Ajalooblogi: Hõbeesemete puhastamine koduste vahenditega

Peale pikka talve on aeg ette võtta suur kevadpuhastus. Sellest iga kevadisest traditsioonist ei jää puutumata ka sahtlipõhjast leitav perekonna hõbe, mis on aastate jooksul tumenenud ja tuhmunud. See toob päevakorda ka igivana küsimuse, millega hõbedat puhastada ning kas selleks saab kasutada ka kodus leiduvaid vahendeid? Kiire interneti otsing annab palju ebatavalisi nippe hõbeda puhastamiseks näiteks kokakoola, ketšupi, hambapasta, äädika või söögisooda ja fooliumiga. Kuid kas need kiire Google otsinguga leitud „puhastusvahendid“ on tuhmunud hõbeda värskendamiseks sobivad? Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esmalt mõista, kuidas hõbe tuhmub ja millega ning kui tihti tasub hõbedat üldse puhastada.

Kuidas hõbe tuhmub?

Hõbe on puhtas õhus ja vees stabiilne, kuid tuhmub kiiresti kokkupuutel vesiniksulfiidi (H2S) gaase eritavate toiduainete (nt kanamuna, sibul, tomat) ja kangastega (vill, siid). Hõbeda tuhmumist toovad esile ka kätel olevad soolad, õlid ja higi. Reaktsiooni tulemusena moodustub hõbeda pinnale tume hõbesulfiidi (Ag2S) kiht. Tuhmunud hõbeda värvus sõltub eseme hõbeda sisaldusest, hõbesulfiidi kihi paksusest ja valguse peegeldusest. Hõbeeseme reaktsiooni kiirust vesiniksulfiidi gaasile ja hõbesulfiidi tekke protsessi saab jälgida väikese katsega.

                     ill 1 Käsitsemisel tekkinud hõbesulfiid söövitab hõbeeseme pinnale ka näpujälgi. Foto: E. Mikko

Katse – Hõbelusikas ja kanamuna

Katse sooritamiseks on tarvis ühte puhast hõbeeset ja värskelt keedetud kanamuna. Hõbedaga reageerimiseks tuleb asetada kooritud ja neljaks lõigatud (munakollaseta) muna koos hõbedaga kinnisesse anumasse, et kontsentreerida munast erituva vesiniksulfiid gaasi hulka. Katse sooritamiseks kasutasin isiklikku hõbelusikat prooviga 875 ehk hõbedasulamit, kus on 87,5% hõbedat ja 12,5% vaske. Katse periood kestis 1 h 30 min.

Muna keetmisel moodustavad munavalge proteiinid vesiniksulfiid gaasi. Viimane reageerib kuumutamisel omakorda muna kollases oleva rauaga, moodustades munakollase välisele kihile hallikas-rohelise raud(II)sulfiid (FeS) ühendi. Munavalgest erituva vesiniksulfiid gaasi hulk on piisav, et tekitada hõbedale lühikese ajajooksul hõbesulfiidi kiht.

Vasakul: ill 2 Hõbelusikas enne katse algust.
Paremal: ill 3 Hõbelusikas 15 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

Katse tulemusena on näha, et hõbelusika pinnale tekkis vasekarva kiht juba 15 minutiga. Selline värvus tuleneb hõbedasulami vase sisaldusest, kuna vask reageerib väävli gaasile hõbedast kiiremini.

Vasakul:  ill 4  Hõbelusikas 30 minuti möödudes.
Paremal ill 5 Hõbelusikas 45 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

                                         

30 minuti möödudes moodustub lusikale õhuke hõbesulfiidi kiht. Poleeritud hõbe peegeldab peagu kõiki nähtava valguse lainepikkusi, seega tekitab õhukese hõbesulfiidi kihi alt valgust peegeldav hõbe lusika pinnale sinakasmusta värvuse.

45-60 minuti möödudes on hõbesulfiidi sinakasmust toon katnud suurema osa hõbelusika pinnast.

ill 6 Hõbelusikas 60  minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 7 Hõbelusikas 75 minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 8 Hõbelusikas 90 minuti möödudes, võrdlusena puhta hõbelusika kõrval. Foto: E. Mikko

75-90 minuti möödudes on hõbesulfiidi kiht piisavalt paks, et valgus ei peegelda täielikult hõbesulfiidi all olevat hõbedat. Lusika pind on suures osas tumenenud mustaks, mis on ka hõbesulfiidi lõplik värvus.

Katse põhjal võib järeldada, et hõbeesemed reageerivad väga kiirelt õhus oleva vesiniksulfiidiga. Kui sama katset viia läbi hõbetatud esemega võib reaktsiooni kiirus olla aeglasem, kuna hõbedakihi all olevad metallisulamid (nt melhior või alpaka ehk uushõbe) ei puutu vesiniksulfiidi gaasiga kokku.

Hõbeesemete hoiustamine

Hõbesulfiidi teke on paratamatu, kuna väävlit sisaldavate gaaside hulka õhus on keeruline kontrollida. Samas on võimalik hõbeda tuhmumis protsessi aeglustada paremate hoiustamistingimuste abil. Selleks olen toonud alljärgnevalt soovitused, mida on võimalik rakendada hõbeda tuhmumise aeglustamiseks kodustes tingimustes.

  • Peale lauahõbeda kasutamist tuleb need pesta lahjendatud seebiveega ning kuivata täielikult puuvillase kangaga tupsutades. Aseta lauahõbe tagasi karpi või sahtlisse hoides seda puuvillase kangaga. Väldi paljaste kätega katsumist peale kuivatamist.
  • Hoiusta hõbeesemeid teineteisest eraldi (kriimude vältimiseks), soovitatavalt happevabas pappkarbis. Esemete eraldamiseks on soovitatav kasutada linast või puuvillast volditud kangast, asetades esemed voltide vahele.
  • Hoiustamisel väldi kokkupuutumist puidust, siidist ja naturaalvillast esemetega, mis eritavad väävlit sisaldavaid gaase.
  • Hõbedat tuleks säilitada pimedas ja kuivas keskkonnas. Õhuniiskuse vähendamiseks tuleks asetada hõbeesemetega sahtlisse või riiulile silikageeli pakk või kriidi tükk, mis imab liigse niiskuse endasse.

Hõbeda puhastamine koduste vahenditega

Tuhmunud hõbeda puhastamiseks koduste vahenditega on kaks eri meetodit: poleerimine ja keemiline redutseerimine.[1] Alljärgnevalt olen väljatoodud mõlema meetodi eripärad ning soovitused, millised vahendid sobivad erinevate hõbeesemete puhastamisel kasutada.

Keemiline reduktsioon

Keemiline reduktsioon kuuma sooda (Na2CO3) vesilahuse ja alumiinium (Au) fooliumiga on üks enamlevinumaid tuhmunud hõbeda puhastamismeetodeid. Alumiiniumi ja sooda  reaktsioonil eraldub monovesinik, mis redutseerib hõbesulfiidi kihti ning tulemuseks on puhas hõbe.

Selle meetodi puhul on oluline kasutada vesilahuses ainult pesusoodat mitte söögisoodat (NaHCO3) ja kindlasti ei tohi lahusesse lisada söögisoola (NaCl), kuna viimane kiirendab hõbesulfiidi teket. Meetodi teeb keeruliseks täpse sooda vesilahuse ja fooliumi vahekorra väljaselgitamine, sest on suur risk koos hõbedasulfiidiga eemaldada liigselt puhast hõbedat ning graveeritud süvendites olevat hõbesulfiidi või niellot.[2] Samuti võib lahus jääda liiga nõrgaks ning hõbedasulfiid eemaldub ebaühtlaselt või ainult vähesel määral.

See meetod ei ole soovitatav graveeritud hõbeesemete, kullatud hõbeda ja uushõbeda ehk alpaka puhastamiseks. Selle meetodiga on riskantne puhastada ka merevaigust ja vääris- või poolvääriskividega ehteid, mis võivad tuhmuda ning halvimal juhul mõraneda. Keemiline reduktsioon on sobilik meetod näiteks filigraantehnikas hõbeehete ja kaelakettide puhastamiseks.

ill 9 Keemilise reduktsiooniga puhastatud uushõbedast soolatoos. Reaktsiooni käigus on eemaldunud ornamenti esile tõstev hõbesulfiidikiht. Foto: erakogu.

Poleerimine

Tuhmunud hõbeda poleerimisel kasutatakse abrasiivseid pastasid, millega eemaldatakse hõbesulfiidi kiht mehaaniliselt. Poleerimispasta kantakse eseme pinnale puuvillase kanga või puuvillavatiga. Hambaharja või pintsliga hõõrumine ei ole soovitatav, kuna see kriimustab ja kahjustab hõbedat. Poleerimine ei ole sobilik kullatud hõbeesemete puhastamiseks.

Poleerimine on sobilik meetod graveeritud hõbetatud ja hõbesulamist esemete puhastamiseks, kuna hõbesulfiidi kihi eemaldamist on võimalik kontrollida ja seda saab teha väikeste alade kaupa. Poleerimiseks ei sobi aga algselt mainitud „puhastusvahendid“ nagu hambapasta ja ketšup. Need kriimustavad hõbedat rikuvad ära selle poleeritud pinna ning eemaldavad uushõbeesemetelt galvaaniliselt peale sadestatud hõbedakihi. Samuti ei ole sobilikud kõik tööstuslikud poleerimispastad, mis võivad sisaldada liialt abrasiivseid osakesi ja ohtliku keemiat. Parimaks poleerimispastaks on sadestunud kaltsiumkarbonaat (CaCO3) ja puhas  destilleeritud vesi või alkohol (denatureeritud piiritus). Viimane on sobilik tugevalt tuhmunud hõbesulamite puhastamisel. Sadestunud kaltsiumkarbonaat ei kriimusta poleerimisel hõbeda pinda ning eemaldab vaid vähesel määral hõbesulfiidi all olevat hõbedat, kuna see koosneb mikro (µ) osakestest suurusega 0.5-0.9 µm. Sadestunud kaltsiumkarbonaadi võib koduseks puhastamiseks asendada ka väga peene kriidi (CaCO3) pulbriga. Kriidi osakesed on aga erineva suurusega (50- 0.9 µm) ja võivad olla liiga abrasiivsed, selleks tuleb eelnevalt kriidi puru segada keeva veega ning filtreerida vähemalt kaks korda läbi puuvillase kanga, et eemaldada suuremad osakesed ja ebapuhtus. Saadud poleerimispasta konsistents peaks olema piimjas, poleerimisvahendi kasutamisel on soovitatav kanda nitritil kindaid.

Vasakul: ill 10 Ladestunud kaltsiumkarbonaadi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga osaliselt puhastatud hõbelusikas (hõbeda prooviga 84).
Paremal: ill 11 Poleerimispastaga puhastamisel säilib graveeritud süvendites olev hõbesulfiid.
Fotod: E. Mikko
ill 12 Vasakult kaks melhiorist supilusikat on puhastatud destilleeritud vee ja kriidi pastaga. Foto: E. Mikko
ill 13 Vasakpoolne hõbedasulamist (hõbeda prooviga 952) kõrvarõngas on puhastatud kriidi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga. Foto: E. Mikko

Lõpetuseks tasub meeles pidada, et hõbesulfiid tekib hõbeeseme pinnale kaitseks väliskeskkonna tegurite eest ning ei ohusta eseme säilimist nagu raua või vase korrosioon. Hõbesulfiidi kiht koosneb väikestest hõbeda osakestest, seega eemaldub hõbeda puhastamisel (ükskõik millise meetodiga) paratamatult ka õhuke kiht hõbedat. Võimalusel tasub vältida tuhmunud hõbeda liigset puhastamist. Puhta hõbeda hooldamiseks ja tuhmumise ennetamiseks piisab kui esemeid aegajalt loputada puhta seebiveega ja poleerida puuvillase kangaga.

Kasutatud kirjandus

Vikipeedia artikkel, Hõbe. [WWW] https://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%B5be (kasutatud 05.04.2021)

Wharton, G., S.L. Maish, W.S. Ginell, 1990. A Comparative Study of Silver Cleaning Abrasives. Jornal of the American Institute for Conservation, pp. 13-31.

Long, D., 1999. Caring for Silver and Copper Alloy Objects. Conserve O Gram 10/2, 5.

Selwyn, L., 1990. Historical Silver: Storage, Display, and Tarnish Removal. Jornal of the International Institute for Conservation- Canadian Group 15.

Selwyn, L., 2007. Silver- Care and Tarnish Removal. CCI Notes 9/7.

Selwyn, L., 2016. How to Make and Use a Percipitate Calcium Carbonate Silver Polish. Canadian Conservation Institute Notes 9/11.

Selwyn, L, 2021. Understanding How Silver Objects Tarnish. CCI Notes. [WWW] https://www.canada.ca/en/conservation-institute/services/training-learning/in-person-workshops/understanding-silver-tarnish.html#shr-pg0 (kasutatud 06.04.2021)


[1] Hõbeda puhastamiseks kasutatakse ka keemilisse lahusesse kastmismeetodit, kuid selleks kasutatakse tervist ohustavaid ja ohtlike kemikaale, mis ei sobi kodus kasutamiseks.
[2] Niello- tehnika metallesemete kaunistamiseks, mis meenutab emailimist. Niello meetodil täidetakse metalli pinnale graveeritud muster musta metallisulamiga. Niello koosneb hõbedast, pliist, vasest, väävlist ja booraksist.

Egle Mikko SA Virumaa Muuseumid teadur, koguhoidja-säilitaja

Ajalooblogi: Raivo Trass

Saabuva teatripäeva puhul meenutame Rakvere Teatri peanäitejuhi Raivo Trassi, kel oli 12. märtsil 75. sünnipäev, Rakvere aastaid.

RMF 1616:202 Foto H. Köss

Raivo Trass oli Rakvere Teatri peanäitejuht aastatel 1977 – 1984. Esitleme muuseumi fotokogust väikest valikut peanäitejuhi lavastuste jäädvustustest.

1977 RMF 1057:1 Jüri Tuulik “Luigetapjad”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Helle Janson. Esietendus 20.11.1977. Feliks Kark, Ants Toiger.

1978 RMF 1626:24 A. H. Tammsaare “Vanad ja noored”. Dramatiseerija ja lavastaja Raivo Trass,  kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Sven Grünberg. Esietendus 2.04.1978. Fausti Turban, Eldor Valter

1979 RMF 1057:16 Kompositsioon Juhan Liivi loomingust ”Kui seda metsa ees ei oleks”. Lavateksti autor ja lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Babitševa. Esietendus 15.02.1979. Arvi Mägi, Ave Laanoja

1980 RMF 1616:90 Kalju Saaber ”Virumaa leib”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Mari-Liis Küla. Esietendus 12.07.1980

1981 RMF 1516:6 Mait Metsanurk “Taavet Soovere elu”. Lavastaja Raivo Trass, muusikaline kujundus Väino Laes. Esietendus 31.01.1981. Foto Heino Köss

1982 RMF 1193:4 P-E.Rummo näidend J. Krossi “Rakvere romaani” põhjal “Rakvere romanss”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 28.11.1982. Falck – Madis Kalmet, Karl von Sievers – Eldor Valter, Krahv Fermor – Peeter Jakobi

1983 RMF 1516:31 Jaan Kross “Michelsoni immatrikuleerimine”. Lavateksti autor ja lavastaja R. Trass, kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 23.11.1983. Feliks Kark – Michelson. Foto Heino Köss

1984 RMF 1516:36 Ülo Tuulik, Raivo Trass “Oh meid mere terida”. Lavateksti autor ja lavastaja Raivo Trass, kunstnik Tõnu Virve, muusikaline kujundus Priit Pedajas, Reeda Toots. Esietendus 10.03.1984. Ees paremalt Reeda Toots, Toomas Kreen, taga keskel Kiiri Tamm. Foto Heino Köss

Lisaks teatri juhtimisele ja lavastamisele jõudis Raivo Trass lavale ka näitlejana.

RMF 1516:8 Villem Alavainu osa tõi 1981. a Eesti teatriühingu näitlejapreemia.
Raimond Kaugver “Nelikümmend küünalt”. Lavastaja Ago-Endrik Kerge, kunstnik Mari-Liis Küla, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 5. 05.1981. Foto Heino Köss

Raivo Trassi sünnipäeva-aegseid mõtteid saab lugeda ajakirjanike Inna Grünfeldti ja Margus Mikomägi vahendatuna:

Raivo Trass 75 ⟩ Sügeleva südamega. Virumaa Teataja, 13.03.2021.
www.virumaateataja.postimees.ee/7200457/sugeleva-sudamega

Raivo Trass 75. “Teatritegijates peab olema vägi sees. See tähendab meeletut jõudu ja tahtmist”. Maaleht, 12.03.2021
www.maaleht.delfi.ee/artikkel/92772583/raivo-trass-75-teatritegijates-peab-olema-vagi-sees-see-tahendab-meeletut-joudu-ja-tahtmist

Loetav ka Margus Mikomägi blogis Teatritasku:

Raivo Trass: Lapsena kogutud aardeid on hiljem elus vaja
www.teatritasku.ee/raivo-trass-lapsena-kogutud-aardeid-on-hiljem-elus-vaja/

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Juhan Kunder

Rahvusvahelise jutuvestmise päeva aegu on paslik meenutada üht Virumaal ja Rakveres tegutsenud suurmeest – Juhan Kunderit (1852 – 1888).

RMF 204:4

Juhan Kunder oli pärit Mulgimaalt ja Rakveresse tuli ta 1876.a. kooliõpetajaks. Noormees oli lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari ning Tartu aastail osalenud Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses ja avaldanud ka oma esimesed luuletused ning näidendid. Rakveres andis ta tunde nii elementaarkoolis kui kreiskoolis. Lisaks sellele hakkas ta agaralt osalema linna ühiskondlikus ja seltsielus. Noor kooliõpetaja oli Eesti Aleksandrikooli komitee ja Eesti Kirjameeste Seltsi  esindaja Virumaal ning kujunes siinkandis rahvusliku liikumise juhiks.

Avaldame siinkohal mõned katkendid Odette Kirsi käsikirjast „Juhan Kunder Rakveres“ (RM 7090 Ar1k_2119:78), mis tutvustavad Juhan Kunderi kirjanduslikku ja ajakirjanduslikku tegevust.

Eesti Kirjameeste Seltsi üheks oluliseks ülesandeks oli rahvaluule kogumine.

1878 avaldas seltsi eestseisus sellekohase üleskutse. Esialgu korraldas rahvalulekogumist Jakob Hurt, pärast tema lahkumist 1881 aga Mihkel Veske ja Juhan Kunder. Veske käis mitmel korral rahvalaule kogumas ka Virumaal, Kunder keskendus muinasjuttude üleskirjutamisele. 1885 ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi väljaandel Kunderi muinasjutukogu “Eesti muinasjutud”. Trükiti see Rakveres Georg Kuhsi trükikojas Pikk tn 31.

RM 2239 Ar 418:3 Rakveres trükitud Eesti muinasjuttude tiitelleht

Raamat sisaldab 54 muinasjuttu ja muistendit. Paljud neist on hiljem ilmunud eri väljaannetena ja saanud laialt tuntuks. Need on “Suur Peeter ja väike Peeter”Ahjualune”, “Vaenelaps ja talutütar”, “Imelik peegel”, mitmed Vanapagana ja Kaval-Antsu lood jm.

Juhan Kunder esines Eesti Kirjameeste Seltsis päris mitme ettekandega rahvaluule teemadel. Nii käsitles ta ühel 1882.a. koosolekul emaarmastuse kujutamist eesti rahvaluules. 1883. aastal oli tema teemaks eesti laste kirjavara. Ettekandes “Mõnda Eesti rahva luuletusest” (1886) oli juttu “sellest, kuidas meie rahva lauludes nalja heidetakse”. Samas ärgitas ta aga seltsi liikmeid edasisele ja senisest hoogsamale rahvaluule kogumisele. Lisaks rahvalauludele, muinasjuttudele ja muistenditele, kutsus Kunder üles koguma ka muinaskombestikku, nõidumissõnu, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Ja ühena esimestest pööras ta tähelepanu vajadusele uurida ja talletada rahvapille ning rahvamuusikat. Ise tundis see väsimatu töömees huvi etnograafia vastu, tehes tähelepanekuid rahvarõivaste ning töö- ja tarberiistade kohta.

Rakveres oli Kunderi ajal edukamaks vanavara kogujaks tema hea sõber, loomaarst Madis Treumann, EKmS usaldusmees siinmail 1882. aastast.


A j a k i r j a n i k

Kui Juhan Kunder 1876 Rakverre asus, puudus siin oma kohalik ajaleht.

1880. aasta lõpul hakkasid enam-vähem üheaegselt ilmuma eestikeelne „Valgus“ ja saksakeelne „Wesenberger Anzeiger“. Samal ajal taotles ka Juhan Kunder võimudelt luba oma ajalehe väljaandmiseks. Kirjas Jakob Hurdale 18. III 1880 avaldas ta arvamust, et tema ajaleht tuleks “ei mitte nii ülearu julge kui Sakala ega ka nii kartlik kui Eesti Postimees”. Luba ei antud ja leht jäi ilmumata.

Samal ajal tegi aga Kunder üsna palju kaastööd “ülearu julgele” Sakalale.

Oma kirjades C. R. Jakobsonile ja Sakalale annab Kunder teada loomisel olevast eesti põllumeeste seltsist, räägib Eestimaal ilmuva saksakeelse ajakirjanduse ebaõiglasest, kohati lausa halvustavast suhtumisest eestlastesse, teatab aga ka päevakohaseid uudiseid Rakvrerest.


Muude artiklite kõrval kuuluvad Kunderile mõned Sakalas ilmunud Nalja Mardi ja Kalja Pärdi pilkedialoogid. Selles rahva seas väga populaarseks kujunenud satiirinurgas ründas Kunder peamiselt Rakvere „Valgust“ ja tema toimetajat Mihhail Lindenbergi.
Hiljem, juba pärast C. R. Jakobsoni surma, hakkas Kunder aeg-ajalt kirjutama J. Järve üsnagi radikaalses ajalehes „Virulane“, mille toimetuses töötas 1883-1886 ka Virumaalt pärit Eduard Vilde. Samal ajal saatis Kunder oma artikleid Ado Grenzsteini „Olevikule“ ja Jakob Kõrvi „Valgusele“.

1884.a. kevadel hakkas Tartus Juhan Kunderi hea sõbra Mihkel Veske väljaandmisel ilmuma “teaduse ja juttude” ajakiri „Oma Maa“. Ajakirja esimeses aastakäigus ilmus Juhan Kunderi pikem käsitlus “Taimede elust.”

Esimeseks eesti kirjanduslikuks ja perekondlikuks ajakirjaks oli 1878-1887 (vaheajaga 1884) Tartus välja antud „Meelejahutaja“. 1885.a. alguses sai ajakirja toimetajaks Juhan Kunder. Nüüd kandis see määratlust “Eesti perekonna õpetlik ja lõbus ajakiri”. Uus toimetaja rõhutas juba esimeses numbris, et väljaanne ei tegele poliitikaga, tema eesmärgiks on “vaimuharimise töö.”
Ilmuma hakkasid uued rubriigid: “Perekonna elu”, “Kool ja laste kasvatamaine”, “Põllu- ja käsitöö”, “Kaubandus”.

Kunderi ajal tõusis ajakirjas suuresti kirjanduse, kirjanduskriitika ja -ajaloo osakaal. Juhan Kunderi enda sulest ilmus tema EkmS-s peetud kõne “Eesti laulikud”. Selles käsitles ta nii eesti rahvalaulu kui Fr. R. Kreutzwaldi, J. V. Jannseni ja L. Koidula loomingut.

„Meelejahutajas“ hakkasid üha enam oma töid avaldama eesti uued, seni vähem tuntud kirjamehed. Nende seas olid ka rakverelane Peeter Jakobson ning Väike-Maarja parnassi kuulunud Jakob Liiv ja Kaarel Krimm.
Aeg-ajalt ilmusid ajakirjas eesti näidendid. 1885.a. sai siit lugeda Juhan Kunderi kahtlemata parimat ja enam mängitud komöödiat “Kroonu onu.”

„Meelejahutaja“ oli üsna rikkalikult illustreeritud. Seal ilmus pilte Venemaa linnadest ja elu-olust, samas ka eesti kirjanike portreid. 1886.a. avaldas Kunder oma endise õpilase Paul Raua joonistusi.
Tartus ilmuva ajakirja toimetamine oli Rakvere kooliõpetajale kindlasti vägagi koormav. Seda enam, et pea kogu toimetamise töö tegi ta ära üksinda, palgal oligi vaid toimetaja. Rakveres tuli aga samal ajal juhatada elementaarkooli, anda tunde kreiskoolis, kirjutada näidendeid ja õpikuid, tegelda linnavolikogus.

K i r j a m e e s  j a  k i r j a n d u s l o o l a n e

Oma esimesed luuletused kirjutas Kunder kooliõpilasena. Esimesed luulekogud ilmusid Tartus 1873 ja 1876. Järgmine luulekogu “Algupäralised luuletused” avaldati alles postuumselt 1890. Just see viimane kogu sisaldab Rakvere-aastate loomingut, mis moodustab kahtlemata Kunderi luule paremiku. Kogus leidub nii isamaalüürikat kui loodus- ja armastusluulet.

Mõned näited Juhan Kunderi luulest:

Luuletuses “Eesti mäel” viib isa oma poja mäetippu ja lausub:

“Poeg, vaata, see on minu
ja sinu isamaa !
See ilus maa on meie,
On meie Eestimaa!”

Kodumaa looduse ilu, ühtlasi muinasloolisust pakub luuletus “Kuningas Kalev”:

“Kui kuld olid Viru vee lained,
kui kuld olid metsad ja mäed;
ning lainete sülest end tõstsid
veeneitsite mängijad käed”

Oma luuletuses “Murelane” /Sipelgas/ astub ta laisklemise vastu ja kutsub üles virgale töötegemisele. Eeskujuks toob murelase ehk sipelga:

Murelane muudest eessa,
Teistest targem teopoissi
Murelane, meistrimeesi,
Pikka teeda tegemassa;
Seal tema veab viljavakka,
Kannab koju kottisida.”

Kunderi proosalooming on tagasihoidlik. Originaalteoseid, millel ehk jäävam väärtus meie kirjandusloos, on vähe ja needki ilmunud anonüümsetena “Eesti rahva Kasulises Kalendris” 1887 ja 1888.


Rakveres kirjutas Kunder ka mõned raamatud lastele. Eesti lastekirjanduse tuntuim uurija Reet Krusten kirjutab: “J. Kunderi lastejuttudes on rohkesti inimlikku soojust ja heatahtlikkust, ka igapäevase elu lihtsust ja kodusust, mis varasemate rangelt karistavate, hoiatavate ja hirmutavate lastejuttude kõrval mõjub kosutavalt. J. Kunder oli esimene, kes väljus loomuliku karistuse rangest skeemist.”

1885.a. andis Kunder välja rahvaeepose “Kalevipoeg” proosaümberjutustuse, millel oli eepose populariseerimisel oluline tähtsus. Tollane kriitika oli töö suhtes ülimalt kiitev. Niisama on kiitev Reet Krusteni suhtumine: “Juba “Kalevipoja” proosajutustuse idee ja selle teostamine on üksi väärt, et kõnelda J. Kunderist eesti lastekirjanduse ajaloos. Kirjanik mõistis, kui vajalik niisugune raamat oli “Kalevipoja” tutvustamiseks noorele lugejale, kellel pole veel püsivust eepose enese läbilugemiseks.”


Kõige väärtuslikuma osa Kunderi ilukirjanduslikust loomingust moodustavad näidendid. Neid kirjutas ta juba seminari õpilasena Tartus, Rakveres lisandus tema parim näidend “Kroonu onu” (1885), mida peetakse üheks õnnestunumaks teoseks eesti 19. sajandi näitekirjanduses üldse. Kroonu onu” ei mängitud üksi seltsilavadel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Selle on oma repertuaari võtnud ka mitmed eesti kutselised teatrid. Rakvere Teatris tõi “Kroonu onu” 1987.a. detsembris lavale Peeter Volkonski.

Veel said tuntuks ning kanti näitetruppide poolt ette Kunderi mõnevõrra tõsisema sisuga tükid “Mõrsja ja märatsejad” ja “Kingu Laos”. Tema “Vallavanema valimist” mängis mõne aja eest suure mõnu ja hooga Rakke näiteseltskond.

Pikemat aega tegeles Juhan Kunder eesti kirjandusloo uurimisega. 1886.a. suveks oli tal esimene osa sellest uurimusest valmis. Raamatuna ilmus töö aga alles postuumselt, 1890. aastal, kandes pealkirja “Eesti kirjandus koolile ja kodule. Esimene raamat: Eesti vanemad laulikud”. Seda peetakse üheks esimeseks arvestatavaks eesti kirjandusloo ülevaateks ja oli sellisena professor Villem Alttoa sõnul “oma aja kohta silmapaistvalt heal tasemel.”

RMF 328 Juhan Kunderi mälestussammas Rakveres. Skulptor Roman Haavamägi, püstitatud 24.04.1938.

1992. aastast tegutseb Rakveres ärksamate haritlaste eestvõttel Juhan Kunderi Selts. Muuhulgas on nad välja andnud ka mitmeid trükiseid, kus Juhan Kunderi elu ja tegevust põhjalikult tutvustatakse.

Ärkamisaegse koolimehe künnivagudel. 155 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 15 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2007. 

Mõeldes Juhan Kunderile. 160 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 20 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2012. 

Juhan Kunder ja kunderlased. Rakvere, 2014.

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Sarimõrvar Juri Ustimenko

Selles postituses tooma teieni jõhkra sarimõrvari Juri Ustimenko kuriteod, sest täpselt 17 aastat tagasi 2004. aastal ning 15. märtsil mõistis Tallinna linnakohus Ustimenkole viie inimese tapmise, kahe inimese mõrvakatse ja mitme muu raske kuriteo eest eluaegse vangistuse.

Juri Ustimenko (sündinud 23. aprillil 1981) on Eesti kõigi aegade ohtlikem sarimõrvar. Ustimenko jõudis 2002. aasta kevadel tappa vähemalt viis inimest (sealhulgas ühe Läti politseiniku) ja tõsiselt haavata kaht. Juri Ustimenko tegutses koos Dmitri Medvedeviga, kes hukkus tulevahetuses Läti politseinikega. Juri Ustimenkole mõisteti eluaegne vanglakaristus ja temast sai Eesti noorim eluaegne vang.

USTIMENKO JA MEDVEDEVI KURITEGUDE JADA
2002. aasta kevadel tapsid Venemaalt üle Narva jõe Eestisse ujunud Ustimenko ja Medvedev ligi ühe kuu jooksul Tartus, Tallinnas, Sillamäel ja Lätis kokku viis inimest ja haavasid rängalt veel mitut.

18. märtsi öösel kell 4.25 panid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedev plahvatama pommid Tallinnas Roosikrantsi 8a relvapoe ees. Vitriinist võeti hilisem taparelv. 

29. märtsil kella 21 paiku tapeti Tallinnas Filtri teel lasuga pähe 45-aastane taksojuht. Saagiks 200 krooni (12.78 eurot) ja vana mobiiltelefon. 

31. märtsil kell 19.45 tapeti Tartus lasuga pähe keldripoe 51-aastane naismüüja. Poest saadi tuhatkond krooni (u 63-65 eurot). 

11. aprillil kell 14.50 haavati lasuga pähe Tartu kesklinna toidupoe 22-aastast müüjannat. Müüja suutis komberdada naaberpoodi, kust talle kiiresti kiirabi kutsuti. Saagiks saadi kassast 700 krooni (44.74 eurot) ja müüjanna mobiiltelefon. 

24. aprillil kella 16.30 paiku tapeti lasuga pähe Sillamäel raha vedanud 24-aastane puuviljalao töötaja. Roolis istunud 36-aastane raamatupidajanna jäi ellu, ehkki sai tabamuse pähe. Ära viidi väidetavalt 50 000 krooni (3195.58 eurot). 

3. mai hommikul kella 9.30 paiku tapeti Tallinnas Tartu mnt. 73 jahinduspoe 25-aastane müüja. Poest rööviti karp padruneid. 

5. mai ööl kella 2.30 paiku toimus tulevahetus Läti Valkas. Dmitri Medvedevi laskudest sai üliraskelt vigastada politseinik Aigars Kurpnieks, kes oli kanderaami kiirabiautosse tõstmise ajal veel elus, kuid suri hiljem. Kätte sai haavata politseinik Eriks Zanders ja reide turvamees Sandris Jacino. Turvamees Sandris Jacinol tulistas Medvedev puruks jalaluu. Jacino ja Zanders lasksid Dmitri Medvedevi maha. Juri Ustimenko pääses põgenema. 

7. mail ületas Ustimenko salaja Leedu-Poola piiri. Tähelepanelikud kohalikud elanikud teavitasid piirivalvet, et kahtlane tüüp istus Sejny alevikus bussi. 

8. mai hommikul said Poola piirivalvurid Ustimenko kätte Suwalki bussijaamas. Põgenik nimetas end Ilja Habaroviks. Tema tegelik isik sai selgeks tänu Interpoli kaudu levitatud fotole. 

Poola andis Juri Ustimenko Eestile välja. Eesti kohus mõistis talle eluaegse vanglakaristuse. Vanglast ennetähtaegset vabanemist saab Ustimenko taotleda alates 2032. aastast, kui mees on ära istunud 30 aastat. 2010. aastal esitas ta presidendile armuandmispalve, mis jäi rahuldamata. 

Kokkuvõte süüdistustest: Ustimenko (sündinud 23.04.1981) tappis 2001. aasta veebruarist maini Eestis viis inimest ja Lätis ühe. Politsei on tõestanud, et Ustimenko ja tema kaasosalise, Dmitri Medvedevi kuritegude seerias kaotas elu kokku seitse inimest, vigastada sai kuus. Karistus: Eluaegne vanglakaristus.

Juri Ustimenko omal ajal kohtupingis. Foto: TEET MALSROOS

Toome siin ära ka 2011. aasta artikli:

Sarimõrvar Ustimenko: Eestis oligi nii vaikne, pidin veidi mürglit tegema! 

Toimetas Karoliina Vasli 
5. oktoober 2011, 20:41 
Õhtuleht

"Olen õnneseen, mul veab raskelt," teatas Eesti kõige aegade ohtlikem sarimõrvar Juri Ustimenko politseiametnikule oma kuritegudest rääkides. Ta märkis, et tema eesmärk oli ellu jääda. 

ETV "Pealtnägija" tõi tänases saates vaatajateni seni avalikustamata videod, kus kuritöökaaslase Dmitri Medvedjeviga koos kuus inimest tapnud ja seitset haavanud Ustimenko räägib oma tegudest ega kahetse grammigi. 

Ustimenko: Killing is my business 

Mehelt küsiti tapmistega kaasnenud kuulsuse kohta. "Olen jätis. Killing is my business," ütles ta ja puhkes naerma. Seejärel jätkas ta vaoshoitult, et kuulsust võib käsitleda kui sõna, ei enamat. Ta väitis, et ei ajanudki kuulsust taga. Saates öeldi, et ta valetas. Tema ja Medvedjev lõikasid välja kõik artiklid, mis rääkisid nende tapatöödest ning tundsid selle üle uhkust. 

Ustimenkoga pikalt vestelnud toonane politseiametnik Aleksandr Žegulov ütles nüüd, et Ustimenko ei kahetsenud oma tegusid. Ta lisas, et Ustimenkol oli noorpõlvest saati rahulolematus ja tunnustuse puudus. "Ta oli alati varjus, pidi taluma solvanguid," märkis Žegulov. "Siin aga siuke efekt, ta hakkas loomulikult oma kuritegude üle uhkust tundma." Ta meenutas, et Ustimenko ise ütles, et Eesti on väike ja vaikne riik, kus kõik tiksuvad - tema leidis, et oleks vaja väikest mürglit teha. 

Ülekuulamistel kuulutas Ustimenko, et plaanis oli ka üks reisirong rööbastelt välja ajada. Talt uuriti, et mis siis edasi oleks saanud, kui rong maas. "Kust mina tean, mis edasi saab," ütles Ustimenko ja irivitas: "Põnevus, et teada: seda tegime meie." Ta tõi välja, et oleks vinge, kui tulelõõm õhkab näkku. 

Hiljem hakkas Ustimenko süüd ajama rohkem juba surnud Medvedevi kaela. Ta väitis, et too mõtles ja tema viis vaid täide. Ühtlasi rääkis ta, et nad olid teineteise jaoks ohtlikud, ta oleks ükskord Medvedevi peaaegu maha lasknud. 

Anvelt: las ta mädaneb seal 

Ustimenko tabati 2002. aasta mais Poolas. "Depressiooni polnudki," meenutas Ustimenko seda, kui ta vahele jäi. Ta ise leidis, et eluaegne vanglakaristus ei olnud õiglane. Ta arvas, et oleks end ise seitsmeks aastaks vangi mõistnud. "Vangla ei paranda, see tapab inimesi." 

Endine kõrge politseiametnik, praegune riigikogulane Andres Anvelt ütleb, et tema surmanuhtlus ei poolda ja korralik eluaegne on nuhtlusena suuremgi kui ühekordne lask kuklasse. "Las ta mädaneb seal." 

Eesti Politseimuuseumi peamajas oleval näitusel leidub ka teisi Eestit raputanud mõrvalugusid.

Muuseumi külastamise kohta leiad informatsioon kodulehelt
http://www.politseimuusem.ee

Allikad: Eesti Politseimuuseum, Vikipeedia, AS Õhtuleht Kirjastus

Ajalooblogi: Politsei sõiduvahenditest aastail 1920–1940. Mootorrattad ja autod.

Ametisõidukite hankimisel politseiasutustele olid eeliseisundis kriminaal- ja poliitiline politsei, millised said ametimootorrattaid ja -autosid juba 1920. aastate algusest alates. Välispolitsei prefektuuridest sai esimesena ametisõidukid Tallinna-Harju prefektuur, teised alles alates 1936. aastast. Siiski polnud tegu päris uute autode, vaid sageli kriminaal- või poliitilise politsei teenistuses üsna läbi sõidetud masinatega.

Rakvere kriminaalpolitsei jaoskond

1921. aastal osteti Rakvere kriminaalpolitsei jaoskonda neli jalgratast. 1923. aastal oli jaoskonnas ka mootorratas, millega kriminaalpolitsei ametnikud ajalehe Postimees teatel 5. augustil õnnetusse sattusid:

Nende päewade sees sõitsid kaks Rakwere kriminaalpolitsei ametnikku mototsükletil wälja, kusjuures rattajuht politsei ametnik Karl Kuller, nähtawasti, järsku pöörangu rattaga tehes, nii õnnetumalt mototsükleti juhtis, et see suure kiiruse juures ümber wiskas ja juht Kuller raskelt haawatuna kahe päewa järele suri.1

Kuna eelarve koostamise ajal 1924. aastaks mootoratta remondiks ega kütuse jms jaoks pennigi ei küsitud, võib arvata, et mootorratas sai nii palju kahjustusi, et teda polnud võimalik enam kasutada. Samas küsiti mootorratta remondiks raha 1925. aasta augustis.2

Karl Kuller

K. Kuller sündis 31. oktoobril 1887 Riias, kus lõpetas sealse linnakooli ja seejärel Miitavis (praegu Jelgava) reaalkooli. Eesti Vabadussõjast võttis ta osa soomusrongil „Kapten Irv”. 8. juulil 1920 astus ta teenistusse Rakvere kriminaalpolitseisse agendina.

5. augustil 1923 sattus ta avariisse kriminaalpolitsei külgkorviga mootorrattal. Mootorrattaga sõites sattus selle esimene ratas rööpasse, mille tagajärjel K. Kuller ja külgkorvis istunud vanemassistent H. Heiter paisati maha, kusjuures mootorratas sõitis K. Kullerist üle. Saadud vigastuste tagajärjel suri ta 7. augustil haiglas ja maeti Pärnu.3

Kriminaalpolitsei Peavalitsus ja kaasteenijad mälestasid Karl Kullerit (Päewaleht, 1923, nr 203)

1925. aastal osteti Rakvere kriminaalpolitsei jaoskonnale uus mootorratas Harley Davidson, mis oli 1928. aastaks muutunud tehniliselt kõlbmatuks ega läbinud Rakvere linnavalitsuse nõutud tehnilist ülevaatust, mistõttu soovis komissar uuel eelarveaastal osta jaoskonnale 3170 krooni eest uue sõiduauto Ford.4 Juba 1926. aastal kurtis Rakvere kriminaalkomissar, et „mootorratta osad saawad kiiresti läbikulutud siin olewate halbade teede tõttu“. Tema arvates polnud mootorratas „kohane neil teedel sõiduks, sest peab ennast ühe rattaga edasiwedama, kuna auto seda kahega weab ja selle tõttu oma osasid wähem kulutab“.5

Kas just eeltoodud argumentidest lähtuvalt, kuid 1929. aasta juunis ostetigi jaoskonnale sõiduauto Ford Phaeton, kuna aga sellega seotud kulutusi ei osatud õigesti hinnata, oli 1. jaanuariks 1930 „auto juures hädavajalike kulude katmiseks, nagu bensiin ja väikesed remondid“, tekkinud ülekulu u 40 krooni ulatuses.6 Auto omandamise järel otsustati loobuda mootorrattast, mis pandi oksjonile:

Rakwere kriminaalpolitsei sai mõni aeg tagasi enesele uue auto, milletõttu senine mootorratas „Harley Davidson“ enampakkumise teel müügile tuleb. Mootorratas, mis umbes 4 a. tagasi 1850 kr. eest osteti, on nii mõnelegi kuritegijale põgenemisel tee kinnipanemiseks kaasa aidanud, kuid nagu iga asi wananeb, nii ei saa ratas ka enam oma kohuseid täita arenewa kiiruse mõttes ja peab aset andma uuemale ja seekord autole. Mootorratta müümine sünnib enampakkumise teel kohemaksetawa raha eest 15. augustil s. a. kell 12 päewal Rakwere krim. politsei ruumides, Tallinna tn. 38. Mootorratas on küljekorwiga, 9 hobuse jõuline ja hinnatud müümiseks 150 kr. peale. Waatamata olewale hinnangule, on ratas sõidukorras.7

1930/1931. eelarveaastaks planeeriti auto läbisõiduks 15 000 km, milleks arvati kuluvat 2200 liitrit bensiini ehk auto kütusekulu 100 km läbimiseks oli 14,7 liitrit. Lisaks kulus selle vahemaa läbi sõitmiseks mootoriõli 120 liitrit. 1931/1932. eelarveaastal sooviti auto juures läbi viia 400 krooni eest remonttöid „silmas pidades, et masin on juba 20.000 klm. ärasõitnud“.8 1934. aasta augustis oli auto läbisõit üle 65 000 km ning 31. märtsiks 1936 juba 80 238 km.9

26. septembril 1937 andis Rakvere kriminaalkomissar Nigol Pääbo jaoskonna vana auto Ford Phaeton edasi Paide kriminaalpolitseile. Selle asemele sai ta Pärnust paari aasta eest ostetud kasutatud auto Ford Model 48 The Fordor Touring Sedan. Põhjendades jaoskonna ülekulusid, väitis ta 1938. aasta jaanuari alguses, et Paidesse anti üle täielikult remonditud ja sõidukorras auto, kuid

„Pärnust saadetud auto tarvitas otsekohe suuremaid remonte, näit.: elektrijuhtmestik oli muutunud täiesti kõlbmatuks, andis paljudes kohtades lühiühendusi; jahutaja oli ummistanud, mille tõttu tuli pealt maha võtta ja korda seada; akkumulaator oli lõhkine ja muutunud kõlbmatuks; tuli uuendada mitmed liikuvad osad, nagu rooliseadeldis, kuullaagrid jne. Need vead tulid kõik kõrvaldada, et autoga senini sõita. Et lumi sõitmist praegu enam ei võimalda, on auto juures ette võetud põhjalik remont”.

N. Pääbo hinnangul kulus auto remondiks 500 krooni. Kuna „uus“ auto tarvitas rohkem bensiini ja õli kui vana, oli ülekulu ka autokütuse arvel.10

30. mail 1938 sattus auto aga täiesti ootamatult avariisse, kui Treude autoremonditöökoja õpipoiss sinna hooldamiseks antud autoga lõbusõidule läks ning selle suure kiiruse pealt üle katuse pööras:

Esmaspäewal sõitis Rakwere kriminaalpolitseile kuuluwa sõiduauto puruks Treude töökoja õpipoiss Werner Truuwer, kes peale õnnetust põgenes ja leidmatuks jäi. Esmaspäewa hommikul wiidi Rakwere kriminaalpolitsei uus auto Pikal tänawal asuwasse Treude parandustöökotta õlitamiseks ja pesemiseks. Wiimane osa tööst anti töökoja 17-aastase õpipoisi Werner Truuweri teha. Kuna töökojal oma autode pesemisepaik puudub, siis wiidi masin Rahwamaja juures asuwale pesemiskohale. Seal jättis töökojaomanik Treude auto oma õpipoisi hoole alla, mida kasutades noormees autosse istus ja linnast wälja Moonaküla poole sõitis. Kuna noormees ei osanud autot juhtida, siis tekitas tal raudtee ülesõidukohast ülesõitmine raskusi. Kiiruse wähendamise asemel wajutas ta gaasipedaalile. Järsuhüppega tormas auto teelt wälja ja paiskus teekraawi. Arwatawasti tegi auto uperpalli, sest sõiduki kere on täielikult purunenud. Kannatada on saanud ka mootor, mille tagajärjel õnetuse läbi tekkinud kahjusumma on suur. Kriminaalpolitsei siiski otsest kahju ei kannata, sest tekkinud kahjude eest peab wastutama töökoja omanik. Oskamatu autojuhtija ehmus õnnetusest sedawõrd, et peale rusudeks sõidetud masinast wäljapääsemist jooksis õnnetuskohalt minema. Ta jäi esmaspäewa õhtuni leidmatuks. 11

Ehmunult sündmuskohalt pagenud noormees varjas end vanaema juures ning andis end politseile vabatahtlikult kätte järgmisel päeval. 12 Auto sai siiski korda ega vajanud järgnevail aastail erilist remonti.13


Viru-Järva prefektuur

12. augustil 1936 saatis Viru-Järva prefekt politseivalitsusele märgukirja, kus põhjendas prefekt(uur)ile sõiduauto ostmise vajadust:

Sõiduauto muretsemine prefektuurile on hädavajalik. praegune olukord, kus välispolitseil kohapealsed juhid ja asutused on ilma igasuguste liikumisvahenditeta ei ole kaugeltki loomulik ja ei võimalda neile ülesannete edukat ja ajakohast täitmist. Välispolitsei juhtide ülesanded on viimaste aastatega palju suurenenud ja suurenevad veelgi. Paljud neist ülesannetest on niisugused, mis nõuavad politseijuhtide tihedat koostööd ja kontakti kohaliku rahvaga ja alluvate ametnikega, kuid praegustes oludes, kus puuduvad välispolitseil igasugused liikumisevahendid, on selle teostamine vajalikus ulatuses võimata. Tihti vajab politsei kohtadel abi, saata pole võimalik, kuna jällegi puuduvad liikumisevahendid. Alluvate asutuste ja ametnike tegevuse, väljaõppe ning ettevalmistamise üle järelvalve ja kontrolli pidamine on eestoodud põhjustel raskendatud ja tarvilises ulatuses võimata. Ka esinduslikust seisukohast vaadatuna on provintsi prefekt võrreldes teiste vastavate riigiametnikkudega kohapeal halvemas seisukorras. Nii on autod ja liikumisvahendid diviisi ülemal, kaitseringkonna ülemal, väeosade ülematel, maavalitsuse esimeestel, linnapeadel, eripolitsei komissaridel jne; kellel need aga puuduvad on prefekt. Viimase aja riikline töö ja vastutus nõuavad, et välispolitsei juht kohapeal oleks samuti varustatud ajakohase liikumisvahendiga, mis võimaldaks temale ülesannete täitmist määratud ulatuses.14

1937. aasta sügisel sai Viru-järva prefektuur enda käsutusse seni poliitilise politsei Tartu jaoskonnale kuulunud kinnise, 13 hj mootoriga sõiduauto Studebaker (U-373).15Auto kütusekulu oli 20 liitrit 100 km kohta ning selle läbisõiduks planeeriti umbes 8000 km aastas. 1940/1941. eelarveaastal oli plaanis teha auto mootorile kapitaalremont.16

Sõiduauto Studebaker reklaam (Päevaleht, 1930, nr 126)

7. juunil 1940 natuke enne kella 10, toimus Rakvere prefektuuri sõiduautoga intsident, mille põhjustas Vohnja vallas Tõdva-Kõnnu külas elav jalgrattur Ernst Feldhof. Kaassõitjana aotos viibinud Viru-Järva prefekt A. Ladva kirjeldas sündmust järgnevalt:

Täna kell 09:25 sõitsin Rakverest välja prefektuuri sõiduautol, et kontrollida Vohnja ja Aaspere rajooni konstaableid. Autot juhtis prefektuuri autojuht van.-Kordnik J. Luks; mina istusin juhi kõrval, teisi kaasasõitjaid ei olnud. Sõidu ajal harjumuse kohaselt heitsin aeg-ajalt pilku auto armatuur-lauale, millel asuv kiirusenäitaja minu nähes kordagi ei ületanud 50 km tunnikiirust. Jõudnud Rakvere-Tapa I kl. teel 11 kilomeetrile lähenes teekurvile Kadrina poolt õiget kätt sõitev jalgrattur. Autost möödumiseks oli temapoolne teeosa täiesti vaba. Ootamatult aga käänas jalgrattur vasakule, kuid jõudes üle poole teelaiuse, pöördus jällegi tagasi oma sõidusuunas õigele teeservale. Autojuht, nähes jalgratturi esimest käänamist, suunas auto tee vasakule poolele ja vähendas ühtlasi ka kiirust, kuid jalgratturi teine käänamine lõi kokkupõrke ohu ja selle vältimiseks  autojuht pidi käänama ja käänaski masina järsult vasakule, mille tõttu auto jooksis pehmele põllule; tagumised rattad jäid teepinnale. Jalgrattur oma sõidukit pidurdada nähtavasti ei suutnud, sõitis auto mootori parempoolsele osale peale, purustas parempoolse edelaterna, muljus porikaitset, mootorikatet ja radiaatori kaitset ning kehaga vastu tuuleklaasi põrgates purustas ka klaasi. Muus osas on auto korras.

Jalgrattur toimetati prefektuuri autol arsti juurde, kus selgus, et tema vasakul käel olid marrastused, kuklal muhk ja paremal jalal põrutus. Kuna kokkupõrke ajal sadas kerget vihma, mis oli talle näkku, ei jälginud jalgrattur kogu aeg teed, märkas autot hilja ning ilmselt ehmununa, arvas, et saab autost mööduda vasakult, pööras autole ette ja põhjustas avarii. Viru Maavalitsuse autotöökoja juhataja selgituse kohaselt võis auto kiirus kokkupõrke hetkel olla kõige rohkem 35 – 40 km tunnis, kuna suurema kiiruse puhul oleks auto põllule sõites ümber paiskunud. Autole tekitatud kahju suuruseks hindas ta 70 krooni.17


Kasutatud kirjandus:
1 Surma õnnetus Rakwere kriminaalpolitsei ametnikkude wäljasõidul. – Postimees, 1923, nr 212.
2 ERA 1, 6, 58: 47–47p; ERA 1, 6, 283: 72.
3 Eesti Politseileht, 1937, nr 21, lk 540.1 ERA 1, 6, 341: 235, 237, 242.
4 ERA 1, 6, 318: 136p–137, 139.
5 ERA 1,6, 301: pagineerimata.
6 ERA 1, 6, 319: 30.
7 Oksjon kriminaalpolitseis. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 90.
8 ERA 1, 6, 328: pagineerimata; ERA 1, 6, 329: pagineerimata.
9 ERA 1, 6, 339: pagineerimata; ERA 1, 6, 343: pagineerimata.
10 ERA 1, 6, 348: pagineerimata.
11 Õpipoiss sõitis politsei auto puruks. – Postimees, 1938, nr 147.
12 Politseiauto purukssõitja warjas end wanaema juures. – Postimees, 1938, nr 148.
13 ERA 1, 6, 352: 150p; ERA 1, 6, 354: 150.
14 ERA 1, 6, 347: pagineerimata.
15 ERA 1, 6, 348: pagineerimata; ERA 1, 6, 351: 1.
16 ERA 1, 6, 352: 77p; ERA 1, 6, 354: 68p.
17 ERA 26, 3, 239: 46–46p.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Politsei sõiduvahenditest aastail 1920–1940. Hobuselt ja jalgrattalt mootorrattale

Kuna noor Eesti Vabariik ei suutnud esialgu oma politseinikke kohaste sõiduvahenditega varustada, pidid nad ise sellega toime tulema. 1920. aastate alguses müüs riik neile odavalt Vabadussõjast järele jäänud hobuseid, hiljem hankisid nad endale jalg- ja mootorrattad. Järgnev on katke varsti ilmuvast väljaandest SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2021.

Välispolitsei varustatus ametisõidukitega oli üsna nigelal järjel ning konstaablitel (kuni 1926. aastani politsei rajooniülemad) polnud lootustki ametisõidukite saamiseks. 1920. aastate alguses kasutasid nad valdavalt isiklikke hobuseid, kellele lisaks hakati ostma ka jalgrattaid. Kuna väljaspool Tallinnat teenivate politseiametnike, eriti maapiirkonde konstaablite rajoonid olid üsna suured, hakkasid nad 1920. aastate lõpus, aga eriti 1930. aastatel, oma elu kergendamiseks ostma isiklikke mootorrattaid ja isegi autosid, milliseid oli alates 1934. aastast võimalik osta ka tollivabalt.

1920. aastate alguses olid paljudel neist küll kasutada isiklikud hobused, kelle ülalpidamiskulud kattis riik. Näiteks olid Saaremaa politsei rajooniülematel 1923. aastal kasutada hobused, kelle ülalpidamise eest neile maksti lisatasu, kuid suvekuudel „tarwitawad kõik rajooni ülemad jalgrattaid, mis nende eraomandus on ja suuresti kiirendab tegevust, kuid kulu peawad kandma selle eest ka kahekordset, s.o. jalgratta korrashoidmise ja hobuse ülespidamise eest“. Toonase Harju maakonna politseiülema hinnangul olid 1925. aastal isiklikud hobused umbes 20% välispolitsei ametnikest. 1

Nädalaleht Eesti Politseileht kirjutas juba 1926. aasta suvel, et

„pole ühtki ametnikku maal, kel ei tuleks päevas keskmiselt umbes paarkümmend kilomeetrit sõita jalgrattal, iseäranis suvel.On ka neid ametnikke, kes seda sporti harrastavad ka talvel ameti huvides. Ja kes ei ole tunnud seda head söögiisu, mis ta annab, või jällegi, kui on nohu, sõida maha paarkümmend kilomeetrit, heida magama ja hommikul oled kindlasti terve. […] Jalgratas on maal ametnikule alati otstarbekohane seltsimees, iseäranis suvel“.2

Viljandi-Pärnu prefektuuri politseinik Akerberg (?) jalgrattaga (VM VMF 596:15 F)

1927. aasta märtsis pöördus Prantsuse Jalgratta Vabrikute „France“ esindaja Eestis Nikolai Buschman politseidirektori poole kirjaga, milles pakkus politsiametnikele järelmaksuga jalgrattaid:

Politseiametnik vajab oma ülesannete täitmisel head ja kiirelt liikuvat liikumisvahendit, mis võimaldab ametnikule kiirelt sündmuse kohale jõudmist, mille paremus seisab selles, et kuriteo kordasaatjad ei suudaks kaugele põgeneda ja kõiki järele jäänud jälgesi sumbutada; seega oleks võimalus kuritegusi kergemine avalikuks teha. Üheks parimaks liikumise vahendiks iseäranis maal kus mootorsõiduriistu saadaval ei ole, on jalgratas. Temaga saab maanteedel, kui ka külavahe teedel kahtlemata kiiremini edasi liikuda kui hobusega.

Jalgrattaid, mis pidid olema tugevad ja „eriti Eesti teedel sõitmiseks konstrueeritud“, pakkus ta Tallinnas hinnaga 11 900 marka ning teistes Eesti piirkondades hinnaga 12 000 marka, naisterahva jalgrattad olid 500 marka meeste omadest kallimad. Politsidirektor siiski jalgrataste edasimüümist enda peale ei võtnud ning soovitas N. Buschmanil pöörduda oma müügipakkumisega otse politseiametnike poole. 3

Kui palju konstaablid jalgrattaid omasid pole ilmselt võimalik tagantjärele välja selgitada, sest nende kohta pole kuigipalju andmeid ei politsei dokumentides ega ajakirjanduseski. Viimaseski kajastusid need peamiselt kuritegevuse, õnnetuste või spordi rubriigis. Nii teavitas 1934. aasta mai alguses ajaleht Waba Maa, kuidas Türil ühe elumaja hoovil pesuvarguse asjaolusid selgitanud politseikordnik A. Koppelilt varastati samal ajal tema maja välisseina najale jäetud jalgratas, mille tagajärjel ta kannatas kahju 80 krooni ulatuses. 4 Samal aastal kirjeldati ajalehes Järwa Teataja, kuidas Viru-Järva prefektuuri Albu 1. rajooni konstaabel August Vestilt varastati 16. novembril õhtuvidevikus vallamaja seina äärest jalgratas. „Kiires korras asus konstaabel jalgratta warast jälgima ning selle järeldusel leidis warga ka üles Mõnuwere külast. Wargaks osutus 19-aastane Alfred Metsavaht, kes oli jõudnud jalgratta peita põhkude alla“. 5 2. augustil 1938 varastati Narvas hotell „Euroopa“ eest kordnik August Raudsepa jalgratas ning 16. septembril 1938 päise päeva ajal politseijaoskonna eest kordnik August Koitne jalgratas. „Vaatamata sellele, et aknast oleks võidud varast näha, on sellel olnud julgust kordniku sõiduki näppamiseks“. 6

Oluliselt meeldivamal moel pääsesid politseinikud ja nende jalgrattad ajakirjanduse veergudele spordirubriigis, seoses politsis korraldatavate jalgrattavõistlustega. Nii näiteks korraldas Järvamaa politseiametnikkude kogu 30. juunil 1929 politseinikele teatevõistluse, millel osales kolm võistkonda, seitse politseinikku võistkonnas.

„Juba paar päewa enne sõitu tundus teatut elewust wõistlejate hulgas. Iga mees parandas, määris, kopsis ja proowis oma ratast, kusjuures suuremate vigastuste puhul mehhaanikute poole pöördudti. Osa maa konstaableid käis laupäewal isegi Paides maad kuulamas“. 7

Jalgratta eeliseks hobuste ees oli asjaolu, et see oli umbes 4–5 korda odavam ega vajanud igapäevast hoolitsust, kuid puuduseks see, et jalgrattaga ei olnud võimalik talvisel hooajal mugavalt liigelda. Ilmselt just seetõttu hakkasid paljud konstaablid endale 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses hankima külgkorviga mootorrattaid, millega erinevalt jalgratastest oli tugeva tahtmise korral võimalik liigelda ka talvel. Mootorrataste kasutusele võtmisest kirjutas 1929. aastal nädalalehes Eesti Politseileht anonüümseks jääda soovinud politseinik:

Mootorsõidukite ilmumisega on mõnedel välispolitsei ametnikkudel korda läinud kokkuhoitud rahaga omandada mootorratas, milleta õieti üldse kuskil kaugel maanurgas läbi ei saa. Jõuvankrite seadusega pandi ka politseiametnikkude mootorrattad, olgu need isiklikud või riigi omad, maksu alla. Maavalitsused maksustasid varem küll mootorrattaid, kuid politseiametnikkudele tarvisminevad mootorrattad vabastati maavalitsusele kuuluvast maksust esitatud palve peale. Nüüd maksust vabastamiseks antud palved jäetakse tagajärjeta, sest seadus ei tee erandeid. Võib olla arvatakse, et see maks, 15 krooni, suve pealt pole palju, kuid politseiametnikule on see küllalt suur palgast maksta, sest sõiduk ise teeb kulusid. Veel maksustavad omavalitsused, olgu maal või linnas, politsei isiklikke jalgrattaid, see maks pole suur, kuid ta tundub ebaõiglasena. Ainukeseks soodustuseks võib pidada, et omavalitsused politsei ametisõidu hobused on jätnud maksust vabaks, kuid sellest on kasu vähe, sest hobuse pidamine on kallis ja ta liikumise kiirus ei vasta tehniliste sõidukite omale, mispärast hobune politseid ei suuda tänapäev rahuldada. Kokkuvõttes tahaksin tõendada, et politseiametnik poole oma teenitud palgast igal kuul peab kulutama ameti huvide peale, kuna teisiti ei saa läbi. Siin oleks vaja kiirelt parandust luua ja politseide teenistuskulude vähendamiseks soodustusi anda eelpoolloetletud asjus. 8

Hobuseid kasutasid konstaablid siiski veel ka 1932. aastal, kuid lisaks neile ja jalgratastele olid juba kasutusel ka nii mootorrattad kui ka autod. Hobuseomanikest konstaablitele, kelle tegevuspiirkond – keskmiselt 120–160 km2 – asus väljaspool linnu ja aleveid, maksti ametisõitude tegemiseks igakuiselt sõidu ja päevarahadena välja 30 krooni, mis suuremalt osalt kulus hobuse ülalpidamiseks. Mootorsõiduki omanikest konstaablitele maksti isikliku sõiduvahendi kasutamise eest ametisõitude tegemisel postijaamade ühehobuse taksi suuruses ehk 12 senti kilomeetrilt. 1932. aastal soovitas politseidirektor, ilmselt kulude kokku hoidmiseks seoses majanduskriisiga, vähendada isiklike mootorrataste kasutamise eest makstavat tasu ⅔-ni postijaamade ühehobuse taksi suurusest, ehk kuni 8 sendini kilomeetrilt, kuna „mootorratas tarvitab aga ekspluateerimise kui ka remondi kulusid vähem kui auto; samuti on ka amortisatsiooni kulud palju väiksemad“. 9

Sageli võisid konstaablitel korraga kasutada olla kõik kolm liikumisabinõud. Näiteks väideti Saaremaa Kogula rajooni konstaabli Aleksei Tamtiku kohta, et ta „oludekohaselt tarwitab liikumisabinõuks „tsikkelt“, jalgratast wõi ratsahobust“. 10 1937. aastal kuulus A. Tamtikule kaks mootorratast, 1932. aastal tollimaksuga ostetud külgkorviga mootorratas Harley-Davidson ja ilmselt 1937. aastal tollimaksuta ostetud külgkorvita mootorratas Royal Enfield. 1937. aasta mais palus ta mõlemad oma mootorrattad vabastada jõuvankrite maksust, kuna ta „kasutab mõlemaid teenistuse otstarbeks, kuid rohkem kasutab ja eriti libedatel teedel Harley-Davidsoni korviga“. 11

Jalg- ja mootorrattaid kasutasid kõrvuti ka teised konstaablid. Laitsna-Rogosi konstaabel Jaan Kübar, kes ostis endale mootorratta 1935. aastal, jätkas ka jalgratta kasutamist. 1936. aastal sattus ta seetõttu raskesse jalgrattaõnnetusse.

„Konstaabel oli sõitmas jalarattal ametisõidult kodukohta. Mäest alla sõites murdus esiratta kahwel ja sõitja lendas hooga wastu maad – jäädes meelemärkuseta lamama. Ühe teekäija naise poolt leiti konstaabel maanteelt. Konstaabel on saanud raskesti põrutada peast, purustanud näo ja murdnud rangluu“. 12

Konstaabel oma külgkorviga mootorrattal oli külapildis nii iseloomulik, et leidis tee ka lastekirjandusse (Taluperenaine, 1939, nr 5, lk 40)

Järgneb…

Viited:
1 ERA 1, 6, 273: 351–351p; ERA 1, 6, 283: 37.
2 Konstaabel A. Jalgrattasõit spordina. – Eesti Politseileht, 1926, nr 30.
3 ERA 1, 6, 284: 854, 983–985.
4 Waba Maa, 1934, nr 106.
5 Jalgrattawarga jaht Albus. – Järwa Teataja, 1934, nr 137.
6 Postimees, 1938, nr 207; Päewaleht, 1938, nr 252.
7 Tulemusi Järwamaa politsei jalgrattasõidust. – Järwamaa, 1929, nr 77.
8 Üks paljudest. Mida ei teata? – Eesti Politseileht, 1929, nr 35/36, lk 438.
9 ERA 1, 6, 333: 38–39, 216.
10 Kogula mitmekülgne pale. – Saaremaa Teataja, 1933, nr 9.
11 ERA 1. 6. 345: 369.
12 Raske õnnetus konstaabliga. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 68.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Muuseumipedagoogide mälestusi Rakvere muuseumi 90. juubelipidustusteks

Rakvere muuseumi 90. juubeliks planeeritud sünnipäevakonverents jäi kahjuks koroonaviiruseepideemiast tingitud hetkeolukorrale ära – kahetsusväärne lugu, kuid ehk on sellevõrra rohkem meenutada muuseumi 100. juubelil!

Kui eelnevad blogisissekanded keskendusid Rakvere muuseumi kogude ja näituste arengule läbi aastakümnete, siis alljärgnev postitus keskendub eelkõige muuseumiharidusele. Juubelikonverentsil oleksid muuseumipedagoogika arengut tutvustanud meie endised muuseumipedagoogid Inga Raudvassar ja Kaja Visnapuu, keda võib lugeda tänapäevase ja süsteemse muuseumihariduse teerajajateks SA-s Virumaa Muuseumid.

Tänaseks on aktiivõppega muuseumitunnid ja elamusprogrammid iga muuseumi lahutamatuks osaks, kuid loomulikult toimus koolide ja muuseumide vaheline koostöö ka varem – viidi läbi ekskurssioone, korraldati loenguid ja peeti konverentse. Muuseumipedagoogide ülesannetes olid nii kuraatorid, giidid kui teadurid. 1990-ndatel aastatel tõi arheoloog Tõnno Jonuks Rakvere muuseumisse liivakasti – milles huvilistel oli võimalik arheoloogilistel väljakaevamistel kätt proovida –, mis tänapäeval on saanud arheoloogianäituste peaaegu kohustuslikuks osaks.

Esimene muuseumipedagoogi ametisilti kandev inimene – Kaja Visnapuu – alustas Sihtasutuses Virumaa Muuseumid tööd 2003. aastal. Tema alljärgnevad meenutused kirjeldavad ilmekalt muuseumihariduse edasist käekäiku Rakveres.

Muuseum on aegade ja inimeste kohtumise koht. Kokkusaamine Rakvere Linnakodaniku muuseumi Sidroni salongis kooliõe Pilvi Põldmaga Rakvere I Keskkooli päevilt viis selleni, et 2003 aastal alustasin tööd SA Virumaa Muuseumid muuseumipedagoogina. Turisminduse valdkonnast tulnuna (ja raamatukauba tundja diplomiga) ei olnud mul alustades küll täit selgust, mida muuseumipedagoogi töö endast täpsemalt kujutab, kuid püüdsin mind kutsunud ja ametisse kinnitanud kolleegide – Pilvi Põldma ja tollase muusemi juhataja Ants Leemetsa usaldust ning ootusi täita. Alustasin nii nagu hetkel oskasin. Tundsin huvi, kuidas toimetavad-tegutsevad muuseumipedagoogid teistes muuseumides. Sestap võtsin üsna pea ühendust tollaste Eesti Vabaõhumuuseumi kolleegide Triin Siineri ja Tanel Veeremaaga, kes mind lahkesti Kuie koolimajas muuseumitundi vaatlema võtsid ning on mulle headeks kaasteeliseks, mõttekaaslasteks ja sõpradeks jäänud tänapäevani. Niisiis võin öelda, et kui Eesti Vabaõhumuuseumis loodi Eesti esimene muuseumipedagoogi ametikoht, siis on sealne Kuie koolimaja olnud ka minu muuseumihariduslikul teekonnal oluline paik.

Kui Virumaa Muuseumites alustasin, jagasime kolleegidega sõbralikult kitsukesi tööruume Rakveres, Tallinna tn 3 endises ajaloolises renteis. Üsna pea saime aga kolida vastrenoveeritud hoidla- ja kontorihoonesse muuseumi õuel Tallinn tn 3a ning sain ka individuaalse töölaua. Hakkasin siis järjest oma muuseumihariduslikke katsetusi tegema – tunde välja töötama, läbi viima ja haridustegevusi  turundades kohalike haridusasutuste õpetajatega koostöövõrgustikku looma. Esimese muuseumitunni tegin Linnakodaniku majas Pikk tn 50, minu mäletamist mööda Rakvere Põhikooli õpilastele. Järgnesid tunnid erinevate ajutiste ja püsinäituste baasil tollases Näitustemajas Tallinn tn 3 (praegu Eesti Politseimuuseum). Kujunesid head koostööpartnerid – õpetajad nii Rakvere kui Lääne- Virumaa koolidest ja lasteaedadest, kes väärtustasid õppimist erinevatest keskkondades. Nii lastaia-,  klassi- kui aineõpetajad olid oma kogemuste ja metoodiliste nõuannetega erinevate vanuserühmade õpetamise didaktikas mulle, kui õpetamises algajale, suureks abiks.

Suur õppimine ja lisamaterjalide otsimine oli igapäevaseks töö osaks, kuna tuli ennast kurssi viia väga erinevate näituste temaatikaga, et nende põhjal välja töötada haridustegevusi mitmesugustele sihtrühmadele. Iseseisva näituse kureerimise kogemuse sai näitusega „EÕM läbi aegade„ millega seondus nii kogumistöö kui haridusprogramm. Lisandus ka iga-aastane õpilaste kodu-uurimistööde konverentsi läbiviimine, mille oluliseks osaks oli tööde retsenseerimine ja kaasretsensentide töö koordineerimine. Oluliseks kujunesid laiema kõlapinnaga koostööprojektid Juhan Kunderi, Jaan Krossi ja Jakob Liiva juubelisünniaastapäevade tähistamisel koostöös Juhan Kunderi Seltsi, Lääne- Virumaa Keskraamatukogu ning Rakvere Teatriga. Elamuslikud olid Hardo Kriisa orelitöökojas korraldatud koduorelite ja harmooniumide kontserdid Moonakülas, mille korraldamisele sain koos Keio Soomeltiga Rakvere Kultuurikeskusest kaasa aidata. […]

Muuseumiharidusliku tegevuse arengus toimus kindlasti oluline edasiminek, kui tööle tuli noor Tartu Ülikooli ajalooharidusega kolleeg Mirjam Abel. Üheskoos jõudsime rohkem luua ja läbi viia. Laienes tegevus teistes Virumaa Muuseumite üksustesse – nii Palmse mõisa moonamajja, aga ka Kalamele Richard Sagritsa muuseumisse. Muuseumiruumidele täienduseks kasutasime ka linna- ja looduskeskkonda laiemalt. Lisaks õuesõppele lasteaia ja põhikooliealistele tegime mitmel aastal ka Haljala kooli gümnasistidele Eesti ajaloo ainetel programme nii Rakveres kui Palmses. Sarjas „Seenioride seminar“ 2011–2012 lisandusid tegevused eakatega.

Koos Mirjamiga said minu hinnangul tehtud parimad muuseumitunnid üldse. Oluline oli ka tunnijärgne ühine refleksioon, kus sai arutada õnnestumiste ja arenguruumi üle. Eredamalt on nii endale kui tõenäoliselt ka osalejatele meelde jäänud ühed kõige energiamahukamad, aga seetõttu ka elamuslikud leivatunnid Palmse mõisa moonamajas. Mirjami varavalges köetud leivaahi oli juba kuum ja leivataigen astjas kerkinud kui mina oma koduselt peenramaalt  korjatud kapsalehtedega kohale jõudsin. Aga ka mitmesugused temaatilised tunnid: nii rahvakalendri tähtpäevade  tähistamised – mardi- ja kadrisanditamised kui jõulu ja munapühaprogrammid Linnakodaniku majas on olnud vahvad. Nii nagu pühad ikka – igal aastal veidi erinevalt, aga alati on nad saabunud. Jõulude puhul on meid kõiki rõõmustanud ka laste endi muistseerimine Arvo Pärdi klaveril Linnakodaniku maja elutoas. Elamuslikkust on lisanud vana aja mängud ja jõulumeisterdused ning lihavõtte ajal on hästi maitsnud traditsiooniline pagarmeistri kohupiimakorp ja kuremarjajook.

Eesti muuseumihariduse edendamise kontekstis on oluline välja tuua fakt, et just Virumaa Muuseumites sai 2007 algatatud muuseumipedagoogide suvekool, millest on kujunenud valdkonnas oluline traditsiooniline, kogukonnas oodatud ja väärtustatud sündmus. Tänaseks on suvekool toimunud juba 11 korral. […] Heameel on ka sellest, et koos kolleegi Evelin Rikmaga väljatöötatud Linnakodaniku muuseumi haridusprogramm „Mitmevilja pudru lugu“ jõudis Muuseumiroti konkursil 2011 aastal muuseumihariduse edendaja kategoorias kolme nominendi hulka. Südamesoojusega meenutan koostööd Linnakodaniku maja perenaiste Ene Helmi ja Tiiu Veintropiga ning Eve Einmanniga, kellega koos sai haridustegevusi loodud ja läbi viidud. Pikka aega küll vaid esimese korruse ekspositsioonis ja keldriruumides. Nüüdseks on renoveeritud avar pööninguruum, kus on tänasel päeval võimalik erinevaid tegevusi lahedamates tingimustes ja ekspositsiooni säästvamalt läbi viia.

Seoses minu siirdumisega külalisõppejõu tööle Tallinna Ülikoolis, on ühest minu viimasest muuseumis väljatöötatud tunnist „Sõber karu“ saanud juba ka „raamatusse raiutuna“ õpikunäide. […]“

Kaja Visnapuu SA Virumaa Muuseumid, 2003-2012 muuseumipedagoog 
„ 9 aastat muuseumis, 1/10 90-st

Kaja Visnapuu, Ants Leemets , Mirjam Abel
Kadrisandid Palmses, teel moonamajast mõisa  2006
Kunstitund Edgar Valteri näitusel Näitustemajas
Õuesõpe muuseumi õues
Pannkoogipiknik Kalamel, programmi „Kunstniku kodu “ lõpetuseks
Martsipanimeisterdused, jõulud 2006 Linnakodaniku muuseumi köögis – koos juunioride ja seenioridega

„Karud saavad aru“ 2012 , Kaja Visnapuu ja Evelin Rikma Linnakodaniku muuseumi pööningul

Muuseumipedagoogid on teinud koostööd ka teiste muuseumidega. Inga Raudvassar meenutab 2004. aasta lõpul toimunud koostööd Ahhaa teaduskeskusega, mille raames avati SA Virumaa Muuseumide näitustemajas neljast plokist koosnev näitus, mille juurde kuulusid ka „seebimullituba“ ja šokolaadi- ning martsipani valmistamise töötuba. Ahhaa näituse külge haagiti ka muuseumi enda näitused “Rakvere rentei – vanim rahaasutus Lääne-Virumaal“ ning varakamber.

Minu ülesandeks oli juhtida külastajad esmalt läbi varakambri ja rentei. Kaasas oli mul ajastuhõngu tekitamiseks ikka päris elava tulega õlilamp. Harvad ei olnud juhused, kus hämaras renteis pidin põleva lambiga sooritama peaaegu akrobaatilisi liigutusi, et vältida õlilambi ja ringijooksvate õpilaste kokkupõrkeid. Ahhaa väljapanek tekitas nii väikestes kui suurtes palju elevust. Ei olnud ju sel ajal keegi midagi taolist eriti näinud. Gruppe käis päevas palju ja giide oli ka omajagu. Kui õigesti mäletan, siis üks giid juhendas päevas viis kuni kaheksa gruppi.

Aastal 2020, Rakvere muuseumi 90. juubeliaastal, töötab Sihtasutuses Virumaa Muuseumid kaks muuseumipedagoogi, kes arendavad ja viivad läbi haridusprogramme Rakvere Linnakodaniku majamuuseumis ja Eesti Politseimuuseumis. Nii Palmse mõisas kui Rakvere linnuses on koolilastele suunatud haridusprogrammid, millest nii mõnegi idee on alguse saanud varasemate muuseumipedagoogide katsetuste käigus, kuid ka praegused pedagoogid Angelika Tšeremis ja Sandra Suviste töötavad välja uusi programme kõigile SA Virumaa Muuseumide objektidele.

Ajalooblogi: Rakvere muuseum 90. VI osa 1991 – 1999

VI osa 1991 – 1999. Järjejutu viimane osa.

Kroonika 1990. algusaastate sissekannetes on sageli juttu majandusmuredest, ei ole bensiini, lambipirne jne.

Üks muutunud aja märk oli näituste vahetus linna ja rajooni kultuurivahetuse raames – nii vahendati näitusi Lapuast, Sigtunast ja Plönist ning  linna- ja maakonnadelegatsiooni koosseisus külastati nimetatud piirkondi.

Sigtuna näituse ülespanek, 1996. Ene Helm ja Kaja Uuspõld
Sigtuna näituse ülespanek, 1996. Ene Helm ja Kaja Uuspõld

Muuseumi jõudsid ka mitmed väliseestlaste, endiste virulaste tööd. Üks huvitavamaid oli Möldrite ja Vommide suguvõsa kunstnike näitus, kus olid esindatud nii välismaal kui kodumaal elavate kunstnike tööd.

Otto Paju graafikanäitus 1992
Näituse “Ühe suguvõsa kunstnikud Mölderid ja Vommid” avamisel, 2.09.1998.

Ingrid Järve, Indrek Järve, muuseumi direktor Olav Mäe, Silja Mölder, muuseumi töötaja Tiit Alte.

1994.a. alguses tähistati konverentsiga linnakodaniku majamuuseumi 10. tegutsemisaastat

1997.a. suri Alice Sagrits ja peale seda tegeleti Richard ja Alice Sagritsa pärandi vastu võtmisega. Aasta lõpus eksponeeriti pärandkollektsiooni tutvustav näitus. Järgmise aasta suvel korraldati muuseumi päev Karepal, kus tutvustati Karepa kultuurilugu ning arutati Kalame talu tulevikuplaane.

Sagritsa pärandi näitus, 1997
RM F 1603:17 Karepa päev. Kõneleb kohalik suvitaja, E. Vilde muuseumi direktor Elem Treier. Foto T. Põllu 28.06.1998
6.06.1996 on dokumenteeritud hetk, kui muuseumisse võtakse vastu 100 000. eksponaat. Peavarahoidja Rutt Ojarand võtab Aare Ojaveelt allkirja vastuvõtuaktile nr. 35, millega võetakse muuseumikogusse Rakvere linnaapteegi ruumidest leitud korvpudel, vedrukaal, tuletangid, liimeister, voolmed ja sirp (RM 6203).
Kunstinäituse “Virumaast ja virulastest” pidulikul lõpetamisel. Publikupreemia sai Jan Tammik, kelle pilt “Võsu. Palmse” soetati muuseumi kogusse (RM 6226 K 461 https://www.muis.ee/museaalview/2833760).  Taga näituse korraldaja Ene Helm, 1996

1997.a. Rakvere linna päevade raames tähistati Rakvere hariduselu 400. aastapäeva. Muuseum korraldas sel puhul näituse “Rakvere  kool 400”

Fondinäitus 1998

Kümnendi alguses liikusid filiaalid kohalike omavalitsuste haldusesse tagasi – 1992. a. jätkas Tapa muuseum iseseisva asutusena  ja 1993.a. Kunda muuseum.

1998.a. oli külastajaid muuseumimajas 5385, linnuses 7900, linnakodaniku majas 3459. Eksponaate oli 1998. a lõpuks 108 600.

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Rakvere muuseum 90. V osa: 1981 – 1990

1981 – 1985

1980. aastate esimese poole kõige tähtsam sündmus muuseumi jaoks oli linnakodaniku majamuuseumi avamine. Peale mitmeid tagasilööke ja pingelist tööd oli maja 1983.a. detsembris külaliste vastuvõtmiseks valmis.

RMF 1204:5 Rakvere linnakodaniku muuseumi avamine. Kätlevad Leili Pajos ja Mihkel Sistok, taga Ülo Niisuke, Mart Maidla. Foto H. Köss   19.12.1983.

Linnakodaniku muuseumis hakkas palju külalisi käima, eriti suur oli teiste muuseumitöötajate huvi, kuna taolist muuseumi Eestis seni ei olnud.

Jätkuvalt toimusid muuseumikülastajate konverentsid, kus muuseumitöötajad rääkisid kohalikule kogukonnale oma tegevusest ja plaanidest.

RMF 1156:10 Muuseumikülastajate konverents Rakvere muuseumis. Tervitavad Rakvere I Keskkooli õppealajuhataja Ellen Varek ja ajalooõpetaja Elvi Sild 18.05.1982

Paralleelselt linnakodaniku maja ekspositsiooni koostamisega tehti muuseumis uus kaasaja ekspositsioon ning uuendati väljapanekuid ka Kundas ning Moel. Lisaks korraldati pidevalt ka ajutisi näitusi, enamasti kunstinäitusi, aga ka nö kohustuslikke propagandistlikke väljapanekuid. Näiteks 1984.a. oli 17 ajutist näitust.

RMF 1177:3 Tarbekunstnik Helene Kuma näitus 1982 – 1983. Foto K. Soovik
RMF 1520:2 Moekunstnik Ia Lääne näitus Rakvere Muuseumis Foto H. Köss 1984
Loodusosakonna voldik. Koostas Ene Helm 1984 või 1985

Kümnendi teise poole tähtsündmuseks oli linnuse avamine külastajatele. 18.05.1988.

RMFn 1543:1286 Rakvere linnuse avamine 18.05.1988.
Kõneleb Ilmar Moss, tema kõrval Odette Kirss, taga Ello Odraks kultuuriosakonnast ja Ülo Puustak Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioonist. Foto E. Kapstas

RM F 1388:8Rakvere linnuse avamine 18.05.1988. Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni juhataja, objekti arhitekt Fredi Tomps ja Rakvere Muuseumi direktor Olav Mäe

Kaheksakümnendate aastate teine pool oli ühiskonnas murranguaeg ning tõi kaasa mitmeid suurüritusi, millest mitmed toimusid linnuses. Peale linnuse avamist, kohe juunikuus, toimusid üleilmsed virulaste päevad Viru Värk.

RM F 1615:24 Viru Vanne Rakvere linnuses 1988

Kaheksakümnendate aastate lõpus oli lõpuks võimalik võtta ekspositsioonist maha kohustuslik revolutsiooni ja Suure Isamaasõja teema ning selle asemel koostati kiiresti fondinäitus perioodist 1918 – 1940 pealkirjaga “Kolmevärviline Rakvere”.  Selleks otsiti välja hulgaliselt materjali, mida seni ei julgetud arvele võtta ega eksponeerida.

Muuseumi uus direktor Olav Mäe (alates 1.09.1987), kultuurimälestiste inspektor Erki Nuut ning ekspositsiooniosakonna juhataja Tiit Alte olid aktiivsed uues poliitilises elus: 1986. a. asutati Rakvere Muinsuskaitse Klubi, mille eestvedajaks oli Erki Nuut. Eesti Komitee kodanike registreerimise üks keskpunkte Virumaal oli muuseum. Muuseumitöötajad toetasid Vabadussõja mälestussammaste taastamist. Muidugi heisati 24.02.1989 Rakvere linnuse torni sini-must-valge lipp.

RMF 1429:9 Mälestustahvel Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenutele, kes pärit Porkuni vallast. Mälestustahvli taasavamine Assamalla kaupluse seinal 03. 06. 1989. Kõneleb muuseumi direktor Olav Mäe

1989. a. lisandus filiaalina Tapa muuseum, mille tööd korraldas Harri Allandi, samas Moe muuseum anti Piiritustehasele tagasi.

Muuseumi kollektiiv Kunda muuseumi 20. aastapäeval 5.11.1987. Vasakult: kultuurimälestiste inspektor Erki Nuut, Odette Kirss, peavarahoidja Rutt Ojarand, Evald ja Helvi Soodla Kundast, Leili Pajos, teadur Kaja Uuspõld, direktor Olav Mäe, Ene Helm, Laine Leet (pensionär), bussijuht E. Kopli.

Alates 1.06.1990 hakkas muuseum kandma nimetust Rakvere Muuseum.

Kümnendi lõpus oli muuseumis 89 836 eksponaati.

1990.a. Rakveres 46 722 külastajat, Kundas 2322.

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Rakvere muuseum 90. IV osa: 1971 – 1980

1971 – 1980

1971.a. oli muuseum terve aasta suletud, kuna remont jätkus. Aasta lõpuks said suuremad tööd lõpetatud, kuid tegemata jäi osa maalritöid ja osa põrandaid, kuna parkett sai otsa. Mõningaid näitusi tehti väljaspool maja, näiteks näitleja Aleksander Viilma näitus teatris, rändnäitused kultuurimälestistest. Kunda muuseumis oli R. Sagritsa tööde näitus, rahvakunstimeistrite koondise “Uku” näitus, Helmut Joonuksi turisimimärkide ja embleemide kollektsiooni väljapanek, tehniliste mänguasjade näitus V. Sapožnini kogust.

Kunda muuseumis tähistati erinevate temaatiliste näitustega tehase 100. aastapäeva

RMF 1357:8 Kunda Tsemenditehase 100.aastapäeva tähistamine Kunda muuseumis 28.08.1971. Kätlevad EKP Rakvere Rajoonikomitee I sekretär Artur-Bernhard Upsi ja muuseumitöötaja Helvi Soodla. 

1971.a. sai muuseum endale lõpuks liiklusvahendi – bussi „Kuban“, millel muuseumi direktor koos teatri autojuhiga Krasnodaris järel käis. Buss oli mõeldud elanike teenindamiseks maakohtades, kus puudus elekter ja hoone, seetõttu oli bussiga kaasas hulk aparatuuri sh kinoaparatuur ning suur telk.  Aparatuur lammutati maha ning nii saadi ruumi eksponaatide ja näituste transpordiks.

Aasta lõpuks oli muuseumis 35 897 eksponaati.

1972.a. Kapitaalremont lõppes maikuus. Maja oli saanud täiesti uue ilme, kogu maja oli uuesti värvitud, ilusad uued ahjud, parkettpõrandad, alumisel korrusel võlvitud lagedega näitusesaal. Muuseumitöötajad olid mures, kuidas uusi põrandaid puhtana hoida, sest linn oli porine või talvel soolalumine. Nii otsustati koos bussiga saadud telgi presendist õmmelda kaitsesussid.

Maikuus pandi tagasi looduse osakonna ekspositsioon. Osa ruume kasutati ajutiste näituste tarbeks. Lausa 7 ruumis oli rajooni õpilastööde näitus.

RMF 1340:6 Vaade muuseumi näitusesaalidesse. Õpilastööde näitus. Foto P. Tooming 1972

Toimus kunstinäitusi ning sügisel oli seenenäitus ja aasta lõpus rajooni tööstuse ja põllumajanduse näitus.

Helmut Joonuks organiseeris kultuuritegelastega seotud kohtade tähistamist. Mälestuskivid või tahvlid avati Oskar Lutsule, Ernst Birnbaumile, Eduard Bornhöhele, Fr. Lütkele.

RMF 1014:1 Mälestuskivi Ernst Birnbaumile (1894 – 1965) Rakkes. Kivi kõrval seisavad E. Birnbaumi abikaasa Anna Birnbaum ja poeg Oleg Birnbaum. Foto H. Joonuks 1972

Sel aastal tuli muuseumisse teaduriks Tartu Ülikooli lõpetanud bioloog Ene Helm

RMF 950:42 Ene Helm ettekannet tegemas Rakvere muuseumi juubelikonverentsil. Foto H. Joonuks 11.02.1977

1973.a. tehti pingutusi uue ekspositsiooni ülespanekuks, ekspositsiooni-plaanid olid valmis ja antud kujundaja Marika Lareteile, kuid vitriinide valmimine takerdus erinevatel põhjustel.

Majas korraldati kunstinäitusi. Üheks suureks ettevõtmiseks oli ülerajooniline käsitöönäitus. Muuseumitöötajad külastasid piirkonna käsitööringe ja valisid näitusele töid. Näitus oli külastajate seas populaarne.

RMF 934:4 Käsitöönäitus 1978

Eelmisel aastal oli Moel avatud Eesti Piiritusetööstuse Muuseum. Nüüd anti see Rakvere Muuseumi filiaaliks. Moel jätkas  tööd Rutt Ojarand, kes oli muuseumi rajamise juures tegev olnud. Moel seati sisse omaette fondiraamatud ja sealne kogu jäi eraldiseisvaks koguks.

Moe mõisa viinaköök, kus avati 15.10.1971 Eesti piiritusetööstuse muuseum

Eraelu ümberkorraldused viisid Illa Kuslapi tööle  Viimsisse Kirovi nim kalurikolhoosi muuseumisse ning vanemteaduri kohale tuli geograafi haridusega Helle Oll.

RMFn 1573:3017 Helle Oll ja Leili Pajos koos muuseumile annetatud lipuga. Foto E. Kapstas 1975

1974. aasta alguspoolel tegeleti ekspositsioonide paigaldamisega. Kuigi töö oli tellitud kunstikombinaadist, siis väga palju praktilist tööd tegid ära muuseumitöötajad ise – kleebiti planšette, kleebiti fotosid alustele, kinnitati eksponaate, monteeriti planšette vitriinidesse. Selle käigus omandati erinevaid töövõtteid ja oskusi, mida sai edaspidi näituste tegemisel ära kasutada. Ekspositsioon avati 1. mail.

27. – 29. aug. toimus Rakveres vabariiklik muuseumitöötajate seminar, mille korraldamisega oli palju tööd. Korraldada tuli 80 inimese majutamine ja toitlustamine, ekskursioonid, lõpupidu. Loengud toimusid Lahemaa Rahvuspargi Ojaäärse õppebaasis, külastati Kunda ja Moe muuseume ning loomulikult Rakveres avatud ekspositsiooni.

RMF 939:18 Helmut Joonuks jagab selgitusi  vabariiklikust muuseumitöötajate seminarist osavõtjatele Palmses. Foto R. Oras 1974

Aasta jooksul oli muuseumis mitmeid kunstinäitusi, raamatunäitus muuseumi kogudest; näitustega tutvustati ka geoloogilisi vaatamisväärsusi ning toalilli.

RM 3158 K 394 Roman Salukivi. Rakvere Vallimägi II, kalanahast kollaaž 1973
RMFn 1543:3016 Toalillede väljapanek Rakvere muuseumis. Ene Helm ja Leili Pajos. Foto E. Kapstas 1974

1975.a. algatas muuseum linnakodaniku majamuuseumi asutamise mõtte. Selleks taotleti kahetoalist korterit põlengu järel taastamisel olevas majas Pikk tänav 3.  Kogumistegevuses seati eesmärgiks leida korteri sisutamiseks sobivat mööblit. Teine algatus muuseumilt oli Rakvere esmamainimise 750. aastapäeva tähistamine järgmisel aastal, milleks moodustati linnavalitsuse juurde korraldav komisjon.

Sel aastal asutati Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere osakond, millest sai Gunnar Kirsi juhtimisel muuseumile tihe koostööpartner. Nende esimeseks tööks sai kaalukoja restaureerimine, sügisel alustati töid linnusel.

RMF 1444:7 Gunnar Kirss Rakvere linnuse avamisel. Foto H. Köss, 18.05.1988

Majas toimusid kunstinäitused, esimene klaasinäitus, rajooni käsitöömeistrite näitus, eksponeeriti Eesti kunstnike rindejoonistusi, valikut vabariikliku õpilastööde näituse töid. Maalinäitusega tähistati Richard Sagritsa 65. sünniaastapäeva.

1976.a. läks põhiliselt Rakvere linna juubeli tähe all. Ilmus Odette Kirsi koostatud brošüür, toimus linna ajaloo teaduslik konverents, avati erinäitus “Rakvere 1226 – 1976”, kus esimest korda olid eksponeeritud linnuse arheoloogilised leiud. Vallimäele paigaldati skulptor Riho Kulla kavandatud monument.

RMFn 1543:3055 Näitus Rakvere 1226 – 1976. Foto E. Kapstas, 1976
RMFn 1543:3052 Näitus Rakvere 1226 – 1976. Foto E. Kapstas, 1976
RMF 1014:8 Mälestusmärk Rakvere 750. aastapäeva tähistamiseks Vallimäel. Foto H. Joonuks, 1977

1977.a. tegevuses määras palju SSOR 60. aastapäeva tähistamine, milleks juhised tulid ministeeriumist. Muuseum proovis lihtsamalt läbi ajada – tegi rändnäituse, mille saatis ringlema. Kõik asutused kasutasid meelsasti, sest said linnukese kirja. Küll aga tähistati tõsiselt Rakvere Muuseumi Seltsi asutamise 50. aastapäeva – korraldati konverents, pandi välja näitus ja korraldati õhtul pidu. Üritusel osalesid ka muuseumi seltsi asutajad Arved Palgi ja Richard Leemets

RMF 969 Leili Pajos vestleb muuseumi seltsi asutajate Richard Leemetsa ja Arved Palgiga. Foto E. Kapstas
RMF 950:21 Rakvere Muuseumi 50. aastapäev. Direktor Leili Pajos võtab vastu õnnitlusi ENSV Ajaloomuuseumilt (Eve Peets, Peet Sillaots, Vello Kuldna)

1978.a. kulus palju aega ja energiat Kunda muuseumis uue ekspositsiooni tegemiseks.

Aasta lõpus külastas Kundat tähtis külaline

RMF 1011:2 Kosmonaut Georgi Gretško Kunda muuseumis 17.12.1978 vestlemas tehase direktori asetäitja, muuseumi aktivisti Endel Lindrega

Rakveres tuli tegeleda mitmete majandusmuredega. Talv oli väga külm ja puid ei jätkunud, maja on kogu aeg külm. Kevadel voolas lumesulamisvesi hoovipealsesse lattu sisse. Samuti tuli suurveega võidelda Moel.  Ajutised näitused olid enamasti kunsti- ja käsitöönäitused. Kavandati uut looduseosakonna ekspositsiooni, kuid teostamiseks raha ei jätkunud.

Aasta lõpul alustati muuseumihoone välisfassaadi remonti. Otsiti lahendusi keskkütte majja saamiseks, kuid edutult.

Sel aastal tekkisid uued plaanid linnakodaniku muuseumi rajamiseks. VRV Rakvere osakonna juhataja Gunnar Kirss pakkus selleks välja maja Pikk 50. VRV oli ostnud hoone oma kontorihooneks, kuid siis leiti, et krunt on liiga väike. Restauraatorid pakkusid, et annavad maja täitevkomiteele, tingimusel, et see läheb muuseumi kasutusse.  

1979. aastal oli jätkuvalt mureks külm maja. Tõsine õnnetus juhtus Kundas, kus pööningul lõhkes veetoru ning muuseumi ruumid ja alles avatud ekspositsioon said tõsiselt kannatada. Paar kuud kulus kuivatamiseks, siis oli võimalik hakata olukorda taastama.

Rakveres jätkus eelmise aasta lõpul alanud muuseumihoone remont.

RMF 1156:54 Muuseumi hoone remont. Foto H. Joonuks 1979

Aasta üks huvitavamaid näitusi oli “Rakvere linnuses toimuvatest töödest 1975 – 1979”. Eksponeeritud oli hulgaliselt arheoloogilisi leide ja paralleelselt alustati ka leidude arvelevõtmist kogusse.

RMFn 1047:1 Foto V. Rinaldo 1979
RMFn 1047:9 Foto V. Rinaldo, 1979
RMFn 1047:21 Foto V. Rinaldo, 1979

Kohustuse tähistada ENSV vabastamise 35. aastapäeva lahendasid muuseumitöötajad kavalal viisil – eksponeerisid endise laskurkorpuse sõjamehe, harrastusfotograaf Aleksei Palamaa fotonäitust „Kodulinna 35 aastat“

RMF 1041:5 Fotonäitus “Kodulinna 35 aastat” avamisel 20.09.1979

Alustati Pikk 50 maja lammutustöid, majast jäi püsti ainult mantelkorsten.

1980.aastal maja remont jätkus. Ette oli võetud akende vahetus, et taastada algsed väikeste ruutudega aknad, kui aknad olid kõik isesuurused ja nende paigaldamine võttis palju aega. Vahepeal saadeti kõik ehitajad Tallinnasse olümpiamängudega seotud objektidele ja töö seisis. Pikk 50 elumaja ja kõrvalhoone  said sügiseks katuse alla.

RM Fn 1543:3743 Vaade muuseumihoonele. Rakvere. Pikk tänav Foto E. Kapstas, 1980
Muuseumi töötajad peavarahoidja Laine Leedi sünnipäeval. Vasakult: Rutt Ojarand, Ene Helm, Helle Oll, Laine Leet, Leili Pajos, Odette Kirss, Illa Kuslap, Helvi Soodla.

Sel aastal oli muude hulgas muuseumis üks eriti kõmutekitanud näitus, mis tekitas koguni järjekorra muuseumi ukse taha. Veebruaris-märtsis oli avatud Vinni sovhoosis töötanud fotograafi Ain Kimberi aktifoto näitus. Külastajaid oli palju, enamuses mehed ja mõni lausa igapäevane külastaja.

Viimastel aastatel oli muuseumitöötajad võtnud sihiks tõsta muuseumi kategooriat. Selleks tehti aktiivset kogumistööd, et suurendada muuseumikogu. Nii oli kümnendi lõpuks muuseumikogu suurus 60 466. Külastajaid käis Rakveres 58 640, Kundas 3020, Moel 850.