Ajalooblogi: Villem Raam 110

Eesti ühe teenekaima kunstiajaloolase Villem Raami (30.05.1910 – 21.05.1996) elukäik oli mitmeti Rakverega seotud. Kuigi ta sündis Pärnus, siis oli tema isa Voldemar Raam peale Vabadussõda Rakvere Õpetajate Seminari direktor ja õpetaja kuni seminari sulgemiseni 1932.a.

 

Ka Villem Raam õppis Rakvere Õpetajate Seminaris ja lõpetas selle 1930.a. ning oli seejärel paar aastat õpetaja Aluvere koolis.

Järgnesid õpingud Tartu Ülikoolis, kus peaaineks oli kunstiajalugu. Ülikooli lõpetas Villem Raam 1939.a. ning alustas erialast tööd, kuid selle katkestas nõukogude võim ning küüditamine Siberisse. Ajakirja „Looming“ käesoleva aasta maikuu numbrist on võimalik lugeda Jaan Unduski artiklit „Kaks kanget Krasnojarski kraist“ ning publikatsiooni „Jaan Krossi ja Villem Raami kirjavahetus Siberis aastail 1951—1954“, mis annavad võimaluse heita pilk kahe Eesti kultuuriloo suurkuju sellesse eluperioodi.

Pärast Eestisse naasmist jätkas Villem Raam tegevust kunstiajaloo ja restaureerimise valdkonnas ning kuna tema peamiseks uurimisteemaks sai keskaja arhitektuur, siis loomulikult tõi Rakvere linnuse ajaloo uurimine, millega 1975.a. loodud Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere osakond tegelema hakkas, ta taas Rakveresse.

 

Huvipakkuvaid objekte oli Virumaal veelgi. Muuseumi fotokogusse on jäänud paar pildistust enne Vainupea kabeli restaureerimist ning Haljala kirikaiast

 

 

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Muistne Eesti rammumees II. Gustav Bösberg

97255522_2603850779838496_8204168927350095872_n

Gustav Bösberg (1867–1922; Foto: Eesti Spordileht, 1930, nr 21/22)

Bösbergide (Peesberg, Beesberg, Boesberg) perekond pärines Palmse mõisast Võsupere külast. Perekonnast võrsus tuntud sportlane ja seltsielu tegelane Gustav Bösberg, keda tema surma puhul 1922. aastal avaldatud nekroloogides kutsuti „Eesti spordi isaks“.

Tema isa Gustav Bösberg (Boesberg) sündis 9. oktoobril 1841, käis 1859. aastal Kadrina kirikus leeris ning abiellus 1866. aastal oma toonase leeriõe, temast kaks aastat vanema Mai Piskestiga. Pere kolis 1874. aastal Rakverre, kaasas Gustavi kolm väikest poega. Neist vanim oli 7. juunil 1867 sündinud Kustas (Gustav), kellest hiljem sai tuntud raskejõustiklane.

Parkal G. Bösberg oli 1876. aastal üks Viru Eesti Seltsi „Kalevipoeg“ asutajaid ja selle tegevuse kahel esimesel aastal ka seltsi president. 1880. aastal kolis Bösbergide pere Rakverest ära Tallinnasse, kus algas perepoeg Gustavi sportlase- ja seltsielu tegelase tee.

G. Bösbergi tegevusest kirjutas 1929. aastal lähemalt T. Viedemann.

Gustav Bösberg sündis Virumaal Palmse vallas, Võsupära külas, Päisma peres 1867 a. 7. jaanuarikuu päeval. Tema isa oli talukoha rentnik, ameti poolest nahaparkal. Kui esimene poeg Gustav oli kolme-aastane, asusid vanemad Karula valda vesiveski rentnikkudeks. Seal olid nad kolm aastat, mille järele kolisid Rakvere linna. Seal avas isa nahaparkimise töökoja ja hiljem ka lihakaupluse. Viimaks koliti Tallinna, kus Gustav pandi linnakooli. Kooli lõpetades hakkas ta Õppima maaldriametit meister Johansoni juures, kellega koos sõitis Tauria kubermangu. 1888. a. tuli Bösberg sealt Tallinna liisku võtma. Väeteenistusse ei võetud teda aga kui esimest poega. Bösberg ei pöördunud enam Venemaale tagasi, vaid hakkas Tallinnas rahukohtuniku juures kirjutajaks. Siin algasidki ta raskustõstete harjutused, alguses üksinda, pärast mitmekesi. 1895. a. jättis Bösberg siiski Tallinna jumalaga ja sõitis Peterburi, andes oma raskejõustiklaste koonduse, mis nüüd töötas Tallinna jõustiku klubi nime all, Andruschkievitschi hooleks. Peterburis hakkas Bösberg ühes Lurichiga esinema elukutselise jõumehena. Bösbergi varjunimi oli Kägardi (kägard), Lurichi varjunimi — Logardi (logard). Hiljem hakkas Bösberg ühes Kallaga sõitma mööda Venemaa tsirkusi vennaste Slobinite nime all. Oma tõstenumbritega teenisid nad suurt kiitust, kuni Bösberg oli sunnitud haiguse tõttu loobuma jõumehekutsest.

Ta astus Singer ja Ko ärisse usaldusmehena ametisse, teenides seal kümmekond aastat. 1899. a., kui Peterburis tärkas ellu esimene Eesti jõustikuühing, millele 1900. a. pandi nimeks Kalev, asus ka Bösberg seal tegevusse noorte juhatajana. Ta oli nii seltsi juhatuse kui harjutustoimkonna liige, samuti oli ta ka Peterburii Eesti noorsoo-ühingu spordiosakonna liige, tõste- ja maadlusõpetaja. Peterburist lahkus ta 1919. a. 1. mail ühes mitme teise Eesti tegelasega ja oma abikaasaga. Ta põgenes üle soode ja rabade Soome. Teel külmetas ta ja jäi põdema. Jõudes Eestisse, asus ta alul raudteele raamatupidaja abilisena ametisse, hiljem oli ta riigikassa kontrolöriks, mis kohale jäi kuni surmani.

G. Bösberg võttis ka Tallinnas veel spordiliikumisest osa ja avaldas E. Spordilehes artikleid „Vana“ varjunime all, mis olid eriti tuumakad filosoofilise värvinguga.

G. Bösberg suri Tallinnas 5. juunil 1922. a. Ta leinarong oli pikk ja haual räägiti südamlikke sõnu. Pealuu tugevust, paksust, ei peeta harilikult intelligentsi tunnuseks, kuid Bösberg, kes oli võrdlemisi haruldaste vaimuannetega inimene, omas pealuu, millele tugevuse poolest ei saa ükski neeger vastu. Ka arstiilmas oli ta selle omadusega äratanud tähelepanu. Noormehena laeval töötades Mustal merel kukkunud talle laevaruumis õnnetul kombel tõstevinna mõne puuda raskune hakk pähe. Iga teise pea oleks olnud silmapilkselt löma, kuid Bösberg oli ainult vähe aega uimane ja jätkas siis jälle tööd. Tallinnas olevat ta kihlveol joosnud mõnedeki toauksed peaga puruks. Kord sattunud ta Kaukasuses röövlite küüsi. Need kukkunud Bösbergi peksma kaigastega pähe, kuid nähes, et see ei tee selle peale tigedat nägu – malgad aina murdunud nagu pilpad – sülitanud mehed ja jooksnud risti ette lüües minema.

Viedemann T. Eesti raskejõustiku algaegadelt. – Eesti Spordileht, 1929, nr 4.

98354726_243398276915351_3013657429230485504_n

Gustav Bösbergi (Boesberg) mälestusmärk Võsuperes tema kodutalu Poisma asukohas (Foto: Uno Trumm, 2020)

 

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Rahvusvaheline muuseumipäev 18. mai.

Muuseumitegevust Virumaal alustas Rakvere Muuseumi Selts, mis asutati 1927.a. Selts jõudis  muuseumi avamiseni 7. detsembril 1930. Seega võime öelda, et juba 90 aastat on Rakveres võimalik muuseumit külastada.

Hea ülevaate muuseumi loost on kirjutanud Odette Kirss „Muuseumi seltsist Virumaa Muuseumideni“  Virumaa Teataja, 13. 02. 2007 .

Siinkohal esitleme muuseumikogust fotosid inimestest, kes aastate jooksul on muuseumis toimetanud ja kelle tegevus on ka tänast muuseumitegevust mõjutanud.

 

RMF_0502
RMF 502 Rakvere Muuseumi Seltsi juhatus 1928.a. Vasakult istuvad: Reinhold Martin (abiesimees), Arved Palgi (esimees), Arnold Liiv (kassahoidja abi); seisavad vasakult: Voldemar Matson (kirjatoimetaja), Richard Leemets (laekahoidja), Harald Stunde (kirjatoimetaja abi). Foto A. Kesküll.

RMF981_1
RMF 981:1 Direktor Veera Ranne (paremal) ja teaduslik töötaja Linda Rünk 1948-1950 a.Veera Kala-Ranne oli muuseumi direktor 1945 – 1950.

 

Veera Kala-Ranne oli muuseumi direktor 1945 – 1950.

RMF981_5
RMF 981:5 Muuseumi kollektiiv ekskursioonil Kurgjal, C. R. Jakobsoni haual. Vasakult fondidehoidja Laine Leet, teaduslik töötaja Leili Pajos ja direktor Aleksander Rünk 1958 a.
Aleksander Rünk oli muuseumi direktor 1950 – 1959.

Aleksander Rünk oli muuseumi direktor 1950 – 1959.

RMF1647_4_1
RMF 1647:4  Arheoloogilistel väljakaevamistel Toilas 1958.a. Seisavad vasakult: arheoloog ja väljakaevamiste juhendaja Evald Tõnisson, Rakvere Muuseumi direktor Leili Pajos, peavarahoidja Laine Leet, joonestaja väljakaevamistel Toomas Lepiksaar.

RMF981_11
RMF 981:11 Direktor Leili Pajos ja teaduslik töötaja Odette Landberg (Kirss). 1960-d aastad.
Leili Pajos oli muuseumi direktor 1959 – 1987. Odette Kirss töötas muuseumis erinevatel ametikohtadel 1959 – 2011.

Odette Kirss töötas muuseumis erinevatel ametikohtadel 1959 – 2011.

RMF1365_27
RMF 1365:27 Rakvere Koduloomuuseumi peavarahoidja Laine Leet kunstnik Romulus Tiituse juures fotosid vaatamas 1975
Foto Armin Alla
RMF950_8
RMF 950:8 Rakvere Koduloomuuseumi 50. aastapäeva tähistamine 11.02.1977. EKP Rakvere Rajoonikomitee I sekretär Artur Upsi annab aukirja muuseumi vanemteadurile Helle Ollile. Foto H. Joonuks

RMF1455_3
RMF 1455:3 Rakvere muuseumi kollektiiv Kunda tsemendimuuseumi ekspositsiooni avamisel 5.11.1987. Vasakult: Erkki Nuut, Rutt Ojarand, Odette Kirss, Evald Soodla, Helvi Soodla, Leili Pajos, Kaja Uuspõld, Olav Mäe, Ene Helm, Laine Leet, bussijuht.

Olav Mäe oli Rakvere muuseumi direktor 1987 – 2002.

RMF1716_4_1
RM 1716:4Sihtasutuse Virumaa Muuseumid töötajad aastakoosoleku järgsel lõunasöögil Tallinnas 2009.a. 

DSC_8428
Virumaa Muuseumide 10. aastapäeva pidustused Rakvere linnuses 19.06.2012. Sihtasutuse nõukogu esimees Marko Pomerants ja juhatuse liige Ants Leemets (SVM juhatuse liige 2002 – 2019). Foto: R. Voolaid.

 

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Muistne Eesti rammumees

1939. aastal aastal avaldas Mihkel Aitsam ajalehes Päewaleht järjeloo Eesti muistsetest rammumeestest.

Üheks neist oli ka Palmse mõisa sepa Poisma Gusto ja tema abikaasa Liso 1789. aastal sündinud viies poeg Joosep (Josep). Tema kõige vanem vend Dietrich suri juba 39-aastaselt ning isa tööd jätkas vanuselt teine vend Jürri. Pere neljas poeg Jacob tegi karjääri ning temast sai mõisa kokk, kuid teised vennad leppisid sulaseametiga.

1834. aasta hingeloendi koostamise ajal töötas Josep Oruveski veskitalus mölder Jakobi juures sulasena. Seal teenides sai ta 1835. aastal endale ka perekonnanime Pesberg, mis 1850. aastaks oli teisenenud Beesbergiks.

Poiss oli suure kasvuga. Kasvas ja arenes pikkamisi, selle eest aga ligi süllapikkuseks; praegusaja mõõduga üle 200 sm pikk. Joosepil oli alati hea isu ja ta võis süüa mitme mehe eest. Kui Joosep oli Oru veskis möldri poisiks, tähendanud mölder kord: Üteldakse ikka, et Joosep söövat palju! Mina võin niipalju ütelda: anna Joosepile terve leib ja vaagnatäis silku ette, natuke jääb järelegi. Joosep oli tugev kui karu. Oli õnn, et ta oli pikaldase iseloomuga ja hea südamega: reageeris teiste õrritamistele alles pikapeale ega teinud kurja kellelegi. Ei murdnud ka tööd teha, tegi seda vaid paraja mehe eest; aga raskuste tõstmistel oli väljas mitme mehe eest.

Oma noorpõlves käis ta Palmsi mõisas, teol. Päev päeva kõrval. Igal pühapäeval käis ta Ilumäe kabelis jumalateenistusel. Kõrtsis käimisest Joosep ei hoolinud. Tema rammust on säilinud Viru rannarahva keskel mõningaid mälestusi, mis pole aga seni pääsnud ajaleheveergudele. Esitan siinkohal lugusid Joosepi vägitegudest.

Teol olles vedanud teomehed rehepeksu ajal vilja mõisaaita. Rehepapp upitanud vankrilt suured viljakotid Joosepile selga. Viljasalved olid kõrged ja vilja juba täis. Vili viidi üles salve mööda treppi. Rehepapp lasknud Joosepil kotte vedada ja imestanud, müks ta ometi ära ei väsi. Teinud temaga nalja: kotti selga upitades roninud rehepapp koti otsa. Joosep kehitanud ja läinud kotiga üles aida lae alla, nagu polekski rehepappi seljas. Joosep rääkinud pärast teistele, kuidas ta imestanud, et üks kott olnud teistest palju raskem; ometi mõõdetud vilja ühtviisi kottidesse. Vägikaika- ja sõrmkooguvedamisega pole Joosep enesele vastaseid leidnud. Joosep vedas alati väikese sõrmega. Keskmise sõrmeni pole kunagi jõudnud.


Narvas killavooris käies tulnud tihti ööbida teeäärsetes kõrtsides ja siis juhtunud mõndagi lugu, kus võõrad mehed hooplemistega sisse kukkunud.

Kord Narva lähedal hakanud keegi võõras mees oma jõuga hooplema. Kutsunud Palmsi mehi enese vastu välja. Joosep söönud kõrtsilaua peal ja kuulanud võõra hooplemist, et tema vastast pole maailma veel loodud. Palmsi mehed pole välja astunud, oodanud Joosepit. Joosepil aga hea isu ega saa kõhtu täis. Võõras mees hakanud Palmsi mehi viletsateks ja argpüksideks sõimama. Nüüd saanud Joosepil hing täis: tõusnud laua tagant üles, sasinud ühe käega võõral kraest kinni, keerutanud mõne korra enese ümber ja visanud siis toanurka. Siis asunud uuesti lauda ja jätkanud söömist. Võõras ajanud end jalule ja kutsunud Joosepi uuesti välja. „Kui sa oma suud ei pea, siis võtan alles kahe käega kinni.“ Nüüd põgenenud võõras kõrtsitoast. Teinekord olnud Joosep jälle killavooris ja peatunud kuskil kõrtsis. Teekäimisest roidunud Palmsi mehed tahavad magada, aga ei saa rahu: kaks purjus meest kaaberdavad suures kõrtsitoas ja lärmitsevad poole ööni. Kubjas keelab, aga mehed ei pane tähele. „Joosep, tee tuba tühjaks!“ käskinud kubjas. Joosep läinud meeste juure, võtnud neil kuuekraest kinni, löönud mehed korraks ninapidi kokku ja visanud siis üle ukseläve hoovi kõrtsimehe sigadesulgu.


Vanas eas teenis Joosep Oru veskis möldrisulasena. Ta oli siis juba üle 60 aasta vana.

Kord olnud veskis mõisa rukkijahu kotid. Igas kotis tünder jahu. Möldripoiss vaadanud kottidele ja ütelnud Joosepi vastu: „Sul olevat noorespõlves palju rammu olnud, mis sa arvad, kas sa jõuaksid veel üksi need suured kotid vankrile tõsta. Joosep oma pikaldase iseloomuga vaadanud kottidele ja venitanud vastu: „Enne ei olnud need mu käes midagi, aga nüüd ei tea, kuidas lugu läheb.“ Poiss käinud Joosepile peale: „Eks sa katsu ikka, ega see midagi tee, kui enam ei jõua. Sa olevat kord mõisas tündri vilja ühes rehepapiga aita viinud.“ „Võiks ju kord katsuda,“ nõustunud lõppeks Joosep. Kehitanudki kotid ükshaaval sülle, viinud õue ja ladunud mõisa vankrile. Mitu kotti ülestikku. Poiss aga vaadanud ammuli suuga pealt.


Joosep elanud vanapoisina. Kui temalt küsitud, miks ta naist ei võtvat, vastanud Joosep: „Mis ma sellest ikka saan! Naisemehed surevad samuti ära, nagu poismehedki.“


Joosep armastanud piiblilugusid jutustada ja kui leidunud kuulajaid, siis rääkinud ta õhtu läbi piiblist. Meelsasti rääkinud ta Simsonist ja kiitnud: „See oli vast jõumees! Mis on meieaja mehed tema kõrvad.“


Perekonnanimede panemisel sai ta nimeks Pöösberg. Läinud sajandi lõpul oli Peterburis tugev eestlane, kes käis tsirkustes maadlemas ja pomme tõstmas. Tema erinumber oli laudade ja telliskivide katkilöömine vastu pealage. Mõnikord kihlvedude peale joosnud ta peaga ustest läbi. See rammumees kirjutas oma perekonnanimeks – Bösberg.


Oma vanul päevil, kui 70 aastat turjal juba, ei suutnud Põismaa Joosep enam sulasena teenida. Ta pööras valla poole ja sai armuleiba. Joosep suri 6. detsembril 1865. a. ja sai vanaks 76½ aastat. Ta põrm maeti Ilumäe kabeli kalmistule.

Aitsam, M. Eesti muistseid rammumehi. – Päewaleht, 1939, nr 245.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

RMF100_182_1

Palmse mõis (RM F 100:182) Autor: Wilhelm Siegfried Stavenhagen

Ajalooblogi: Baltisaksa kunstnik Olga Julie von der Pahlen 

EAA.1674.3.507.1
/Foto Olga von der Pahlen. EAA. 1674.3.507.1 

Vaatamata sellele, et muusika- ja kunstiõpetus kuulusid baltisaksa aadlidaamide kasvatuse juurde, saavutasid vähesed kunstnikena laiemat tuntust. Siiski hakkasid 19. sajandil soorollid tasapisi nihkuma ning mitmed tarmukad ja andekad naised suutsid end sotsiaalsetest raamidest välja murda. Sellegipoolest on baltisaksa naiskunstnike töid säilinud vähe ja pigem juhuslikult, seetõttu annab Palmses hoiul olev Olga Julie von der Pahleni joonistusalbum harukordse võimaluse tutvuda ühe naiskunstniku varajase loominguga. Albumis leidub arvukalt erinevaid joonistusi ja käeharjutusi – peamiselt loodusvaateid, natüürmorte ja muinaslugude illustratsioone – mis on valminud Olga nooruspõlves aastatel 1872 – 1877. Palmse mõisa härrastemajas on valitud joonistustest välja pandud näitus, kus on eksponeeritud ka originaalalbum. Näitust ehib O. von der Pahleni maal „Sirelid“, mis hetkel on konserveerimisel.  

Tema töid leidub teadaolevalt veel Eesti Kunstimuuseumi ja Poznańi Rahvusmuuseumi kogudes.  

Dietrich von der Pahlen. 1890.
/Foto/ Dietrich von der Pahlen. 1890. Poznani Rahvusmuuseum 
RM6579_K490_3_2
/Foto/ „Sirelid“. RM _ 6579 K 490:3 

Olga Julie von der Pahlen sündis 3. augustil 1856. aastal Keila kihelkonnas Üksnurme mõisas ning suri 30. märtsil 1919. aastal Tallinnas. Tema vanavanaisa oli Arendt Dietrich von der Pahlen II Palmse mõisast. Tema isa oli Dietrich von der Pahlen (1807–1894) ja ema Marie Eleonore von Rosenschield-Paulyn (1824–1879).  

Kunstiande päris Olga von der Pahlen oma isalt, sõjaväelaselt ja harrastuskunstnikult Dietrichilt, kelle joonistus Mihhail Lermontovist (1840) on teadaolevalt ainuke, mis kujutab luuletaja nägu külgvaates. 1880. aastatel õppis ta koos oma õe, Marie Charlottega, Müncheni akadeemiast Tallinnasse asunud Franz Deppeni (Teppeni) juures. Tema maale eksponeeriti mitmetel kunstinäitustel Tallinnas: 22.05–30.06 1898. aastal esines ta Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseumi (Provintsiaalmuuseum) kunsti edendamise osakonna korraldatud ülevaatenäitusel; 25. augustil 1900 avati Tartus Ressource’i saalis Karl von Winkleri tööde näitus, millel teiste seas esines ka O. von der Pahlen; 9. detsembril 1912 avati Tallinnas Provintsiaalmuuseumis Balti Kunstnike Liidu maalide ja etüüdide näitus, kus olid väljas ka O. von der Pahleni maalid.

Olga joonistus. 1872 PDF
Foto/ Olga von der Pahleni joonistus. 1872 
Olga joonistus.1875
Foto/ Olga von der Pahleni joonistus. 1875 

 

Susanna Murel SA Virumaa Muuseumid teadur

Ajalooblogi: Tuletõrje

4. mai oli rahvusvaheline tuletõrjujate päev. Sel puhul heidame pilgu Rakvere tuletõrjeseltsi fotodele.

 

Majaomanikud moodustasid linnas tuletõrjeseltsi aastal 1877.

Erilise hoo sai seltsi tegevus sisse 20. sajandi alguses. 1905.a. muretseti esimene auruprits ning mitmele poole ehitati pritsikuure, neist suurim valmis linnavalitsuse õuel 1904. a.

 

Tuletõrjeseltsi aiast Pikk t 49 juures kujunes üks populaarsemaid pidude ja ürituste korraldamise paiku.

Suurejooneliseks kujunes seltsi 35. aastapäeva tähistamine 1912.a.

RMF749_20_2
RM F 749:20 Tuletõrjujate rongkäik Pika tänava alguses

 

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoida

Ajalooblogi: Ilumäe kabeli vitraažvapid

95669680_2845092502265112_4661398310668468224_n

Foto: Stanislav Stepaško

Kuna kihelkonnakirik Kadrinas jäi Palmse mõisast liiga kaugele, alustas Arend Dietrich von der Pahlen 1729. aastal oma talupoegade tarbeks Ilumäele kabeli ehitamist. Kreeka risti kujulise puitkabeli aknaid ehtisid 16 vitraaži, millest neljal oli kujutatud A. D. von der Pahleni ja tema abikaasa Magdalena Elisabeth von Derfeldeni, neljal mõisaametnike ja seitsmel talupoegade vappe. Rahvajutu järgi telliti vapid Pariisist, kuid kunstiajaloolase A. Heina arvates valmistas need Tallinna klaasimaalija Johann Samuel Reimers. Kuna aga üks vappidest oli pühendatud Tallinnas tegutsenud klaasimaalija Daniel Öhlersile, peab hoopis teda töö teostajaks pidama. Kõigi vappide kilp on varustatud kaski (kiivri) ja vapimantliga. Parunipere ja mõisaametnike vappidel hoiavad vapimantlit terasturvistes vapisulased, talupoegade vappidel on nende asemele paigutatud loorberioksad. Talupoegade vapid, va Marten Sae oma, eristuvad ka selle poolest, et nende vappide kaski kohal on kõigil kolm viljapead.


 

95542356_814101352446473_6205049414147375104_n

Foto: Stanislav Stepaško

 

A. D. von der Pahlen ja tema abikaasal M. E. von Derfelden (Dörfelden) olid oma vappidega esindatud kahel aknal. Pahlenite perekonnavapi kilbi I väljal oli kolm valget roosi ja lõvi, II väljal ratsutav kürassiir, III väljal kolm punast roosi ja IV väljal ristatud arkebuusid, südakilbil vana sugukonnavapp – kolm rohelist pärnalehte. A. D. von der Pahlen (01.01.1707–24.03.1753.) abiellus 15. mail 1728 M. E. von Derfeldeniga (17.04.1793 – 9.08.1793), Nad said 14 last, teiste seas oli ka hilisem ratsaväekindral, St Peterburgi sõjakuberner ja keiser Paul I troonilt tõukamisega tuntuks saanud krahv Peter Ludwig von der Pahlen. M. E. von Derfeldeni vapikilbil (sinise põhjaga) on kolm hõbedast kala ning kaski kohal tiivad, millel on samuti kolm kala.


95592026_272941330549625_984848714075996160_n

Foto: Stanislav Stepaško

Palmse valitseja Jacob Johann Krahni vapi kilbil on kujutatud pesal oma südameverega poegi toitev pelikan ja kaski kohal seisev toonekurg (saksa k Krahn). Lipnik J. J. Krahn ilmus meetrikaraamatusse 1726. aastal ning 1728.–1733. aastani nimetati teda seal valitsejaks. J. J. Krahn oli paljude mõisa talulaste ristiisa.


95568029_1450469505135809_949464643187769344_n

Foto: Stanislav Stepaško

Ewalt (Ewold) Muicki vapi kilbil on süda, millest Jüri Keevalliku järgi kasvasid välja „kolm hingepuhtusele viitavat liiliaoksa”. Kolm liiliaõit on samuti kaski kohal. E. Muicki mainiti Kadrina kihelkonna meetrikaraamatus esmakordselt 1712. aasta veebruaris. 1714. aastal oli ta Vatku (Watküll) mõisa valitsejaks. Ta oli Palmse talurahva ja teiste mõisate sakslastest ametnike seas lugupeetud mees, olles sageli vastsündinutele ristivanemaks. Abielust Anlena Jungiga, oli neil tütar, Ann. Tema sünni- ja surmadaatumid on teadmata.


95537348_231519391509577_2872027957772156928_n

Foto: Stanislav Stepaško

Üks vappidest on purunenud ning selle vapiosa ja osa allkirja puudub. Tõenäoliselt oli see pühendatud Hulja mõisa valitsejale Matthias Mühlenbachile, kes abiellus maanõunik Gustav Christian von der Pahleni toatüdruku Kayga (Kaysa). ja oli aastail 1725–1734 paljude Palmse mõisa talulaste ristivanem. Matthias ja Kay Mühlenbachi poja Gustaff Christian Mühlen Bachi (Gustav Christian Mühlenbach) vapi keskel on kujutatud meri, kaski peal kolm lille. Ta ristiti 10. veebruaril 1728, kuid suri juba 24. oktoobril 1731. Tema ristivanemad olid maanõunik G. Ch. von der Pahlen, maanõunik von Rosen ja preili von der Pahlen Mädapealt. Vappe on seostatud Sagadi mõisa Liggedama veskikohalt pärit Mühlbachide perega, kuid see ühendus on meelevaldne.


95690144_327352864899801_2530667543383769088_n

Foto: Stanislav Stepaško

Daniel Öhlersi vapi kilbil kujutatakse maalivat meistrit ja kahte lõvi, mis on ehk viide piibliloole Taanielist lõvide augus, kaski kohal on lind sõrmusega nokas. Klaasimaalija D. Öhlers sündis Hamburgis, oli alates 28. veebruarist 1721 Tallinna kodanik ning maeti 13. veebruaril 1732 Tallinnas. Abielust Gerdruta Elisabeth Packeliga oli tal tütar Barbara Helena.


Ilumäe kabeli vappide haruldasema osa moodustavad kindlasti mõisa talupoegade vapid, kuid neist juba kahe nädala pärast lähemalt.

 

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur