Ajalooblogi: Roela seltsielu 1920.–1930. aastatel

1920.-1930. aastatel teenisid seltsid oma peamise sissetuleku liikmemaksudest ja pidude korraldamisest. Järgnev ülevaade püüabki anda ülevaadet pidude korraldamisest ja peaesinejatest.

Pidudest ja nende korraldusest

Roela seltside korraldatud pidudest pole kahjuks alles kuigi palju teateid, ajakirjandusse jõudsid pidude kirjeldused alles 1925. aastal pärast ajalehtede Wirulane ja Wirumaa Teataja asutamist. Enamalt jaolt olid need negatiivsetes toonides ning käsitlesid mitmesuguseid pidudel joobnud peaga korda saadetud „vägitegusid“. Üldiselt olid sellised paigast paika korduvad joobnute korrarikkumised ja isegi kuriteod 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses üsna tüüpilised ega kujutanud endast midagi Roelale eriomast.

1. novembril 1925, mil tähistati Roela seltsimaja kolmandat aastapäeva, esines kõnega „kohalik tähtsam seltskonnategelane õp. hra. J. Kask, kes andis ülevaate Roela seltsielu ilust ja valust „heites pilku seltsimaja kolmele „eluaastale“, ühtlasi tõi ta ette põhjused, mis on sundinud suurema osa publikumi seltsimajast eemale jääma. „Pussitamise“, (seni on peaaegu iga pidu olnud kolmejärguline: eeskawa, tants ja „pussitamine“) ja näidendite üksluisuse, mis omakorda tingitud ainelisest kitsikusest“. Kõne lõppedes austati Vabadussõjas „isamaa eest langenuid rahwa paremaid poegi püstitõusmisega, kusjuures orkester „Jumal sul ligemal“ mängis. Järgmisena olid koorilaulud, mis publikumi elawaid kiiduawaldusi wäljakutsusid. Sellele järgnes näidend: „Kuulus naene Heller“. Lõpuks tants. Pussitamine jäi seekord ära“.[1]

Aeg-ajalt juhtus, et ära jäid ka peod, kuna neile ei tulnud kohale piisavalt rahvast:

Pühapäewal, 24. oktoobril tahtis Roela muusika ja kirjanduse selts tuletõrje seltsimajas pidu-õhtut korraldada, mis juba korra rahwa wähesuse tõttu edasilükatud oli. Kuid ka nimetatud päewal ei kogunud, selle peale waatamata, et peo algust kuni kella 10 edasilükati, rohkem kui ainult umbes 10 inimest. Lõpuks, kui inimesi ikka rohkem ei kogunud, korjati pingid kokku ja tehti „Rünga särusid“ nagu seda Roela rahwas armastab nimetada.[2]

Ilmselt tähendasid „Rünga särud“ antud kontekstis tantsimist.

Roela konstaabli toimikutest selgus, et vaatamata seltside vahelistele vastuoludele olid need pidude korraldamise seltsimajas omavahel ära jaganud. Pidude hooaega alustas tavaliselt septembris seltsimaja omanik Roela VTÜ. Novembris toimusid maskeraadid ehk näokattepeod, üks mardipäeva, teine kadripäeva paiku. Ühe korraldas MKS ja teise VTÜ. Jõulu teisel pühal, 26. detsembril, korraldas peo VTÜ, Uuel Aastal, 1. jaanuaril aga MKS. Ülestõusmis- ehk lihavõttepühade teisel pühal korraldas peo VTÜ, aga suvistepühade teisel pühal MKS. Kui VTÜ peod olid alati ühingu enda korraldatud, siis MKS pidude korraldamist võisid enda peale võtta ka seltsi koosseisus tegutsevad väiksemad seltskonnad. Nii korraldasid pidusid nagu allpool kirjeldatakse MKS-i segakoor, aga ka näitlejaskond.

Roela segakoori poolt registreerimiseks esitatud peo kava oli tollele ajastule tüüpiline (ERA 26, 3, 759: 47)

Peo esimeseks osaks oli tavaliselt segakoori esinemine, teiseks osaks näidend ja kolmandaks osaks tants, lisaks veel mitmed seltskondlikud lõbustused nagu Amorpost, Ameerika oksjon, serpentiinid ja konfettid. avatud oli alkoholita einelaud. Tegelikult polnudki kuigi oluline, millise seltsi või seltskonna korraldatud pidu oli, sest ikka esines Roela MKS-i segakoor ning ka näitemängu esitasid seltsi näitlejad. Korraldajaks olemine oli oluline seetõttu, et korraldaja kandis peoga seotud kulud ning sai endale ka peoga kogutud tulud. Peoõhtule müüdi tavaliselt kaks piletit, esimene eeskavale, kusjuures oli võimalik valida nelja erineva hinnaklassi vahel. Istekoht kõige ees toolidel, maksis 75 senti kuni üks kroon, esimene, teine ja kolmas koht maksid vastavalt 50, 40 ja 30 senti ning istuma pidi pikkadel seljatoeta pinkidel (vt foto 21). Kuna esimesele, teisele ja kolmandale kohale sai müüa igale 100 piletit, mahutas saal pisut üle 300 koha. Teine pilet müüdi tantsule, mis sõltuvalt muusikutest maksis 35 kuni 40 senti. Kolmas sissetulekuallikas oli garderoob, mille kasutamine maksis 10 senti. Neljas sissetulek saadi einelauast. Viimast arvestamata võis peoõhtu sissetulek täismaja puhul ulatuda umbkaudu 250–260 kroonini. Pidude sissetulek läks seltsi vajaduste katteks, Roela MKS-i puhul tihti raamatukogule kirjanduse muretsemiseks ja muusikariistade parandamiseks. Tants võis toimuda klaveri, pasunakoori või keelpilliansambli saatel. Klaverit mängis pidudel sageli L. F. Hansar, aga esines ka näiteks Rakvere jazz-orkester „Kalew-Band“.[3]

Ainsaks erandiks teiste pidude seas, kus tavapärasest peokavast kinni ei peetud, olid maskiballid, kus peo peamiseks osaks oli tants, mille vaheaegadel mängiti ring- jm seltskondlikke mänge. Parimate maskide vahel loositi välja auhinnad, samuti oli maskis pidulistel sissepääs peole odavam, kui maskita pidulistel.[4] Aeg-ajalt juhtus siiski ka maskiballidel äpardusi, mis nagu kõik seesugused pälvis ka ajakirjanduse tähelepanu:

Pühapäewal, 11. now. korraldas Roela wabatahtlik tuletõrje ühing oma ruumes näokatte peo. Pidule oli kogunud rahwast üsna rohkesti, maskeerituid oli küll wähesel arwul, kuid mõned neist üsna kenad. Kõik maskid olid huwitatud auhindadest, mida parematele neist lubati anda ja mis enne pidupäewa juba kohalikus kaupluses wäljapandud olid. Kui aeg niikaugele jõudis, et tuli auhindade wäljajagamisele asuda, ilmus pikaajalise ootamise järele keegi ühingu liige lawale ja teatas, et auhinnad jääwad wäljaandmata, sest masked ei olewat seda wäärt. Viimastel tuligi pettunult peolt lahkuda.[5]

Parimatele maskidele määratud auhindadest ja nende väärtusest annab aimu 1929. aasta lõpus toimunud Roela MKS korraldatud maskiballi kava, millest selgus, et esimene auhind oli suur laualamp, väärtusega seitse krooni, teine auhind „serwiis kausse“, väärtusega neli krooni ja kolmas auhind „wiina serviis“ väärtusega kolm krooni. Auhinnad pani välja Roela Tarvitajate Ühing ning need olid enne peo toimumist Ühingu kaupluse ruumis vaatamiseks välja pandud. Auhinnad jagati välja vastavalt neile piduliste poolt antud häältele öösel kell 12, pärast maskide eestvõtmist, hääletussedelid anti pidulistele koos piletiga.[6]

Kuna pidude afiššid ei mahtunud tervelt konstaabli toimikusse, rebis ta need pooleks (ERA 26, 3, 761: 191)

Roela MKS ja VTÜ kõrval korraldas pidusid ka Roela Põllumeeste kogu, kes tavaliselt 1. mail korraldas külvipeo, milline toimus eriti pidulikult 1. mail 1928. Pidu algas päeval kell 12 vaimuliku talitusega spordiplatsil Roela Põllumeeste kogu rohelise lipu õnnistamiseks, mille viis läbi Viru-Jaagupi kirikuõpetaja Arthur Friedrich Wilhelm Hoffmann. Talituse lõppedes andis lipu pidulikult üle Põllumeeste kogude Virumaa esituse juhatuse nimel Karl Blaubrik. Pärast lipu õnnistamist toimus koolimajas pidulik lõunasöök. Õhtul kell kaheksa algas seltsimajas piduõhtu, mis erines tavapärasest vaid selle poolest, et eeskavale eelnes vastavasisuline pidukõne.[7] Alates 1929. aastast korraldas Roela Põllumeeste kogu iga aasta novembris lõikuspeo, mis algas tavaliselt piduliku aktusega algkoolihoones, kus peetti vaimulik talitus ning esitati pidukõnesid nii põllumeeste endi kui ka kutsutud külaliste poolt. Pärast aktust mindi rongkäigus seltsimajja, kus olid kaetud pidulauad umbes 150-le kutsutud külalisele. Lauas peeti lauakõnesid ning lauldi isamaalisi laule, õhtu lõpetas tants.[8]

Roela Põllumeeste kogu oma 1. mail 1928 sisse õnnistatud lipuga (Silvi Kuuse erakogu)
Pidulaud seltsimaja saalis (Saima Neublau erakogu)

Kuni 1928. aastani korraldas Eesti Vabariigi aastapäeval peo Roela VTÜ, kuid alates 1929. aastast langes see Alide Saare juhitud Roela naiskodukaitse õlgadele. Peo eeskava oli küll tavapärane, erinedes ainult selle võrra, et pidu algas päevakohase kõnega.[9] Naiskodukaitse korraldas veel muidki patriootliku sisuga ettevõtmisi, nagu näiteks 1. detsembri mässu ohvrite mälestusaktus 1. detsembril 1931, millel peetud kõnede vahel esines ka Roela MKS-i segakoor.[10] Samuti toimus naiskodukaitsjate eestvõttel alates 1930. aastast Jüriöö tähistamine. Esimesed Jüriöö pidustused toimusid 3. mai õhtul seltsimaja juures oleval spordiplatsil. Pidustused lõpetas rongkäik, millest võtsid osa kõik Roela seltsid ja organisatsioonid.[11]

Roela MKS-i pidude reklaame (Wirumaa Teataja, 1936, nr 118; 1940, nr 10)
Roela MKS-i pidude reklaame (Wirumaa Teataja, 1936, nr 118; 1940, nr 10)

Lisaks pidudele korraldati seltsimajas alates 1929. aastast ka kinoõhtuid. Tallinnas asuv kinoteater „Rekord“ näitas 14. juulil komöödiafilmi „Tee jõule ja ilule“, mille peaosades mängisid tuntud Taani koomikud Pat ja Pataschon (Patasson), 8. septembril näidati kümne-osalist filmi „Sinine hiir“.[12] 16. oktoobril 1930 näidati kodumaist 16-osalist filmi „Jüri Rumm“, 1. veebruaril 1931 kümne-osalist filmi „Dollarid“ ja 2. veebruaril kaheksa-osalist draamafilmi „Vene keisrikoja tragöödia“.[13] Nagu muudegi pidude puhul järgnes ka kinoõhtutele tants.

Segakoor

Roela MKS tiiva all jätkas Eesti vabariigi ajal oma tegevust ka segakoor, mis kuni 1931. aastani tegutses J. Hansari käe all. 1923. aastal esines koor 20 lauljaga Tallinnas VIII üldlaulupeol.[14]

1928. aastal võttis seltsi 31-liikmeline segakoor osa ka IX üldlaulupeost koosseisus: sopranid: M. Apoll, J. Hansar, M. Karja, I. Nirgi, M. Nirgi, S. Nirgi, E. Priks, A. Siirak, A. Vanari, E. Veinmann; aldid: M. Kuulbas, M. Kesküla, A. Nirgi, S. Nirgi, I. Nirgi, J. Nurkse, M. Püss, A. Rikken, I. Reemi; tenorid: J. Käba, R. Kongi, V. Sivi, R. Veinmann, P. Volke; bassid: L. Hansar, K. Krents, H. Nirgi, H. Püss, J. Veinmann, J. Vanari, J. Õis.[15]

Lisaks üldlaulupidudele osales koor ka mitmetel väiksematel laulupäevade. 1926. aastal esines koor 20-liikmelisena, 1930. aastal aga 27-liikmelisena Tartu laulupeol.[16] 3. juulil 1927 osales Roela segakoor 31-liikmelisena J. Hansari juhatusel Virumaa laulupäeval.[17] Igapäevaselt esines koor kõigil Roela MKS-i, aga ka teiste kohalike seltside peoõhtutel.

1927. aasta Virumaa laulupäeval osales ka Roela segakoor (RMF 152:12)

Laulupeol osalemiseks teenis selts endale raha peoõhtute korraldamisega. 1. augustil 1927 pöördus J. Hansar Rakvere-Paide politseiprefekti poole palvega lubada segakooril korraldada 14. augustil pidu, et katta Virumaa laulupäevast osavõtmise, sõidu jm kulutusi ning 1928. aasta üldlaulupeost osavõtmisega tekkivaid kulutusi. Kuna 14. augustil toimuma pidanud pidu jäi „mitmesuguste ette nägemata põhjuste pärast, iseäranis ruumide suhtes, pidamata“, küsis J. Hansar luba pidada see 2. oktoobril. Teise samalaadse peo, seekord laulupeol osalemise kulude katteks korraldas segakoor (lauljaskond) 17. juunil 1928. Peo esimese osa moodustas segakoori kontsert „äsja ilmunud lauludest“ J. Hansari juhatusel. Lisaks esitasid J. Hansar ja preili L. Kiiver „viiuli ja klaveri sooloettekandeid“.[18]

Jüri Hansari kiri 1930. aasta Virumaa laulupäeva korraldajatele annab teada, et Roela segakoor osaleb peol 26-liikmelisena (RM 1164 Ar1 51:179)

Naiskodukaitse korraldatud Eesti Vabariigi aastapäevapeo kavas 24. veebruaril 1930 olid nimetatud ka esitusele tulevad koorilaulu, mis võimaldab põgusa ülevaate Roela segakoori repertuaarist. Ettekandmisele tulid: Konstantin Türnpu „Mu Eestimaa“, Tuudur (Theodor) Vettiku „Kas tunned maad“, Enn Võrgu „Eesti lipp“, K. A. Hermanni „Oh laula ja hõiska“ ja Aleksander Lätte „Vahtijad“.[19]

1931. aastal lahkus J. Hansar vanaduse ja haiguse tõttu koorijuhi ametist ning tema koha võttis üle Roela algkooli juhataja J. Kask. Ilmselt takistasid J. Hansari terviseprobleemid tema tegevust juba mõnda aega, mistõttu koorijuhtide vahetusele eelnes mõningane segadus:

Aasta paari eest oli weel W.-Roela kuulus oma kõlawa laulu voolest. Ei möödunud pea ühtegi korraldatawat pidu, kus eeskawa poleks ehtinud laul ja seda kõik lugupeetud hallpea hra J. Hansari juhatusel. Ent wanadus wõitis tüseda laulumehe ja korraldus jäi lonkama kohase koorijuhi puudusel kuni käesolewa sügiseni, mil koori asutamise endale südame lähidaseks wõttis hra J. Kask. Ja jällegi hakkab asi hoogu wõtma. Harjutusi peetakse kohaliku algkooli ruumes, kus 30 inimese suust laul heliseb järjekordseil harjutusõhtuil pea keskööni. Kõik kooriliikmed on tööl täie andumusega.[20]

Tundub, et J. Kase käe all muutus segakoor rahva seas populaarsemaks, kui see oli J. Hansari ajal, kui 1932. aastaks oli koorilauljate hulk kasvanud 39 lauljani, siis 1934. aastal oli neid juba üle neljakümne.[21] 1935. aastal osales Roela segakoor Pärnumaa laulupeol, mille teist kontserti, kus esinesid ka segakoorid, teiste seas ilmselt siis ka Roela MKS-i koor, kanti pühapäeval 7. juulil üle ka raadiost.[22] 1936. aastal osales Roela segakoor J. Kase juhatusel 28 lauljaga Virumaa VII laulupeol.[23]

Johannes Kase teatel osales Roela segakoor 1932. aasta Virumaa laulupäeval, kooris oli 39 liiget (RM 1164 Ar1 51:216)

Pasunakoor ja teised muusikakollektiivid

Tundub, et samuti nagu enne I maailmasõda, puudus ka 1920. aastatel Roelas pasunakooril korralik dirigent, mistõttu nentis ajalehele Wirumaa Teataja 1927. aasta sügisel seltsimaja viienda aastapäeva pidust ülevaate kirjutanud Piduline, et „Tuletõrje seltsil tuleb pidude puhul wõõrast muusikat palgata, oma kohalikul seltsil aga roostetawad muusikariistad seina ääres“.[24] Ühest küljest võis see ka õige olla, kuid teisest küljest kostub siin – nagu eespool juba tähendatud – teatud kibestumust, et pasunakoor mitte Roela VTÜ hõlma all ei tegutsenud, nagu see muidu igal pool tavaline oli.

Seda, et pasunakoori instrumendid seina ääres ei roostetanud tõestab kasvõi asjaolu, et 3. juulil 1927 osales Roela pasunakoor 12-liikmelisena J. Hansari juhatusel Virumaa laulupäeval.[25] Viimane näitab, et pasunakoor oli siiski reaalselt olemas, tegi proove ja käis ka esinemas. Pärssivaks asjaoluks võis siinjuures olla küll J. Hansari hõivatus segakoori juhatajana, mis ei võimaldanud tal pasunakoorile täit tähelepanu pöörata. Pasunakoori juhataja puudumist, mistõttu tihtipeale pidi mängijaid väljastpoolt palkama kurtis ajaleht Wirumaa Teataja ka 1931. aasta novembris.[26] Õnneks asus aga järgmisel aastal pasunakoori juhatama Rüngalt pärit Heinrich Oldermann ning toimus muudatus, mis rõõmustas ka ajalehe Wirulane ajakirjanikku:

Aasta jooksul, mil W.-Roela orkester on töötanud noore juhi H. Oldermani juhatusel, on orkester arenenud ja täienenud. Noored mängijad, kellega täiendati orkestri koosseisu, on omandanud kogemusi ja jõudnud edasi. On muretsetud juurde lühikese aja keskel 7 pilli. Aktusel, koosviibimistel ja pidudel on orkestril olnud kanda ikka oma osa.[27]

1937. aastal juhendas koori R. Stahlfeld, kes „tubli ja agara muusikamehena on wiinud orkestri kunstilise taseme weelgi ülespoole“.[28] Nagu eespool juba nimetatud juhtis ta pasunakoori veel ka 1940. aastal.

Roela MKS pasunakoor 1930. aastate teisel poolel, paremalt esimene koorijuht Richard Stahlfeld (Saima Neublau erakogu)

Lisaks pasunakoorile tegutses Roelas veel muidki muusikakollektiive, millest on aga säilinud väga vähe andmeid. 9. aprillil 1929 taotles Rakvere-Paide prefektilt tantsuõhtu korraldamiseks 14. aprillil luba Viru-Roela keelpillide orkestri juhataja Leonhard Hansar, kes soovis selle sissetulekut kasutada „keelpillide orkestri täiendus kulude katteks“. Õhtu eeskavas polnud muud, kui tants ja vaheaegadel muusikalised naljapalad. Tantsuõhtu algas kell kaheksa õhtul ja lõppes kell kaks öösel.[29] Keelpillide orkester tegutses ka aasta hiljem 1930. aasta aprillis, mängides Roela Lauljaskonna korraldatud peoõhtul tantsuks kella poole viieni hommikul.[30] Kollektiivi edasisest tegutsemisest kahjuks andmed puuduvad.

Roela MKS 30. aastapäeva tähistamisel 25. märtsil 1939 astus seltsimajas esmakordselt publiku ees üles seltsi mandoliinide ansambel, mille juhatajaks oli Vladimir Kotikov.[31] Ansambel esines ka aasta hiljem seltsi 31. aastapäeva peol, kuid selle hilisema tegevuse kohta puuduvad kahjuks samuti igasugused andmed.[32]

Roela MKS mandoliinide ansambel, ees keskel selle juht Vladimir Kotikov (Toomas Väinaste erakogu)

Näitemäng

Ühest küljest on näitlejate tegevusest oluliselt rohkem teada, kui lauljate või pillimeeste omast, kuid teisest küljest jälle oluliselt vähem. Kuna näitlejad tegutsesid rohkem kohapeal ega olnud nende tase ka keskmisest oluliselt kõrgem, ei pääsenud nad ajakirjanduse veergudele, sest nende lavastusi ei võtnud keegi arvustada. Samas on tänu konstaabli toimikutes sisalduvatele pidude kavadele alles üsna palju andmeid ette kantud näidendite kohta. Nii kanti hooajal 1927.–1928. ette kümme erinevat näidendit, millest kaks, mis kanti ette ühel õhtul olid lühikesed ühevaatuselised näidendid, samal ajal kui kõik ülejäänud olid pikad kolme-nelja vaatuselised näidendid. Iga näidendit mängiti vaid üks kord, välja arvatud Jakob Liivi neljavaatuseline draama „Vare“, mida mängiti kaks korda. Kõik teised ette kantud näidendid olid komöödiad. Tavaliselt jäi näitlejatel näidendi õppimiseks aega vähemalt üks kuu või isegi pisut rohkem, kuid Jõulude ja Uue Aasta pidude vahe oli ainult kaks nädalat. Näitlejaid aitas küll asjaolu, et neid abistas sõnade meelde tuletamisel ja ette kandmisel suflöör, kelle asukoht oli lava keskel oleva kupli all (foto 22).

Hooajal 1927.–1928. Roela näitlejate poolt ette kantud näidendid

14.08.1927 – Julius Bischitsky komöödia neljas vaatuses „Kindralherra Maks“

04.09.1927 – Voldemar Mettuse komöödia ühes vaatuses „Miks vähjad punastavad“

04.09.1927 – Henry Pagati komöödia ühes vaatuses „Külaline“

02.10.1927 – Paul Pinna komöödia kolmes vaatuses „Börse palavik“

26.12.1927 – F. Bernardi komöödia kolmes vaatuses „Naised ja viin“

01.01.1928 – Jakob Liivi draama neljas vaatuses „Vare”

24.02.1928 – E. Bergmanni tõlgitud komöödia kolmes vaatuses „Teenete eest ka au“

09.04.1928 – Jakob Liivi draama neljas vaatuses „Vare”

01.05.1928 – Hans Turpi komöödia kolmes vaatuses „Minister kodukülas“

28.05.1928 – Gustav von Moseri komöödia kolmes vaatuses „Aastapidu“

17.06.1928 – Franz Arnoldi ja Ernst Bachi komöödia „Vana Aadam“

Lisaks Roela MKS koosseisu kuulumisele oli näitlejatel ka oma organisatsioon – Näitlejaskond. Kadripäeval, 25. novembril 1928 korraldas Roela Näitlejaskond seltsimajas peoõhtu, mille sissetulek pidi minema „seltsimaja näitelava korraldamiseks ja mitmesuguste lava abinõude muretsemiseks“. Viru-Järva politseiprefektile saadetud palvele peo registreerimiseks olid all kirjutanud esimehe kt August Neublau ja kirjatoimetaja M. Kaasik. Peo rahaasjade eest vastutas Kassapidaja-inspitsient Bruno Rööpson. Peo esimeses osas mängis pasunakoor, teises osas kanti ette K. Kaasiku lauludega naljamäng „Näitejuhi äpardused“ ning kolmas osa oli tantsu päralt.[33] Tundub, et näitlejate ja ka Roela VTÜ kui majaomaniku piduõhtud kandsid head vilja, sest 10. novembril 1929 peetud peo kavas pidas seltsi juhatus vajalikuks märkida: „Saal uuesti remonditud, uued dekoratsioonid, mis kindlasti ka piduliste tuju saawad ülendama“.[34] Lisaks lauludega näidenditele esitati 1930. aastal Eesti Vabariigi aastapäevapeol Karl Kaasiku kolmevaatuseline operett proloogiga „Kaluri tütar“, mis rääkis Peipsi kalurite elust 1905 aastal.[35]

Roela Näitlejaskond (Saima Neublau erakogu)

15. märtsil 1931 kanti Kaitseliidu Roela kompanii ja Naiskodukaitse Roela jaoskonna viienda aastapäeva puhul ette Bernard Kangermanni spordikomöödia „Jalgpallilõvi“, mis oli erakordne selle poolest, et näidendi lavastajaks oli rakverelane, harrastusnäitlejate koolitaja, näitejuht-instruktor Rix Kuljus, kes ilmselt ühes näidendi lavastamisega koolitas ka selles osalevaid näitlejaid ja kohapealseid lavastajaid.[36]

Näitlejaskonna viimasteks Eesti Vabariigi aegseteks etendusteks jäid 1940. aasta talvel ja kevadel ette kantud Enn Vaiguri kolmevaatuseline rahvatükk „Trump Lamooriga“ ja B. Kangermanni kahevaatuseline prohvetliku pealkirjaga laulumäng „Mu meelen kuldne kodukotus“.[37]

Järgmine blogipostitus on pühendatud Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi raamatukogu ajaloole aastail 1901-1944.

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm


[1] RnRt. Roela tuletõrje seltsi maja 3-mas aastapäew. – Wirulane, 1925, nr 48.
[2] Wirumaa Teataja, 1926, nr 84.
[3] ERA 26, 3, 759: 49, 51, 60, 62, 75, 113, 115.
[4] ERA 26, 3, 759: 61.
[5] Piduline. Roelas tehti mardimaskedele „aprilli“. – Wirumaa Teataja, 1928, nr 90.
[6] ERA 26, 3, 759: 265.
[7] Põllumeeste Kogud oli 1920. aasta sügisel asutatud agraarerakond, mis koondas talumehi. Erakond koosnes valdade Põllumeeste kogudest. Roela valla Põllumeeste kogu asutati samuti 1920. aastal. Vt: Suurejooneline põllumeeste pidu Wiru-Roelas. – Wirumaa Teataja, 1930, nr 125; Wiru-Roela põllumeeste külwipidu ja lipu õnnistamine. – Wirumaa Teataja, 1928, nr 34; ERA 26, 3, 759: 107.
[8] Wiru-Roela põllumeeste suurpäew. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 133; Kaks ilusat lõikuspidu. – Wirumaa Teataja, 1933, nr 127.
[9] ERA 26, 3, 759: 84, 182.
[10] 1. detsembri mälestusaktus Roelas. – Wirumaa Teataja, 1931, nr 139.
[11] ERA 26, 3, 761: 110; vt ka: Roelas pühitseti jüriööd. – Wiruma Teataja, 1932, nr 52.
[12] ERA 26, 3, 759: 228, 236.
[13] ERA 26, 3, 761: 216, 228.
[14] Päewaleht, 1922, nr; Postimees, 1922, nr 299.
[15] IX Eesti üldlaulupeo juht: 30. juunil, 1. ja 2. juulil 1928. Tallinn 1928, lk 114.
[16] Postimees, 1926, nr 170; Põhja Kodu, 1930, nr 69.
[17] Virumaa laulupoe juht 3. juulil 1927. a. Rakvere 1927, lk 37.
[18] ERA 26, 3, 759: 45, 69–69p, 120–121.
[19] ERA 26, 3, 760: 198.
[20] Wiru-Roela saab jällegi korraliku segakoori. – Wirumaa Teataja, 1931, nr 134.
[21] RM 1164 Ar1 51:216; W.-Roelast. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 146.
[22] Waba Maa, 1935, nr 37; Raadio. – Wirumaa Teataja, 1935, nr 76.
[23] Virumaa VII laulupeo juht. Rakvere 1936, lk 21.
[24] Piduline. W.-Roela tuletõrje seltsimaja 5 a. wana. – Wirumaa Teataja, 1927, nr 86.
[25] Virumaa laulupoe juht 3. juulil 1927. a. Rakvere 1927, lk 37.
[26] Wiru-Roela saab jällegi korraliku segakoori. – Wirumaa Teataja, 1931, nr 134.
[27] Wiru-Roela orkester areneb. – Wirulane, 1933, nr 145.
[28] Roela muusikakultuur 35 aastane. Maa Hääl, 1937, nr 12.
[29] ERA 26, 3, 759: 217–218.
[30] ERA 26, 3. 761: 109.
[31] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 35.
[32] Wirumaa Teataja, 1940, nr 45.
[33] ERA 26, 3, 759: 150–151.
[34] ERA 26, 3, 759: 261.
[35] ERA 26, 3, 759: 202.
[36] ERA 26, 3, 761: 240
[37] Wirumaa Teataja, 1940, nr 10; nr 45.

Ajalooblogi: Roela Muusikalis-kirjanduslik Selts aastail 1918–1940

Kui 20. sajandi alguse Roelat kujutati ajakirjanduses mahajäänud piirkonnana, siis tundub, et seltsielu elavnemine muutis piirkonda oluliselt ning 1936. aastal kirjeldati Roelat looduslikult kauni ja areneva piirkonnana:

Metsade roheline rõngas ja looklewad woored – nendeta on Roelat raske kujutella. Need suured ja laiad laaned, kus weel elutseb meie metsade haruldasemaid loomi – ilweseid, karusid, metskitsi j. m., annawad rohkesti tööd niihästi paljudele kohalikele, kui ka kaugemailegi elanikele. Sest niipea, kui saabub tali, hakkawad alewikku läbistama warahommikust hilisõhtuni puu- ja palgiwirnad, mis sageli lõppeda ei taha. Aga ka suwelgi on metsade tõttu siin liiklemine elawam. Asub ju metskondki siin.

Mäed – need pakuwad talwel wõimalusi suusatamiseks. Suwel on siin mõnus wõtta päikesewanne, ja suwi saabubki siin rutem kui mujal.

Juba warakewadest peale sooritatakse siia jalutuskäike. Suwel pühapäewiti kubiseb mägi alati inimestest. Siin korraldatakse simmanne ja peetakse palwetunde. Ning käidakse kohtamas. Sügisel walmiwad mäeweertel marjad ja pähklid.

Oleks aga siiski ekslik arwata, et Roela, olles surutud metsade ja mägede wahele, kultuuriliselt muust maailmast on maha jäänud. Seda kaugeltki mitte. Koguni sellewastu annab ta nii mõnelegi teisele tihedasti asustatud maakeskusele mitu silma ette. Moodsa ajajärgu nähted – auto ja raadio peawad siingi oma wõidukäiku. Weoautosid, mis päewas mitu korda Roela ja Rakwere wahet kihutawad, on siin mitu ning tänawu kuuldawasti muretsetakse weel paar tükki juurde. Peale selle on kohalikul apteekril Zionil sõiduauto, mida taksona kasutab. Raadioaparaategi on ümbruskonda juba üsna rohkesti muretsetud ning uusi antenne kerkib üha juurde.[1]

Küllap oli Roela muutumises kaugest ja maha jäänud metsakolkast moodsaks keskuseks, oma osa ka Roela KMS-i ning tema liikmete tegevusel.

Vaade seltsimaja poolt Roelale

Seltsi tegevus

Kuna kõik enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist tegutsenud seltsid pidid ümber registreeritama ning nende põhikirjad kohtus kinnitatama, pöördusid Roela MKS liikmed August Podrätsik (Podretsik) ja H. Suurmann 28. detsembril 1919 Rakvere-Paide Rahukogu poole palvega kinnitada Roela MKS põhikiri ning esitasid selleks kohtule kaks eksemplari seltsi 1909. aastal trükitud põhikirjast, kus Vene riigi hävinguga maksvuse kaotanud paragrahvid olid tindiga maha tõmmatud ning nende asemele põhikirja lõppu maha tõmmatud paragrahvide uus redaktsioon kirjutatud. Rakvere-Paide rahukogule põhikiri sellisel moel sobis ning see registreeriti 19. jaanuaril 1920.[2]

Roela MKS pitsatijäljend (ERA 3138, 1, 1756: 67)

Seltsi organisatsioonilise tegevuse kohta 1920.–1930. aastatel palju andmeid kahjuks säilinud ei ole, vähemalt pole allakirjutanu leidnud võrdväärset allikmaterjali seltsi tsaariajast pärit aastaaruannetele. Seoses seltsi raamatukogule toetuse taotlemisega 1925. aastaks esitati Viru Maakonnavalitsuse haridusosakonnale seltsi 1924. aasta eelarve, 1926. aasta eelarve projekt ja põgus seletuskiri selle juurde. Neist segus, et seltsi eelarve oli 1924. aastal üsna väike, vaid 6134 marka (61 krooni 34 senti) ning sellestki moodustas peaaegu kolmandiku eelmisest aastast ületulev jääk. 2400 marka teenis selts piduõhtutest ja 850 marka perekonnaõhtutest. Kulusid oli samal ajal 5067 marka (50 krooni 67 senti) ning uude aastasse üle minev jääk 1067 marka. 1926. aastal lootis selts tulu teenida enam kui kümme korda rohkem, 68 050 marka (680 krooni 50 senti), millest 50 000 loodeti teenida peoõhtutega 10 000 saada riigilt toetusena raamatukogule ning 6000 vallalt toetusena raamatukogule. Kulupoolel nähti 25 000 marka ette Roela VTÜ võlgade katteks, 25 000 marka „muusikakoori kordaseadmiseks“, 10 000 marka raamatukogu täiendamiseks, 3050 marka ajalehtede ja ajakirjade ostmiseks, 3000 marka raamatukogu juhatajale tasu maksmiseks ja 2000 marka liikmekaartide, kontoriraamatute jm kantseleitarvete ostmiseks.[3]

1920. aastate keskel elas selts üle raske ajajärgu, kuna „üks teine kohapealne organisatsioon hakkas seltsis tegema lõhkumistööd, tahtes seltsi üle võtta“. Ajalehes Wirumaa Teataja avaldatud hinnangul olnudki seltsi olemasolugi kaalul. Eriti hull olnud olukord 1925. aastal, mil aasta jooksul valiti seltsile kolmel korral uus juhatus. „Erilisi teeneid seltsi säästmiseks näitas siis üles tolleaegne esimees K. Waher, kelle ennastsalgawa töö tulemuseks wõibki wast pidada seltsi surmasuust päästmist“.[4] Ilmselt tuleb just selle võitluse ühe ilminguna võtta ka ajalehes Wirulane 1927. aasta alguses ilmunud artiklit, kus üritati K. Vaherit maha teha ja laideti tema kirjaoskust. Artikkel ilmus pärast 30. jaanuaril 1927 toimunud erakorralist üldkoosolekut, millel K. Vaher järjekordselt ametist tagandati (foto 9).[5] Nagu järgnevalt aga näha, oli K. Vaher aasta hiljem uuesti seltsi esimehe ametis.

Ajalehes Wirulane 12. veebruaril 1927 avaldatud Karl Vaheri harimatust näitama pidanud anonüümne kiri oli ilmselt saadetud teda vaenava(te) Roela MKS-i juhatuse liikme(te) poolt (Roelast. – Wirulane, 1927, nr 12)

Pole võimatu, et just seltsis valitsevate lahkhelide tõttu läks 1928. aastal – kogemata ehk meelega – kaduma ainuke seltsi käsutuses olev 1920. aastal kinnitatud muudatustega põhikirja eksemplar. Juulis pöördusid seltsi esimees K. Vaher ja kirjatoimetaja Reinhold Kongi Siseministeeriumi Administratiivosakonna poole palvega saata neile ärakiri seltsi registreerimisel kohtule esitatud põhikirjast, kuna seltsile jäi pärast seda ainult üks põhikirja eksemplar, mis aga kaduma oli läinud. „Et seltsi tegevus õige põhikirja puudusel takistud on sellepärast palume asja võimalikult pea ette võtta. Siinjuures saadame Teile kolm eksemblari endist põhikirja. Soovitav oleks et juurdelisatud ja ümbertehtud paragrhvid saaksid paigutud nende eksemblaaride wiimasele lehele“. Vastuskiri kahe eksemplari põhikirja ärakirjaga saabuski juba sama aasta novembris ning selts sai asuda taas normaalselt tööle.[6]

Ajakirjanduses ei nimetata seltsi nime, kes Roela MKS-i vaenulikult üle võtta püüdis, kuid valesti arvata oli ka üsna võimatu, sest ainuke teine toona samas piirkonnas aktiivselt tegutsenud selts oli Roela VTÜ.

Mitmesugustele dokumentidele antud allkirjade järgi on seltsi juhatuse liikmetest teada veebruarist 1924 esimees E. Soone ja kirjatoimetaja H. Uueni, aprillist 1925 esimees K. Vaher ja kirjatoimetaja A. Soone, märtsist 1930 esimees J. Kask ja kirjatoimetaja R. Kongi.[7]

19. aprillil 1934 kuulusid Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi juhatusse esimees meier Johannes Kobe, esimehe asetäitja Osvald Soone, kirjatoimetaja Leon Prillop, kirjatoimetaja asetäitja Aleksander Kirsch, laulukoori juhataja Johannes Kask, pasunakoori juhataja Richard Stahlfeld ja laekahoidja K. Vaher.[8]

Seltsi 30. aastapäeva puhul korraldati 25. märtsil 1939 seltsimajas koosviibimine teelauas. Kell 19.00 alanud õhtul esines avakõnega seltsi asutajaliige J. Ant ja J. Mägedi esitas ülevaate seltsi tegevusest. Muusikalisi vahepalu esitasid puhkpillikoor R. Stahlfeldti ja mandoliinide ansambel Vladimir Kotikovi juhtimisel. Peo korraldas seltsi juhatus, koosseisus esimees Osvald Pihlak, aseesimees H. Purikas, laekur J. Vagur, kirjatoimetaja Elmar Lauri ja tema abi Eduard Lauri. Seltsil oli kokku umbes 100 liiget.[9]

Roela MKS 31. aastapäevapeo kuulutus (Wirumaa Teataja, 1940, nr 45)

21. aprillil 1940 algusega kell 16.00, tähistas selts oma 31. aastapäeva. aastapäeva puhul mängiti Bernard Kangermanni kahevaatuselist laulumängu „Mu meelen kuldne kodukotus“, millele järgnes tants pasunakoori ja mandoliinide ansambli saatel. Samal ajal kuulusid seltsi juhatusse esimees O. Pihlak, pasunakoori juht R. Stahlfeldt ja mandoliinide ansambli juht Vladimir Kotikov.[10]

Nõukogude okupatsiooni järgsel ajal mainiti Roela MKS-i ajakirjanduses viimati 13. septembril 1940, seoses rahvamajas peetud rahvamiitinguga, millel seltsi pasunakoor mängis R. Stahlfeldi juhendamisel „Internatsionaali“. Ilmselt suletigi selts okupatsioonivõimude poolt üsna varsti pärast seda.[11]

Osvald Pihlak pärast II maailmasõda

Seltsimaja

Kuna juba enne I maailmasõda oli seltside tegevust takistanud korraliku seltsimaja puudumine, võttis Roela VTÜ pärast Vabadussõda koostöös Roela MKS-iga ette seltsimaja ehitamise. Ajalehe Wirumaa Teataja arvates: „Wiru-Roela seltsimaja saamises on seltsil suuri teeneid: wast ilma temata poleks seltsimaja weel praegu olemas, kuna just muusika-kirjanduse-seltsi poolt pandi selleks alus, annetades aeg-ajalt kogutud suurema summa raha kohalikule tuletõrjeühingule seltsimaja ehitusfondiks, kes siis selle abil seltsimaja püstitas, mis walmis 1920. aastal“.[12]

Ajalehe Waba Maa ajakirjaniku sõnul „seltsimaja ühes tarwitajateühisuse poeruumidega kerkis üles nelja teeharu wahele endise seltsimaja ja – külakõrtsi asemele“. Tsitaadis mainitud „endine seltsimaja“ pidi olema ehitatavast oluliselt väiksem ning algselt mõeldud ilmselt hoopis muuks otstarbeks. Alla kirjutanule pole silma jäänud, et seda oleks varem otseselt nimetatud mõnes Roela seltsielu kohta käivas allikas. Kaudselt, nagu eespool näha, viitas sellele L. Valter. Nagu uus, nii asus ka vana seltsimaja Lauri Mihkli naabruses.[13]

Seltsimaja katuse ja sisetööde vähempakkumise teade (Päewaleht, 1922, nr 63)

Seltsimaja ehitus algas 1922. aasta kevadel ning lõppes sama aasta oktoobris. Roela VTÜ-l oli ehituse alguses omavahendeid 50 000 marka, üle 150 000 marga annetas Roela mõisa omanik Hans Hermann Oskar von Wrangell, üle 100 000 marga Roela Tarvitajate Ühisus (Roela TÜ), lisaks veel mitmed kohaomanikud ja muud eraisikud. Ehitus läks maksma 847 900 marka, millele lisandusid veel kingitused ehitusmaterjalide jm näol. Sellest oli maja avamise ajal 29. oktoobril 1922 veel võlgu 467 096 marka 40 penni, millest 150 000 marka oli kiiresti tasumist vajav lühiajaline laen.[14] Laenu ei maksnud aga Roela VTÜ üksinda, vaid koos Roela MKS-ga. Nagu selgus MKS-i poolt Viru Maakonnavalitsuse Haridusosakonnale saadetud 1926. aasta eelarve projektist pidi selts maksma 1926. aastal „Tuletõrje seltsile seltsimaja wõllgade katteks lepingu järgi 25 000 marka“, mida siis VTÜ kasutas seltsimaja võlgnevuse tasumiseks. Kui palju seltsimaja ehitusvõlast Roela MKS-i peale langes pole võimalik välja selgitada, sest kummagi seltsi arhiiv on ilmselt hävinud, võimalik, et seltsimaja tulekahjus 1942. aasta kevadel. Tegemist polnud siiski iga-aastaste maksetega, sest nagu nt 1924. aasta eelarvest selgus ei pidanus MKS sel aastal võla katteks väljamakset tegema.[15]

400 inimest mahutav seltsimaja saal on pidulikuks avamispeoks valmis. Lava asus hoone põhjaotsas ning selle taga olid ruumid näitlejatele ja pasunakoorile (RMF 283:5)

Seltsimaja oli ühekordne voodrita palkehitus, mis koosnes Rakverest tuleva maanteega paralleelselt kulgevast hooneosast, milles olev saal mahutas 400 inimest ning sellega põiki olevast hooneosast, kus asus Roela TÜ kauplus, mille ärijuhiks oli alates 1928. aastast 6. aprillil 1890 Roelas mõisteenija peres sündinud Mihkel Raudsepp, keda abistas äripidamises tema abikaasa Johanna.[16]

Hoone alusmüüri ladusid Mustvee kandist pärit venelastest müürsepad, Seltsi ostetud puitmaterjali lasi H. H. O. von Wrangell oma saeveskis tasuta laudadeks lõigata. Maja valmis Roela KMS seltsi liikme, ehitusmeister J. Vakkeri juhatuse all.[17]

Vaade seltsimajale Rakvere suunast (RMF283:3)

Juba 1929. aastal kerkis üles seltsimaja kapitaalse ümberehitamise küsimus. Ajalehele Wirumaa Teataja kirjutas pikema loo seltsimaja probleemidest ja võimalikest lahendusteedest Aadu, kes küllap oli kohalik tegelane:

Nagu suurem osa kõiki maaseltsimaja, milliseid warem ehitatud, on ka Roela tuletõrje ühingu seltsimaja püstitatud ilma kindla kawandita, juhuslikult asetatud ruumidega, needki pimedad. Ehk küll ruutpindala wõrdlemisi suur, puuduwad ometi ülitarwilikud ruumid nagu: jalutusruum, einelauaruum, riidehoid ja isegi klosetid. Klosettide aset on senini täitnud lähedane mets ja seinaääred, millised peale pidude alati rüvetatud. Ka ehitustehniliselt on hoone pea kogu ulatuses lubamatult ja hooletult ehitatud, mille tagajärjed juba möödunud aastal tunda andsid, kui saali mõlemad wälisseinad wälja wajusid ja kindlasti kogu hoone kokku oleks vajunud, kui wiimasel silmapilgul abi poleks saadud. Ka hoone wälimus ei ole parem kui põhuküünil. Sellepärast ongi kohalik ümbruskond seltsimaja nimetama hakanud „köiewabrikuks“ ja „wasikakopliks“.

Kuigi käesolewal aastal sisemisi puhastustöid ja wärwimisi tehti, jõudsid ühingu juhatuse liikmed siiski arusaamisele, et ilma põhjaliku ümberehituseta hoone kaua ülewal ei seisa. Kutsuti kohale tehn. Laurfeldt, kes hoone seisukorra üle vaatas ja täieliku ehituse projekti ning ehituskulude eelarwe walmistas, millised ühingu juhatuse poolt 6. now. s. a. heaks kiideti ja wastu wõeti.[18]

Uue projekti järgi nähti ette juurdeehituse hoone Rakvere poolsesse otsa, siseruumide ümberehitamise, hoone seltsimaja poolse osa kindlustamise ning mansardkorruse pealehitamise ja katuse uuendamise. Seltsimaja peasissekäik oleks jäänud endisesse kohta hoone esiküljel, kuid sellele oleks lisatud eeskoda, mis annaks fassaadile esinduslikuma väljanägemise. Eeskojast viis uks avarasse eesruumi, millest vasemale jäi avar riidehoiuruum ning paremale kassa ja avar trepp üles mansardkorrusele. Eesruumist pääses ka otse saali või jalutusruumi. Viimane ühes meeste suitsetamisruumi, naiste garderoobi ja klosettidega oleksid asunud uues juurdeehituses. Jalutusruumist viis uks (seltsimaja Rakvere poolne otsauks) seltsimaja lavataguse osa vöörusesse, kust pääses mees- ja naisnäitlejate riietusruumidesse, näitelavale ja orkestriruumi. Mansardkorrusele pidi tulema einelaud, einelauapidaja-majahoidja eluruum ja köök, seltsi juhatuse ruum, koosolekuruum, suitsetamise ruumid ja lugemistuba ühes raamatukoguga. Ümberehituse hinnaks oli kalkulatsiooni järgi kuni 10 000 krooni. Vaatamata ümberehituse kõrgele maksumusele, oli Aadu optimistlik ja lootis koos Roela VTÜ-ga ehitustöödega lähemal ajal toime saada.[19] Paraku tuli vahele 1929–1933. aasta suur majanduskriis, mis ei võimaldanud niivõrd kulukat ehitustööd ette võtta.

/V_Roela Seltsimaja.jpg/

Roela seltsimaja (Maret Tralla erakogu)

Seltsimaja ümberehitamise küsimus tõusis taas päevakorda augustis-septembris 1938, seoses sellega, et seltsimaja kuulus üleriiklikku avalike rahvamajade võrku. Vastavalt avalike rahvamajade kohta käivale sundmäärusele, pidi aga seltsimaja osa olema kauplusest tulemüüriga eraldatud. Kuna seltsimaja ja kauplus olid ühise katuse all ning kokku ehitatud, oleks tulemüüri rajamiseks tulnud hoone sisuliselt kaheks lõigata. See oleks toonud kaasa tõsiseid ehitustehnilisi probleeme seltsimaja-poolses hooneosas, sest see oli ehitatud ilma aampalkideta (foto x) ning kuna „hoonele annab tugewuse sellekohane sarikate ehituswiis, siis on karta, et sel juhul wõiks maja laiali walguda“. Määruse järgi oleks seltsimaja tegevus tulnudki peatada, kuid Roela MKS võttis vastutuse võimaliku tuleohu eest enda kanda. Seoses maja ümberehitamise vajadusega tõsteti üles taas üles ka 1929. aastal koostatud ehitusprojekt, kuid ehitamiseni taas ei jõutud, sest 1. septembril 1939 alanud II maailmasõda ja sellele järgnev Eesti Vabariigi okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt, tõmbasid sellele kriipsu peale.[20]

Järgmises blogipostituses tuleb juttu Roela seltsimajas elatud seltsielust – pidudest, näitemängust, laulukoorist jms.


[1] Huah. Wiru-Roela kiri. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 39.
[2] ERA 14, 3, 912: 1, 5–15, 17.
[3] ERA 3138, 1, 1905: 141–143
[4] Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[5] Roelast. – Wirulane, 1927, nr 12.
[6] ERA 14, 3, 912: 28, 32–32p.
[7] ERA 3138, 1, 1756: 67; ERA 3138, 1, 1904: 199; ERA 3138, 1, 2175: 233.
[8] Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[9] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 35.
[10] Toetust tarwit.-ühisuselt Roela seltsidele. – Wiruma Teataja, 1940, nr 49.
[11] Rahvamiiting Viru-Roelas. Wirumaa Teataja, 1940, nr 106.
[12] Ajakirjanik eksis, sest seltsimaja avati tegelikult 1922. aastal. Wiru-Roela M.-K.-Selts 25-aastane. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 43.
[13] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258; RM 4223 Ar1k 916:3.
[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258.
[15] ERA 3138, 1, 1905: 140–143.
[16] Ringwaade Wiru-Roelast. – Wirumaa Teataja, 1933, nr 145; Roela mures rahvamaja pärast. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 104; Mihkel Raudsepp 50-a. – Wirumaa Teataja, 1940, nr 40.
[17] Pärlin M., Junolainen S. Roela tuletõrjeseltsi ajaloost 1909–1940. Roela 1984, lk 6. https://www.roela.edu.ee/ sites/roela.edu.ee/files/roela_tuletorje_seltsi_ajaloost_1909-1940_1984.pdf (24.02.2021)
[18] Wiru-Roelasse ajakohane rahwamaja. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 130.
[19] Wiru-Roelasse ajakohane rahwamaja. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 130.
[20] Roela mures rahvamaja pärast. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 104.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Hõbeesemete puhastamine koduste vahenditega

Peale pikka talve on aeg ette võtta suur kevadpuhastus. Sellest iga kevadisest traditsioonist ei jää puutumata ka sahtlipõhjast leitav perekonna hõbe, mis on aastate jooksul tumenenud ja tuhmunud. See toob päevakorda ka igivana küsimuse, millega hõbedat puhastada ning kas selleks saab kasutada ka kodus leiduvaid vahendeid? Kiire interneti otsing annab palju ebatavalisi nippe hõbeda puhastamiseks näiteks kokakoola, ketšupi, hambapasta, äädika või söögisooda ja fooliumiga. Kuid kas need kiire Google otsinguga leitud „puhastusvahendid“ on tuhmunud hõbeda värskendamiseks sobivad? Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esmalt mõista, kuidas hõbe tuhmub ja millega ning kui tihti tasub hõbedat üldse puhastada.

Kuidas hõbe tuhmub?

Hõbe on puhtas õhus ja vees stabiilne, kuid tuhmub kiiresti kokkupuutel vesiniksulfiidi (H2S) gaase eritavate toiduainete (nt kanamuna, sibul, tomat) ja kangastega (vill, siid). Hõbeda tuhmumist toovad esile ka kätel olevad soolad, õlid ja higi. Reaktsiooni tulemusena moodustub hõbeda pinnale tume hõbesulfiidi (Ag2S) kiht. Tuhmunud hõbeda värvus sõltub eseme hõbeda sisaldusest, hõbesulfiidi kihi paksusest ja valguse peegeldusest. Hõbeeseme reaktsiooni kiirust vesiniksulfiidi gaasile ja hõbesulfiidi tekke protsessi saab jälgida väikese katsega.

                     ill 1 Käsitsemisel tekkinud hõbesulfiid söövitab hõbeeseme pinnale ka näpujälgi. Foto: E. Mikko

Katse – Hõbelusikas ja kanamuna

Katse sooritamiseks on tarvis ühte puhast hõbeeset ja värskelt keedetud kanamuna. Hõbedaga reageerimiseks tuleb asetada kooritud ja neljaks lõigatud (munakollaseta) muna koos hõbedaga kinnisesse anumasse, et kontsentreerida munast erituva vesiniksulfiid gaasi hulka. Katse sooritamiseks kasutasin isiklikku hõbelusikat prooviga 875 ehk hõbedasulamit, kus on 87,5% hõbedat ja 12,5% vaske. Katse periood kestis 1 h 30 min.

Muna keetmisel moodustavad munavalge proteiinid vesiniksulfiid gaasi. Viimane reageerib kuumutamisel omakorda muna kollases oleva rauaga, moodustades munakollase välisele kihile hallikas-rohelise raud(II)sulfiid (FeS) ühendi. Munavalgest erituva vesiniksulfiid gaasi hulk on piisav, et tekitada hõbedale lühikese ajajooksul hõbesulfiidi kiht.

Vasakul: ill 2 Hõbelusikas enne katse algust.
Paremal: ill 3 Hõbelusikas 15 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

Katse tulemusena on näha, et hõbelusika pinnale tekkis vasekarva kiht juba 15 minutiga. Selline värvus tuleneb hõbedasulami vase sisaldusest, kuna vask reageerib väävli gaasile hõbedast kiiremini.

Vasakul:  ill 4  Hõbelusikas 30 minuti möödudes.
Paremal ill 5 Hõbelusikas 45 minuti möödudes. Fotod: E. Mikko

                                         

30 minuti möödudes moodustub lusikale õhuke hõbesulfiidi kiht. Poleeritud hõbe peegeldab peagu kõiki nähtava valguse lainepikkusi, seega tekitab õhukese hõbesulfiidi kihi alt valgust peegeldav hõbe lusika pinnale sinakasmusta värvuse.

45-60 minuti möödudes on hõbesulfiidi sinakasmust toon katnud suurema osa hõbelusika pinnast.

ill 6 Hõbelusikas 60  minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 7 Hõbelusikas 75 minuti möödudes. Foto: E. Mikko
ill 8 Hõbelusikas 90 minuti möödudes, võrdlusena puhta hõbelusika kõrval. Foto: E. Mikko

75-90 minuti möödudes on hõbesulfiidi kiht piisavalt paks, et valgus ei peegelda täielikult hõbesulfiidi all olevat hõbedat. Lusika pind on suures osas tumenenud mustaks, mis on ka hõbesulfiidi lõplik värvus.

Katse põhjal võib järeldada, et hõbeesemed reageerivad väga kiirelt õhus oleva vesiniksulfiidiga. Kui sama katset viia läbi hõbetatud esemega võib reaktsiooni kiirus olla aeglasem, kuna hõbedakihi all olevad metallisulamid (nt melhior või alpaka ehk uushõbe) ei puutu vesiniksulfiidi gaasiga kokku.

Hõbeesemete hoiustamine

Hõbesulfiidi teke on paratamatu, kuna väävlit sisaldavate gaaside hulka õhus on keeruline kontrollida. Samas on võimalik hõbeda tuhmumis protsessi aeglustada paremate hoiustamistingimuste abil. Selleks olen toonud alljärgnevalt soovitused, mida on võimalik rakendada hõbeda tuhmumise aeglustamiseks kodustes tingimustes.

  • Peale lauahõbeda kasutamist tuleb need pesta lahjendatud seebiveega ning kuivata täielikult puuvillase kangaga tupsutades. Aseta lauahõbe tagasi karpi või sahtlisse hoides seda puuvillase kangaga. Väldi paljaste kätega katsumist peale kuivatamist.
  • Hoiusta hõbeesemeid teineteisest eraldi (kriimude vältimiseks), soovitatavalt happevabas pappkarbis. Esemete eraldamiseks on soovitatav kasutada linast või puuvillast volditud kangast, asetades esemed voltide vahele.
  • Hoiustamisel väldi kokkupuutumist puidust, siidist ja naturaalvillast esemetega, mis eritavad väävlit sisaldavaid gaase.
  • Hõbedat tuleks säilitada pimedas ja kuivas keskkonnas. Õhuniiskuse vähendamiseks tuleks asetada hõbeesemetega sahtlisse või riiulile silikageeli pakk või kriidi tükk, mis imab liigse niiskuse endasse.

Hõbeda puhastamine koduste vahenditega

Tuhmunud hõbeda puhastamiseks koduste vahenditega on kaks eri meetodit: poleerimine ja keemiline redutseerimine.[1] Alljärgnevalt olen väljatoodud mõlema meetodi eripärad ning soovitused, millised vahendid sobivad erinevate hõbeesemete puhastamisel kasutada.

Keemiline reduktsioon

Keemiline reduktsioon kuuma sooda (Na2CO3) vesilahuse ja alumiinium (Au) fooliumiga on üks enamlevinumaid tuhmunud hõbeda puhastamismeetodeid. Alumiiniumi ja sooda  reaktsioonil eraldub monovesinik, mis redutseerib hõbesulfiidi kihti ning tulemuseks on puhas hõbe.

Selle meetodi puhul on oluline kasutada vesilahuses ainult pesusoodat mitte söögisoodat (NaHCO3) ja kindlasti ei tohi lahusesse lisada söögisoola (NaCl), kuna viimane kiirendab hõbesulfiidi teket. Meetodi teeb keeruliseks täpse sooda vesilahuse ja fooliumi vahekorra väljaselgitamine, sest on suur risk koos hõbedasulfiidiga eemaldada liigselt puhast hõbedat ning graveeritud süvendites olevat hõbesulfiidi või niellot.[2] Samuti võib lahus jääda liiga nõrgaks ning hõbedasulfiid eemaldub ebaühtlaselt või ainult vähesel määral.

See meetod ei ole soovitatav graveeritud hõbeesemete, kullatud hõbeda ja uushõbeda ehk alpaka puhastamiseks. Selle meetodiga on riskantne puhastada ka merevaigust ja vääris- või poolvääriskividega ehteid, mis võivad tuhmuda ning halvimal juhul mõraneda. Keemiline reduktsioon on sobilik meetod näiteks filigraantehnikas hõbeehete ja kaelakettide puhastamiseks.

ill 9 Keemilise reduktsiooniga puhastatud uushõbedast soolatoos. Reaktsiooni käigus on eemaldunud ornamenti esile tõstev hõbesulfiidikiht. Foto: erakogu.

Poleerimine

Tuhmunud hõbeda poleerimisel kasutatakse abrasiivseid pastasid, millega eemaldatakse hõbesulfiidi kiht mehaaniliselt. Poleerimispasta kantakse eseme pinnale puuvillase kanga või puuvillavatiga. Hambaharja või pintsliga hõõrumine ei ole soovitatav, kuna see kriimustab ja kahjustab hõbedat. Poleerimine ei ole sobilik kullatud hõbeesemete puhastamiseks.

Poleerimine on sobilik meetod graveeritud hõbetatud ja hõbesulamist esemete puhastamiseks, kuna hõbesulfiidi kihi eemaldamist on võimalik kontrollida ja seda saab teha väikeste alade kaupa. Poleerimiseks ei sobi aga algselt mainitud „puhastusvahendid“ nagu hambapasta ja ketšup. Need kriimustavad hõbedat rikuvad ära selle poleeritud pinna ning eemaldavad uushõbeesemetelt galvaaniliselt peale sadestatud hõbedakihi. Samuti ei ole sobilikud kõik tööstuslikud poleerimispastad, mis võivad sisaldada liialt abrasiivseid osakesi ja ohtliku keemiat. Parimaks poleerimispastaks on sadestunud kaltsiumkarbonaat (CaCO3) ja puhas  destilleeritud vesi või alkohol (denatureeritud piiritus). Viimane on sobilik tugevalt tuhmunud hõbesulamite puhastamisel. Sadestunud kaltsiumkarbonaat ei kriimusta poleerimisel hõbeda pinda ning eemaldab vaid vähesel määral hõbesulfiidi all olevat hõbedat, kuna see koosneb mikro (µ) osakestest suurusega 0.5-0.9 µm. Sadestunud kaltsiumkarbonaadi võib koduseks puhastamiseks asendada ka väga peene kriidi (CaCO3) pulbriga. Kriidi osakesed on aga erineva suurusega (50- 0.9 µm) ja võivad olla liiga abrasiivsed, selleks tuleb eelnevalt kriidi puru segada keeva veega ning filtreerida vähemalt kaks korda läbi puuvillase kanga, et eemaldada suuremad osakesed ja ebapuhtus. Saadud poleerimispasta konsistents peaks olema piimjas, poleerimisvahendi kasutamisel on soovitatav kanda nitritil kindaid.

Vasakul: ill 10 Ladestunud kaltsiumkarbonaadi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga osaliselt puhastatud hõbelusikas (hõbeda prooviga 84).
Paremal: ill 11 Poleerimispastaga puhastamisel säilib graveeritud süvendites olev hõbesulfiid.
Fotod: E. Mikko
ill 12 Vasakult kaks melhiorist supilusikat on puhastatud destilleeritud vee ja kriidi pastaga. Foto: E. Mikko
ill 13 Vasakpoolne hõbedasulamist (hõbeda prooviga 952) kõrvarõngas on puhastatud kriidi ja denatureeritud piirituse poleerimispastaga. Foto: E. Mikko

Lõpetuseks tasub meeles pidada, et hõbesulfiid tekib hõbeeseme pinnale kaitseks väliskeskkonna tegurite eest ning ei ohusta eseme säilimist nagu raua või vase korrosioon. Hõbesulfiidi kiht koosneb väikestest hõbeda osakestest, seega eemaldub hõbeda puhastamisel (ükskõik millise meetodiga) paratamatult ka õhuke kiht hõbedat. Võimalusel tasub vältida tuhmunud hõbeda liigset puhastamist. Puhta hõbeda hooldamiseks ja tuhmumise ennetamiseks piisab kui esemeid aegajalt loputada puhta seebiveega ja poleerida puuvillase kangaga.

Kasutatud kirjandus

Vikipeedia artikkel, Hõbe. [WWW] https://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%B5be (kasutatud 05.04.2021)

Wharton, G., S.L. Maish, W.S. Ginell, 1990. A Comparative Study of Silver Cleaning Abrasives. Jornal of the American Institute for Conservation, pp. 13-31.

Long, D., 1999. Caring for Silver and Copper Alloy Objects. Conserve O Gram 10/2, 5.

Selwyn, L., 1990. Historical Silver: Storage, Display, and Tarnish Removal. Jornal of the International Institute for Conservation- Canadian Group 15.

Selwyn, L., 2007. Silver- Care and Tarnish Removal. CCI Notes 9/7.

Selwyn, L., 2016. How to Make and Use a Percipitate Calcium Carbonate Silver Polish. Canadian Conservation Institute Notes 9/11.

Selwyn, L, 2021. Understanding How Silver Objects Tarnish. CCI Notes. [WWW] https://www.canada.ca/en/conservation-institute/services/training-learning/in-person-workshops/understanding-silver-tarnish.html#shr-pg0 (kasutatud 06.04.2021)


[1] Hõbeda puhastamiseks kasutatakse ka keemilisse lahusesse kastmismeetodit, kuid selleks kasutatakse tervist ohustavaid ja ohtlike kemikaale, mis ei sobi kodus kasutamiseks.
[2] Niello- tehnika metallesemete kaunistamiseks, mis meenutab emailimist. Niello meetodil täidetakse metalli pinnale graveeritud muster musta metallisulamiga. Niello koosneb hõbedast, pliist, vasest, väävlist ja booraksist.

Egle Mikko SA Virumaa Muuseumid teadur, koguhoidja-säilitaja

Ajalooblogi: Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi asutamine

Roela piirkonda peeti 20. sajandi alguses mahajäänud ja väheerksaks nurgataguseks, mille kohta ajalehtedestki midagi väga harva võis leida. Ajalehe Postimees sõnul „Roela rahwas on siiamaani küll palju halbu sammusid omas elus teinud, aga nüüd hakkab asjaolu juba mõnest küljest paranema, olgugi et joomine ikkagi weel, iseäranis noortemeeste juures, kui uhkuse asjaks on“. Siiski olevat sealgi tekkinud „ringkond ärksamaid noormehi, kes joomise ja pitspallide wastu wõitlema hakkasiwad“.[1]

Lehekülg Roela MKS registreerimist käsitlevast toimikust enamuse seltsi asutajaliikmete nimedega 1907. aastast (EAA 44, 1, 291: 1p)

30. detsembril 1907 andsidki 32 „ärksamat“ meest ja naist (21 meest ja 11 naist) Eestimaa kuberneri nimele sisse palvekirja sooviga registreerida seaduslikus korras Roela MKS-i põhikiri. Seltsi asutajaliikmetena olid sellele alla kirjutanud vallakirjutaja Jüri Kuhlbas, peremees Tõnu Jürna, saeveski juhataja Eduard Espe, õpetaja Jaan Grusdam, kingsepad Hans Laasberg (Lasberg) ja Jaan Jürna, mõisatööline Hindrik Rebane, rentnik Juhan Mathisen, viinapõletaja Karl Kronfeldt, aidamees Jüri Terras, rentnik Joosep Uueni, masinist Eduard Veide, metsavaht Mihkel Linamaa, õpetajad Jüri Hansar ja Jaan Ant, arst Aleksander Kullik, saeveski meister Friedrich Repson, mõisa kirjutaja Paul Rumm, mõisa metsnik Anton Paukas, mõisavalitseja Viktor Birk, kaupmees Evald Udrich, Anna Veinmann, Taali Terras, Leena Lasberg, Maria Linamaa, Taali Strochmann, Olga Mathisen, Mai Pajupuu, Anna Rebane, Julie Hansar, Emilie Louise Espe ja Emilie Repson. Palvekirja sisse andjaks ja sellega seotud toimingute tegijaks nimetasid asutajad J. Kuhlbassi. Saanud palvekirja, viisid kubermanguvalitsuse kantselei vastavad osakonnad läbi taustauuringu, milles leiti, et asutajatele on omane hea käitumine, kõrged moraalsed väärtused ja poliitiline usaldusväärsus ning ükski neist pole olnud ega ole kohtu ja juurdluse all. Kuna taustauuringuga seoses tekkis asutuste vaheline ametlik kirjavahetus, nõuti asutajatelt 18. veebruaril 1908 enne seltsi põhikirja registreerimist kahe tempelmargi eest ühe rubla ja 50 kopika tasumist.[2] Põhikirja siiski ei registreeritud, kuna selle §3 sisaldas võimalust korraldada muusikalisi õhtuid, millel kanti ette tsensuuri poolt ametlikult lubatud muusikapalu, ilma eelneva võimude poolse loata. 28. märtsil esitatud keeldumisteatele vastasid asutajad uue palvekirjaga, avaldades soovi muudatustega põhikiri siiski kinnitada. Põhikirja siiski ei kinnitatud, kuna selle tagasilükkamisega tekkinud kirjavahetuse kulude katteks pidi selts enne kustutama kolm tempelmarki, hinnaga kokku kaks rubla 25 kopikat. Kirjavahetus kubermanguvalitsusega kestis sügiseni ning lõpuks esitasid üksteist kangekaelset asutajaliiget – J. Hansar, J. Ant, Eduard Woldt, V. Birk, Ed. Espe, K. Kronfeldt, E. Udrich, Mihkel Nirgi, T. Jürna, A. Paukas ja J. Kuhlbas – 1. detsembril 1908 veelkord palvekirja seltsi põhikirja registreerimiseks. Sel korral saavutati ka tulemus ning 6. märtsil 1909 Roela MKS-i põhikiri registreeriti.[3]

Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi registreerimisteade (Eestimaa Kubermangu Teataja, 1909, nr 16)

Seltsi tegevusest 1909–1917

Roela MKS alustas oma tegevust üldkoosolekuga vallamaja saalis 22. märtsil 1909 ning seal valiti seltsi astunud 50 liikme poolt ka selle esimene juhatus, mille esimeheks sai Roela mõisa saeveski juhataja sakslane Eduard Espe.[4]

Ed. Espe sündis 10. augustil 1875 Jõelähtme kihelkonnas Nehatus ning suri Tallinnas 25. septembril 1937. Ta abiellus 1900. aastal Emilie Louise Trohmiga. Hiljemalt 1900. aastast elasid nad Roelas ning siin sündisid kaheksa nende üheteistkümnest lapsest. 1919. aastal asus perekond Tallinna.[5]

Roela MKS-i algusest ja esimestest tegevusaastatest avaldas ülevaate ajaleht Postimees 1911. aastal:

1909. aastaks saadi niikaugele, et esimene selts Roela Muusika ja kirjanduseselts asutati, kes enesele ülesandeks tegi rahwale kirjandust muretseda ja seltsimaja asutada. Ülesanne on suur, aga wisalt tehti tööd ja wiimaks kogus seltsi juba üle 100 liikme. Asutati muusika ja laulukoor, kes oma sündimise eest iseäranis kooliõp. Hansarile tänu wõlgnewad. Pandi ka pidusid toime, millest osawõtmine wähehaawal kaswas. Hakati rahwale kirjanduse ja ajalehtede kasu seletama, millel ka tagajärge oli. Palju wõitlust oli seltsil n. n. „noakangelastega“, kes kirjandusest ega seltsielust midagi kuulda ei tahtnud, waid oma joomapidudele ja riidudele truuks jäiwad. Selts oleks weel palju wõinud ära teha, aga „seisustewahed“ ja alkohol, mis sisse toodi, mõjus halwasti. Pidude eeskawad jäiwad ikka kesisemaks; pidude ajal oldawat lihtsamate inimeste wastu kõrgid jne. Laulukoor läks hingusele. Seltsi liikmete arw hakkas alanema ja on juba 40 pääle langenud. Leiti end lootustes petetud olewat. Et algatud tööd mitte pooleli jätta, asutasiwad talumehed tuletõrjujateseltsi, mis käesolewa aasta jaanuarikuus kinnitust leidis. Seltsi ümber kogus esialgselt ligi 40 liiget. Seniajani pole selts suutnud weel suuremat elumärki awaldada, aga nagu kuulda, tahta ta juba suwel pidu ja näitemüüki toime panna. Tuleks soowida, et seltsist alkohol eemal hoitakse, kui ta tahab edeneda.[6]

Ilmselt paistsid probleemid seltsi elus silma aga juba varem, sest ajalehes Meie Kodumaa avaldatud Incognito hinnangul „hiljuti asutatud Roela muusika ja hariduse selts näib ka õige nõrk oma tegevuses olema, tuleb wist sellest, et etteotsa mehed on valitud, kes mitte seltsielu ei tunne ja asja edasiviimiseks liiga nõrgad on“.[7] Kõige suurem probleem võiski esialgu üles kerkida seisusevahedest. Kahjuks pole küll teada, kes lisaks Ed. Espele 1909. aastal veel seltsi juhatusse kuulusid, kuid arvestades seltsi esialgsete asutajaliikmete nimekirja oli valdavalt tegemist mõisaametnikega, kellest osa identifitseerisid end sakslastena või olidki seda.[8] 1913. aastal pidas vasakpoolsemate vaadetega silma paistnud ajalehe Tallinna Teataja ajakirjanik Roela saeveskist rääkides vajalikuks lisada, et „wabriku-walitseja [Ed. Espe – UT] küllalt wiisakuseta töölistega ümber käib“.[9]

Roela MKS pitsatijäljend (EAA, 44, 1, 19: 352p)

Seltsi tegevusest saab natuke aimu kubermanguvalitsusele esitatud tegevusaruannetest. Oma esimesi tegevusaastat alustas selts hoogsalt, aruandeaasta jooksul peeti vähemalt kolm avalikku pidu. Aruanne küll pidude arvu ei nimeta, kuid see on oletatav järgnevate aastate pidude sissetulekuid võrreldes. 1910/1911. aasta jooksul peeti kaks üldkoosolekut, üksteist juhatuse koosolekut, kolm avalikku pidu ja kolm suletud perekonnaõhtut seltsi liikmetele. Samal aastal said aga alguse ka eespool kirjeldatud mured ning 1912. aasta alguseks langes seltsi liikmete arv 20-ni. Küllap olid aga ajalehes Postimees toodud etteheited seotud eelkõige seltsi esimehe E. Udrichi ja tema eestvedamisel tegutsenud juhatuse möödalaskudega. Uue juhatuse eesvõttel saadi madalseisust siiski jagu ning selts võttis taas jalad alla, kuid 1. septembril 1914 alanud I maailmasõda tegi oma korrektiivid ning seltsi liikmete arv langes jälle.

Roela MKS tulud ja kulud aastail 1909/1910–1915/1916[10]

Aruande-aastaSissetulekVäljaminekÜlejääkPidusid aastasLiikmeid aruandeaastal
AlgusesLõpus
1909/1910250.15225.4424.713(?)50105
1910/1911269.22253.4315.79610555
1911/1912148.74103.6245.1225520
1912/1913129.5364.4865.0512254
1913/1914196.02158.0038.1235459
1914/1915460.24417.9442.3045941
1915/1916415.15342.5172.6444133

Roela MKS esimehed ja kirjatoimetajad 1909–1917. Seltsi esimees 1912/1913 asuandeaastal ja kirjatoimetaja 1913/1914. aruandeaastal olid üks ja sama inimene, kuid tema nime polnud aastaaruannetele antud allkirjade abil võimalik tuvastada[11]

Aruande-aastaEsimeesKirjatoimetajaÜldkoosoleku toimumisaeg
1909/1910Eduard Espe 22. märts 1909
1910/1911Evald UdrichJüri Kuhlbas25. märts 1910
1911/1912Evald UdrichEduard Woldt25. märts 1911
1912/1913?Eduard Laas26. märts 1912
1913/1914Toomas Prillup?enne 8. maid 1913
1914/1915Karl KronfeldtEduard Laas25. märts 1914
1915/1916Karl KronfeldtEduard Laas12. aprill 1915
1916/1917Karl KronfeldtVillem Ööpik24. aprill 1916

1912. aastal tähistas selts pidulikult 1812. aasta Isamaasõja 100. aastapäeva ning 23. juunil 1913 Romanovite dünastia 300. aastapäeva.[12] L. Valteri sõnul:

Meie perele anti puhkpillide hooldamine, lõime need vaskpasunad hiilgama, orkester mängis koolimaja vahetus läheduses, ka tohutud toidu varud – saiad, vorstid tehti võileibadeks koolimajas. Lauri Mihkli naabruses. Seltsimajas peeti õhtul pidu, tants, ringmängud: „Üks jahimees läks metsa, see kasemetsa pool, tal tee peal vastu tuli üks ilus tütarlaps“, „Vares vaga linnukene, lendas linna uulitsale, sealt tema lendas katusele, kõrtsimamma matusele“.[13]

Allpool tuleb põgusalt juttu senisest seltsimajast ja külakõrtsist, mille asemele Lauri Mihkli naabrusse ehitati uus seltsimaja. Võib-olla just seda pidas oma ülestähendustes silmas ka L. Valter, mis viitab, et ajavahemikus 1909–1913 võis selts oma pidude pidamiseks kasutada mingit selleks kohandatud hoonet, mis haakus kuidagi ka endise kõrtsihoonega ning pidi olema köetav, sest terve hulk seltsi pidudest peeti sügisel talvel ja kevadel.[14] Ilmselt just sellesse nn vanasse seltsimajja näitelava ehitamiseks vajalike vahendite korjamiseks, korraldati 24. veebruaril 1918 saeveski (lauavabriku) ruumides piduõhtu „kohaliste poissmeeste poolt“.[15] Roela MKS-ile kuuluva hoone olemasolu tunnistab ka selle 1915/1916. aasta eelarve, mille tulude hulgast leiab ruumide rentimise eest Roela Vabatahtlikult Tuletõrjeühingult saadud 45 rubla.[16]

Ainus seltsi juhatus, mille täielik koosseis Eesti Vabariigi eelsest ajast praegu teda on, valiti üldkoosolekul 12. aprillil 1915. Seltsi esimeheks sai K. Kronfeldt, aseesimeheks Eduard Jõe, laekuriks Toomas Prillop, kirjatoimetajaks Eduard Laas, tema asetäitjaks Ludvig Noormägi, puhkpilliorkestri dirigendiks Johannes Vakker (eestist Vagur) ja laulukoori dirigendiks Johannes Aavik. Politsei andmeil olid nad hea käitumise, kõrgete moraalsete väärtutega ja poliitiliselt usaldusväärsed ning ükski neist polnud ei kohtu ega juurdluse all.[17]

1917. aasta aprillis teatas Virumaa Eesti Seltside Liidu (Virumaa ESL) täidesaatev komitee, et Roela MKS on astunud Liidu liikmeks ning tema esindajaks seal on Villem Ööpik.[18] Ilmselt võeti otsus vastu märtsis-aprillis 1917 toimunud üldkoosolekul. Kahjuks pole sel koosolekul vastu võetud seltsi tegevusaruannet säilinud. Samuti pole allakirjutanule teadaolevaid andmeid seltsi tegevusest 1917.–1918. aastal, kuigi võib näiteks eeldada, et ESL-i poolt Eesti polkude varustamiseks annetuste – 1049 rubla 40 kopikat – kogumine 1917. aasta mais toimus Roela vallas just Liidu liikmete – Roela MKS ja VTÜ kaudu.[19]

Jüri Hansar

Üheks olulisemaks kohaliku seltsielu eestvedajaks 20. sajandi alguses oli Roela mõisa algkooli juhataja, õpetaja Jüri Hansar, kes sündis 07. märtsil 1868 Kunda-Malla vallas väiketaluniku peres. Ta õppis Iila külakoolis, Viru-Nigula ministeeriumikoolis Pikaristil ja Kuuda õpetajate seminaris, mille lõpetas 1887. aastal. Aastail 1890–1891 oli ta õpetaja Laanemõisa külakoolis (Rakvere vald), aastail 1891–1896 Jõepere külakoolis (Saksi vald), aastail 1896–1901 Tudu külakoolis (Roela vald) ning aastail 1901–1925 Roela mõisa ja valla algkoolis.[20]

Roela mõisakool. (RMF105:131)

15. mail 1890 abiellus ta Julie Rosalie Wilhelmine Keskülaga, kes sündis 28. augustil 1873 Rakveres. Neile sündisid tütar Amanda Melitta ning pojad Herbert Arkadius, Paul Eugen, Ernst Oskar (Ärni), Evald Moritz, Leonhard Ferdinand (Leo) ja Gerhard Hans Voldemar (Arti). Lastega oli seotud ka J. R. W. Hansari tegevusala, kuna ta praktiseeris ämmaemandana.[21]

Maksab ehk öelda, et poegadest kolm – Paul Eugen, Ernst Oskar, Evald Moritz – teenisid Eesti Vabariigi ajal kriminaalpolitseis kõrgetel kohtadel ning neil kõigil õnnestus 1944. aastal Eestist lahkuda. Teenistuslikult oli kõige edukam neist P. E. Hansar, kes teenis 10. oktoobrist 1934 kuni 1940. aasta augustini Petseri kriminaalkomisarina.[22]

Enne I maailmasõda maksis Roela mõis J. Hansarile aastapalgaks 200 rubla ning andis 120 puuda (1965,73 kg) vilja ning võimaldas heina- ja karjamaa kasutamise loomapidamiseks. 1918. aastaks oli rahapalk kasvanud 260 rublani, naturaaltasud olid jäänud endiseks.[23] 1919. aasta juulikuu andmeil oli tal kasutada ka 7½ vakamaad (1,35 ha) põldu.[24]

Perekond Hansar 20. sajandi alguses. (RMF672:7:2)

J. Hansar mängis väga hästi viiulit ja klaverit ning kõikjal, kus ta õpetajana tegutses, asutas ta laulukoori. Neist kõige pikemalt – aastail 1901–1931 – juhatas ta Roela segakoori. Kuna Roelas puudus pikka aega pasunakoori juhataja, tegeles ta aeg-ajalt ka sellena. Nagu eespool mainitud korraldati tema ajal tihti koolimajas pidusid, mis lõppesid tavaliselt tantsuga. M. Keskküla mälestuste järgi mängis neil pidudel tantsuks Hansarite pereansambel. „Tantsule mängis tema viiulit ja abikaasa saatis klaveril. Pärast poole kui lapsed kasvasid, oli juba väikene orkester välja astumas ja nimelt: klaver, 2–3 viiulit ja šello.“[25]

Temaga seostatakse ka Roela MKS asutamise mõtte sündi ning ta oli 1907. aastal üks seltsi asutajaliikmetest ning pärast selle tegevuse algust aktiivne kaasalööja ja pidude korraldaja.[26] Ka pärast pensionile jäämist 1925. aastal tegutses ta seni kuni tervis lubas endiselt koorijuhina, kuid lõi kaasa ka muudes ettevõtmistes, olles 1926. aastal näiteks Wirumaa Lastekaitse Ühingu esindaja Roela vallas.[27]

Jüri Hansar 5. novembri 1922. (RMF672:6:2)

J. R. W. Hansar suri Roelas 12. detsembril 1934 südamehaigusse ning maeti Viru-Jaagupi kalmistule. Pärast abikaasa surma müüs J. Hansar oma Roela maja maha ja kolis Rakverre, kus ta suri 9. juulil 1939 ning maeti 12. juulil Viru-Jaagupi surnuaeda. Kirikuraamatusse märgiti tema surma põhjuseks selgroo kasvaja ja südame nõrkus.[28]

Järgmises blogipostituses tuleb juttu Roela kultuurielust 1920.-1930. aastatel.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur


[1] Postimees, 1909, nr 66; Postimees, 1911, nr 98.
[2] Tempelmark – tsaariajal olid ametlikud dokumendid maksustatud riigilõivuga, mille tasumiseks osteti ja kleebiti dokumendile vastavad margid. Nende kustutamine toimus käsitsi (läbikriipsutamine) või vastava templiga.
[3] EAA 44, 1, 291: 1–42.
[4] Postimees, 1909, nr 75.
[5] EAA 3114, 1, 49: 4p–5; ERA 3138, 3, 3a: pagineerimata.
[6] Postimees, 1911, nr 98.
[7] Meie Kodumaa, 1909, nr 62.
[8] Seoses Roela MKS 30. aastapäevaga soovis ajaleht Wirumaa Teataja küll esimese juhatuse koosseisu üles lugeda, kuid esitas selle asemel hoopis üheteistkümne seltsi asutajaliikme nimed, kelle 1. detsembril 1908 sisse antud palvekirja alusel selts lõpuks registreeriti. EAA 44, 1, 291: 30–31p, 33; Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1930, nr 35.
[9] Waps. Roela lauasaagimisewabrikust. – Tallinna Teataja, 1913, nr 71.
[10] EAA 44, 1, 15: 310–310p; EAA 44, 1, 16: 266–266p; EAA 44, 1, 17: 498–498p; EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351–351p; EAA 44, 1, 20: 615–615p; EAA 44, 1, 23: 410–410p.
[11] EAA 44, 1, 15: 309–310p; EAA 44, 1, 16: 265–266p; EAA 44, 1, 17: 497–498p; EAA 44, 1, 18: 513–514; EAA 44, 1, 19: 350–351p; EAA 44, 1, 20: 614–615p; EAA 44, 1, 23: 409–410p.
[12] EAA 44, 1, 18: 514; EAA 44, 1, 19: 351.
[13] RM 4223 Ar1k 916:3.
[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258; RM 4223 Ar1k 916:3.
[15] RM 4851 Ar1 587:209
[16] EAA 44, 1, 23: 410.
[17] EAA 44, 1, 291: 50–50p.
[18] Wirumaa Eesti seltside liit. – Tallinna Teataja, 1917, nr 90.
[19] Päewaleht, 1917, nr 110.
[20] RM 2710 Ar1k 531:2; Jüri Hansar 60-aastane. – Waba Maa, 1928, nr 67.
[21] EAA 3114, 1, 62: 29p–30.
[22] Krikk, M. Eesti kriminaalpolitsei 1920-1940. Tallinn 2007, lk 275-278.
[23] Võrdluseks sai Roela vallakooli õpetaja enne 1914. aastal aastapalgaks 250 rubla ja 1918. aastal 1400 rubla. RM 2580 Ar1 1118:57.
[24] ERA 3138, 3, 3a: pagineerimata.
[25] RM 2710 Ar1k 531:2.
[26] Roela muusika-kirjandusselts 30-a. – Wirumaa Teataja, 1939, nr 35.
[27] Tarwidus emade ja laste nõuandepunkti järele tõuseb. – Wirulane, 1926, nr 70.
[28] elk, 114, 0, 8: pagineerimata; elk, 114, 0, 9: pagineerimata.