Ajalooblogi: Kingu Krõõt – nõid ja libahunt

Palmse kandi üks tänapäevalgi tuntud tegelane oli nõid Kingu Krõõt, keda veel tänapäevalgi meeles peetakse ning väidetavalt arvab veel nii mõnigi, kui asjad nihu kipuvad minema, et selles on just Krõõdal omajagu süüd.

Nagu järgnevast nähtub elas ja tegutses ajalooline Krõõt Võhma külas Kingu (Kingo) talus, arvatavasti 17. sajandi I poolel. Ümberkaudsete külade elanike seas oli ta tuntud nõia ja libahundina. Temast räägitut vahendas Jaan Jung juba 19. sajandi lõpuaastail:

Võhma külas Kingu talus olnud vanal ajal üks nõid, nimega Krõõt, kes sagedaste oma nõiakäikudel käinud. Seal ligidal on üks väga pehme laukasoo, mis Krõõda käiku takistanud. Sellepärast võtnud tema selle kivi Eru rannalt rüppe ja tahtnud laukasoosse jalakiviks viia. Et aga kukk siis parajaste laulnud, kui ta kiviga Palmse väljal olnud, kukkunud kivi ta rüppest maha ja jäänud sinna paika. Viimaks olla Kingu Krõõt ise Kõue küla vainul kivi peal ära põletatud, kus see kivi praegu alles olevat. Süda ei olla tall ära põlenud, vaid lennanud kiunudes metsa.[1]

Samast loost on põhjalikuma teisendi avaldanud Johann Matthias Eisen kogumikus „Esivanemate varandus“:[2]

Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb, näeb kaks ja pool versta Palmse mõisast minnes pahemat kätt tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal kuuse- ja männimetsa sees heinakuhja moodi kivi. Sealne rahvas hüüab seda Nõiakiviks. Kust see nimi kivile tulnud, räägib rahvas nõnda:
Palmse vallas Võhma külas Kingu peres elanud perenaine, nimega Krõõt. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud, ennast mitmet moodi moondanud. Temal olnud ahju ees põranda all hundinahk. Kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt, läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neist perele süüa.
Ükskord hommiku vara, pere olnud veel tööle minemata, visanud murtud koera üle sanga[3] tuppa ja keetnud perele lõunaks värsket leent. Sestsaadik ei ole pere enam liha söönud.
Temal olnud mood iga laupäev võid teha. Ükskord, kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada, kuidas perenaine võid teeb. Perenaine toonud natuke koort, pannud kirnu, liigutanud natuke ümber, siis läinud heitnud ahjulaele magama.
Natukese aja pärast tulnud nurgast suur must kass välja, tulnud kirnu juurde, oksendanud selle täis, siis läinud tuldud teed tagasi. Seepeale tõusnud perenaine magamast üles, liigutanud kirnus natuke ümber – või olnud valmis. Sestsaadik ei ole pere enam võid söönud.

Seal juures on teine pere, nimega Kanguste. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda juba mitu korda olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järgi metsast kuuseoksi, pannud rehe üles, kuivatanud ja peksnud nii kui viljagi. Kui see kuuseoksa-rehi juba hakanud tuulatud saama, tulnud kange tuul ja viinud kõik ära.
Mõni päev peale seda hakanud Kingu perenaine kurtma: „Ei tea, mis lugu see on, meie leib on nii kuuseokka magu.“ Sellest on siis teada saadud, kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjuks elanud.
Neid ja palju muid kaebusi on mõisas tema peale kaevatud. Seepärast on tahetud teda hukata. Mõisahärra käsu peale toodud ja visatud mõisa tiiki, et pidanud ära uppuma. Aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühe kesk tiigis oleva kivi otsa ja ütelnud: „Ei upu, ei upu, olen laps, kel nööpnõel p....s.“ Siis toodud tiigist välja ja viidud nimetatud Nõiakivi otsa, seal on ta tulega põletatud. Keha on küll ära põlenud, aga süda jäänud järele. Üks mees on siis kadakakepi lõiganud, vastuoksa oksad küljest ära kiskunud ja selle kepiga põlemata südame läbi pistnud. Siis läinud süda suure pauguga äkitselt lõhki, karanud kuuse otsa ja olnud harakas.

NT 14/6 (10). Käsikirjas: E 6760/1 < Haljala, Metsiku v. – D. Pruhl (1889).

Väljavõttel 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehelt on kujutatud Võhma küla talusid: Wolmri nr 1, Jära nr 2, Reo nr 3, Rünga nr 4, Välja nr 5, Pearna, nr 6, Kingo (Kingu) nr 7, Kanguste nr 8, Tõnnokeste nr 9, Reino Petri nr 10, Naugaste nr 11, Mäallose nr 12, Piskeste nr 13, Klaukse nr 14. Krõõda lugude ühe teisendi järgi kiusanud ta eriti Rünga, teise järgi Kanguste pere rahvast (EAA 1690, 1, 33: 26)

Kõige põhjalikumalt kajastas Krõõda tegevust aga lugu, mille avaldas Mall Hiiemäe Eesti Kirjandusmuuseumi ja Viru Instituudi koostöös valminud kogumikus „Virumaa vanad vaimujutud“:[4]

Endisel ajal elanud Palmse vallas Võhma külas Kingu talus perenaine, Krõet nimi, keda külarahvas suureks nõiaks on pidanud. Kingu ja Rünga talu olnud üleaedsed. Kingu Krõet oli Rünga rahva kõigest töövaevast – kraamist, viljast ikka ka omale muist nõidunud, ainult musta härja tööst ei ole ta omale jaksanud midagi saada.

Kord on Rünga rahvas Kingu Krõedale kelmustükki teinud: hakanud tuulama, pole aga sarja sisse mitte üskeid (vilja) pannud, vaid kuuseokkaid. Kingu Krõet teinud ka oma rehealuse väravad lahti ja hakanud ka tuulama – muidugi teada, Rünga rahvalt omale vilja nõiduma, aga et Rünga rahvas vilja ei tuulanud, vaid kuuseokkaid, siis on ka Kingu reiealuse põrandale kuuseokkad vilja asemele jäänud. Selle koerustüki üle olnud Kingu Krõet väga pahane ja tasunud seda kõik Rünga rahvale tublisti kätte.

Kord olnud pühad tulemas. Kõik Võhma küla perenaesed valmistanud pühadeks paremat toidupoolist ja mehed keetnud õlut. Kingu peres pole justnagu teatudki, et pühad tulemas on. Mehed teinud argipäeva tööd edasi ja va Krõet maganud hooleta ahju peal. Pühade õhta tulnud kätte. Kingu sulane istunud voodi sõrval ja kurtnud: „Pühad käes, teistes peredes kõik rõemsad, söövad ja joovad, aga mis meil – ei midagi!“ Krõet aga öölnud: „Ära kurda, meesi, küll meil ka ikka on, et võime süüa ja juua ja rõemsad olla. Minge aga tooge keldrist ära, küll seal ikka meie jauks on.“
Sulane ja tüdruk läinud keldri, arvates, et perenaene neid muidu vintsutada tahab, sest nad teadnud ju hästi, et sinna midagi pole pandud. Imestades leidnud nad aga sealt suure lahatud sea, suure vaadi õlut ja rohkeste kõike pühadekraami. Seda oli siis jällegi Krõet teistest peredest nõidunud ja muidugi ikka naabru – Rünga rahvalt kõige soolasemalt.

Kingu peres on küll väga harva loomi tapetud, aga värsket lihaleent on Kingu rahvas ühtepuhku söönud ja sulasel, kui mõisas rehel on käinud, olnud ikka värske liha märsis. Kord tulnud Rünga sulane Kingule ja Kingu rahvas on parajaste söönud. Kutsutud siis ka Rünga sulane sööma. Rünga sulane hakanud sööma ja pannud jalad risti. Krõet läinud ja tömmanud jalad ristist lahti. Sulane pannud jälle uueste jalad risti. Krõet tõmmanud jälle lahti. Sulane tõmmanud kolmat korda jalad risti. Krõet tömmanud ka jälle lahti, siis on aga ka sulane ise surnult laua tagant pingi pealt maha langenud.
Kingu sulasele olnud see aga väga imelik, et kust perenaene ometi ikka seda värsket liha saab ja hakanud teravaste perenaesele järele luurama. Kord hakanud perenaene jälle leent keetma, vesi keenud tulel, sulane saanud aga asjast aru ja pugenud  parsile ja jäänud ootama, mis liha perenaene pada toob. Varsti tulnud perenaene ja viskanud koera prantsti üle ukse toa põrandale, tõmbanud naha seljast ära ja pannud pada keema. Nüüd saanud siis sulane teada, kust perenaene alati värsket liha saab: see olnud ju kõik koerte liha, sest sagedaste on üks suur hall hunt Võhma külast ja mujalt koeri ära viinud. Aga see pole mitte hunt olnud, vaid va Kingu Krõet, kes ennast vahel hundiks on muutnud. Palmse mõisas on Krõet ka vargal või nõidumas käinud. Kord kannud ta sealt ühe sälituse rukkid põlle sees ära. Kord tahtnud Krõet Sagadi vallast Lahe rannast üht suurt kivi Palmse valla Laukasoosse põlle sees kanda. Põllepaelad läinud aga Palmse mõisa väljal katki ja kivi kukkunud sinna maha. Kivi teavad vanad inimesed veel praegu Palmse mõisa väljal näidata ja nimetavad seda Kingu Krõeda kiviks.

Kord moondanud Krõet jälle ennast hundiks ja tahtnud siis Sagadi valda saaki varitsema minna. Metsast läbi minekul tulnud talle üks Sagadi valla jahimees vasta (nimega „Orn“). Hunt tahtnud otse selle peale jooksta koleda õrisemisega. Jahimees tõmbanud aga püssi palge ja sihtinud hundile otse pähe. Siis hakanud hunt inimese keeli paluma: „Ära lase, vader, mina olen samasugune inimene kui sinagi,“ puistanud hundi naha maha ja olnudki inimene, va Kingu Krõet.
Jahimees võtnud Krõeda seltsi ja viinud Sagadi mõisa, õiguse ette: et kuidas inimene niisuguseid koledaid hirmutusi tohib teistele teha. Mõisas põle aga jahimehe juttu kohe ustud, pandud Krõet kolmeks päevaks aita kinni, et näha saada, kas Krõet ennast jälle hundiks muudaks või endast midagi hundi märki näitaks. Kui Krõeta aita vaatama on mindud, siis on aidast karvast hundi rooja leitud. Siis on ka mõisasaksad jahimehe juttu uskuma jäänud, Krõet aga toodud Palmse mõisa kohtu ette, sest et ta Palmsest olnud. Palmse mõisa tulnud ka valla rahvas oma kaebtusega Krõeda peale kokku. Kaebtusi on Krõeda peale nii rohkeste ja nii raskeid tõstetud, et kohus teda kohe surma on mõistnud ja nimelt uputamise surma.
Visatud siis va Krõet Palmse mõisa tiiki, tõrjutud ja lükatud puudega, et ära upuks. Aga Krõet öelnud: „Vôta näpust, ei upu mitte, olen noorekuu laps.“ Katsutud iga moodi, aga kudagi ei ole võimalik olnud Krõeta ära uputada. Siis veetud ühe suure kivi ümber viis sülda kasepuid, viidud Krõet kivi otsa, torgatud kadakaoks puude sisse ja pistetud puud põlema. Sinna on siis ka Krõet ära põlenud. Krõet aga ise veel laulnud:

„Olen söönud viiskümmend vibunina,
seitsekümmend jõhvisaba, tuhat tukapead,
sada sarvipead
ja mitukümmend koonukesta.“

Seda kivi teavad vanad inimesed veel praegu näidata tee ääres metsas, mis Palmse mõisast Sagadi mõisa läheb, kivi aga nimetatakse Suurenõia ehk Vahakiviks.

Vana eit, kes sest jutust mulle mõnda jutustas, pidas seda tõestisündinud looks ja arvas, et aja jooksul sest mõnda kaduma on läinud, ja kõige rohkem sest laulust, mis Krõet kivi peal laulis.

H 10, 7/1l (1) < Kadrina khk. – G. Mühlbach < Maria Eintreu, M. J., L. Mühlbach (1896).

Kuigi kirjalikud allikad, mis kinnitaksid Kingu Krõõda süüdi mõistmist ja hukkamist puuduvad, annavad loole ajaloolise tausta Palmse ja Sagadi mõisa 17. sajandi piiritülide protokollid, kus vaieldi pikalt ja põhjalikult selle üle, kas Nõiakivi (Hexenstein) asub Palmse ja Sagadi piiril või mitte. Piiritüli kui antud juhul ebaolulist küsimust kõrvale jättes, võib nentida, et Nõiakivi kui seesugune seob omavahel Krõõdast kõnelevad lood ja dokumentides mainitud nõidade põletamised nimetatud kivil.

Nõiakivi asub Palmse-Sagadi tee ääres, Palmse poolt tulles vasakut kätt metsas (Foto: Uno Trumm, 2020)

Nagu öeldud oli Nõiakiviks nimetatud suur kivi vaidlusaluseks piiritähiseks Palmse ja Sagadi mõisate vahelise piiritüli lahendamisel nii 1655. kui ka 1671. aastal. Palmse mõisast pärit tunnistajate ülekuulamisel väitsid nood, et Nõiakivil põletatud nõidu nii 16. sajandil kui ka 17. sajandi I poolel. Ilumäe päristalupoja Weickene Peteri sõnul rääkinud vanainimesed, et kivil põletatud nõidu juba ka Liivi sõja aegse vene valitsuse ajal (Reußen Zeitt, 1558–1581) ning ka Arend Metztacken (1608–1650) lasknud seal ühe nõia ära põletada. Sama kinnitasid ka protsessil esinenud tunnistajad Naugaste Thomas Uuskülast ja Konno Maddis, kes aga selle põletamise täpsemat aega nimetada ei osanud.[5]

Nõiakivi (Noyakiwy) mainis järjekordse piiritüli lahendamise ajal 1671. aastal koostatud protokollis ka Sagadi mõisa Kone (Konnada) talust pärit 34-aastane Konne Hanß ning mõisa teenistuses seisev Reuter Hans. Viimane tulnud Sagadisse küll juba Arend Metstakeni ajal, kuid pole sellega seoses midagi kuulnud, küll on aga Nõiakivi (Noyakifi) oma silmadega näinud.[6] 18. sajandi lõpus koostatud ülevaates Palmse mõisa ajaloost ja seda kajastavatest dokumentidest nimetati samuti Nõiakivi (Neua Kiwi).[7]

Pole sugugi võimatu, et Arend Metztackeni poolt Nõiakivil põletada lastud nõid oligi Kingu Krõõt, ehk tema prototüüp.

Palmse ja Sagadi piirikaardil 1679. aastast on Kone talu lähedal kujutatud ka Nõiakivi (EAA 858, 2, 2509)


[1] Jung, J. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn 1910, lk 153–154.
[2] Eisen, M. J. Esivanemate varandus. III. Narvast Tallinna. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/ narvast/sisu.html (27.05.2020)
[3] Sang, -a – suitsutares alumine uksepool, mis jäeti suitsu väljalaskmise ajal kinni. Eisen, M. J. Esivanemate varandus. III. Narvast Tallinna. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/narvast/sisu.html (27.05.2020)
[4] Hiiemäe, M. Virumaa vanad vaimujutud. Rakvere-Tartu 2015, lk 233 – 235.
[5] DSHI 190, Estland 261: 19p; EAA 858, 2, 590: pagineerimata.
[6] AM 41, 1, 55: 17, 18.
[7] DSHI 190, Estland 261: 19p

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Palmse mõisa naiste elu ja lood

Järgmine kokkuvõte on kokku pandud meie teaduri Susanna Mureli artiklist „Kui Jumal on olemas, siis on ta lontrus! Palmse mõis ja mõisnikud rahvapärimuses ning see on leitav täispikkuses 2015. aasta Toimetistest SIIT. Kokkuvõttes on välja toodud ülevaade Palmse mõisa naistest sh viimasest mõisaprouast Katharina (Kitty) von der Pahlenist ja nende värvikatest lugudest ning mälestustest.

Kui Jumal on olemas, siis on ta lontrus! Palmse mõis ja mõisnikud rahvapärimuses. Toimetised 2015 Susanna Murel:

Tänapäeval on ehk raske ette kujutada, milline elu kees mõisa sees ja ümber: mõisatöölised põldudel, härrasrahvas ja nende külalised pargis jalutamas, viinavoorid teedel. Mõisa korrektse funktsioneerimise nimel töötas arvukalt inimesi nii härrastemajas kui ka ümbritsevais majandushooneis.

Kus võimalik, olen kasutanud n-ö ametliku ajaloo allikaid, et täiendada, täpsustada ja võrrelda rahvamälestustest pärit infot. Allikaid võrreldes juhtub tihti, et sündmuste motiivid sarnanevad, kuid rahvajuttudes on muutunud inimeste nimed, aastaarvud, kohanimed.

Heaks näiteks on järgmine lugu parunessi surmast:

„Paruni õde elas koos väikese lapsega Palmse mõisas. Mees täiendas end Saksamaal. Laps magas kiigus ja proua imetas teda nagu talunaisedki, kiiku ette põlvili lastes. Kord tabas prouat äkiline valuhoog ja kui lastetüdruk tuppa astus oli proua endiselt põlvili, kuid juba surnud. Ta sängitati Ilumäe surnuaeda ja tema hauale pandi skulptuur – naine põlvili last imetamas.“17

Võib päris kindlalt väita, et kirjeldatakse Carl Magnuse esimese abikaasa Betsy õnnetut surma, mitte paruni õe oma. Kuna tegemist on üsna kauge minevikuga, on lood aja jooksul muutunud ning selles, kas Betsy suri hälli kohale kummardudes, ei saa ka kindel olla. Ehk tekkis see lugu rahva mällu tänu Betsy hauamonumendile, mis kujutab naist hälli kohale kummardumas. Rahvas ei osanud niisugust monumenti enda jaoks mõtestada ning tekkiski ülalmainitud legend. Artikli eesmärk on siiski mõista ja kirjeldada olustikku lihtrahva silmade läbi ja seetõttu ei püüdle ma täieliku ajaloolise tõe poole. „Pärimus muutub põlvkonniti, kuivõrd iga põlvkond elab oma ajas.“18

Alexis von der Pahlen koos kahe õe Betsy ja Olgaga. (von der Pahlenite erakogust).

…mõisateenijaist

Sügistalvisel ajal valitseb Palmses üldjuhul vaikus – mõisahoone seisab tardunult nagu lumekuulis, mida aeg-ajalt raputatakse. Võib ette kujutada, et 19. sajandi lõpuaastail käis mõisas vilgas elu. Kuigi kõrgaeg oli möödas – ajuti võis mõisateenijate arv tõusta üle 7046 –, toimetas mõisas suur hulk teenijaid ja muid ametimehi: kirjutaja, kunstkärner, kolm aednikupoissi, kubjas, aidamees, viinameister, tallmeister, tallipoiss, karjane, vahimees, puusepp, jääger, toapoiss, kaks toatüdrukut, kaks pesupiigat, triikija, kokk ja kokatüdruk. Kui vanemad olid kodust ära, tegelesid laste kasvatamisega kaks bonne’t47 . Lastel olid koduõpetajad: poistel meesõpetaja, tüdrukutel naisõpetaja – mademoiselle, rahvakeeli mussel. Toapoisid ja teenijatüdrukud valiti põhiliselt väljanägemise järgi, eelistati saledaid, pikki ja heatujulisi noorikuid, kuid ka vanematest teenijatest peeti väga lugu.48 Toatüdrukud kandsid talvisel perioodil musta, suvel kirjut kleiti, kuid paljasääri ei lubatud kunagi käia.49

Tol ajal ei olnud haruldane, et mõisahärrad noori ja ilusaid toatüdrukuid kimbutasid. Palmse parunid endale sellist käitumist ei lubanud ja ka oma külalistel paluti end vastavalt üleval pidada.50 Ainult Gustav Christian kogus rahva seas tuntust külatüdrukute kiusajana.

Palmse viimased mõisnikud

Palmse viimane mõisaproua Katharina (Kitty) von der Pahlen.

Kõige rohkem personaalseid mälestusi on meieni jõudnud Gustav Christian ja Katharina (Kitty) von der Pahleni kohta,

Katharina (Kitty) Marie Natalie von der Pahlen (sünd. Buxhoevden) sündis 28. septembril 1887 Peterburis. Augustis 1910, 22-aastaselt, abiellus ta Palmse mõisniku Gustav Christian von der Pahleniga.62

Rahvamälestuste kohaselt peeti laulatuspidu Saksamaal63 , kuid Genealogische Handbuch nimetab abiellumise paigaks Revalit.64 Siiski teab rahvasuu, et noorpaari Palmsesse saabudes “seati mõisa õue üles ilutulestik. Teomehed seisid värava juures auvalves, kõigil pühapäeva riided seljas. Kaugelt hakkasid tõllad paistma, pikk rivi, noorpaar tilisangiga65 kõige ees.””Pulmad kestsid Palmses mitu nädalat“.66

Rahvasuu kaudu ülekantud infot ei saa võtta ajaloolise tõena, nagu näeme üleval toodud lugude erinevusest, kuid siiski on huvitav jälgida, kuidas sündmused on rahvamälus talletunud. Rihard Palm teadis rääkida,67 et Palmsesse kolides ei osanud proua Kitty, nagu rahvas teda kutsus, sõnakestki eesti keelt ning Gustav olevat hakanud oma naisele maakeelt õpetama, alustades kõige rumalamatest sõnadest. Tänu oma toatüdrukule sai mõisaproua sõnade õigete tähenduste jälile.68 Argielulised seigad võimaldavad kunagisi mõisnikke tundma õppida rohkem inimlikul tasandil, mitte ainult mõisahärra või -prouana.

Kitty von der Pahlenit mäletavad inimesed kui heasüdamlikku, ilusat ja rikast prouat,69 kes armastas värskes õhus viibida, eriti meeldis talle oma koertega jalutada ning üheks lemmikuks oli tal hall hurt, kelle nime kahjuks ei mainita. Mõisaproual olid ka sülekoerad. Üks neist, Lulu, jäi haigeks ning pandi Kadrinas magama. Lulu maeti mõisa parki ja hauale pandi tahvel kirjaga „Lulu 1912. aastal“.70 Pahleni-prouade koertearmastusest võib lugeda ka Tõdva-Kõnnu küla rahvamälestustest. Parun Pahleni õdesid nähti tihti Kõnnu küla vahel jalutamas. „Saatjateks 4–5 kõverate käppadega määrakoera. Aeg-ajalt kanti koeri süles, kui need oma kõverate käppadega ei jõudnud sakstele järele vänderdada. 72

Mälestusi lugedes on võimalik jälgida ka sotsiaalseid muutusi ühiskonnas. On teada, et aegade jooksul muutuvad nii soo- kui ka käitumisnormid, kuid huvitav on neid vaadelda läbi rahvamälestuste prisma. Kui 19. sajandil jäid mõisnikud rahvale silma väärikalt pargis jalutades ning talurahva lõbutsemist kaugelt jälgides, siis paruness Kittyt võib näha hobused suuskade ees üle põldude kihutamas, kelgutamas, suvel paadiga sõitmas ja ujumas. Tegeleti ka käsitööga: õmmeldi ja tikiti. Muutunud traditsioone 20. sajandi alguses ja paindlikke sotsiaalseid norme kirjeldab hästi järgmine juhtum.

„Noorem vend sündis 1911. aastal. Samal aastal kuu aega varem sündis paruniproua Kittyl esimene poeg Hans Dietrich. Proual oli aga piima väga palju ning oma poeg ei jõudnud seda ära tarvitada. Proua kartis, et võib haigestuda rinnanäärme põletikku. Ta kuulis, et teomees Krausbergil on sündinud väike poeg ja läks last vaatama. Nähes, et lapse eest on hästi hoolitsetud ja et kõikjal valitseb puhtus, tegi Kitty-proua emale ettepaneku, et tema hakkab seda väikemeest toitma. Toodagu aga poiss paar korda päevas mõisa. Nii ta siis oligi Marie vennale ammeks.“73

Kuni 19. sajandi lõpuni oli baltisaksa aadli seas levinud arusaam, et aadlisoost naine küll sünnitab lapsi, kuid nende imetamise eest hoolitsevad ammed.74 Rahvamälestustesse ei ole Kitty ja Gustav von der Pahleni abielu jäänud kui õnnelik ning külavahel käisid ikka mitmesugused jutud nii ühe kui ka teise armukeste kohta. Siiski sündis Kittyle ja Gustavile kaks poega, Hans Georg Alexis Alexander ja Dietrich Peter Arendt, vastavalt 1911. ja 1913. aastal.75 Esimese maailmasõja puhkedes astus Gustav Christian vabatahtlikult sõjaväkke ning jäi 29. augustil 1914 Ida-Preisimaal kadunuks.76 Gustav Christiani sõjaväkke astumist seostab Rihard Palm paruness Kitty sümpaatiaga mõisasse valitsejaks tulnud Carl von Schuberti vastu:

„Proua Kitty kiindus täiesti valitseja Schubertisse. Gustav aga ei suutnud näha oma naist õnnelikuna kellegi teisega. Kui 1914. puhkes I maailmasõda, läks parun vabatahtlikult sõtta.“77

Ka H. Rohtla mainib, „et ju ta ise surma otsis“.78 Sellest võib järeldada, et rahvamälestused ei ole pelgalt ümberjutustused, sinna on lisatud ka oma arvamusi ja interpretatsioone.

Lisad:

Paruni kohitsemise lugu

Proua toatüdruku Juuli jutustus E. Kuusklale.

Parun olnud elumehelike kalduvustega mees. Eriti meeldinud vallatleda noorte neidudega. Tihti läinud see vallatlemine üle igasuguse piiri. Parun arvas, et talle kui parunile on kõik lubatud, et tema võib käituda nagu heaks arvab. Paruni selline käitumine aga vihastas küla noormehi. Tüdrukute kaebused parunihärra kohta aina tihenesid. Lõpuks sai poistel mõõt täis ja nad mõtlesid välja toreda plaani. Kord jalutas parun järjekordset õhtust jalutuskäiku Aleksandri pargis. Noormehed varitsesid teda põõsastes, suur kartulikott kaasas. Kui parun ühe teekäänaku peal keerama hakkas, hüppasid poisid puu tagant välja ja ropsti! parunile kott pähe. Ja siis püksid maha ning parunit kohitsema. Parun karjunud nagu ratta peal. „Kas jätad külatüdrukut rahule?“ küsisid poisid. „Minu ausõna, laske mind lahti! Võtke see kott peast ära, luban teile, mida ainult tahate!“ vastanud parun. Pika jutu ja manitsuste peale võeti parunil kott peast ära ja jäetud ta rahule. Härral olnud üpris piinlik, tükk aega ei käinud ta majast väljas. Tüdrukud aga jättis ta rahule. Kui ta silm mõnele kenale noorele tüdrukule peatuma jäigi, keeras ta pea ruttu kõrvale ja eemaldus kiirel sammul.

Emilie Kuuskla 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112

Partide karjatamise lugu

10-aastaselt läks Marie mõisas pardi karja. Partide jaoks oli ehitatud tiigi kaldale suur pardimaja. Mudatiik asus viinavabriku taga. Suvel oli parte palju, umbes 100 ringis. Nende arv vähenes tunduvalt peale hilissuvist ja sügisest külaskäikude aega. Talvel oli parte majas vaevalt 50 ringis. Marie söötis hommikuti parte ja ajas siis nad mudatiiki. Ise istus ta tiigi kaldal, vits pihus ja ajas neid parte, kes kaldale tulid, vette tagasi. Parte oli palju ja nad olid päris sõnakuulmatud. Järgmine söögiaeg oli lõuna paiku ja õhtul kella 6–7 paiku aeti nad majja tagasi. Õhtul tegeles nendega pardimaja valvur. Kord lõuna ajal tuli üks mõisapreilidest, pikk valge kleit seljas tiigi äärde kõndima. Tal oli kaasas partide söötmiseks veidi leiba. Ta seisis kaldal ja viskas leivatükikesi vette. Pärast ta tuli, seisatas Marie juures ja ütles „See on üks tore töö, valvata parte. Nad on nii armsakesed ja ujuvad nii vahvasti! “

Marie Veerväli 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112

1905. aasta Palmses

Saabusid kurjad, rasked ja rahutud aastad. Parun laste ja mõne teenijaga ruttas linna varjule, sest mine sa tea… Lahkudes jättis parun oma varanduse vahimehe Neudorfi ja teener Gustav Kleemanni (1875–1938) hooleks, käskis neid öösiti püssidega valvata tulesüütajate ja röövlite vastu. Kõrgemaks võimuks jäi Aida-Krass, käsuga, ilma paruni kirjaliku loata, mitte kõrrekestki kellelegi anda. Elati kuidagi – tehti tööd, kuni teenril, vahimehel ja teomeestel viimane leib lõppes. Aidamees aga vilja välja ei andnud. Häda sunnil hakkasid teomehed streikima. Kaua sa tühja kõhuga töötad! Peeti nõu, oma loaga aidast vilja võtta. Juhul, kui Aida-Krass võtmeid ei kanna, tuleb mees lihtsalt kotti toppida. Varuti suur kott, määriti veel searasvaga ülevalt libedamaks ja mindi. Polnud kotti siiski vaja – aidamees tegi hirmuga ise uksed lahti. Mehed võtsid vilja ja läksid tööle. Parun oli ikka veel tagasi tulemata. Muid järeldusi „leivamässul“ ei olnud, kui teener ja vahimees istusid hiljem 6 kuud Rakvere vanglas vee-leiva peal, et nemad kui paruni volinikud ja mõisa kaitsjad „mässust“ osa võtsid.

Helmi Rohtla. ERM KV 234:17/279-306

17 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92.
18 Jaago, T. Kuidas mõista pärimusjutu tõde? − Kultuur ja mälu, Tartu, 2001, lk 228.
47 Bonne – pr k kasvataja.
48 ERM KV 234:4/34-60: 48.
49 RM 3425 Ar1k 741:1b: 5. Koguja: Linda Palu
50 ERM KV 234:4/34-60: 49.
62 Stackelberg, O. M, von. Genealogisches… S. 34.
63 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92.
64 Stackelberg, O. M, von. Genealogisches… S. 34.
65 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92. Diližanss – mitmeistmeline reisi- ja postitõld 18.–19. sajandil.
66 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92–93.
67 Rihard Palm kuulis seda lugu omakorda mõisa toatüdruku Juuli käest.
68 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112.
69 ERM KV 323:8/261-297.
70 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 54.
72 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 52.
73 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 100.
74 Plath, U. Emad, ammed ja korsetid: Balti naised biidermeieri ajal. Eesti Kunstimuuseumi toimetised, 2011.
75 Stackelberg, O. M. von. Genealogisches… S. 172.
76 EAA.854.1.902; 1914-1915. Toimik I maailmasõjas langenud aadlike kohta.
77 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 75.
78 ERM KV 234:17/279-306: 305.

Susanna Murel SA Virumaa Muuseumid teadur