Ajalooblogi: Rootslaste sõjakäik Rakvere linnuse alla (1574) : šotlased

1558. aastal algas moskoviitide kallaletungiga Liivimaale Liivi sõda, mille üheks episoodiks oli ka Vene-Rootsi Kahekümneviieaastane sõda (1570-1595) Selle sõja üheks piinlikumaks episoodiks rootslaste poolelt oli fiaskoga lõppenud Rakvere linnuse piiramine 1574. aasta talvel. Linnust vallutada ei suudetud, kuid see-eest peeti enne piiramise lõppu Rootsi leeris maha korralik lahing šoti ja saksa palgasõdurite vahel, mille käigus löödi maha üle 1000 šotlase. Kuna tapatalgute lõpptulemusena jooksid ka ellu jäänud šotlased laiali, pole võimatu, et nii mõnigi neist jäigi lõppude lõpuks Virumaale elama, abiellus, sai lapsi ning jagas oma geene meie niigi rikkaliku genofondiga.

Lõik – SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2015

1573. aastal andis kuningas Johan III oma väepealikule Liivimaal Claes Åkeson Tottile (1525–1590) ülesande vallutada koostöös admiral Hermann Flemingi juhitava laevastikuga Narva. Sellega oleks läbi lõigatud venelaste oluline varustustee Liivimaale ning tehtud lõpp venelaste Narva kaubandusele, millest rahvusvahelistest kokkulepetest ja Saksa keisri otsesest keelust hoolimata moodustas olulise osa sõjavarustus.89 1573. aastal ei tulnud sõjakäigust midagi välja, kuid kuninga uute juhiste järgi võeti sõjakäik ette 1574. aasta alguses. Selleks ajaks olid rootslased kogunud Tallinna enneolematult suure väliväe. Werner Tawaststjerna andmeil oli rootslastel 1573. aasta lõpul Soomes ja Liivimaal 17 lipkonda ratsaväge kokku 4478 mehega, kelle hulgas oli seitse sakslaste, viis šotlaste ning viis rootslaste ja soomlaste lipkonda. Jalaväelasi oli 28 lipkonda ehk 8820 meest, kelle hulgas oli seitse šotlaste ning 21 rootslaste ja soomlaste lipkonda. Kokku oli Liivimaal ja Soomes 13 298 meest, nendest Soomes kõige rohkem ainult 2500, Liivimaal seega aga peaaegu 11 000 ratsa- ja jalaväelast.90

Šoti palgasõdurid

Kuningas Johan III palgatud 4000 šoti palgasõdurit saabusid Liivimaale 1573. aasta sügisel. Juba enne Liivimaale tulekut olid nad nõudnud oma palgaraha väljamaksmist, kuid kuningal polnud seda. Lõpuks oli ta sunnitud andma šotlastele raha, mis oli mõeldud sakslastest ratsameestele, mistõttu vihkasid viimased neid kogu oma hinge jõust. Ka Rakvere alla keeldusid šotlased minemast, enne kui pole veel vähemalt ühe kuu palka saanud, ning nõudsid, et üks rootsi vägede pealikest Pontus de la Gardie müüks selleks maha oma isiklikud sõrmused ning käevõrud.91

Pontus de la Gardie

Hoolimata kuninga käsust minna Narvat piirama, asus rootsi vägi 3. jaanuaril Tallinnast teele ning piiras Rakvere ümber. W. Tawaststjerna arvates ei söandanud C. Åkeson Tott jätta Rakvere garnisoni enda tagalasse ning lootis vallutada Rakvere ilma suurema vaevata.92

Esialgu olid rootsi väel kaasas ainult mõned välisuurtükid ning „alles 15. jaanuaril läksid suurtükid, nimelt 6 kartauni ja 2 tulemüüsrit, Tallinnast teele, mida tuli aadlikel ja kodanikel Rakvere alla toimetada. Tallinna linn andis ka lisaks kaks kartauni ja ühe tulemüüsri koos kõigega, mis sinna juurde kuulub“.93 Kui suurtükid kohale jõudsid, veeti need juba varem valmis ehitatud kantsidesse, ent venelased olid jõudnud neisse piirkondadesse kaitsevallid ehitada. Ebaõnn saatis rootslasi kohe alguses, kuna nii suurtüki- kui ka kantsimeister said üsna varsti pärast suurtükkide paigale asetamist ühestainsast lasust surma. Pealegi selgus, et suurtükid polnud kõige paremas korras: neil läksid rattad all katki. Pärast seda, kui kaks jaanuaris ette võetud tormijooksu ebaõnnestusid, üritasid rootslased linnuse alla kraave kaevata, kuid asjast haisu ninna saanud venelased rajasid vastukraave ning ajasid selle plaani luhta. Kolmas suur tormijooks toimus 2. märtsil, mil suurtükiväelastel oli õnnestunud purustada üks eellinnuse tornidest. Sinna joosti kolm korda „üsna ägedasti tormi“, aga ka pärast 1000 rootslase, šotlase ja sakslase kaotust ei suudetud linnust siiski vallutada. Peasüü tormijooksu ebaõnnestumises langes šotlastele, kes ei täitnud enda peale võetud ülesandeid ning tõmbusid poolel teel rünnakust tagasi, võimaldades venelastel rootslaste rünnaku veriselt tagasi lüüa.94

15. märtsil 1574 üritasid rootslased Pontus de la Gardie juhtimisel vallutada tormijooksuga ka lähikonnas asuvat Toolse linnust, ent kuna ettevalmistused olid nõrgad ning rünnakut üritati ilma suurtükiväe toetuseta, „kõrvetasid nad seal oma näpud ja jäid mõne mehe kaotusega häbisse“. 95 Christian Kelchi järgi aga kallaletungijad „kihutati suurte kaotustega tagasi“.96 Seda, et rootslaste ja šotlaste kaotused olid pigem suured, nagu väidab Kelch, ega piirdunud Russowi pakutud mõne mehe kaotusega, väidavad ka teised, näiteks sündmuste kaasaegse ajaloolase Johannes Messeniuse väitel olevat just šotlaste kaotused Toolsel olnud suured.97

17. märtsil sai tavalisest kõrtsikaklusest alguse šoti jalaväelaste ja saksa ratsameeste vihane lahing, mille käigus lõid sakslased B. Russowi andmeil ühe tunni jooksul maha umbes 1500 šotlast, samal ajal kui nad ise kaotasid vaid 30 meest. Russowi järgi said tapatalgud alguse šotlaste tegevusest, kes haarasid kõrtsikakluse järel oma valdusse suurtükid ning hakkasid nendest sakslasi laskma. Nood tungisid seepeale omakorda šotlastele kallale, murdsid püssimeeste lahingurivi ning tapsid „neid hulgaviisi nagu lambaid, ja talupojad, kes samuti šotlasi ei sallinud, tulid sakslastele appi ja tapsid ka palju šotlasi, kes varju ja peitu olid pugenud“. Lahingus sai haavata ka võitlevaid pooli lahutada püüdnud šotlaste pealik Archibald Ruthven. Šoti ratsalipkonnad lahingusse ei sekkunud.98 W. Tawaststjerna andmeil toimus sakslaste ja šotlaste vahel kaheksa päeva jooksul mitu kokkupõrget. Nii tapeti 17. märtsi kokkupõrkes kohe 300 sakslasi rünnanud šoti jalameest, 400 linnuse ründamisel haavata saanud jalameest ning 100 šotlastega kaasas olnud naist. Kolm päeva hiljem tapsid sakslased veel 300 Virumaal kokkuriisutud saagiga sõjaleeri tagasi pöörduvat šotlast ning põletasid 25. märtsil linnuse alt lahkudes ühte hoonesse sisse veel 80 šotlast. Seega tapsid sakslased Rakvere all kokku umbes 1080 šoti jalameest. Kuna šotlastelt võeti enne Rakvere linnuse alt lahkumist relvad, olevat ka rüüstamise pärast vihased talupojad neist üsna paljud enne Tallinna jõudmist maha löönud. Nende arv pole teada.99

Roger B. Manningi arvates jäi umbes kolmest tuhandest Rakvere piiramisel ja Toolse linnuse ründamisel osalenud šoti jalamehest lõpuks ellu ainult ligi viissada: kuni 1500 tapeti kokkupõrkes sakslastega Rakvere linnuse juures ja talupoegade käe läbi ning ülejäänud tuhatkond meest hukkusid lahingutes Rakvere ja Toolse all.100 Väike hulk ellujäänud šotlasi põgenes linnuse juurde, kus venelased võtsid nad esialgu rõõmuga vastu, kuid vangistasid siis ning viisid Moskvasse. B. Russowi teatel valetasid Rakvere venelased, et nad võtsid šotlased lahingus vangi ning „need vaesed mehed, arvult üle 70, tapeti Moskvas üsna haledasti“.101

Šoti palgasõdurid haakpüssiga.

Viimane teade on siiski vale. Moskvasse viidud šotlaste tegelikku saatust kirjeldas lähemalt tollane Inglise Vene kaubakompanii agent Moskvas Jerome Horsey, kelle teatel toodi sinna vangidena Liivimaalt 85 üsna kehvas olukorras šoti palgasõdurit, nende hulgas oli ka kolm inglast. Tal õnnestus nad oma seisundit ja mõju tsaari õukonna juures kasutades vabaks osta ning Moskva lähedale Bolvanovkasse elama paigutada. Ühtlasi õnnestus tal tsaarile selgitada, et šotlased ja teised rahvad erinevad oluliselt tema vihavaenlastest rootslastest, poolakatest ja leedulastest ning et esimesed, olles vangidena ilma jäänud oma sissetulekust, on valmis palga eest teenima iga kristlikku valitsejat, kaasa arvatud Vene tsaari. Nähtavasti mõjus viimane argument veenvalt, sest üsna varsti moodustatigi välismaistest palgasõduritest 1200-meheline väeosa, mille juhtideks määrati nende seast igale rahvusele oma kaptenid. Šotlaste kapteniks sai Jeamy (Jemmy) Lingett, keda J. Horsey iseloomustas vapra ja ausa mehena. Neile maksti palka, anti uued rõivad, igapäevane toit ja jook, hobused ja hobusemoon ning relvad: püssid, mõõgad ja püstolid. Väeosa saadeti võitlema krimmitatarlaste vastu Venemaa lõunapiirile, kus neist olnud rohkem kasu kui kümme korda suuremast venelaste väest. Tatarlased, kes ei tundnud euroopalikke võitlusviise ega olnud harjunud tulirelvadega, põgenesid nende eest kabuhirmus. Rahulolev Ivan IV andis palgasõduritele, teiste seas ka šotlastele maad ning paljud neist abiellusid Liivimaalt pärit kaunitaridega, lõid perekonna ning elasid tsaari ja rahva poolt soosituna.102

Kuna piiramine oli ilmselt ebaõnnestunud, lahkus rootsi vägi 25. märtsil Rakvere linnuse juurest Tallinna. B. Russowi sõnul laastasid rootslased, kes nägid pärast kolmandat ebaõnnestunud tormijooksu, et neil ei õnnestu Rakveret vallutada, Tartu piiskopkonda, Viru- ja Järvamaad seal tappes, röövides ja põletades.103

Rakvere piiramist kirjeldas vastaspoolelt Ivan IV teenistuses olnud saksa päritolu opritšnik Heinrich von Staden, kes täiendas B. Russowi loodud pilti nii mõnegi iseloomuliku detailiga. Samal ajal kui rootslased piirasid Rakveret, toimusid ärevad sündmused ka Venemaa lõunapiiril, kus tsaar isiklikult juhtis sõjakäiku Krimmi tatarlaste ja nende toel Vene ülemvõimu vastu üles tõusnud Kaasani ja Astrahani tatarlaste vastu.104 Tõenäoliselt oli just see peamine põhjus, miks Rakverele ei saadetud appi sõjaväge, et linnust piiramisest vabastada.

Šotlaste ja sakslaste tüli Rakvere all oli venelaste vaatenurgast nende suur õnn, sest Vene seaduste järgi ootas sõjamehi ja nende juhte, kes olid nende kaitsta olnud linnuse või linna ära andnud, kodumaal surmanuhtlus. Kui nad oleksid aga vaenlase poole üle läinud, siis oleks neid kui vandemurdjaid igal kirikupühal meelde tuletatud ja igaveseks ära neetud. Seetõttu rõõmustasid venelased üliväga ning leidsid sakslaste ja šotlaste üle nalja visates, et koer sõi koera ära (собака собаку и съела). Rakvere linnuses olnud sõjamehed said tsaarilt autasu, eriti aga vojevood vürst D. B. Priimkov-Rostovski ja sakslasest tõlk Simon Kerkeling. Viimane sai kaks head saksa hobust, 400 rubla raha, 400 setverti maad ja võis valida endale Narvas parima talle meeldiva maja. Vojevood sai truu teenistuse eest kingiks Kargopoli maakonna kolme aasta sissetuleku.105

Rakvere piiramise ajal said sõjavange ka rootslased. Teiste seas oli näiteks vürst Andrei Zasekin, keda hoiti Paide vojevoodi vürst Mihhail Vassiljevitš Obolenski andmeil 1574. aasta sügisel vangistuses Haapsalus. M. V. Obolenski tegi Tallinna bürgermeistritele, raele ja sõjalisele juhtkonnale ettepaneku vangid ja eriti vürst Andrei välja vahetada või välja osta.106 Kahjuks pole teada, millised tagajärjed ettepanekul olid. Üsna varsti pärast piiramise lõppemist tegid venelased ja tatarlased rüüsteretke Harjumaale ning said B. Russowi sõnul tagasi ja ajasid ära suurema osa Rakvere piiramise ajal röövitud loomadest.107 Tasuretked Rakvere piiramise eest korraldasid venelased 1575. aasta talvel ja suvel. Jaanuaris kogunes B. Russowi sõnul suur vene vägi Rakvere alla, jõudis kuu lõpus Tallinna alla, kuid suundus sealt edasi ning rüüstas Läänemaal ja saartel, Pärnu kandis ja Põhja-Lätis.108 Teine vene vägi kogunes juuni alguses samuti Rakveres, seisis seal kuu aega laagris ning suundus siis Pärnu alla ja vallutas selle.109

Loe edasi Toimetised 2015.


89 Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota vuosien 1570 ja 1590 välinen aika. I. Helsinki, 1918–1920, lk 91–92. 
90 Samas, lk 97–98. 
91 Samas, lk 97–98, 100. 
92 Samas, lk 99.
93 Russow, B. Liivimaa… lk 223.
94 Samas; Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota… lk 100–101; Tender, E., Blumfeldt, E., Liiv, O., Soom, A., Linnus, F., Kõpp, J., Saareste, A., Suits, G., Puksoo, F., Põldmäe, R., Tuulse, A. Eesti ajalugu. III. Rootsi ja Poola aeg. Tartu, 1940, lk 27. 
95 Samas. 
96 Kelh, Chr. Liivimaa ajalugu. Tartu, 2004, lk 234; Russow, B. Liivimaa… lk 223–224. 
97 Dow, J. Ruthvens army in Sweden and Esthonia. – Historisk Arkiv, nr. 13, Stockholm, 1965, pp. 88. 
98 W. Tavaststjerna andmeil oli saksa ratsamehi piiramise lõpul rivis 1841, kui paljud neist osalesid kallaletungis šotlastega, pole teada. Russow, B. Liivimaa… lk 224–225; Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota… lk 100–101. 
99 Tawaststjerna, W. Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota… lk 100–101.
100 Manning, R. B. An Apprenticeship in arms: the origins of the British Army 1585–1702. New York, 2006, pp. 83. 
101 Oma kroonikas suhtus B. Russow šotlastesse kui kalvinistidesse eelarvamuslikult ja ilmse halvakspanuga ning kujutas neid seetõttu äärmiselt negatiivses valguses. Ta ei salgagi, et pidas neid halvaks, kuna tegemist oli kalvinistidega, väites, et „see aga oli iseäralik Jumala arm, et šotlased saksa keelt ei osanud; muidu oleks nii mõnelegi inimesele nende ketserlus külge hakanud nagu nad mitte ainult selle, vaid samuti paljude teiste pahategude poole kaldusid“. Seetõttu tuleks B. Russowi andmeisse šotlaste kohta suhtuda ettevaatlikult. Russow, B. Liivimaa… lk 222, 225–226. 
102 Jerome Horsey (u 1550–1626) oli aastail 1572–1591 alguses Inglise Vene kaubakompanii agent, seejärel alates 1585. aastast kuninganna Elizabeth I saadik Venemaal. Inglismaale tagasi pöördunult kirjutas ta memuaarid oma Venemaal veedetud aas- tatest. Горсей, Д. Записки о Московiи XIV вѣка. С.-Петербургъ, 1909, стр. 42–43. 
103 Samas, lk 224.
104 Штаден, Г. О Москве Ивана Грозного. Записки немца опричника. Москва, 1925, стр. 115. 
105 H. Stadeni järgi kasutas ta oma võimalust rumalalt ning jäi ilma suuremast osast targu talitamise korral saada olnud sisse- tulekust. Штаден, Г. О Москве Ивана Грозного… стр. 118. 
106 Русские акты Ревельскaго… ст. 205–206. 
107 Russow, B. Liivimaa… lk 227. 
108 Samas, lk 235–239.
109 Samas, lk 241.

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm

Šoti jõumängud Rakvere linnuses 18.07.2021 kell 12.00