniksulfiidi gaasiga kokku.

Hõbeesemete hoiustamine

Hõbesulfiidi teke on paratamatu, kuna väävlit sisaldavate gaaside hulka õhus on keeruline kontrollida. Samas on võimalik hõbeda tuhmumis protsessi aeglustada paremate hoiustamistingimuste abil. Selleks olen toonud alljärgnevalt soovitused, mida on võimalik rakendada hõbeda tuhmumise aeglustamiseks kodustes tingimustes.

  • Peale lauahõbeda kasutamist tuleb need pesta lahjendatud seebiveega ning kuivata täielikult puuvillase kangaga tupsutades. Aseta lauahõbe tagasi karpi või sahtlisse hoides seda puuvillase kangaga. Väldi paljaste kätega katsumist peale kuivatamist.
  • Hoiusta hõbeesemeid teineteisest eraldi (kriimude vältimiseks), soovitatavalt happevabas pappkarbis. Esemete eraldamiseks on soovitatav kasutada linast või puuvillast volditud kangast, asetades esemed voltide vahele.
  • Hoiustamisel väldi kokkupuutumist puidust, siidist ja naturaalvillast esemetega, mis eritavad väävlit sisaldavaid gaase.
  • Hõbedat tuleks säilitada pimedas ja kuivas keskkonnas. Õhuniiskuse vähendamiseks tuleks asetada hõbeesemetega sahtlisse või riiulile silikageeli pakk või kriidi tükk, mis imab liigse niiskuse endasse.

Hõbeda puhastamine koduste vahenditega

Tuhmunud hõbeda puhastamiseks koduste vahenditega on kaks eri meetodit: poleerimine ja keemiline redutseerimine.[1] Alljärgnevalt olen väljatoodud mõlema meetodi eripärad ning soovitused, millised vahendid sobivad erinevate hõbeesemete puhastamisel kasutada.

Keemiline reduktsioon

Keemiline reduktsioon kuuma sooda (Na2CO3) vesilahuse ja alumiinium (Au) fooliumiga on üks enamlevinumaid tuhmunud hõbeda puhastamismeetodeid. Alumiiniumi ja sooda  reaktsioonil eraldub monovesinik, mis redutseerib hõbesulfiidi kihti ning tulemuseks on puhas hõbe.

Selle meetodi puhul on oluline kasutada vesilahuses ainult pesusoodat mitte söögisoodat (NaHCO3) ja kindlasti ei tohi lahusesse lisada söögisoola (NaCl), kuna viimane kiirendab hõbesulfiidi teket. Meetodi teeb keeruliseks täpse sooda vesilahuse ja fooliumi vahekorra väljaselgitamine, sest on suur risk koos hõbedasulfiidiga eemaldada liigselt puhast hõbedat ning graveeritud süvendites olevat hõbesulfiidi või niellot.[2] Samuti võib lahus jääda liiga nõrgaks ning hõbedasulfiid eemaldub ebaühtlaselt või ainult vähesel määral.

See meetod ei ole soovitatav graveeritud hõbeesemete, kullatud hõbeda ja uushõbeda ehk alpaka puhastamiseks. Selle meetodiga on riskantne puhastada ka merevaigust ja vääris- või poolvääriskividega ehteid, mis võivad tuhmuda ning halvimal juhul mõraneda. Keemiline reduktsioon on sobilik meetod näiteks filigraantehnikas hõbeehete ja kaelakettide puhastamiseks.

ill 9 Keemilise reduktsiooniga puhastatud uushõbedast soolatoos. Reaktsiooni käigus on eemaldunud ornamenti esile tõstev hõbesulfiidikiht. Foto: erakogu.

Poleerimine

Tuhmunud hõbeda poleerimisel kasutatakse abrasiivseid pastasid, millega eemaldatakse hõbesulfiidi kiht mehaaniliselt. Poleerimispasta kantakse eseme pinnale puuvillase kanga või puuvillavatiga. Hambaharja või pintsliga hõõrumine ei ole soovitatav, kuna see kriimustab ja kahjustab hõbedat. Poleerimine ei ole sobilik kullatud hõbeesemete puhastamiseks.

Poleerimine on sobilik meetod graveeritud hõbetatud ja hõbesulamist esemete puhastamiseks, kuna hõbesulfiidi kihi eemaldamist on võimalik kontrollida ja seda saab teha väikeste alade kaupa. Poleerimiseks ei sobi aga algselt mainitud „puhastusvahendid“ nagu hambapasta ja ketšup. Need kriimustavad hõbedat rikuvad ära selle poleeritud pinna ning eemaldavad uushõbeesemetelt galvaaniliselt peale sadestatud hõbedakihi. Samuti ei ole sobilikud kõik tööstuslikud poleerimispastad, mis võivad sisaldada liialt abrasiivseid osakesi ja ohtliku keemiat. Parimaks poleerimispastaks on sadestunud kaltsiumkarbonaat (CaCO3) ja puhas  destilleeritud vesi või alkohol (denatureeritud piiritus). Viimane on sobilik tugevalt tuhmunud hõbesulamite puhastamisel. Sadestunud kaltsiumkarbonaat ei kriimusta poleerimisel hõbeda pinda ning eemaldab vaid vähesel määral hõbesulfiidi all olevat hõbedat, kuna see koosneb mikro (µ) osakestest suurusega 0.5-0.9 µm. Sadestunud kaltsiumkarbonaadi võib koduseks puhastamiseks asendada ka väga peene kriidi (CaCO3) pulbriga. Kriidi osakesed on aga erineva suurusega (50- 0.9 µm) ja võivad olla liiga abrasiivsed, selleks tuleb eelnevalt kriidi puru segada keeva veega ning filtreerida vähemalt kaks korda läbi puuvillase kanga, et eemaldada suuremad osakesed ja ebapuhtus. Saadud poleerimispasta konsistents peaks olema piimjas, poleerimisvahendi kasutamisel on soovitatav kanda nitritil kindaid.

Vasakul: ill 10 Ladestunud kaltsiumkarbonaadi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga osaliselt puhastatud hõbelusikas (hõbeda prooviga 84).
Paremal: ill 11 Poleerimispastaga puhastamisel säilib graveeritud süvendites olev hõbesulfiid.
Fotod: E. Mikko
ill 12 Vasakult kaks melhiorist supilusikat on puhastatud destilleeritud vee ja kriidi pastaga. Foto: E. Mikko
ill 13 Vasakpoolne hõbedasulamist (hõbeda prooviga 952) kõrvarõngas on puhastatud kriidi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga. Foto: E. Mikko

Lõpetuseks tasub meeles pidada, et hõbesulfiid tekib hõbeeseme pinnale kaitseks väliskeskkonna tegurite eest ning ei ohusta eseme säilimist nagu raua või vase korrosioon. Hõbesulfiidi kiht koosneb väikestest hõbeda osakestest, seega eemaldub hõbeda puhastamisel (ükskõik millise meetodiga) paratamatult ka õhuke kiht hõbedat. Võimalusel tasub vältida tuhmunud hõbeda liigset puhastamist. Puhta hõbeda hooldamiseks ja tuhmumise ennetamiseks piisab kui esemeid aegajalt loputada puhta seebiveega ja poleerida puuvillase kangaga.

Kasutatud kirjandus

Vikipeedia artikkel, Hõbe. [WWW] https://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%B5be (kasutatud 05.04.2021)

Wharton, G., S.L. Maish, W.S. Ginell, 1990. A Comparative Study of Silver Cleaning Abrasives. Jornal of the American Institute for Conservation, pp. 13-31.

Long, D., 1999. Caring for Silver and Copper Alloy Objects. Conserve O Gram 10/2, 5.

Selwyn, L., 1990. Historical Silver: Storage, Display, and Tarnish Removal. Jornal of the International Institute for Conservation- Canadian Group 15.

Selwyn, L., 2007. Silver- Care and Tarnish Removal. CCI Notes 9/7.

Selwyn, L., 2016. How to Make and Use a Percipitate Calcium Carbonate Silver Polish. Canadian Conservation Institute Notes 9/11.

Selwyn, L, 2021. Understanding How Silver Objects Tarnish. CCI Notes. [WWW] https://www.canada.ca/en/conservation-institute/services/training-learning/in-person-workshops/understanding-silver-tarnish.html#shr-pg0 (kasutatud 06.04.2021)


[1] Hõbeda puhastamiseks kasutatakse ka keemilisse lahusesse kastmismeetodit, kuid selleks kasutatakse tervist ohustavaid ja ohtlike kemikaale, mis ei sobi kodus kasutamiseks.
[2] Niello- tehnika metallesemete kaunistamiseks, mis meenutab emailimist. Niello meetodil täidetakse metalli pinnale graveeritud muster musta metallisulamiga. Niello koosneb hõbedast, pliist, vasest, väävlist ja booraksist.

Egle Mikko SA Virumaa Muuseumid teadur, koguhoidja-säilitaja

Ajalooblogi: Raivo Trass

Saabuva teatripäeva puhul meenutame Rakvere Teatri peanäitejuhi Raivo Trassi, kel oli 12. märtsil 75. sünnipäev, Rakvere aastaid.

RMF 1616:202 Foto H. Köss

Raivo Trass oli Rakvere Teatri peanäitejuht aastatel 1977 – 1984. Esitleme muuseumi fotokogust väikest valikut peanäitejuhi lavastuste jäädvustustest.

1977 RMF 1057:1 Jüri Tuulik “Luigetapjad”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Helle Janson. Esietendus 20.11.1977. Feliks Kark, Ants Toiger.

1978 RMF 1626:24 A. H. Tammsaare “Vanad ja noored”. Dramatiseerija ja lavastaja Raivo Trass,  kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Sven Grünberg. Esietendus 2.04.1978. Fausti Turban, Eldor Valter

1979 RMF 1057:16 Kompositsioon Juhan Liivi loomingust ”Kui seda metsa ees ei oleks”. Lavateksti autor ja lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Babitševa. Esietendus 15.02.1979. Arvi Mägi, Ave Laanoja

1980 RMF 1616:90 Kalju Saaber ”Virumaa leib”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Mari-Liis Küla. Esietendus 12.07.1980

1981 RMF 1516:6 Mait Metsanurk “Taavet Soovere elu”. Lavastaja Raivo Trass, muusikaline kujundus Väino Laes. Esietendus 31.01.1981. Foto Heino Köss

1982 RMF 1193:4 P-E.Rummo näidend J. Krossi “Rakvere romaani” põhjal “Rakvere romanss”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 28.11.1982. Falck – Madis Kalmet, Karl von Sievers – Eldor Valter, Krahv Fermor – Peeter Jakobi

1983 RMF 1516:31 Jaan Kross “Michelsoni immatrikuleerimine”. Lavateksti autor ja lavastaja R. Trass, kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 23.11.1983. Feliks Kark – Michelson. Foto Heino Köss

1984 RMF 1516:36 Ülo Tuulik, Raivo Trass “Oh meid mere terida”. Lavateksti autor ja lavastaja Raivo Trass, kunstnik Tõnu Virve, muusikaline kujundus Priit Pedajas, Reeda Toots. Esietendus 10.03.1984. Ees paremalt Reeda Toots, Toomas Kreen, taga keskel Kiiri Tamm. Foto Heino Köss

Lisaks teatri juhtimisele ja lavastamisele jõudis Raivo Trass lavale ka näitlejana.

RMF 1516:8 Villem Alavainu osa tõi 1981. a Eesti teatriühingu näitlejapreemia.
Raimond Kaugver “Nelikümmend küünalt”. Lavastaja Ago-Endrik Kerge, kunstnik Mari-Liis Küla, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 5. 05.1981. Foto Heino Köss

Raivo Trassi sünnipäeva-aegseid mõtteid saab lugeda ajakirjanike Inna Grünfeldti ja Margus Mikomägi vahendatuna:

Raivo Trass 75 ⟩ Sügeleva südamega. Virumaa Teataja, 13.03.2021.
www.virumaateataja.postimees.ee/7200457/sugeleva-sudamega

Raivo Trass 75. “Teatritegijates peab olema vägi sees. See tähendab meeletut jõudu ja tahtmist”. Maaleht, 12.03.2021
www.maaleht.delfi.ee/artikkel/92772583/raivo-trass-75-teatritegijates-peab-olema-vagi-sees-see-tahendab-meeletut-joudu-ja-tahtmist

Loetav ka Margus Mikomägi blogis Teatritasku:

Raivo Trass: Lapsena kogutud aardeid on hiljem elus vaja
www.teatritasku.ee/raivo-trass-lapsena-kogutud-aardeid-on-hiljem-elus-vaja/

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Juhan Kunder

Rahvusvahelise jutuvestmise päeva aegu on paslik meenutada üht Virumaal ja Rakveres tegutsenud suurmeest – Juhan Kunderit (1852 – 1888).

RMF 204:4

Juhan Kunder oli pärit Mulgimaalt ja Rakveresse tuli ta 1876.a. kooliõpetajaks. Noormees oli lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari ning Tartu aastail osalenud Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses ja avaldanud ka oma esimesed luuletused ning näidendid. Rakveres andis ta tunde nii elementaarkoolis kui kreiskoolis. Lisaks sellele hakkas ta agaralt osalema linna ühiskondlikus ja seltsielus. Noor kooliõpetaja oli Eesti Aleksandrikooli komitee ja Eesti Kirjameeste Seltsi  esindaja Virumaal ning kujunes siinkandis rahvusliku liikumise juhiks.

Avaldame siinkohal mõned katkendid Odette Kirsi käsikirjast „Juhan Kunder Rakveres“ (RM 7090 Ar1k_2119:78), mis tutvustavad Juhan Kunderi kirjanduslikku ja ajakirjanduslikku tegevust.

Eesti Kirjameeste Seltsi üheks oluliseks ülesandeks oli rahvaluule kogumine.

1878 avaldas seltsi eestseisus sellekohase üleskutse. Esialgu korraldas rahvalulekogumist Jakob Hurt, pärast tema lahkumist 1881 aga Mihkel Veske ja Juhan Kunder. Veske käis mitmel korral rahvalaule kogumas ka Virumaal, Kunder keskendus muinasjuttude üleskirjutamisele. 1885 ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi väljaandel Kunderi muinasjutukogu “Eesti muinasjutud”. Trükiti see Rakveres Georg Kuhsi trükikojas Pikk tn 31.

RM 2239 Ar 418:3 Rakveres trükitud Eesti muinasjuttude tiitelleht

Raamat sisaldab 54 muinasjuttu ja muistendit. Paljud neist on hiljem ilmunud eri väljaannetena ja saanud laialt tuntuks. Need on “Suur Peeter ja väike Peeter”Ahjualune”, “Vaenelaps ja talutütar”, “Imelik peegel”, mitmed Vanapagana ja Kaval-Antsu lood jm.

Juhan Kunder esines Eesti Kirjameeste Seltsis päris mitme ettekandega rahvaluule teemadel. Nii käsitles ta ühel 1882.a. koosolekul emaarmastuse kujutamist eesti rahvaluules. 1883. aastal oli tema teemaks eesti laste kirjavara. Ettekandes “Mõnda Eesti rahva luuletusest” (1886) oli juttu “sellest, kuidas meie rahva lauludes nalja heidetakse”. Samas ärgitas ta aga seltsi liikmeid edasisele ja senisest hoogsamale rahvaluule kogumisele. Lisaks rahvalauludele, muinasjuttudele ja muistenditele, kutsus Kunder üles koguma ka muinaskombestikku, nõidumissõnu, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Ja ühena esimestest pööras ta tähelepanu vajadusele uurida ja talletada rahvapille ning rahvamuusikat. Ise tundis see väsimatu töömees huvi etnograafia vastu, tehes tähelepanekuid rahvarõivaste ning töö- ja tarberiistade kohta.

Rakveres oli Kunderi ajal edukamaks vanavara kogujaks tema hea sõber, loomaarst Madis Treumann, EKmS usaldusmees siinmail 1882. aastast.


A j a k i r j a n i k

Kui Juhan Kunder 1876 Rakverre asus, puudus siin oma kohalik ajaleht.

1880. aasta lõpul hakkasid enam-vähem üheaegselt ilmuma eestikeelne „Valgus“ ja saksakeelne „Wesenberger Anzeiger“. Samal ajal taotles ka Juhan Kunder võimudelt luba oma ajalehe väljaandmiseks. Kirjas Jakob Hurdale 18. III 1880 avaldas ta arvamust, et tema ajaleht tuleks “ei mitte nii ülearu julge kui Sakala ega ka nii kartlik kui Eesti Postimees”. Luba ei antud ja leht jäi ilmumata.

Samal ajal tegi aga Kunder üsna palju kaastööd “ülearu julgele” Sakalale.

Oma kirjades C. R. Jakobsonile ja Sakalale annab Kunder teada loomisel olevast eesti põllumeeste seltsist, räägib Eestimaal ilmuva saksakeelse ajakirjanduse ebaõiglasest, kohati lausa halvustavast suhtumisest eestlastesse, teatab aga ka päevakohaseid uudiseid Rakvrerest.


Muude artiklite kõrval kuuluvad Kunderile mõned Sakalas ilmunud Nalja Mardi ja Kalja Pärdi pilkedialoogid. Selles rahva seas väga populaarseks kujunenud satiirinurgas ründas Kunder peamiselt Rakvere „Valgust“ ja tema toimetajat Mihhail Lindenbergi.
Hiljem, juba pärast C. R. Jakobsoni surma, hakkas Kunder aeg-ajalt kirjutama J. Järve üsnagi radikaalses ajalehes „Virulane“, mille toimetuses töötas 1883-1886 ka Virumaalt pärit Eduard Vilde. Samal ajal saatis Kunder oma artikleid Ado Grenzsteini „Olevikule“ ja Jakob Kõrvi „Valgusele“.

1884.a. kevadel hakkas Tartus Juhan Kunderi hea sõbra Mihkel Veske väljaandmisel ilmuma “teaduse ja juttude” ajakiri „Oma Maa“. Ajakirja esimeses aastakäigus ilmus Juhan Kunderi pikem käsitlus “Taimede elust.”

Esimeseks eesti kirjanduslikuks ja perekondlikuks ajakirjaks oli 1878-1887 (vaheajaga 1884) Tartus välja antud „Meelejahutaja“. 1885.a. alguses sai ajakirja toimetajaks Juhan Kunder. Nüüd kandis see määratlust “Eesti perekonna õpetlik ja lõbus ajakiri”. Uus toimetaja rõhutas juba esimeses numbris, et väljaanne ei tegele poliitikaga, tema eesmärgiks on “vaimuharimise töö.”
Ilmuma hakkasid uued rubriigid: “Perekonna elu”, “Kool ja laste kasvatamaine”, “Põllu- ja käsitöö”, “Kaubandus”.

Kunderi ajal tõusis ajakirjas suuresti kirjanduse, kirjanduskriitika ja -ajaloo osakaal. Juhan Kunderi enda sulest ilmus tema EkmS-s peetud kõne “Eesti laulikud”. Selles käsitles ta nii eesti rahvalaulu kui Fr. R. Kreutzwaldi, J. V. Jannseni ja L. Koidula loomingut.

„Meelejahutajas“ hakkasid üha enam oma töid avaldama eesti uued, seni vähem tuntud kirjamehed. Nende seas olid ka rakverelane Peeter Jakobson ning Väike-Maarja parnassi kuulunud Jakob Liiv ja Kaarel Krimm.
Aeg-ajalt ilmusid ajakirjas eesti näidendid. 1885.a. sai siit lugeda Juhan Kunderi kahtlemata parimat ja enam mängitud komöödiat “Kroonu onu.”

„Meelejahutaja“ oli üsna rikkalikult illustreeritud. Seal ilmus pilte Venemaa linnadest ja elu-olust, samas ka eesti kirjanike portreid. 1886.a. avaldas Kunder oma endise õpilase Paul Raua joonistusi.
Tartus ilmuva ajakirja toimetamine oli Rakvere kooliõpetajale kindlasti vägagi koormav. Seda enam, et pea kogu toimetamise töö tegi ta ära üksinda, palgal oligi vaid toimetaja. Rakveres tuli aga samal ajal juhatada elementaarkooli, anda tunde kreiskoolis, kirjutada näidendeid ja õpikuid, tegelda linnavolikogus.

K i r j a m e e s  j a  k i r j a n d u s l o o l a n e

Oma esimesed luuletused kirjutas Kunder kooliõpilasena. Esimesed luulekogud ilmusid Tartus 1873 ja 1876. Järgmine luulekogu “Algupäralised luuletused” avaldati alles postuumselt 1890. Just see viimane kogu sisaldab Rakvere-aastate loomingut, mis moodustab kahtlemata Kunderi luule paremiku. Kogus leidub nii isamaalüürikat kui loodus- ja armastusluulet.

Mõned näited Juhan Kunderi luulest:

Luuletuses “Eesti mäel” viib isa oma poja mäetippu ja lausub:

“Poeg, vaata, see on minu
ja sinu isamaa !
See ilus maa on meie,
On meie Eestimaa!”

Kodumaa looduse ilu, ühtlasi muinasloolisust pakub luuletus “Kuningas Kalev”:

“Kui kuld olid Viru vee lained,
kui kuld olid metsad ja mäed;
ning lainete sülest end tõstsid
veeneitsite mängijad käed”

Oma luuletuses “Murelane” /Sipelgas/ astub ta laisklemise vastu ja kutsub üles virgale töötegemisele. Eeskujuks toob murelase ehk sipelga:

Murelane muudest eessa,
Teistest targem teopoissi
Murelane, meistrimeesi,
Pikka teeda tegemassa;
Seal tema veab viljavakka,
Kannab koju kottisida.”

Kunderi proosalooming on tagasihoidlik. Originaalteoseid, millel ehk jäävam väärtus meie kirjandusloos, on vähe ja needki ilmunud anonüümsetena “Eesti rahva Kasulises Kalendris” 1887 ja 1888.


Rakveres kirjutas Kunder ka mõned raamatud lastele. Eesti lastekirjanduse tuntuim uurija Reet Krusten kirjutab: “J. Kunderi lastejuttudes on rohkesti inimlikku soojust ja heatahtlikkust, ka igapäevase elu lihtsust ja kodusust, mis varasemate rangelt karistavate, hoiatavate ja hirmutavate lastejuttude kõrval mõjub kosutavalt. J. Kunder oli esimene, kes väljus loomuliku karistuse rangest skeemist.”

1885.a. andis Kunder välja rahvaeepose “Kalevipoeg” proosaümberjutustuse, millel oli eepose populariseerimisel oluline tähtsus. Tollane kriitika oli töö suhtes ülimalt kiitev. Niisama on kiitev Reet Krusteni suhtumine: “Juba “Kalevipoja” proosajutustuse idee ja selle teostamine on üksi väärt, et kõnelda J. Kunderist eesti lastekirjanduse ajaloos. Kirjanik mõistis, kui vajalik niisugune raamat oli “Kalevipoja” tutvustamiseks noorele lugejale, kellel pole veel püsivust eepose enese läbilugemiseks.”


Kõige väärtuslikuma osa Kunderi ilukirjanduslikust loomingust moodustavad näidendid. Neid kirjutas ta juba seminari õpilasena Tartus, Rakveres lisandus tema parim näidend “Kroonu onu” (1885), mida peetakse üheks õnnestunumaks teoseks eesti 19. sajandi näitekirjanduses üldse. Kroonu onu” ei mängitud üksi seltsilavadel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Selle on oma repertuaari võtnud ka mitmed eesti kutselised teatrid. Rakvere Teatris tõi “Kroonu onu” 1987.a. detsembris lavale Peeter Volkonski.

Veel said tuntuks ning kanti näitetruppide poolt ette Kunderi mõnevõrra tõsisema sisuga tükid “Mõrsja ja märatsejad” ja “Kingu Laos”. Tema “Vallavanema valimist” mängis mõne aja eest suure mõnu ja hooga Rakke näiteseltskond.

Pikemat aega tegeles Juhan Kunder eesti kirjandusloo uurimisega. 1886.a. suveks oli tal esimene osa sellest uurimusest valmis. Raamatuna ilmus töö aga alles postuumselt, 1890. aastal, kandes pealkirja “Eesti kirjandus koolile ja kodule. Esimene raamat: Eesti vanemad laulikud”. Seda peetakse üheks esimeseks arvestatavaks eesti kirjandusloo ülevaateks ja oli sellisena professor Villem Alttoa sõnul “oma aja kohta silmapaistvalt heal tasemel.”

RMF 328 Juhan Kunderi mälestussammas Rakveres. Skulptor Roman Haavamägi, püstitatud 24.04.1938.

1992. aastast tegutseb Rakveres ärksamate haritlaste eestvõttel Juhan Kunderi Selts. Muuhulgas on nad välja andnud ka mitmeid trükiseid, kus Juhan Kunderi elu ja tegevust põhjalikult tutvustatakse.

Ärkamisaegse koolimehe künnivagudel. 155 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 15 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2007. 

Mõeldes Juhan Kunderile. 160 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 20 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2012. 

Juhan Kunder ja kunderlased. Rakvere, 2014.

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Sarimõrvar Juri Ustimenko

Selles postituses tooma teieni jõhkra sarimõrvari Juri Ustimenko kuriteod, sest täpselt 17 aastat tagasi 2004. aastal ning 15. märtsil mõistis Tallinna linnakohus Ustimenkole viie inimese tapmise, kahe inimese mõrvakatse ja mitme muu raske kuriteo eest eluaegse vangistuse.

Juri Ustimenko (sündinud 23. aprillil 1981) on Eesti kõigi aegade ohtlikem sarimõrvar. Ustimenko jõudis 2002. aasta kevadel tappa vähemalt viis inimest (sealhulgas ühe Läti politseiniku) ja tõsiselt haavata kaht. Juri Ustimenko tegutses koos Dmitri Medvedeviga, kes hukkus tulevahetuses Läti politseinikega. Juri Ustimenkole mõisteti eluaegne vanglakaristus ja temast sai Eesti noorim eluaegne vang.

USTIMENKO JA MEDVEDEVI KURITEGUDE JADA
2002. aasta kevadel tapsid Venemaalt üle Narva jõe Eestisse ujunud Ustimenko ja Medvedev ligi ühe kuu jooksul Tartus, Tallinnas, Sillamäel ja Lätis kokku viis inimest ja haavasid rängalt veel mitut.

18. märtsi öösel kell 4.25 panid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedev plahvatama pommid Tallinnas Roosikrantsi 8a relvapoe ees. Vitriinist võeti hilisem taparelv. 

29. märtsil kella 21 paiku tapeti Tallinnas Filtri teel lasuga pähe 45-aastane taksojuht. Saagiks 200 krooni (12.78 eurot) ja vana mobiiltelefon. 

31. märtsil kell 19.45 tapeti Tartus lasuga pähe keldripoe 51-aastane naismüüja. Poest saadi tuhatkond krooni (u 63-65 eurot). 

11. aprillil kell 14.50 haavati lasuga pähe Tartu kesklinna toidupoe 22-aastast müüjannat. Müüja suutis komberdada naaberpoodi, kust talle kiiresti kiirabi kutsuti. Saagiks saadi kassast 700 krooni (44.74 eurot) ja müüjanna mobiiltelefon. 

24. aprillil kella 16.30 paiku tapeti lasuga pähe Sillamäel raha vedanud 24-aastane puuviljalao töötaja. Roolis istunud 36-aastane raamatupidajanna jäi ellu, ehkki sai tabamuse pähe. Ära viidi väidetavalt 50 000 krooni (3195.58 eurot). 

3. mai hommikul kella 9.30 paiku tapeti Tallinnas Tartu mnt. 73 jahinduspoe 25-aastane müüja. Poest rööviti karp padruneid. 

5. mai ööl kella 2.30 paiku toimus tulevahetus Läti Valkas. Dmitri Medvedevi laskudest sai üliraskelt vigastada politseinik Aigars Kurpnieks, kes oli kanderaami kiirabiautosse tõstmise ajal veel elus, kuid suri hiljem. Kätte sai haavata politseinik Eriks Zanders ja reide turvamees Sandris Jacino. Turvamees Sandris Jacinol tulistas Medvedev puruks jalaluu. Jacino ja Zanders lasksid Dmitri Medvedevi maha. Juri Ustimenko pääses põgenema. 

7. mail ületas Ustimenko salaja Leedu-Poola piiri. Tähelepanelikud kohalikud elanikud teavitasid piirivalvet, et kahtlane tüüp istus Sejny alevikus bussi. 

8. mai hommikul said Poola piirivalvurid Ustimenko kätte Suwalki bussijaamas. Põgenik nimetas end Ilja Habaroviks. Tema tegelik isik sai selgeks tänu Interpoli kaudu levitatud fotole. 

Poola andis Juri Ustimenko Eestile välja. Eesti kohus mõistis talle eluaegse vanglakaristuse. Vanglast ennetähtaegset vabanemist saab Ustimenko taotleda alates 2032. aastast, kui mees on ära istunud 30 aastat. 2010. aastal esitas ta presidendile armuandmispalve, mis jäi rahuldamata. 

Kokkuvõte süüdistustest: Ustimenko (sündinud 23.04.1981) tappis 2001. aasta veebruarist maini Eestis viis inimest ja Lätis ühe. Politsei on tõestanud, et Ustimenko ja tema kaasosalise, Dmitri Medvedevi kuritegude seerias kaotas elu kokku seitse inimest, vigastada sai kuus. Karistus: Eluaegne vanglakaristus.

Juri Ustimenko omal ajal kohtupingis. Foto: TEET MALSROOS

Toome siin ära ka 2011. aasta artikli:

Sarimõrvar Ustimenko: Eestis oligi nii vaikne, pidin veidi mürglit tegema! 

Toimetas Karoliina Vasli 
5. oktoober 2011, 20:41 
Õhtuleht

"Olen õnneseen, mul veab raskelt," teatas Eesti kõige aegade ohtlikem sarimõrvar Juri Ustimenko politseiametnikule oma kuritegudest rääkides. Ta märkis, et tema eesmärk oli ellu jääda. 

ETV "Pealtnägija" tõi tänases saates vaatajateni seni avalikustamata videod, kus kuritöökaaslase Dmitri Medvedjeviga koos kuus inimest tapnud ja seitset haavanud Ustimenko räägib oma tegudest ega kahetse grammigi. 

Ustimenko: Killing is my business 

Mehelt küsiti tapmistega kaasnenud kuulsuse kohta. "Olen jätis. Killing is my business," ütles ta ja puhkes naerma. Seejärel jätkas ta vaoshoitult, et kuulsust võib käsitleda kui sõna, ei enamat. Ta väitis, et ei ajanudki kuulsust taga. Saates öeldi, et ta valetas. Tema ja Medvedjev lõikasid välja kõik artiklid, mis rääkisid nende tapatöödest ning tundsid selle üle uhkust. 

Ustimenkoga pikalt vestelnud toonane politseiametnik Aleksandr Žegulov ütles nüüd, et Ustimenko ei kahetsenud oma tegusid. Ta lisas, et Ustimenkol oli noorpõlvest saati rahulolematus ja tunnustuse puudus. "Ta oli alati varjus, pidi taluma solvanguid," märkis Žegulov. "Siin aga siuke efekt, ta hakkas loomulikult oma kuritegude üle uhkust tundma." Ta meenutas, et Ustimenko ise ütles, et Eesti on väike ja vaikne riik, kus kõik tiksuvad - tema leidis, et oleks vaja väikest mürglit teha. 

Ülekuulamistel kuulutas Ustimenko, et plaanis oli ka üks reisirong rööbastelt välja ajada. Talt uuriti, et mis siis edasi oleks saanud, kui rong maas. "Kust mina tean, mis edasi saab," ütles Ustimenko ja irivitas: "Põnevus, et teada: seda tegime meie." Ta tõi välja, et oleks vinge, kui tulelõõm õhkab näkku. 

Hiljem hakkas Ustimenko süüd ajama rohkem juba surnud Medvedevi kaela. Ta väitis, et too mõtles ja tema viis vaid täide. Ühtlasi rääkis ta, et nad olid teineteise jaoks ohtlikud, ta oleks ükskord Medvedevi peaaegu maha lasknud. 

Anvelt: las ta mädaneb seal 

Ustimenko tabati 2002. aasta mais Poolas. "Depressiooni polnudki," meenutas Ustimenko seda, kui ta vahele jäi. Ta ise leidis, et eluaegne vanglakaristus ei olnud õiglane. Ta arvas, et oleks end ise seitsmeks aastaks vangi mõistnud. "Vangla ei paranda, see tapab inimesi." 

Endine kõrge politseiametnik, praegune riigikogulane Andres Anvelt ütleb, et tema surmanuhtlus ei poolda ja korralik eluaegne on nuhtlusena suuremgi kui ühekordne lask kuklasse. "Las ta mädaneb seal." 

Eesti Politseimuuseumi peamajas oleval näitusel leidub ka teisi Eestit raputanud mõrvalugusid.

Muuseumi külastamise kohta leiad informatsioon kodulehelt
http://www.politseimuusem.ee

Allikad: Eesti Politseimuuseum, Vikipeedia, AS Õhtuleht Kirjastus