Ajalooblogi: Rahvusvaheline muuseumipäev 18. mai.

Muuseumitegevust Virumaal alustas Rakvere Muuseumi Selts, mis asutati 1927.a. Selts jõudis  muuseumi avamiseni 7. detsembril 1930. Seega võime öelda, et juba 90 aastat on Rakveres võimalik muuseumit külastada.

Hea ülevaate muuseumi loost on kirjutanud Odette Kirss „Muuseumi seltsist Virumaa Muuseumideni“  Virumaa Teataja, 13. 02. 2007 .

Siinkohal esitleme muuseumikogust fotosid inimestest, kes aastate jooksul on muuseumis toimetanud ja kelle tegevus on ka tänast muuseumitegevust mõjutanud.

 

RMF_0502
RMF 502 Rakvere Muuseumi Seltsi juhatus 1928.a. Vasakult istuvad: Reinhold Martin (abiesimees), Arved Palgi (esimees), Arnold Liiv (kassahoidja abi); seisavad vasakult: Voldemar Matson (kirjatoimetaja), Richard Leemets (laekahoidja), Harald Stunde (kirjatoimetaja abi). Foto A. Kesküll.

RMF981_1
RMF 981:1 Direktor Veera Ranne (paremal) ja teaduslik töötaja Linda Rünk 1948-1950 a.Veera Kala-Ranne oli muuseumi direktor 1945 – 1950.

 

Veera Kala-Ranne oli muuseumi direktor 1945 – 1950.

RMF981_5
RMF 981:5 Muuseumi kollektiiv ekskursioonil Kurgjal, C. R. Jakobsoni haual. Vasakult fondidehoidja Laine Leet, teaduslik töötaja Leili Pajos ja direktor Aleksander Rünk 1958 a.
Aleksander Rünk oli muuseumi direktor 1950 – 1959.

Aleksander Rünk oli muuseumi direktor 1950 – 1959.

RMF1647_4_1
RMF 1647:4  Arheoloogilistel väljakaevamistel Toilas 1958.a. Seisavad vasakult: arheoloog ja väljakaevamiste juhendaja Evald Tõnisson, Rakvere Muuseumi direktor Leili Pajos, peavarahoidja Laine Leet, joonestaja väljakaevamistel Toomas Lepiksaar.

RMF981_11
RMF 981:11 Direktor Leili Pajos ja teaduslik töötaja Odette Landberg (Kirss). 1960-d aastad.
Leili Pajos oli muuseumi direktor 1959 – 1987. Odette Kirss töötas muuseumis erinevatel ametikohtadel 1959 – 2011.

Odette Kirss töötas muuseumis erinevatel ametikohtadel 1959 – 2011.

RMF1365_27
RMF 1365:27 Rakvere Koduloomuuseumi peavarahoidja Laine Leet kunstnik Romulus Tiituse juures fotosid vaatamas 1975
Foto Armin Alla
RMF950_8
RMF 950:8 Rakvere Koduloomuuseumi 50. aastapäeva tähistamine 11.02.1977. EKP Rakvere Rajoonikomitee I sekretär Artur Upsi annab aukirja muuseumi vanemteadurile Helle Ollile. Foto H. Joonuks

RMF1455_3
RMF 1455:3 Rakvere muuseumi kollektiiv Kunda tsemendimuuseumi ekspositsiooni avamisel 5.11.1987. Vasakult: Erkki Nuut, Rutt Ojarand, Odette Kirss, Evald Soodla, Helvi Soodla, Leili Pajos, Kaja Uuspõld, Olav Mäe, Ene Helm, Laine Leet, bussijuht.

Olav Mäe oli Rakvere muuseumi direktor 1987 – 2002.

RMF1716_4_1
RM 1716:4Sihtasutuse Virumaa Muuseumid töötajad aastakoosoleku järgsel lõunasöögil Tallinnas 2009.a. 

DSC_8428
Virumaa Muuseumide 10. aastapäeva pidustused Rakvere linnuses 19.06.2012. Sihtasutuse nõukogu esimees Marko Pomerants ja juhatuse liige Ants Leemets (SVM juhatuse liige 2002 – 2019). Foto: R. Voolaid.

 

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Muistne Eesti rammumees

1939. aastal aastal avaldas Mihkel Aitsam ajalehes Päewaleht järjeloo Eesti muistsetest rammumeestest.

Üheks neist oli ka Palmse mõisa sepa Poisma Gusto ja tema abikaasa Liso 1789. aastal sündinud viies poeg Joosep (Josep). Tema kõige vanem vend Dietrich suri juba 39-aastaselt ning isa tööd jätkas vanuselt teine vend Jürri. Pere neljas poeg Jacob tegi karjääri ning temast sai mõisa kokk, kuid teised vennad leppisid sulaseametiga.

1834. aasta hingeloendi koostamise ajal töötas Josep Oruveski veskitalus mölder Jakobi juures sulasena. Seal teenides sai ta 1835. aastal endale ka perekonnanime Pesberg, mis 1850. aastaks oli teisenenud Beesbergiks.

Poiss oli suure kasvuga. Kasvas ja arenes pikkamisi, selle eest aga ligi süllapikkuseks; praegusaja mõõduga üle 200 sm pikk. Joosepil oli alati hea isu ja ta võis süüa mitme mehe eest. Kui Joosep oli Oru veskis möldri poisiks, tähendanud mölder kord: Üteldakse ikka, et Joosep söövat palju! Mina võin niipalju ütelda: anna Joosepile terve leib ja vaagnatäis silku ette, natuke jääb järelegi. Joosep oli tugev kui karu. Oli õnn, et ta oli pikaldase iseloomuga ja hea südamega: reageeris teiste õrritamistele alles pikapeale ega teinud kurja kellelegi. Ei murdnud ka tööd teha, tegi seda vaid paraja mehe eest; aga raskuste tõstmistel oli väljas mitme mehe eest.

Oma noorpõlves käis ta Palmsi mõisas, teol. Päev päeva kõrval. Igal pühapäeval käis ta Ilumäe kabelis jumalateenistusel. Kõrtsis käimisest Joosep ei hoolinud. Tema rammust on säilinud Viru rannarahva keskel mõningaid mälestusi, mis pole aga seni pääsnud ajaleheveergudele. Esitan siinkohal lugusid Joosepi vägitegudest.

Teol olles vedanud teomehed rehepeksu ajal vilja mõisaaita. Rehepapp upitanud vankrilt suured viljakotid Joosepile selga. Viljasalved olid kõrged ja vilja juba täis. Vili viidi üles salve mööda treppi. Rehepapp lasknud Joosepil kotte vedada ja imestanud, müks ta ometi ära ei väsi. Teinud temaga nalja: kotti selga upitades roninud rehepapp koti otsa. Joosep kehitanud ja läinud kotiga üles aida lae alla, nagu polekski rehepappi seljas. Joosep rääkinud pärast teistele, kuidas ta imestanud, et üks kott olnud teistest palju raskem; ometi mõõdetud vilja ühtviisi kottidesse. Vägikaika- ja sõrmkooguvedamisega pole Joosep enesele vastaseid leidnud. Joosep vedas alati väikese sõrmega. Keskmise sõrmeni pole kunagi jõudnud.


Narvas killavooris käies tulnud tihti ööbida teeäärsetes kõrtsides ja siis juhtunud mõndagi lugu, kus võõrad mehed hooplemistega sisse kukkunud.

Kord Narva lähedal hakanud keegi võõras mees oma jõuga hooplema. Kutsunud Palmsi mehi enese vastu välja. Joosep söönud kõrtsilaua peal ja kuulanud võõra hooplemist, et tema vastast pole maailma veel loodud. Palmsi mehed pole välja astunud, oodanud Joosepit. Joosepil aga hea isu ega saa kõhtu täis. Võõras mees hakanud Palmsi mehi viletsateks ja argpüksideks sõimama. Nüüd saanud Joosepil hing täis: tõusnud laua tagant üles, sasinud ühe käega võõral kraest kinni, keerutanud mõne korra enese ümber ja visanud siis toanurka. Siis asunud uuesti lauda ja jätkanud söömist. Võõras ajanud end jalule ja kutsunud Joosepi uuesti välja. „Kui sa oma suud ei pea, siis võtan alles kahe käega kinni.“ Nüüd põgenenud võõras kõrtsitoast. Teinekord olnud Joosep jälle killavooris ja peatunud kuskil kõrtsis. Teekäimisest roidunud Palmsi mehed tahavad magada, aga ei saa rahu: kaks purjus meest kaaberdavad suures kõrtsitoas ja lärmitsevad poole ööni. Kubjas keelab, aga mehed ei pane tähele. „Joosep, tee tuba tühjaks!“ käskinud kubjas. Joosep läinud meeste juure, võtnud neil kuuekraest kinni, löönud mehed korraks ninapidi kokku ja visanud siis üle ukseläve hoovi kõrtsimehe sigadesulgu.


Vanas eas teenis Joosep Oru veskis möldrisulasena. Ta oli siis juba üle 60 aasta vana.

Kord olnud veskis mõisa rukkijahu kotid. Igas kotis tünder jahu. Möldripoiss vaadanud kottidele ja ütelnud Joosepi vastu: „Sul olevat noorespõlves palju rammu olnud, mis sa arvad, kas sa jõuaksid veel üksi need suured kotid vankrile tõsta. Joosep oma pikaldase iseloomuga vaadanud kottidele ja venitanud vastu: „Enne ei olnud need mu käes midagi, aga nüüd ei tea, kuidas lugu läheb.“ Poiss käinud Joosepile peale: „Eks sa katsu ikka, ega see midagi tee, kui enam ei jõua. Sa olevat kord mõisas tündri vilja ühes rehepapiga aita viinud.“ „Võiks ju kord katsuda,“ nõustunud lõppeks Joosep. Kehitanudki kotid ükshaaval sülle, viinud õue ja ladunud mõisa vankrile. Mitu kotti ülestikku. Poiss aga vaadanud ammuli suuga pealt.


Joosep elanud vanapoisina. Kui temalt küsitud, miks ta naist ei võtvat, vastanud Joosep: „Mis ma sellest ikka saan! Naisemehed surevad samuti ära, nagu poismehedki.“


Joosep armastanud piiblilugusid jutustada ja kui leidunud kuulajaid, siis rääkinud ta õhtu läbi piiblist. Meelsasti rääkinud ta Simsonist ja kiitnud: „See oli vast jõumees! Mis on meieaja mehed tema kõrvad.“


Perekonnanimede panemisel sai ta nimeks Pöösberg. Läinud sajandi lõpul oli Peterburis tugev eestlane, kes käis tsirkustes maadlemas ja pomme tõstmas. Tema erinumber oli laudade ja telliskivide katkilöömine vastu pealage. Mõnikord kihlvedude peale joosnud ta peaga ustest läbi. See rammumees kirjutas oma perekonnanimeks – Bösberg.


Oma vanul päevil, kui 70 aastat turjal juba, ei suutnud Põismaa Joosep enam sulasena teenida. Ta pööras valla poole ja sai armuleiba. Joosep suri 6. detsembril 1865. a. ja sai vanaks 76½ aastat. Ta põrm maeti Ilumäe kabeli kalmistule.

Aitsam, M. Eesti muistseid rammumehi. – Päewaleht, 1939, nr 245.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

RMF100_182_1

Palmse mõis (RM F 100:182) Autor: Wilhelm Siegfried Stavenhagen

Ajalooblogi: Baltisaksa kunstnik Olga Julie von der Pahlen 

EAA.1674.3.507.1
/Foto Olga von der Pahlen. EAA. 1674.3.507.1 

Vaatamata sellele, et muusika- ja kunstiõpetus kuulusid baltisaksa aadlidaamide kasvatuse juurde, saavutasid vähesed kunstnikena laiemat tuntust. Siiski hakkasid 19. sajandil soorollid tasapisi nihkuma ning mitmed tarmukad ja andekad naised suutsid end sotsiaalsetest raamidest välja murda. Sellegipoolest on baltisaksa naiskunstnike töid säilinud vähe ja pigem juhuslikult, seetõttu annab Palmses hoiul olev Olga Julie von der Pahleni joonistusalbum harukordse võimaluse tutvuda ühe naiskunstniku varajase loominguga. Albumis leidub arvukalt erinevaid joonistusi ja käeharjutusi – peamiselt loodusvaateid, natüürmorte ja muinaslugude illustratsioone – mis on valminud Olga nooruspõlves aastatel 1872 – 1877. Palmse mõisa härrastemajas on valitud joonistustest välja pandud näitus, kus on eksponeeritud ka originaalalbum. Näitust ehib O. von der Pahleni maal „Sirelid“, mis hetkel on konserveerimisel.  

Tema töid leidub teadaolevalt veel Eesti Kunstimuuseumi ja Poznańi Rahvusmuuseumi kogudes.  

Dietrich von der Pahlen. 1890.
/Foto/ Dietrich von der Pahlen. 1890. Poznani Rahvusmuuseum 
RM6579_K490_3_2
/Foto/ „Sirelid“. RM _ 6579 K 490:3 

Olga Julie von der Pahlen sündis 3. augustil 1856. aastal Keila kihelkonnas Üksnurme mõisas ning suri 30. märtsil 1919. aastal Tallinnas. Tema vanavanaisa oli Arendt Dietrich von der Pahlen II Palmse mõisast. Tema isa oli Dietrich von der Pahlen (1807–1894) ja ema Marie Eleonore von Rosenschield-Paulyn (1824–1879).  

Kunstiande päris Olga von der Pahlen oma isalt, sõjaväelaselt ja harrastuskunstnikult Dietrichilt, kelle joonistus Mihhail Lermontovist (1840) on teadaolevalt ainuke, mis kujutab luuletaja nägu külgvaates. 1880. aastatel õppis ta koos oma õe, Marie Charlottega, Müncheni akadeemiast Tallinnasse asunud Franz Deppeni (Teppeni) juures. Tema maale eksponeeriti mitmetel kunstinäitustel Tallinnas: 22.05–30.06 1898. aastal esines ta Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseumi (Provintsiaalmuuseum) kunsti edendamise osakonna korraldatud ülevaatenäitusel; 25. augustil 1900 avati Tartus Ressource’i saalis Karl von Winkleri tööde näitus, millel teiste seas esines ka O. von der Pahlen; 9. detsembril 1912 avati Tallinnas Provintsiaalmuuseumis Balti Kunstnike Liidu maalide ja etüüdide näitus, kus olid väljas ka O. von der Pahleni maalid.

Olga joonistus. 1872 PDF
Foto/ Olga von der Pahleni joonistus. 1872 
Olga joonistus.1875
Foto/ Olga von der Pahleni joonistus. 1875 

 

Susanna Murel SA Virumaa Muuseumid teadur

Ajalooblogi: Tuletõrje

4. mai oli rahvusvaheline tuletõrjujate päev. Sel puhul heidame pilgu Rakvere tuletõrjeseltsi fotodele.

 

Majaomanikud moodustasid linnas tuletõrjeseltsi aastal 1877.

Erilise hoo sai seltsi tegevus sisse 20. sajandi alguses. 1905.a. muretseti esimene auruprits ning mitmele poole ehitati pritsikuure, neist suurim valmis linnavalitsuse õuel 1904. a.

 

Tuletõrjeseltsi aiast Pikk t 49 juures kujunes üks populaarsemaid pidude ja ürituste korraldamise paiku.

Suurejooneliseks kujunes seltsi 35. aastapäeva tähistamine 1912.a.

RMF749_20_2
RM F 749:20 Tuletõrjujate rongkäik Pika tänava alguses

 

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoida

Ajalooblogi: Ilumäe kabeli vitraažvapid

95669680_2845092502265112_4661398310668468224_n

Foto: Stanislav Stepaško

Kuna kihelkonnakirik Kadrinas jäi Palmse mõisast liiga kaugele, alustas Arend Dietrich von der Pahlen 1729. aastal oma talupoegade tarbeks Ilumäele kabeli ehitamist. Kreeka risti kujulise puitkabeli aknaid ehtisid 16 vitraaži, millest neljal oli kujutatud A. D. von der Pahleni ja tema abikaasa Magdalena Elisabeth von Derfeldeni, neljal mõisaametnike ja seitsmel talupoegade vappe. Rahvajutu järgi telliti vapid Pariisist, kuid kunstiajaloolase A. Heina arvates valmistas need Tallinna klaasimaalija Johann Samuel Reimers. Kuna aga üks vappidest oli pühendatud Tallinnas tegutsenud klaasimaalija Daniel Öhlersile, peab hoopis teda töö teostajaks pidama. Kõigi vappide kilp on varustatud kaski (kiivri) ja vapimantliga. Parunipere ja mõisaametnike vappidel hoiavad vapimantlit terasturvistes vapisulased, talupoegade vappidel on nende asemele paigutatud loorberioksad. Talupoegade vapid, va Marten Sae oma, eristuvad ka selle poolest, et nende vappide kaski kohal on kõigil kolm viljapead.


 

95542356_814101352446473_6205049414147375104_n

Foto: Stanislav Stepaško

 

A. D. von der Pahlen ja tema abikaasal M. E. von Derfelden (Dörfelden) olid oma vappidega esindatud kahel aknal. Pahlenite perekonnavapi kilbi I väljal oli kolm valget roosi ja lõvi, II väljal ratsutav kürassiir, III väljal kolm punast roosi ja IV väljal ristatud arkebuusid, südakilbil vana sugukonnavapp – kolm rohelist pärnalehte. A. D. von der Pahlen (01.01.1707–24.03.1753.) abiellus 15. mail 1728 M. E. von Derfeldeniga (17.04.1793 – 9.08.1793), Nad said 14 last, teiste seas oli ka hilisem ratsaväekindral, St Peterburgi sõjakuberner ja keiser Paul I troonilt tõukamisega tuntuks saanud krahv Peter Ludwig von der Pahlen. M. E. von Derfeldeni vapikilbil (sinise põhjaga) on kolm hõbedast kala ning kaski kohal tiivad, millel on samuti kolm kala.


95592026_272941330549625_984848714075996160_n

Foto: Stanislav Stepaško

Palmse valitseja Jacob Johann Krahni vapi kilbil on kujutatud pesal oma südameverega poegi toitev pelikan ja kaski kohal seisev toonekurg (saksa k Krahn). Lipnik J. J. Krahn ilmus meetrikaraamatusse 1726. aastal ning 1728.–1733. aastani nimetati teda seal valitsejaks. J. J. Krahn oli paljude mõisa talulaste ristiisa.


95568029_1450469505135809_949464643187769344_n

Foto: Stanislav Stepaško

Ewalt (Ewold) Muicki vapi kilbil on süda, millest Jüri Keevalliku järgi kasvasid välja „kolm hingepuhtusele viitavat liiliaoksa”. Kolm liiliaõit on samuti kaski kohal. E. Muicki mainiti Kadrina kihelkonna meetrikaraamatus esmakordselt 1712. aasta veebruaris. 1714. aastal oli ta Vatku (Watküll) mõisa valitsejaks. Ta oli Palmse talurahva ja teiste mõisate sakslastest ametnike seas lugupeetud mees, olles sageli vastsündinutele ristivanemaks. Abielust Anlena Jungiga, oli neil tütar, Ann. Tema sünni- ja surmadaatumid on teadmata.


95537348_231519391509577_2872027957772156928_n

Foto: Stanislav Stepaško

Üks vappidest on purunenud ning selle vapiosa ja osa allkirja puudub. Tõenäoliselt oli see pühendatud Hulja mõisa valitsejale Matthias Mühlenbachile, kes abiellus maanõunik Gustav Christian von der Pahleni toatüdruku Kayga (Kaysa). ja oli aastail 1725–1734 paljude Palmse mõisa talulaste ristivanem. Matthias ja Kay Mühlenbachi poja Gustaff Christian Mühlen Bachi (Gustav Christian Mühlenbach) vapi keskel on kujutatud meri, kaski peal kolm lille. Ta ristiti 10. veebruaril 1728, kuid suri juba 24. oktoobril 1731. Tema ristivanemad olid maanõunik G. Ch. von der Pahlen, maanõunik von Rosen ja preili von der Pahlen Mädapealt. Vappe on seostatud Sagadi mõisa Liggedama veskikohalt pärit Mühlbachide perega, kuid see ühendus on meelevaldne.


95690144_327352864899801_2530667543383769088_n

Foto: Stanislav Stepaško

Daniel Öhlersi vapi kilbil kujutatakse maalivat meistrit ja kahte lõvi, mis on ehk viide piibliloole Taanielist lõvide augus, kaski kohal on lind sõrmusega nokas. Klaasimaalija D. Öhlers sündis Hamburgis, oli alates 28. veebruarist 1721 Tallinna kodanik ning maeti 13. veebruaril 1732 Tallinnas. Abielust Gerdruta Elisabeth Packeliga oli tal tütar Barbara Helena.


Ilumäe kabeli vappide haruldasema osa moodustavad kindlasti mõisa talupoegade vapid, kuid neist juba kahe nädala pärast lähemalt.

 

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

 

Ajalooblogi: Erni Krusten

RMF1698_17_7
RMF 1698:17 Rakvere, Kastani 17. Foto Tairo Lutter

Jalutades mööda Rakvere kõige värvilisemast majast, mida me praegu teame kunstnik Riho Hüti kodu ja ateljeena, jääb silma tahvel ukse kõrval, mis märgib selle maja veel ühe loomeinimese, nimelt kirjanik Erni Krusteni (30.04.1900 – 16.06.1984) elukohaks.

RMF357
RMF 357 Kirjanik Erni Krusten. 1963. Foto N. Kotšnev

Kuigi Kastani tänava majas elas kirjanik ühe kümnendi, siis Virumaale asus ta juba 1930. aastate alguses ning töötas siin mitmel pool aednikuna ja hiljem ajakirjanikuna.

Harrastuskunstnik Ella Rajari 1968.a. maalitud aednik Erni Krusteni portree on jõudnud muuseumi kogusse. Kahjuks ei ole koos sellega talletatud teavet, kas kunstnikku inspireeris portreed tegema kirjaniku looming või oli modelli valikuks muu põhjus.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

RM _ 6846 K 345:1 Aednik Erni Krusteni portree 1968 / Ella Rajari

Muuseumi kogus on veel teinegi kunstitöö, kus kujutatud loodusesõbrast kirjanikku. See on Romulus Tiituse šarž.

RM_6100K455_123_1
RM _ 6100 K 455:123 Tiitus, Romulus. Erni Krusten, kirjanik, šarž

Kindlasti on väärt avastamist Erni Krusteni romaan „Noorte südamed“, mis algab lausega: „Nüüd astub ta juba üle Piira silla…“ ja mille tegelased toimetavad Rakveres ning Kulinal.

 

Pilvi Põldma

Sa Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Võiduajamine, mille auhinnaks oli Palmse mõis 

Ratsakunst ja hobused on Palmse parunitel alati tähtsal kohal olnud. Carl Magnus von der Pahlenil olnud tallis 36 sõiduhobust. Ka tema poeg, Alexander, olnud kirglik ratsutaja kes tihti talli külastas, et oma lemmikhobusele midagi suupärast viia. Anna von Grünewaldti mälestustest võib lugeda, et ka Alexandri lapsed veetsid aega külade vahel ratsavõistlusi pidades.    

1909. aasta 27. juuni/10 juuli

kirjutab Nordlievländische Zeitung Tallinna ratsakunsti edendamise seltsi (Revaler Verein zur Förderung der Reitkunst) korraldatud ratsavõistlusest. Sellest võttis  osa värvikas seltskond – parun Pahlen Palmsest, von Neff Muuga mõisast, Albert Kuldkepp Kärevete mõisast ning preili Mary Hoepenner.  Distants oli järgmine: Tallinn, Keila, Saue, Saku, Tallinn – ühtekokku 60 versta (64km).  

Esimese koha sai härra Kuldkepp, kellel kulus vahemaa läbimiseks 3 tundi ja 45 minutit, 7 minutit hiljem jõudis finišisse von Neff. Parun Pahleni jaoks lõppes võidusõit üsna õnnetult. Saku lähedal vajus tema hobune läbi silla ning loom leiti päev hiljem surnult.

Nordlievländische Zeitung Nr 142. 27.juuni/10. juuli 1909 

 

Gustav und Hans Georg

Foto. Gustav Christian von der Pahlen koos poja Hans Georgiga Palmses aastal 1914. (von der Pahlenite erakogust)

 

Kaks sajandit varem toimus rahvasuu kohaselt võiduajamine, mille auhinnaks oli Palmse mõis.  

 „[…]Olles lähedane ja usaldusalune, olewat üks Pahleneid, Arend Pahlen, suutnud sooritada koos teise mõisnikuga Wene keisrile Peeter I. mingi erilise teene, mille eest Palmse loss lubati sellele neist kahest, kumb jõuab enne sinna. Lähtekohaks oli tsaari palee Peterburis, kust wäljuti tõllaga, kumbki oma hobustega. Täites wäljumisel ettekirjutatud nõuded, sõideti kõrwuti mööda pikka maanteed, kui äkki teise mõisniku tõld põlema süttis. See juhtunud umbes Waiwara mõisa piirkonnas. Sõiduriista kustutamine ja parandamine nõudis aega, selle aja jooksul jõudis Pahlen oma hobustega ja tõllaga hea hulga maad wõistlejast ette, kes teda enam ei tabanud. Loss langes loomulikult Pahlenile. Nagu hiljem selgunud, olla Pahlen isiklikult lähtekohas enne wäljasõitu puistanud liiva wastase tõllarattarummu, kus see kauase hõõrumise tagajärjel süütas sõiduki. Kui keiser sellest kuulnud, naernud südamest, ja kuigi mõis poolkaudu pettusega langes Pahlenile, jättis ta selle siiski temale, hinnates eriti viimase leidlikkust.[…]“

Postimees, nr. 251, 18 september 1939 

 

Pahlenite perekonna kohta kogutud legende saab lugeda raamatust „Palmse lood. Geschichten von Palms, kuhu on koondatud F.R Kreutzwaldi poolt kogutud ja kirja pandud rahvajutud.

 

Susanna Murel
SA Virumaa Muuseumid teadur

 

Ajalooblogi: Georg Lurich

Georg Lurich (22.04.1876 – 22.01.1920) ei vaja lähemat tutvustamist, suurest sportlasest on palju räägitud ja kirjutatud ning aastal 2018 paigaldati Väike-Maarjasse ka mälestussammas sealt pärit suurmehele.

RMF1408_80
RMF 1408:80

Käsikirjas „Kultuurilooline Väike-Maarja“ on Eduard Leppik kirjutanud muidugi ka Lurichite perekonnast. Avaldame siinkohal käsikirjast kaks rahvajuttu, mis näitavad Lurichit kui karskuse eest seisjat.

Lurichil olnud väga raske rauast jalutuskepp, et käieski kogu aeg käelihaseid harjutada. Kord läinud ta millegi pärast oma isa kõrtsi ja pannud kepi ukse kõrvale nurka. Üks turske purjus mees kiidelnud parajasti, et toob õla kõrgusele tõstetud sirge käega ämbritäie vett kaevult kõrtsi, kui keegi talle toobi viina ostab. Lurich lausunud seda kuuldes, et vennike ei jõua nõnda tema keppigi ukse juurest leti ette tuua. Ärpleja läinud kohe turri ja tahtnud kihla vedada. Lurich pannud välja suure summa – sada rubla. Vastasel olevat ainult üks rubla olnud. Seepärast lepitud kokku, et ta kaotuse korral loobub joomisest. Löödud kätt. Kõik mehed lubanud tunnistajad olla. Uhkustaja haaranud enesekindlalt kepi, aga juba mõne sammu järel hakanud käsi vajuma ning jalad teinud pingutusest vinta-vänta nagu tantsukarul. Meeste naerumürina saatel prantsatanud kiidukukk istuli. „Viin teeb kõik niisuguseks,“ muianud Lurich, „ei jõua täismehe jalutuskeppigi tõsta“.

 

Teinekord jälle tahtnud Lurich karskuse kuratooriumi teemajas (asus endises Ärina kõrtsis) limonaadi juua. Sooja ilma tõttu võtnud ta seal istet maja ees pingil. Parajasti tuigerdanud mööda kaks purjus leeripoissi, kes kuulsat jõumeest ära ei tundnud, sest üks neist lausunud pilkavalt: „Näe, vasikas tulnud karskuse majasse vurtsu vett lürpima!“ Lurich läinud seda kuuldes rahurikkujate juurde, sasinud neil turjast kinni, surunud noormehed nägupidi kokku ja visanud nad nõnda sõnagi lausumata üle aia tikripõõsasse.

RM 3250 Ar1k_735

 

Pilvi Põldmaa SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Tõstamaa paruni talupojapulm

93872758_1052547565131593_5794379080983904256_n

Tõstamaa mõis sissesõiduteega (Foto: J. Sutt, 1911; ERM Fk 196:22)

  Nagu muid inimesi, nii oli ka mõisnikke igasuguseid: häid, halbu, osavõtlikke, ükskõikseid ja muid. Ka paljudele Palmse mõisast võrsunud von der Pahlenite pereliikmetele, aga nagu selgub teistelegi, polnud inimlikkus ja hea läbisaamine endast sotsiaalselt ja varanduslikult positsioonilt madalamas seisundis olevate inimestega sugugi võõras.

Järgnev olukirjeldus ajalehest Ristirahwa Pühhapäevaleht kirjeldab Tõstamaa mõisa omaniku parun August Stael von Holsteini head õnne endale rahvalähedaste abikaasade leidmisel. Kui palju autor loole omalt poolt värvi juurde on lisanud, jäägu igaühe enda otsustada…

 

Testamaalt Testama walla ja mõisawanema, herra Stael v. Holstein, keskis näib üks wastakute armastus ja auustamine walitsewad, mis igalpool alamate ja ülemate sekka soowida oleks ja palju head wilja kannaks. Üks sealt walla mees kirjutab meile sest pitkemalt ja wist on hea, meie päiwil, kus palju pahhu asju ilmub, häid asju mitte waka alla panna. — Paneme siis lühidalt mõnda sest kirjast siin ülles: “Aastal 1876 Mai kuus kosis Testamaa herra omale noore prõua, Palmsi herra tütre. Kui noor paar Tõstamaale tuli olid kõik talu wärawad maantee ääres tuledega ja kaskedega ehitatud. Jaani laupääwal tehti mõisas wallale suured joodud ja kõik olid rõõmsuste üheskous. Noor prõua oli üks kiriku ja koolide armastaja ja tahtis ka koolilastega tutwaks saada, sellepärast walmistas Juuli kuus neile kaa suurt pidu, kus õpetaja ja koolmeistrid ja lapsed rohelise platsi peal pärast kiriku teenistust kokku tullid. Lastele jagati rohuaja marju ja muud meelehead ja prõua ise oli nii lahke ja rõõmus nende seas, nagu oleksid naad kõik tema omad olnud. Ei wõinud ma wet omast silmist keelda, kui oma wanas eas niisugust rõõmu nägin, kellest noori ja manu kasutati. — Aga see rõõm ei kestanud kauaks, sest Detsembri kuus wõttis Jumal selle armsa inimese surma läbbi meitest ära ja pani kõik mõistlikud inimesed leinama. Paar aastat läks nõnda mööda, siis kosis Testamaa herra nüüd aastal 1879 jälle noore abikaasa, Luunja herra tütre. Kui ta 17mal Juunil noore prouaga esimest korda Testamaale tuli, ei tahtnud wald ka mitte tema rõõmust osa wõtmata jääda. Tükk maad mõisast eemal, kus mõisa plats hakkab, ehitati wärawat lillede ja krantsidega ja seal teretas rahwas noore paari; ja kui tõld seisma jäi, tehti ka nalja, et küsiti, kas neil ka passi ja luba käes, mõisa sõita; aga selle ajaga, kui seal juures juttu aeti ja naerdi, wõtsid mehed hobused tõlla eest ära ja waata, se oli jälle nagu kimbatus, kuida nüüd edasi saada. Aga pea leiti nõuu: mehed hakkasid ise tõllast kinni ja rõõmsa hurra hüüdmisega wiidi tõld mõisa trepi ette, kus herra ja proua südamest selle auustamise eest tänasid ja rahwaga terwiksid jõiwad. Nädal hiljem kutsuti kõik wald kokku, walla ametmehed kutse kirjade läbbi, ja siis oli mõisas suur pidu walmistud ja lauad kaetud, kus südame kinnitust pakuti. Mõisas oli sel päewal ka hulk wõõraid ja need wõtsid sest pidust osa ja naljakas ja ilus oli näha, et noor prõua ja muud wõõrad prouad endid olid talu rahwa riietega ehitanud, ega olnud tunda, kes olli prõua ehk talu naene. — Ma olen rõõmuga pealt waadanud kuida ülemad ja alamad endid seal ühendasid ja mõnda head ja mõistliku sõna isekeskis rääkisid. Alandus on kõige ristiinimeste au, ja mitte häbi. Andku Jumal, et kõik ülemad hakaksid oma alamaid armastama ja auustama ja et see ka sünniks wastastiku; külap mitmed asjad oleksid siis parema korra peal. Õnnistagu Jumal meie noort prõuad, et ta oleks oma majale kui nurgakiwi, ja olgu temal ikka Jumala kartuse meel, mis kõige tarkuse hakatus on.”

M. K. M. K. Testamaalt. – Ristirahwa Pühhapäevaleht, 1879, nr 53.

Esimene parun A. Stael von Holsteini abikaasadest oli Palmse mõisas üles kasvanud parun Alexander von der Pahleni tütar Katharina (Kitty) Natalie Adelaide, kes sündis Tallinnas 17. novembril 1853, abiellus parun A. Stael von Holsteiniga 1876. aasta mais ning suri juba 18. jaanuaril 1877 Tõstamaal. A. Stael von Holsteini teine abikaasa, kellest nupukese teises pooles juttu, oli Sophia Heloise Lucie von Nolcken Luunjast.

 

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Mälestusi Palmse mõisast 

1976. aastal juulis käisid Tartu Riikliku ülikooli I.kursuse  üliõpilaspraktikandid  Elle Allkivi, Sirje Kõrgnurm ja Sirje Promet Palmse mõisas välitöödel.

Muuhulgas kogusid nad rohkesti mälestusi mõisaelust, mõisnikest ja kombestikust. Alljärgnevalt leiate mõned lood ja juhtumised nagu need 1976. aastal kirja pandi.  

 

Paruni kohitsemise lugu 

 Proua toatüdruku Juuli jutustus Emilie Kuusklale:

“Parun olnud elumehelike kalduvustega mees. Eriti meeldinud vallatleda noorte neidudega. Tihti läinud see vallatlemine üle igasuguse piiri. Parun arvas, et talle kui parunile on kõik lubatud, et tema võib käituda nagu heaks arvab. Paruni selline käitumine aga vihastas küla noormehi. Tüdrukute kaebused parunihärra kohta aina tihenesid. Lõpuks sai poistel mõõt täis ja nad mõtlesid välja toreda plaani.

Kord jalutas parun järjekordset õhtust jalutuskäiku Aleksandri pargis. Noormehed varitsesid teda põõsastes, suur kartulikott kaasas. Kui parun ühe teekäänaku peal keerama hakkas, hüppasid poisid puu tagant välja ja ropsti! Parunile kott pähe. Ja siis püksid maha ning parunit kohitsema. Parun karjunud nagu ratta peal. „Kas jätad külatüdrukud rahule?“ küsisid poisid. „Minu ausõna, laske mind lahti! Võtke see kott peast ära, luban teile, mida ainult tahate!“ vastanud parun. Pika jutu ja manitsuste peale võeti parunil kott peast ära ja jäeti ta rahule. Härral olnud üpris piinlik, tükk aega ei käinud ta majast väljas. Tüdrukud aga jättis ta rahule. Kui ta silm mõnele kenale noorele tüdrukule peatuma jäigi, keeras ta pea ruttu kõrvale ja eemaldus kiirel sammul.”

 Emilie Kuuskla 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112 

 

Partide karjatamise lugu 

10-aastaselt läks Marie mõisas pardikarja. Partide jaoks oli ehitatud tiigi kaldale suur pardimaja. Mudatiik asus viinavabriku taga. Suvel oli parte palju, umbes 100 ringis. Nende arv vähenes tunduvalt peale hilissuvist ja sügisest külaskäikude aega. Talvel oli parte majas vaevalt 50 ringis. Marie söötis hommikuti parte ja ajas siis nad mudatiiki. Ise istus ta tiigi kaldal, vits pihus ja ajas neid parte, kes kaldale tulid, vette tagasi. Parte oli palju ja nad olid päris sõnakuulmatud. Järgmine söögiaeg oli lõuna paiku ja õhtul kella 6-7 paiku aeti nad majja tagasi. Õhtul tegeles nendega pardimaja valvur.  

Kord lõuna ajal tuli üks mõisapreilidest, pikk valge kleit seljas tiigi äärde kõndima. Tal oli kaasas partide söötmiseks veidi leiba. Ta seisis kaldal ja viskas leivatükikesi vette. Pärast ta tuli, seisatas Marie juures ja ütles „See on üks tore töö, valvata parte. Nad on nii armsakesed ja ujuvad nii vahvasti.  

 Marie Veeväli 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112 

 

Rohkem Palmse mõisaga seotud mälestusi ja rahvapärimust on võimalik lugeda SA Virumaa Muuseumid Toimetistest 2015, mis on digitaalselt kättesaadav SIIT .

Foto Viinavabrik 1890

Palmse viinavabrik aastal 1890