Ajalooblogi: Toolse linnus III

Toolse foogtkond (1471–1564)

Toolse foogtkonna asutas ordumeister Johann Wolthus von Herse samal ajal Toolse linnuse ehitamisega 1471. aastal. Foogtkond hõlmas maavaldusi Haljala kihelkonna põhjaosas Selja mõisa alal ning Järvamaal, maa-alal mis ulatus Amblast Valgejõeni. Olulisim osa foogtkonnast asus siiski selle keskuse, Toolse ordulinnuse ümber. Foogti peamine ülesanne oli valvata Tallinna-Narva mereteel asuvat kohalikku sadamat ning kaitsta ja kontrollida seal toimuvat kauplemist. Toolse foogtkond oli väikseim pikemat aega (1471–1564) eksisteerinud ordu haldusüksus. Faktiliselt lõpetas üksus oma eksistentsi pärast seda, kui venelased Toolse Liivi sõja alguses, augusti esimesel poolel 1558. aastal vallutasid, juriidiliselt eksisteeris see aga 1564. aastani, mil selle valdused läksid Liivi orduga 28. novembril 1562. aastal sõlmitud lepingu Pacta subjectionis’e kohaselt üle Poola-Leedu riigile.

Virumaal kuulusid Toolse foogtkonda Kunda ja Selja (Selgs, Selcks jm) mõis, kusjuures viimane oli pärast Wrangelitelt võõrandamist tõenäoliselt ordumõis ning kandis nagu linnuski nime Tolsburg.[1] Üldiselt käibisid mõlemad nimetused – Selgs oder Tolsburg – saksakeelses nimetraditsioonis kogu aeg paralleelselt.

Järvamaal kuulusid Toolse foogtkonnale külad, mis jäid Ambla ja Valgejõe vahelisele alale ehk nn Karunga vakusesse (Karwenka-Wacke), mis eraldati Järva foogtkonna valdustest. Vakusesse kuulusid järgmised külad: Aruküla (Arroküll, Arrokyll), Nõmmküla (Nömküll, Nymmekyll, Nömmeküll, Nõmmküll), Karunga (Karwenka, mis ühines hiljem Nõmmkülaga), Näo (Newacke), Kuru (Kurro), Pilo, Tapa (Taps) ja Uusküla (Usküll, Udenküll). 1564. aastal, mil foogtkond lõpetas tegevuse, läks enamik Karunga vakusesse kuulunud külasid Purdi mõisa (Noistfer, Nousever) koosseisu.[2]

Toolse foogtid

Toolse foogtid ei kuulunud Liivi ordu tähtsamate käsknike hulka ega ole neist ka seetõttu eriti palju teada. Mitmest neist polegi teada enamat kui ainult asjaolu, et nad mingil hetkel Toolse foogtid olid. Sellised on Hans Wedwes (Wedwe),[3] Johann von Hoekelum, Dietrich Boven ja Heinrich (Hinrich, Hermann) von Kloster. Rohkem on teada Eckbert von dem Berge, Godert von der Recke, Philipp Rosti ja Heinrich von Kaltenbachi kohta.

Toolse linnuse teadaolevad foogtid.

1492–1493Eckbert von dem Berge
1500–1502Johann von Hoekelum
1523Dietrich Boven
1524–1529Heinrich von dem Kloster
1531–1547Godert von der Recke
1555Philipp Rost
1555–1558Heinrich von Kaltenbach

Eckbert (ka Egbert, Eggebert, Eggerde) von dem Berge pärines tõenäoliselt Madalmaadest Deventeri kaupmehesuguvõsast, tema sugulasi on teeninud ka Saksa ordus ning üks neist, Goddert von dem Berge on olnud 1436. aastal isegi Liivi ordumeistri teener. Vaatamata oma madalale päritolule tegi Eckbert von dem Berge ordus mõningast karjääri. 1476. aastal on teda mainitud Maasilinna foogti kumpanina, 1487. aastal Sēlpilsi (Selburg) foogtina, aastail 1492–1493 oli ta Toolse foogt, 1499–1514 Bauska foogt. Pärast seda teated temast lõppevad.[4] Pole võimatu, et ta suundus Bauskasse, mis oli oluliselt tähtsam teenistuskoht kui Toolse, kuna paiknes orduga pidevalt sõjajalal olnud Leedu suurvürstiriigi piiril. Nagu von dem Berge, oli Madalmaadest pärit ka von Hoekelum ja von Kloster.[5]

Godert (ka Goedert) von der Recke oli pärit Uentropist Marki krahvkonnast Vestfaalis. Ka temal oli ordus sugulasi. Ordu liige oli tema vend Hermann ning pikaaegne Tallinna komtuur (1485–1510) Johann von der Recke, kelle nõbu Godert von der Recke oli. 1522. aastal mainiti teda esmakordselt Liivi ordu liikmena. 1529. aastal oli ta Maasilinna kumpan ja 1532. aastal Dünamünde linnusekomtuur, aastail 1531–1547 Toolse foogt. Pärast seda andmed Godert von der Recke kohta puuduvad.[6]

Philipp (Vylipts) Rost oli pärit Bergi hertsogkonnast Reinimaalt. Enne 1537. aastat oli ta rüütelvend Viljandis, 1537. aastal mainiti teda kui rüütelvenda Liivimaal, tõenäoliselt teenis ta endiselt Viljandi linnuses. 1546. aastal oli ta Järvamaa foogtkonna kumpan, aastal 1555, aga võib-olla isegi juba aastast 1550 Toolse foogt.[7]

Heinrich (Hinrich) von Kaltenbach oli samuti pärit Bergi hertsogkonnast Reinimaalt. Ta oli 1546. aastal Paide linnusekomtuur ning aastail 1555–1558 Toolse foogt. Johann Renner kujutab teda oma „Liivimaa ajaloos” argpüksina, kes ei julgenud oma linnust Liivi sõja alates venelaste vastu kaitsta, vaid pages ära Tallinna vaatamata sellele, et tal olnud piisavalt sõjasulaseid. Ometi peab tema kaitseks ütlema, et 1558. aasta augusti alguseks, mil nimetatud sündmus toimus, oli Toolse ainus linnus Virumaal, mis polnud veel venelaste kätte langenud. Toolse oli jäänud sügavale venelaste tagalasse ning nende jõud olid masendavalt ülekaalukad. Hoolimata sellest vahistati ta 1559. aasta esimestel kuudel linnuse hülgamise eest ning heideti vangi. Pärast vangistamist teated temast puuduvad.[8] Ta on ainus Toolse foogtidest, kelle vapp on tänaseni tuntud. Selle vapikilbil seisavad tagajalgadel kolm lõvi, sama kujutis on ka vapikiivri kohal.[9]

Heinrich von Kaltenbachi pitser
Heinrich von Kaltenbachi vapp ja pitser

Toolse foogtide kaaskondlastest on nimeliselt tuntud ainult üks. 1492. aastal on foogt Eckbert von dem Berge „meeste ja teenijate” hulka kuulunud Vestfaalist pärit Otto von dem Grothus (Groithuesz), kellest on teada, et 9. oktoobril 1505. aastal ostis ta Johann von Plettenbergilt Rundale (Ruhentali) mõisa Kuramaal. Kuna Rundale asub Bauska lähistel, võib eeldada, et Otto von dem Grothus lahkus Toolselt koos oma isandaga, kui sellest sai Bauska foogt. Grothuste suguvõsa elas Rundales 1682. aastani.[10]

Otto von dem Grothuse pitser

Samamoodi nagu Toolsel teeninud meeste kohta on andmeid vähevõitu, on neid ka foogtkonna enda toimimise ja foogtide tegevuse kohta.

1501. aasta novembris tungis 90 000-meheline Vene vägi Tartu ja Riia piiskopkonda ning Virumaale. Muu hulgas rüüstati ka Toolse foogtkonna maid. Ainuüksi Virumaalt olevat venelased viinud kaasa pea 40 000 vangi.[11]

1520. aastal ostis Wolmar von Wrangel Simon von Wrangeli orvuks jäänud pärijatele Moritz von Wrangelilt 6000 marga eest hulga kinnisvara, mille hulka kuulus ka kõrts Toolses. See on ühtlasi ka esimene teade kõrtsi tegutsemisest Toolsel.[12]

Toolse sadama kaudu toimuvast teraviljakaubandusest võtsid agaralt osa ka Rakvere foogtid. 1523. aastal soovis toonane foogt Paul von Steinen saata Toolse sadama kaudu Preisimaale Königsbergi vilja ning tellis endale Tallinna kaupmehe Cordt Kardinalli kaudu Tallinnast Toolse sadamasse Mattis Quessele kuuluva laeva, mis mahutas 60 sälitist (~120 tonni) vilja. Mattis Quesse küll ise laevaga Toolsesse kaasa ei läinud, vaid saatis enda asemel asjaga tegelema Tallinna kodaniku Cordt Hesfeni ja laevnik Must Mattise.

14. mail röövisid Rootsile alluvad kaaprid, umbes 100 mehe suurune salk, Cordt Hesfenilt ja Must Mattiselt aga foogtile kuuluva viljalastiga laeva otse Toolse sadamas, väites, et neil on selleks täielik õigus, kuna viljalaadung pidi minema Preisimaale Samlandi piiskopile. Piiskopi valdused asusid Saksa orduriigi territooriumil, mille kõrgmeister toetas käimasolevas Rootsi-Taani konfliktis Taanit ning oli seetõttu Rootsi vaenlane.

P. von Steinen esitas seepeale kaebuse ordumeistrile ja Tallinna linnale, kuna viimane olevat mereröövleid oma sadamaisse lubanud, viidates Rootsi kaaprite pealikule Jacob Flemingile, kes tõepoolest mais Tallinnas viibis ja raelt kingitusi sai. Tallinna linn asus antud tülis siiski P. von Steineni poolele ja pidas aktiivset kirjavahetust koguni Gustav Vasaga, kes lubas vilja tagasi hankida. Kuidas see lugu täpselt lõppes, pole teada.

Ilmselt samast laevast on juttu ka kahes 1523. aasta mai lõpus (20. ja 30. mail) saadetud kirjas, kus kurdetakse, et Tallinna kodanik Cordt Hesfen ja laevnik Must Mattis ei teadnud, et nad ei tohi Toolse sadamast Preisimaale vilja vedada ning paluvad oma kuudi aresti alt vabaks lasta ning Rakvere linnuse foogtile odralasti tagastada või hüvitada.[13]

Gustav Vaasa üritaski enam-vähem samal ajal, mil eelkirjeldatud sündmused aset leidsid, tõkestada ka üle Soome lahe Soome ja Liivimaa vahel toimuvat kaubandust. Nii on teada, et 1526. aastal saatis ta laevad Soome lahele, et lõpetada Soomest lähtuv lubamatu kaubavahetus Tallinna ja Riiaga. Takistusi seati ka Soome randlaste ja saarlaste soolasilgud-vilja-vastu vahetuskaubandusele Virumaa sadamates, kaasa arvatud Toolses, kuid olulist edu ilmselt ei saavutatud, kuna kakskümmend aastat hiljem, 1546. aastal räägitakse endiselt, kuidas Soome saarestiku kalurid veavad soolasilku Virumaale ning vahetavad need „hyvällä kaupalla ruista vastaan”. K. Vilkuna arvates kaubeldi seal muudegi kaupadega, tema hinnangul oli Toolse keskajal üks sadamatest, kus oli võimalus vahetada kala, võid, karusnahku ja Rootsi rauda.[14]

1524. aastal müüs Heinrich von dem Kloster (allikas Hermann von Klosten) Mauritz Wrangeli abikaasale ühe ordutalupoja.[15]

1528. aastal kinnitati Toolse linnus kasutusõigust Haljala kihelkonnas Varangu, Kandle ja Karula küla all asuva ühiskasutuses oleva metsale. Nimetatud mets on juba 1402. aastast olnud Selja, Katela, Essu, Põdruse, Pehka, Varangu, Kandle, Karula, Vihula ja Tatruse mõisa ühiskasutuses. Kuna Toolse linnus oli ehitatud Selja mõisale kuulunud maale, laienes metsa kasutusõigus ka linnusele.[16]

1531. aastast pärineb Toolse foogti Godart von der Recke ja Tatruse mõisa (Tatters) omaniku Otto Wrangeli vaheline leping, millega täpsustati piiri kulgemist Ojaküla (Oeküll) ja Kaliküla (Kallikule) vahel ning lepiti kokku metsaraieõigustes.[17]

Toolse foogti pitser

1548. aastal koostatud Saksa ordu Liivimaa haru personalinimekirjades märge Toolse foogtist puudus. Oletatavasti võis Toolse linnus aastail 1548–1550 olla üldse mehitamata. Arvatavasti aga juba 1550. aastast, kindlasti teadaolevalt aga aastail 1555–1558 oli foogt seal taas ametis.[18]

1550. aastate keskel kogus Preisimaa hertsog Albrecht luureandmeid Liivi ordu kohta, et välja selgitada tema sõjalist võimekust. Muuhulgas on kogutud andmeid ka Toolse linnuse kohta. Neist segus, et aastail 1555–1556 oli Toolse linnuse omanduses 50 talumajapidamist ja linnuse foogt maksis igal aastal ordu kassasse 30 marka.[19] Linnus pidi koos ümbruskonna aadlikega välja panema 70, teistel andmetel isegi 80 ratsaväelast ning saatma need Vene piirile. Võrreldes suuremate linnustega oli seda muidugi vähe. Rakvere foogtkond näiteks pidi välja panema 250 ratsameest ning kogu Vana-Liivimaa riikide sõjaline võimsus oli 5200 ratsaväelast.[20]

Nagu eespool juba mainitud, lõpetas Toolse foogtkond oma tegevuse Liivi sõja algusaastail.

Blogi järgmises osas vaatlemegi linnust ja selle ümber toimuvat Liivi sõja kontekstis.

SA Virumaa Muuseumid vanameteadur Uno Trumm


[1] Baltisches historisches Ortslexicon. I. Estland – Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Bd. 8/I. Köln, 1985, S 271, 543.
[2] Schilling E. Baron. Die Rittergüter im Kreise Jerven seit Schwedenzeit. – Ein Beitrag zur Güter- und Familiengeschichte Estlands. Hannover – Döhren, 1970, S 18, 21, 43–44, 47; Baltisches historisches Ortslexicon… S 583.
[3] Leuthold E. Aus Kunda’s Vergangenheit. Kunda, 1926, S 8, EAA Ks 419.
[4] Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig… S 110.
[5] Neitmann S Von der Grafschaft Mark nach Livland. Ritterbrüder aus Westfalen im Livländischen Deutschen Orden. Köln, 1993, S 51.
[6] Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig… S 527-528; Leuthold E. Aus Kunda’s Vergangenheit. Kunda, 1926, S 10, EAA Ks 419.
[7] Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig… S 551; Neitmann S Von der Grafschaft Mark… S 40-41; Hartmann S Herzog Albrecht… S 190.
[8] Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig… S 368; Renner J. Liivimaa ajalugu 1556-1561. Tallinn, 1995. lk 58; Schirren C. Archiv für die Geschichte Liv-, Esth-, und Curlands. Bd. 3–4, S 149.
[9] Est- und livländische Brieflade. Th. 4. Siegel und Münzen der weltlichen und geistlichen Gebietiger über Liv-, Est- und Kurland bis zum Jahre 1561 nebst Siegeln einheimischer Geschlechter. Reval, 1887, S 179, Tafel 51, 6.
[10] Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig… S 277; Palast Rundale, http://www.pilis.lv/tulk_de/view.php?id=855 (09. 04. 2011).
[11] Schirren C. Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Curlands. Bd., 8, Reval, 1861, S 236.
[12] Baensch H. v. Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zwölfhundertfünfzig bis auf die Gegenwart. Berlin – Dresden, 1887, S 107. Est- und livländische Brieflade. Bd. I, Th. I. Reval, 1856, S 470.
[13] Kreem J. Paul von Steinen, komtuur. – Kümme keskaegset tallinlast. Tallinn, 2006, lk 51–53; Archiv für die Geschichte Liv-,Est- und Curlands. F. III, Bd. IV. Reval, 1895, S 52.
[14] Vilkuna K. Suomalais-virolainen sepralaidos. – Kotiseutu, n:o 1, 1964, lk 16.
[15] Wrangell G. von. Geschichte der Wrangel zur dänischen und Ordenszeit. Dorpat, 1927, S 84.
[16] Eesti talurahva ajalugu, I. Tallinn, 1992, lk 188.
[17] Leuthold E. Aus Kunda’s Vergangenheit. Kunda, 1926, S 10, EAA Ks 419.
[18] Neitmann S Von der Grafschaft Mark… S 40–41.
[19] Hartmann S Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1551–1557). Köln 2005, S 224.
[20] Hartmann S Herzog Albrecht… S 190; Romanowski J. N. Wojna Zygmunta Augusta z zakonem Inflantskim roku 1557. – Roczniki Towarzystwa Przyjaciół Nauk Poznańskiego. I. Poznań, 1860, lk 355.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s