Ajalooblogi: Sarimõrvar Juri Ustimenko

Selles postituses tooma teieni jõhkra sarimõrvari Juri Ustimenko kuriteod, sest täpselt 17 aastat tagasi 2004. aastal ning 15. märtsil mõistis Tallinna linnakohus Ustimenkole viie inimese tapmise, kahe inimese mõrvakatse ja mitme muu raske kuriteo eest eluaegse vangistuse.

Juri Ustimenko (sündinud 23. aprillil 1981) on Eesti kõigi aegade ohtlikem sarimõrvar. Ustimenko jõudis 2002. aasta kevadel tappa vähemalt viis inimest (sealhulgas ühe Läti politseiniku) ja tõsiselt haavata kaht. Juri Ustimenko tegutses koos Dmitri Medvedeviga, kes hukkus tulevahetuses Läti politseinikega. Juri Ustimenkole mõisteti eluaegne vanglakaristus ja temast sai Eesti noorim eluaegne vang.

USTIMENKO JA MEDVEDEVI KURITEGUDE JADA
2002. aasta kevadel tapsid Venemaalt üle Narva jõe Eestisse ujunud Ustimenko ja Medvedev ligi ühe kuu jooksul Tartus, Tallinnas, Sillamäel ja Lätis kokku viis inimest ja haavasid rängalt veel mitut.

18. märtsi öösel kell 4.25 panid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedev plahvatama pommid Tallinnas Roosikrantsi 8a relvapoe ees. Vitriinist võeti hilisem taparelv. 

29. märtsil kella 21 paiku tapeti Tallinnas Filtri teel lasuga pähe 45-aastane taksojuht. Saagiks 200 krooni (12.78 eurot) ja vana mobiiltelefon. 

31. märtsil kell 19.45 tapeti Tartus lasuga pähe keldripoe 51-aastane naismüüja. Poest saadi tuhatkond krooni (u 63-65 eurot). 

11. aprillil kell 14.50 haavati lasuga pähe Tartu kesklinna toidupoe 22-aastast müüjannat. Müüja suutis komberdada naaberpoodi, kust talle kiiresti kiirabi kutsuti. Saagiks saadi kassast 700 krooni (44.74 eurot) ja müüjanna mobiiltelefon. 

24. aprillil kella 16.30 paiku tapeti lasuga pähe Sillamäel raha vedanud 24-aastane puuviljalao töötaja. Roolis istunud 36-aastane raamatupidajanna jäi ellu, ehkki sai tabamuse pähe. Ära viidi väidetavalt 50 000 krooni (3195.58 eurot). 

3. mai hommikul kella 9.30 paiku tapeti Tallinnas Tartu mnt. 73 jahinduspoe 25-aastane müüja. Poest rööviti karp padruneid. 

5. mai ööl kella 2.30 paiku toimus tulevahetus Läti Valkas. Dmitri Medvedevi laskudest sai üliraskelt vigastada politseinik Aigars Kurpnieks, kes oli kanderaami kiirabiautosse tõstmise ajal veel elus, kuid suri hiljem. Kätte sai haavata politseinik Eriks Zanders ja reide turvamees Sandris Jacino. Turvamees Sandris Jacinol tulistas Medvedev puruks jalaluu. Jacino ja Zanders lasksid Dmitri Medvedevi maha. Juri Ustimenko pääses põgenema. 

7. mail ületas Ustimenko salaja Leedu-Poola piiri. Tähelepanelikud kohalikud elanikud teavitasid piirivalvet, et kahtlane tüüp istus Sejny alevikus bussi. 

8. mai hommikul said Poola piirivalvurid Ustimenko kätte Suwalki bussijaamas. Põgenik nimetas end Ilja Habaroviks. Tema tegelik isik sai selgeks tänu Interpoli kaudu levitatud fotole. 

Poola andis Juri Ustimenko Eestile välja. Eesti kohus mõistis talle eluaegse vanglakaristuse. Vanglast ennetähtaegset vabanemist saab Ustimenko taotleda alates 2032. aastast, kui mees on ära istunud 30 aastat. 2010. aastal esitas ta presidendile armuandmispalve, mis jäi rahuldamata. 

Kokkuvõte süüdistustest: Ustimenko (sündinud 23.04.1981) tappis 2001. aasta veebruarist maini Eestis viis inimest ja Lätis ühe. Politsei on tõestanud, et Ustimenko ja tema kaasosalise, Dmitri Medvedevi kuritegude seerias kaotas elu kokku seitse inimest, vigastada sai kuus. Karistus: Eluaegne vanglakaristus.

Juri Ustimenko omal ajal kohtupingis. Foto: TEET MALSROOS

Toome siin ära ka 2011. aasta artikli:

Sarimõrvar Ustimenko: Eestis oligi nii vaikne, pidin veidi mürglit tegema! 

Toimetas Karoliina Vasli 
5. oktoober 2011, 20:41 
Õhtuleht

"Olen õnneseen, mul veab raskelt," teatas Eesti kõige aegade ohtlikem sarimõrvar Juri Ustimenko politseiametnikule oma kuritegudest rääkides. Ta märkis, et tema eesmärk oli ellu jääda. 

ETV "Pealtnägija" tõi tänases saates vaatajateni seni avalikustamata videod, kus kuritöökaaslase Dmitri Medvedjeviga koos kuus inimest tapnud ja seitset haavanud Ustimenko räägib oma tegudest ega kahetse grammigi. 

Ustimenko: Killing is my business 

Mehelt küsiti tapmistega kaasnenud kuulsuse kohta. "Olen jätis. Killing is my business," ütles ta ja puhkes naerma. Seejärel jätkas ta vaoshoitult, et kuulsust võib käsitleda kui sõna, ei enamat. Ta väitis, et ei ajanudki kuulsust taga. Saates öeldi, et ta valetas. Tema ja Medvedjev lõikasid välja kõik artiklid, mis rääkisid nende tapatöödest ning tundsid selle üle uhkust. 

Ustimenkoga pikalt vestelnud toonane politseiametnik Aleksandr Žegulov ütles nüüd, et Ustimenko ei kahetsenud oma tegusid. Ta lisas, et Ustimenkol oli noorpõlvest saati rahulolematus ja tunnustuse puudus. "Ta oli alati varjus, pidi taluma solvanguid," märkis Žegulov. "Siin aga siuke efekt, ta hakkas loomulikult oma kuritegude üle uhkust tundma." Ta meenutas, et Ustimenko ise ütles, et Eesti on väike ja vaikne riik, kus kõik tiksuvad - tema leidis, et oleks vaja väikest mürglit teha. 

Ülekuulamistel kuulutas Ustimenko, et plaanis oli ka üks reisirong rööbastelt välja ajada. Talt uuriti, et mis siis edasi oleks saanud, kui rong maas. "Kust mina tean, mis edasi saab," ütles Ustimenko ja irivitas: "Põnevus, et teada: seda tegime meie." Ta tõi välja, et oleks vinge, kui tulelõõm õhkab näkku. 

Hiljem hakkas Ustimenko süüd ajama rohkem juba surnud Medvedevi kaela. Ta väitis, et too mõtles ja tema viis vaid täide. Ühtlasi rääkis ta, et nad olid teineteise jaoks ohtlikud, ta oleks ükskord Medvedevi peaaegu maha lasknud. 

Anvelt: las ta mädaneb seal 

Ustimenko tabati 2002. aasta mais Poolas. "Depressiooni polnudki," meenutas Ustimenko seda, kui ta vahele jäi. Ta ise leidis, et eluaegne vanglakaristus ei olnud õiglane. Ta arvas, et oleks end ise seitsmeks aastaks vangi mõistnud. "Vangla ei paranda, see tapab inimesi." 

Endine kõrge politseiametnik, praegune riigikogulane Andres Anvelt ütleb, et tema surmanuhtlus ei poolda ja korralik eluaegne on nuhtlusena suuremgi kui ühekordne lask kuklasse. "Las ta mädaneb seal." 

Eesti Politseimuuseumi peamajas oleval näitusel leidub ka teisi Eestit raputanud mõrvalugusid.

Muuseumi külastamise kohta leiad informatsioon kodulehelt
http://www.politseimuusem.ee

Allikad: Eesti Politseimuuseum, Vikipeedia, AS Õhtuleht Kirjastus

Ajalooblogi: Politsei sõiduvahenditest aastail 1920–1940. Mootorrattad ja autod.

Ametisõidukite hankimisel politseiasutustele olid eeliseisundis kriminaal- ja poliitiline politsei, millised said ametimootorrattaid ja -autosid juba 1920. aastate algusest alates. Välispolitsei prefektuuridest sai esimesena ametisõidukid Tallinna-Harju prefektuur, teised alles alates 1936. aastast. Siiski polnud tegu päris uute autode, vaid sageli kriminaal- või poliitilise politsei teenistuses üsna läbi sõidetud masinatega.

Rakvere kriminaalpolitsei jaoskond

1921. aastal osteti Rakvere kriminaalpolitsei jaoskonda neli jalgratast. 1923. aastal oli jaoskonnas ka mootorratas, millega kriminaalpolitsei ametnikud ajalehe Postimees teatel 5. augustil õnnetusse sattusid:

Nende päewade sees sõitsid kaks Rakwere kriminaalpolitsei ametnikku mototsükletil wälja, kusjuures rattajuht politsei ametnik Karl Kuller, nähtawasti, järsku pöörangu rattaga tehes, nii õnnetumalt mototsükleti juhtis, et see suure kiiruse juures ümber wiskas ja juht Kuller raskelt haawatuna kahe päewa järele suri.1

Kuna eelarve koostamise ajal 1924. aastaks mootoratta remondiks ega kütuse jms jaoks pennigi ei küsitud, võib arvata, et mootorratas sai nii palju kahjustusi, et teda polnud võimalik enam kasutada. Samas küsiti mootorratta remondiks raha 1925. aasta augustis.2

Karl Kuller

K. Kuller sündis 31. oktoobril 1887 Riias, kus lõpetas sealse linnakooli ja seejärel Miitavis (praegu Jelgava) reaalkooli. Eesti Vabadussõjast võttis ta osa soomusrongil „Kapten Irv”. 8. juulil 1920 astus ta teenistusse Rakvere kriminaalpolitseisse agendina.

5. augustil 1923 sattus ta avariisse kriminaalpolitsei külgkorviga mootorrattal. Mootorrattaga sõites sattus selle esimene ratas rööpasse, mille tagajärjel K. Kuller ja külgkorvis istunud vanemassistent H. Heiter paisati maha, kusjuures mootorratas sõitis K. Kullerist üle. Saadud vigastuste tagajärjel suri ta 7. augustil haiglas ja maeti Pärnu.3

Kriminaalpolitsei Peavalitsus ja kaasteenijad mälestasid Karl Kullerit (Päewaleht, 1923, nr 203)

1925. aastal osteti Rakvere kriminaalpolitsei jaoskonnale uus mootorratas Harley Davidson, mis oli 1928. aastaks muutunud tehniliselt kõlbmatuks ega läbinud Rakvere linnavalitsuse nõutud tehnilist ülevaatust, mistõttu soovis komissar uuel eelarveaastal osta jaoskonnale 3170 krooni eest uue sõiduauto Ford.4 Juba 1926. aastal kurtis Rakvere kriminaalkomissar, et „mootorratta osad saawad kiiresti läbikulutud siin olewate halbade teede tõttu“. Tema arvates polnud mootorratas „kohane neil teedel sõiduks, sest peab ennast ühe rattaga edasiwedama, kuna auto seda kahega weab ja selle tõttu oma osasid wähem kulutab“.5

Kas just eeltoodud argumentidest lähtuvalt, kuid 1929. aasta juunis ostetigi jaoskonnale sõiduauto Ford Phaeton, kuna aga sellega seotud kulutusi ei osatud õigesti hinnata, oli 1. jaanuariks 1930 „auto juures hädavajalike kulude katmiseks, nagu bensiin ja väikesed remondid“, tekkinud ülekulu u 40 krooni ulatuses.6 Auto omandamise järel otsustati loobuda mootorrattast, mis pandi oksjonile:

Rakwere kriminaalpolitsei sai mõni aeg tagasi enesele uue auto, milletõttu senine mootorratas „Harley Davidson“ enampakkumise teel müügile tuleb. Mootorratas, mis umbes 4 a. tagasi 1850 kr. eest osteti, on nii mõnelegi kuritegijale põgenemisel tee kinnipanemiseks kaasa aidanud, kuid nagu iga asi wananeb, nii ei saa ratas ka enam oma kohuseid täita arenewa kiiruse mõttes ja peab aset andma uuemale ja seekord autole. Mootorratta müümine sünnib enampakkumise teel kohemaksetawa raha eest 15. augustil s. a. kell 12 päewal Rakwere krim. politsei ruumides, Tallinna tn. 38. Mootorratas on küljekorwiga, 9 hobuse jõuline ja hinnatud müümiseks 150 kr. peale. Waatamata olewale hinnangule, on ratas sõidukorras.7

1930/1931. eelarveaastaks planeeriti auto läbisõiduks 15 000 km, milleks arvati kuluvat 2200 liitrit bensiini ehk auto kütusekulu 100 km läbimiseks oli 14,7 liitrit. Lisaks kulus selle vahemaa läbi sõitmiseks mootoriõli 120 liitrit. 1931/1932. eelarveaastal sooviti auto juures läbi viia 400 krooni eest remonttöid „silmas pidades, et masin on juba 20.000 klm. ärasõitnud“.8 1934. aasta augustis oli auto läbisõit üle 65 000 km ning 31. märtsiks 1936 juba 80 238 km.9

26. septembril 1937 andis Rakvere kriminaalkomissar Nigol Pääbo jaoskonna vana auto Ford Phaeton edasi Paide kriminaalpolitseile. Selle asemele sai ta Pärnust paari aasta eest ostetud kasutatud auto Ford Model 48 The Fordor Touring Sedan. Põhjendades jaoskonna ülekulusid, väitis ta 1938. aasta jaanuari alguses, et Paidesse anti üle täielikult remonditud ja sõidukorras auto, kuid

„Pärnust saadetud auto tarvitas otsekohe suuremaid remonte, näit.: elektrijuhtmestik oli muutunud täiesti kõlbmatuks, andis paljudes kohtades lühiühendusi; jahutaja oli ummistanud, mille tõttu tuli pealt maha võtta ja korda seada; akkumulaator oli lõhkine ja muutunud kõlbmatuks; tuli uuendada mitmed liikuvad osad, nagu rooliseadeldis, kuullaagrid jne. Need vead tulid kõik kõrvaldada, et autoga senini sõita. Et lumi sõitmist praegu enam ei võimalda, on auto juures ette võetud põhjalik remont”.

N. Pääbo hinnangul kulus auto remondiks 500 krooni. Kuna „uus“ auto tarvitas rohkem bensiini ja õli kui vana, oli ülekulu ka autokütuse arvel.10

30. mail 1938 sattus auto aga täiesti ootamatult avariisse, kui Treude autoremonditöökoja õpipoiss sinna hooldamiseks antud autoga lõbusõidule läks ning selle suure kiiruse pealt üle katuse pööras:

Esmaspäewal sõitis Rakwere kriminaalpolitseile kuuluwa sõiduauto puruks Treude töökoja õpipoiss Werner Truuwer, kes peale õnnetust põgenes ja leidmatuks jäi. Esmaspäewa hommikul wiidi Rakwere kriminaalpolitsei uus auto Pikal tänawal asuwasse Treude parandustöökotta õlitamiseks ja pesemiseks. Wiimane osa tööst anti töökoja 17-aastase õpipoisi Werner Truuweri teha. Kuna töökojal oma autode pesemisepaik puudub, siis wiidi masin Rahwamaja juures asuwale pesemiskohale. Seal jättis töökojaomanik Treude auto oma õpipoisi hoole alla, mida kasutades noormees autosse istus ja linnast wälja Moonaküla poole sõitis. Kuna noormees ei osanud autot juhtida, siis tekitas tal raudtee ülesõidukohast ülesõitmine raskusi. Kiiruse wähendamise asemel wajutas ta gaasipedaalile. Järsuhüppega tormas auto teelt wälja ja paiskus teekraawi. Arwatawasti tegi auto uperpalli, sest sõiduki kere on täielikult purunenud. Kannatada on saanud ka mootor, mille tagajärjel õnetuse läbi tekkinud kahjusumma on suur. Kriminaalpolitsei siiski otsest kahju ei kannata, sest tekkinud kahjude eest peab wastutama töökoja omanik. Oskamatu autojuhtija ehmus õnnetusest sedawõrd, et peale rusudeks sõidetud masinast wäljapääsemist jooksis õnnetuskohalt minema. Ta jäi esmaspäewa õhtuni leidmatuks. 11

Ehmunult sündmuskohalt pagenud noormees varjas end vanaema juures ning andis end politseile vabatahtlikult kätte järgmisel päeval. 12 Auto sai siiski korda ega vajanud järgnevail aastail erilist remonti.13


Viru-Järva prefektuur

12. augustil 1936 saatis Viru-Järva prefekt politseivalitsusele märgukirja, kus põhjendas prefekt(uur)ile sõiduauto ostmise vajadust:

Sõiduauto muretsemine prefektuurile on hädavajalik. praegune olukord, kus välispolitseil kohapealsed juhid ja asutused on ilma igasuguste liikumisvahenditeta ei ole kaugeltki loomulik ja ei võimalda neile ülesannete edukat ja ajakohast täitmist. Välispolitsei juhtide ülesanded on viimaste aastatega palju suurenenud ja suurenevad veelgi. Paljud neist ülesannetest on niisugused, mis nõuavad politseijuhtide tihedat koostööd ja kontakti kohaliku rahvaga ja alluvate ametnikega, kuid praegustes oludes, kus puuduvad välispolitseil igasugused liikumisevahendid, on selle teostamine vajalikus ulatuses võimata. Tihti vajab politsei kohtadel abi, saata pole võimalik, kuna jällegi puuduvad liikumisevahendid. Alluvate asutuste ja ametnike tegevuse, väljaõppe ning ettevalmistamise üle järelvalve ja kontrolli pidamine on eestoodud põhjustel raskendatud ja tarvilises ulatuses võimata. Ka esinduslikust seisukohast vaadatuna on provintsi prefekt võrreldes teiste vastavate riigiametnikkudega kohapeal halvemas seisukorras. Nii on autod ja liikumisvahendid diviisi ülemal, kaitseringkonna ülemal, väeosade ülematel, maavalitsuse esimeestel, linnapeadel, eripolitsei komissaridel jne; kellel need aga puuduvad on prefekt. Viimase aja riikline töö ja vastutus nõuavad, et välispolitsei juht kohapeal oleks samuti varustatud ajakohase liikumisvahendiga, mis võimaldaks temale ülesannete täitmist määratud ulatuses.14

1937. aasta sügisel sai Viru-järva prefektuur enda käsutusse seni poliitilise politsei Tartu jaoskonnale kuulunud kinnise, 13 hj mootoriga sõiduauto Studebaker (U-373).15Auto kütusekulu oli 20 liitrit 100 km kohta ning selle läbisõiduks planeeriti umbes 8000 km aastas. 1940/1941. eelarveaastal oli plaanis teha auto mootorile kapitaalremont.16

Sõiduauto Studebaker reklaam (Päevaleht, 1930, nr 126)

7. juunil 1940 natuke enne kella 10, toimus Rakvere prefektuuri sõiduautoga intsident, mille põhjustas Vohnja vallas Tõdva-Kõnnu külas elav jalgrattur Ernst Feldhof. Kaassõitjana aotos viibinud Viru-Järva prefekt A. Ladva kirjeldas sündmust järgnevalt:

Täna kell 09:25 sõitsin Rakverest välja prefektuuri sõiduautol, et kontrollida Vohnja ja Aaspere rajooni konstaableid. Autot juhtis prefektuuri autojuht van.-Kordnik J. Luks; mina istusin juhi kõrval, teisi kaasasõitjaid ei olnud. Sõidu ajal harjumuse kohaselt heitsin aeg-ajalt pilku auto armatuur-lauale, millel asuv kiirusenäitaja minu nähes kordagi ei ületanud 50 km tunnikiirust. Jõudnud Rakvere-Tapa I kl. teel 11 kilomeetrile lähenes teekurvile Kadrina poolt õiget kätt sõitev jalgrattur. Autost möödumiseks oli temapoolne teeosa täiesti vaba. Ootamatult aga käänas jalgrattur vasakule, kuid jõudes üle poole teelaiuse, pöördus jällegi tagasi oma sõidusuunas õigele teeservale. Autojuht, nähes jalgratturi esimest käänamist, suunas auto tee vasakule poolele ja vähendas ühtlasi ka kiirust, kuid jalgratturi teine käänamine lõi kokkupõrke ohu ja selle vältimiseks  autojuht pidi käänama ja käänaski masina järsult vasakule, mille tõttu auto jooksis pehmele põllule; tagumised rattad jäid teepinnale. Jalgrattur oma sõidukit pidurdada nähtavasti ei suutnud, sõitis auto mootori parempoolsele osale peale, purustas parempoolse edelaterna, muljus porikaitset, mootorikatet ja radiaatori kaitset ning kehaga vastu tuuleklaasi põrgates purustas ka klaasi. Muus osas on auto korras.

Jalgrattur toimetati prefektuuri autol arsti juurde, kus selgus, et tema vasakul käel olid marrastused, kuklal muhk ja paremal jalal põrutus. Kuna kokkupõrke ajal sadas kerget vihma, mis oli talle näkku, ei jälginud jalgrattur kogu aeg teed, märkas autot hilja ning ilmselt ehmununa, arvas, et saab autost mööduda vasakult, pööras autole ette ja põhjustas avarii. Viru Maavalitsuse autotöökoja juhataja selgituse kohaselt võis auto kiirus kokkupõrke hetkel olla kõige rohkem 35 – 40 km tunnis, kuna suurema kiiruse puhul oleks auto põllule sõites ümber paiskunud. Autole tekitatud kahju suuruseks hindas ta 70 krooni.17


Kasutatud kirjandus:
1 Surma õnnetus Rakwere kriminaalpolitsei ametnikkude wäljasõidul. – Postimees, 1923, nr 212.
2 ERA 1, 6, 58: 47–47p; ERA 1, 6, 283: 72.
3 Eesti Politseileht, 1937, nr 21, lk 540.1 ERA 1, 6, 341: 235, 237, 242.
4 ERA 1, 6, 318: 136p–137, 139.
5 ERA 1,6, 301: pagineerimata.
6 ERA 1, 6, 319: 30.
7 Oksjon kriminaalpolitseis. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 90.
8 ERA 1, 6, 328: pagineerimata; ERA 1, 6, 329: pagineerimata.
9 ERA 1, 6, 339: pagineerimata; ERA 1, 6, 343: pagineerimata.
10 ERA 1, 6, 348: pagineerimata.
11 Õpipoiss sõitis politsei auto puruks. – Postimees, 1938, nr 147.
12 Politseiauto purukssõitja warjas end wanaema juures. – Postimees, 1938, nr 148.
13 ERA 1, 6, 352: 150p; ERA 1, 6, 354: 150.
14 ERA 1, 6, 347: pagineerimata.
15 ERA 1, 6, 348: pagineerimata; ERA 1, 6, 351: 1.
16 ERA 1, 6, 352: 77p; ERA 1, 6, 354: 68p.
17 ERA 26, 3, 239: 46–46p.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Politsei sõiduvahenditest aastail 1920–1940. Hobuselt ja jalgrattalt mootorrattale

Kuna noor Eesti Vabariik ei suutnud esialgu oma politseinikke kohaste sõiduvahenditega varustada, pidid nad ise sellega toime tulema. 1920. aastate alguses müüs riik neile odavalt Vabadussõjast järele jäänud hobuseid, hiljem hankisid nad endale jalg- ja mootorrattad. Järgnev on katke varsti ilmuvast väljaandest SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2021.

Välispolitsei varustatus ametisõidukitega oli üsna nigelal järjel ning konstaablitel (kuni 1926. aastani politsei rajooniülemad) polnud lootustki ametisõidukite saamiseks. 1920. aastate alguses kasutasid nad valdavalt isiklikke hobuseid, kellele lisaks hakati ostma ka jalgrattaid. Kuna väljaspool Tallinnat teenivate politseiametnike, eriti maapiirkonde konstaablite rajoonid olid üsna suured, hakkasid nad 1920. aastate lõpus, aga eriti 1930. aastatel, oma elu kergendamiseks ostma isiklikke mootorrattaid ja isegi autosid, milliseid oli alates 1934. aastast võimalik osta ka tollivabalt.

1920. aastate alguses olid paljudel neist küll kasutada isiklikud hobused, kelle ülalpidamiskulud kattis riik. Näiteks olid Saaremaa politsei rajooniülematel 1923. aastal kasutada hobused, kelle ülalpidamise eest neile maksti lisatasu, kuid suvekuudel „tarwitawad kõik rajooni ülemad jalgrattaid, mis nende eraomandus on ja suuresti kiirendab tegevust, kuid kulu peawad kandma selle eest ka kahekordset, s.o. jalgratta korrashoidmise ja hobuse ülespidamise eest“. Toonase Harju maakonna politseiülema hinnangul olid 1925. aastal isiklikud hobused umbes 20% välispolitsei ametnikest. 1

Nädalaleht Eesti Politseileht kirjutas juba 1926. aasta suvel, et

„pole ühtki ametnikku maal, kel ei tuleks päevas keskmiselt umbes paarkümmend kilomeetrit sõita jalgrattal, iseäranis suvel.On ka neid ametnikke, kes seda sporti harrastavad ka talvel ameti huvides. Ja kes ei ole tunnud seda head söögiisu, mis ta annab, või jällegi, kui on nohu, sõida maha paarkümmend kilomeetrit, heida magama ja hommikul oled kindlasti terve. […] Jalgratas on maal ametnikule alati otstarbekohane seltsimees, iseäranis suvel“.2

Viljandi-Pärnu prefektuuri politseinik Akerberg (?) jalgrattaga (VM VMF 596:15 F)

1927. aasta märtsis pöördus Prantsuse Jalgratta Vabrikute „France“ esindaja Eestis Nikolai Buschman politseidirektori poole kirjaga, milles pakkus politsiametnikele järelmaksuga jalgrattaid:

Politseiametnik vajab oma ülesannete täitmisel head ja kiirelt liikuvat liikumisvahendit, mis võimaldab ametnikule kiirelt sündmuse kohale jõudmist, mille paremus seisab selles, et kuriteo kordasaatjad ei suudaks kaugele põgeneda ja kõiki järele jäänud jälgesi sumbutada; seega oleks võimalus kuritegusi kergemine avalikuks teha. Üheks parimaks liikumise vahendiks iseäranis maal kus mootorsõiduriistu saadaval ei ole, on jalgratas. Temaga saab maanteedel, kui ka külavahe teedel kahtlemata kiiremini edasi liikuda kui hobusega.

Jalgrattaid, mis pidid olema tugevad ja „eriti Eesti teedel sõitmiseks konstrueeritud“, pakkus ta Tallinnas hinnaga 11 900 marka ning teistes Eesti piirkondades hinnaga 12 000 marka, naisterahva jalgrattad olid 500 marka meeste omadest kallimad. Politsidirektor siiski jalgrataste edasimüümist enda peale ei võtnud ning soovitas N. Buschmanil pöörduda oma müügipakkumisega otse politseiametnike poole. 3

Kui palju konstaablid jalgrattaid omasid pole ilmselt võimalik tagantjärele välja selgitada, sest nende kohta pole kuigipalju andmeid ei politsei dokumentides ega ajakirjanduseski. Viimaseski kajastusid need peamiselt kuritegevuse, õnnetuste või spordi rubriigis. Nii teavitas 1934. aasta mai alguses ajaleht Waba Maa, kuidas Türil ühe elumaja hoovil pesuvarguse asjaolusid selgitanud politseikordnik A. Koppelilt varastati samal ajal tema maja välisseina najale jäetud jalgratas, mille tagajärjel ta kannatas kahju 80 krooni ulatuses. 4 Samal aastal kirjeldati ajalehes Järwa Teataja, kuidas Viru-Järva prefektuuri Albu 1. rajooni konstaabel August Vestilt varastati 16. novembril õhtuvidevikus vallamaja seina äärest jalgratas. „Kiires korras asus konstaabel jalgratta warast jälgima ning selle järeldusel leidis warga ka üles Mõnuwere külast. Wargaks osutus 19-aastane Alfred Metsavaht, kes oli jõudnud jalgratta peita põhkude alla“. 5 2. augustil 1938 varastati Narvas hotell „Euroopa“ eest kordnik August Raudsepa jalgratas ning 16. septembril 1938 päise päeva ajal politseijaoskonna eest kordnik August Koitne jalgratas. „Vaatamata sellele, et aknast oleks võidud varast näha, on sellel olnud julgust kordniku sõiduki näppamiseks“. 6

Oluliselt meeldivamal moel pääsesid politseinikud ja nende jalgrattad ajakirjanduse veergudele spordirubriigis, seoses politsis korraldatavate jalgrattavõistlustega. Nii näiteks korraldas Järvamaa politseiametnikkude kogu 30. juunil 1929 politseinikele teatevõistluse, millel osales kolm võistkonda, seitse politseinikku võistkonnas.

„Juba paar päewa enne sõitu tundus teatut elewust wõistlejate hulgas. Iga mees parandas, määris, kopsis ja proowis oma ratast, kusjuures suuremate vigastuste puhul mehhaanikute poole pöördudti. Osa maa konstaableid käis laupäewal isegi Paides maad kuulamas“. 7

Jalgratta eeliseks hobuste ees oli asjaolu, et see oli umbes 4–5 korda odavam ega vajanud igapäevast hoolitsust, kuid puuduseks see, et jalgrattaga ei olnud võimalik talvisel hooajal mugavalt liigelda. Ilmselt just seetõttu hakkasid paljud konstaablid endale 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses hankima külgkorviga mootorrattaid, millega erinevalt jalgratastest oli tugeva tahtmise korral võimalik liigelda ka talvel. Mootorrataste kasutusele võtmisest kirjutas 1929. aastal nädalalehes Eesti Politseileht anonüümseks jääda soovinud politseinik:

Mootorsõidukite ilmumisega on mõnedel välispolitsei ametnikkudel korda läinud kokkuhoitud rahaga omandada mootorratas, milleta õieti üldse kuskil kaugel maanurgas läbi ei saa. Jõuvankrite seadusega pandi ka politseiametnikkude mootorrattad, olgu need isiklikud või riigi omad, maksu alla. Maavalitsused maksustasid varem küll mootorrattaid, kuid politseiametnikkudele tarvisminevad mootorrattad vabastati maavalitsusele kuuluvast maksust esitatud palve peale. Nüüd maksust vabastamiseks antud palved jäetakse tagajärjeta, sest seadus ei tee erandeid. Võib olla arvatakse, et see maks, 15 krooni, suve pealt pole palju, kuid politseiametnikule on see küllalt suur palgast maksta, sest sõiduk ise teeb kulusid. Veel maksustavad omavalitsused, olgu maal või linnas, politsei isiklikke jalgrattaid, see maks pole suur, kuid ta tundub ebaõiglasena. Ainukeseks soodustuseks võib pidada, et omavalitsused politsei ametisõidu hobused on jätnud maksust vabaks, kuid sellest on kasu vähe, sest hobuse pidamine on kallis ja ta liikumise kiirus ei vasta tehniliste sõidukite omale, mispärast hobune politseid ei suuda tänapäev rahuldada. Kokkuvõttes tahaksin tõendada, et politseiametnik poole oma teenitud palgast igal kuul peab kulutama ameti huvide peale, kuna teisiti ei saa läbi. Siin oleks vaja kiirelt parandust luua ja politseide teenistuskulude vähendamiseks soodustusi anda eelpoolloetletud asjus. 8

Hobuseid kasutasid konstaablid siiski veel ka 1932. aastal, kuid lisaks neile ja jalgratastele olid juba kasutusel ka nii mootorrattad kui ka autod. Hobuseomanikest konstaablitele, kelle tegevuspiirkond – keskmiselt 120–160 km2 – asus väljaspool linnu ja aleveid, maksti ametisõitude tegemiseks igakuiselt sõidu ja päevarahadena välja 30 krooni, mis suuremalt osalt kulus hobuse ülalpidamiseks. Mootorsõiduki omanikest konstaablitele maksti isikliku sõiduvahendi kasutamise eest ametisõitude tegemisel postijaamade ühehobuse taksi suuruses ehk 12 senti kilomeetrilt. 1932. aastal soovitas politseidirektor, ilmselt kulude kokku hoidmiseks seoses majanduskriisiga, vähendada isiklike mootorrataste kasutamise eest makstavat tasu ⅔-ni postijaamade ühehobuse taksi suurusest, ehk kuni 8 sendini kilomeetrilt, kuna „mootorratas tarvitab aga ekspluateerimise kui ka remondi kulusid vähem kui auto; samuti on ka amortisatsiooni kulud palju väiksemad“. 9

Sageli võisid konstaablitel korraga kasutada olla kõik kolm liikumisabinõud. Näiteks väideti Saaremaa Kogula rajooni konstaabli Aleksei Tamtiku kohta, et ta „oludekohaselt tarwitab liikumisabinõuks „tsikkelt“, jalgratast wõi ratsahobust“. 10 1937. aastal kuulus A. Tamtikule kaks mootorratast, 1932. aastal tollimaksuga ostetud külgkorviga mootorratas Harley-Davidson ja ilmselt 1937. aastal tollimaksuta ostetud külgkorvita mootorratas Royal Enfield. 1937. aasta mais palus ta mõlemad oma mootorrattad vabastada jõuvankrite maksust, kuna ta „kasutab mõlemaid teenistuse otstarbeks, kuid rohkem kasutab ja eriti libedatel teedel Harley-Davidsoni korviga“. 11

Jalg- ja mootorrattaid kasutasid kõrvuti ka teised konstaablid. Laitsna-Rogosi konstaabel Jaan Kübar, kes ostis endale mootorratta 1935. aastal, jätkas ka jalgratta kasutamist. 1936. aastal sattus ta seetõttu raskesse jalgrattaõnnetusse.

„Konstaabel oli sõitmas jalarattal ametisõidult kodukohta. Mäest alla sõites murdus esiratta kahwel ja sõitja lendas hooga wastu maad – jäädes meelemärkuseta lamama. Ühe teekäija naise poolt leiti konstaabel maanteelt. Konstaabel on saanud raskesti põrutada peast, purustanud näo ja murdnud rangluu“. 12

Konstaabel oma külgkorviga mootorrattal oli külapildis nii iseloomulik, et leidis tee ka lastekirjandusse (Taluperenaine, 1939, nr 5, lk 40)

Järgneb…

Viited:
1 ERA 1, 6, 273: 351–351p; ERA 1, 6, 283: 37.
2 Konstaabel A. Jalgrattasõit spordina. – Eesti Politseileht, 1926, nr 30.
3 ERA 1, 6, 284: 854, 983–985.
4 Waba Maa, 1934, nr 106.
5 Jalgrattawarga jaht Albus. – Järwa Teataja, 1934, nr 137.
6 Postimees, 1938, nr 207; Päewaleht, 1938, nr 252.
7 Tulemusi Järwamaa politsei jalgrattasõidust. – Järwamaa, 1929, nr 77.
8 Üks paljudest. Mida ei teata? – Eesti Politseileht, 1929, nr 35/36, lk 438.
9 ERA 1, 6, 333: 38–39, 216.
10 Kogula mitmekülgne pale. – Saaremaa Teataja, 1933, nr 9.
11 ERA 1. 6. 345: 369.
12 Raske õnnetus konstaabliga. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 68.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Muuseumipedagoogide mälestusi Rakvere muuseumi 90. juubelipidustusteks

Rakvere muuseumi 90. juubeliks planeeritud sünnipäevakonverents jäi kahjuks koroonaviiruseepideemiast tingitud hetkeolukorrale ära – kahetsusväärne lugu, kuid ehk on sellevõrra rohkem meenutada muuseumi 100. juubelil!

Kui eelnevad blogisissekanded keskendusid Rakvere muuseumi kogude ja näituste arengule läbi aastakümnete, siis alljärgnev postitus keskendub eelkõige muuseumiharidusele. Juubelikonverentsil oleksid muuseumipedagoogika arengut tutvustanud meie endised muuseumipedagoogid Inga Raudvassar ja Kaja Visnapuu, keda võib lugeda tänapäevase ja süsteemse muuseumihariduse teerajajateks SA-s Virumaa Muuseumid.

Tänaseks on aktiivõppega muuseumitunnid ja elamusprogrammid iga muuseumi lahutamatuks osaks, kuid loomulikult toimus koolide ja muuseumide vaheline koostöö ka varem – viidi läbi ekskurssioone, korraldati loenguid ja peeti konverentse. Muuseumipedagoogide ülesannetes olid nii kuraatorid, giidid kui teadurid. 1990-ndatel aastatel tõi arheoloog Tõnno Jonuks Rakvere muuseumisse liivakasti – milles huvilistel oli võimalik arheoloogilistel väljakaevamistel kätt proovida –, mis tänapäeval on saanud arheoloogianäituste peaaegu kohustuslikuks osaks.

Esimene muuseumipedagoogi ametisilti kandev inimene – Kaja Visnapuu – alustas Sihtasutuses Virumaa Muuseumid tööd 2003. aastal. Tema alljärgnevad meenutused kirjeldavad ilmekalt muuseumihariduse edasist käekäiku Rakveres.

Muuseum on aegade ja inimeste kohtumise koht. Kokkusaamine Rakvere Linnakodaniku muuseumi Sidroni salongis kooliõe Pilvi Põldmaga Rakvere I Keskkooli päevilt viis selleni, et 2003 aastal alustasin tööd SA Virumaa Muuseumid muuseumipedagoogina. Turisminduse valdkonnast tulnuna (ja raamatukauba tundja diplomiga) ei olnud mul alustades küll täit selgust, mida muuseumipedagoogi töö endast täpsemalt kujutab, kuid püüdsin mind kutsunud ja ametisse kinnitanud kolleegide – Pilvi Põldma ja tollase muusemi juhataja Ants Leemetsa usaldust ning ootusi täita. Alustasin nii nagu hetkel oskasin. Tundsin huvi, kuidas toimetavad-tegutsevad muuseumipedagoogid teistes muuseumides. Sestap võtsin üsna pea ühendust tollaste Eesti Vabaõhumuuseumi kolleegide Triin Siineri ja Tanel Veeremaaga, kes mind lahkesti Kuie koolimajas muuseumitundi vaatlema võtsid ning on mulle headeks kaasteeliseks, mõttekaaslasteks ja sõpradeks jäänud tänapäevani. Niisiis võin öelda, et kui Eesti Vabaõhumuuseumis loodi Eesti esimene muuseumipedagoogi ametikoht, siis on sealne Kuie koolimaja olnud ka minu muuseumihariduslikul teekonnal oluline paik.

Kui Virumaa Muuseumites alustasin, jagasime kolleegidega sõbralikult kitsukesi tööruume Rakveres, Tallinna tn 3 endises ajaloolises renteis. Üsna pea saime aga kolida vastrenoveeritud hoidla- ja kontorihoonesse muuseumi õuel Tallinn tn 3a ning sain ka individuaalse töölaua. Hakkasin siis järjest oma muuseumihariduslikke katsetusi tegema – tunde välja töötama, läbi viima ja haridustegevusi  turundades kohalike haridusasutuste õpetajatega koostöövõrgustikku looma. Esimese muuseumitunni tegin Linnakodaniku majas Pikk tn 50, minu mäletamist mööda Rakvere Põhikooli õpilastele. Järgnesid tunnid erinevate ajutiste ja püsinäituste baasil tollases Näitustemajas Tallinn tn 3 (praegu Eesti Politseimuuseum). Kujunesid head koostööpartnerid – õpetajad nii Rakvere kui Lääne- Virumaa koolidest ja lasteaedadest, kes väärtustasid õppimist erinevatest keskkondades. Nii lastaia-,  klassi- kui aineõpetajad olid oma kogemuste ja metoodiliste nõuannetega erinevate vanuserühmade õpetamise didaktikas mulle, kui õpetamises algajale, suureks abiks.

Suur õppimine ja lisamaterjalide otsimine oli igapäevaseks töö osaks, kuna tuli ennast kurssi viia väga erinevate näituste temaatikaga, et nende põhjal välja töötada haridustegevusi mitmesugustele sihtrühmadele. Iseseisva näituse kureerimise kogemuse sai näitusega „EÕM läbi aegade„ millega seondus nii kogumistöö kui haridusprogramm. Lisandus ka iga-aastane õpilaste kodu-uurimistööde konverentsi läbiviimine, mille oluliseks osaks oli tööde retsenseerimine ja kaasretsensentide töö koordineerimine. Oluliseks kujunesid laiema kõlapinnaga koostööprojektid Juhan Kunderi, Jaan Krossi ja Jakob Liiva juubelisünniaastapäevade tähistamisel koostöös Juhan Kunderi Seltsi, Lääne- Virumaa Keskraamatukogu ning Rakvere Teatriga. Elamuslikud olid Hardo Kriisa orelitöökojas korraldatud koduorelite ja harmooniumide kontserdid Moonakülas, mille korraldamisele sain koos Keio Soomeltiga Rakvere Kultuurikeskusest kaasa aidata. […]

Muuseumiharidusliku tegevuse arengus toimus kindlasti oluline edasiminek, kui tööle tuli noor Tartu Ülikooli ajalooharidusega kolleeg Mirjam Abel. Üheskoos jõudsime rohkem luua ja läbi viia. Laienes tegevus teistes Virumaa Muuseumite üksustesse – nii Palmse mõisa moonamajja, aga ka Kalamele Richard Sagritsa muuseumisse. Muuseumiruumidele täienduseks kasutasime ka linna- ja looduskeskkonda laiemalt. Lisaks õuesõppele lasteaia ja põhikooliealistele tegime mitmel aastal ka Haljala kooli gümnasistidele Eesti ajaloo ainetel programme nii Rakveres kui Palmses. Sarjas „Seenioride seminar“ 2011–2012 lisandusid tegevused eakatega.

Koos Mirjamiga said minu hinnangul tehtud parimad muuseumitunnid üldse. Oluline oli ka tunnijärgne ühine refleksioon, kus sai arutada õnnestumiste ja arenguruumi üle. Eredamalt on nii endale kui tõenäoliselt ka osalejatele meelde jäänud ühed kõige energiamahukamad, aga seetõttu ka elamuslikud leivatunnid Palmse mõisa moonamajas. Mirjami varavalges köetud leivaahi oli juba kuum ja leivataigen astjas kerkinud kui mina oma koduselt peenramaalt  korjatud kapsalehtedega kohale jõudsin. Aga ka mitmesugused temaatilised tunnid: nii rahvakalendri tähtpäevade  tähistamised – mardi- ja kadrisanditamised kui jõulu ja munapühaprogrammid Linnakodaniku majas on olnud vahvad. Nii nagu pühad ikka – igal aastal veidi erinevalt, aga alati on nad saabunud. Jõulude puhul on meid kõiki rõõmustanud ka laste endi muistseerimine Arvo Pärdi klaveril Linnakodaniku maja elutoas. Elamuslikkust on lisanud vana aja mängud ja jõulumeisterdused ning lihavõtte ajal on hästi maitsnud traditsiooniline pagarmeistri kohupiimakorp ja kuremarjajook.

Eesti muuseumihariduse edendamise kontekstis on oluline välja tuua fakt, et just Virumaa Muuseumites sai 2007 algatatud muuseumipedagoogide suvekool, millest on kujunenud valdkonnas oluline traditsiooniline, kogukonnas oodatud ja väärtustatud sündmus. Tänaseks on suvekool toimunud juba 11 korral. […] Heameel on ka sellest, et koos kolleegi Evelin Rikmaga väljatöötatud Linnakodaniku muuseumi haridusprogramm „Mitmevilja pudru lugu“ jõudis Muuseumiroti konkursil 2011 aastal muuseumihariduse edendaja kategoorias kolme nominendi hulka. Südamesoojusega meenutan koostööd Linnakodaniku maja perenaiste Ene Helmi ja Tiiu Veintropiga ning Eve Einmanniga, kellega koos sai haridustegevusi loodud ja läbi viidud. Pikka aega küll vaid esimese korruse ekspositsioonis ja keldriruumides. Nüüdseks on renoveeritud avar pööninguruum, kus on tänasel päeval võimalik erinevaid tegevusi lahedamates tingimustes ja ekspositsiooni säästvamalt läbi viia.

Seoses minu siirdumisega külalisõppejõu tööle Tallinna Ülikoolis, on ühest minu viimasest muuseumis väljatöötatud tunnist „Sõber karu“ saanud juba ka „raamatusse raiutuna“ õpikunäide. […]“

Kaja Visnapuu SA Virumaa Muuseumid, 2003-2012 muuseumipedagoog 
„ 9 aastat muuseumis, 1/10 90-st

Kaja Visnapuu, Ants Leemets , Mirjam Abel
Kadrisandid Palmses, teel moonamajast mõisa  2006
Kunstitund Edgar Valteri näitusel Näitustemajas
Õuesõpe muuseumi õues
Pannkoogipiknik Kalamel, programmi „Kunstniku kodu “ lõpetuseks
Martsipanimeisterdused, jõulud 2006 Linnakodaniku muuseumi köögis – koos juunioride ja seenioridega

„Karud saavad aru“ 2012 , Kaja Visnapuu ja Evelin Rikma Linnakodaniku muuseumi pööningul

Muuseumipedagoogid on teinud koostööd ka teiste muuseumidega. Inga Raudvassar meenutab 2004. aasta lõpul toimunud koostööd Ahhaa teaduskeskusega, mille raames avati SA Virumaa Muuseumide näitustemajas neljast plokist koosnev näitus, mille juurde kuulusid ka „seebimullituba“ ja šokolaadi- ning martsipani valmistamise töötuba. Ahhaa näituse külge haagiti ka muuseumi enda näitused “Rakvere rentei – vanim rahaasutus Lääne-Virumaal“ ning varakamber.

Minu ülesandeks oli juhtida külastajad esmalt läbi varakambri ja rentei. Kaasas oli mul ajastuhõngu tekitamiseks ikka päris elava tulega õlilamp. Harvad ei olnud juhused, kus hämaras renteis pidin põleva lambiga sooritama peaaegu akrobaatilisi liigutusi, et vältida õlilambi ja ringijooksvate õpilaste kokkupõrkeid. Ahhaa väljapanek tekitas nii väikestes kui suurtes palju elevust. Ei olnud ju sel ajal keegi midagi taolist eriti näinud. Gruppe käis päevas palju ja giide oli ka omajagu. Kui õigesti mäletan, siis üks giid juhendas päevas viis kuni kaheksa gruppi.

Aastal 2020, Rakvere muuseumi 90. juubeliaastal, töötab Sihtasutuses Virumaa Muuseumid kaks muuseumipedagoogi, kes arendavad ja viivad läbi haridusprogramme Rakvere Linnakodaniku majamuuseumis ja Eesti Politseimuuseumis. Nii Palmse mõisas kui Rakvere linnuses on koolilastele suunatud haridusprogrammid, millest nii mõnegi idee on alguse saanud varasemate muuseumipedagoogide katsetuste käigus, kuid ka praegused pedagoogid Angelika Tšeremis ja Sandra Suviste töötavad välja uusi programme kõigile SA Virumaa Muuseumide objektidele.

Ajalooblogi: Rakvere muuseum 90. VI osa 1991 – 1999

VI osa 1991 – 1999. Järjejutu viimane osa.

Kroonika 1990. algusaastate sissekannetes on sageli juttu majandusmuredest, ei ole bensiini, lambipirne jne.

Üks muutunud aja märk oli näituste vahetus linna ja rajooni kultuurivahetuse raames – nii vahendati näitusi Lapuast, Sigtunast ja Plönist ning  linna- ja maakonnadelegatsiooni koosseisus külastati nimetatud piirkondi.

Sigtuna näituse ülespanek, 1996. Ene Helm ja Kaja Uuspõld
Sigtuna näituse ülespanek, 1996. Ene Helm ja Kaja Uuspõld

Muuseumi jõudsid ka mitmed väliseestlaste, endiste virulaste tööd. Üks huvitavamaid oli Möldrite ja Vommide suguvõsa kunstnike näitus, kus olid esindatud nii välismaal kui kodumaal elavate kunstnike tööd.

Otto Paju graafikanäitus 1992
Näituse “Ühe suguvõsa kunstnikud Mölderid ja Vommid” avamisel, 2.09.1998.

Ingrid Järve, Indrek Järve, muuseumi direktor Olav Mäe, Silja Mölder, muuseumi töötaja Tiit Alte.

1994.a. alguses tähistati konverentsiga linnakodaniku majamuuseumi 10. tegutsemisaastat

1997.a. suri Alice Sagrits ja peale seda tegeleti Richard ja Alice Sagritsa pärandi vastu võtmisega. Aasta lõpus eksponeeriti pärandkollektsiooni tutvustav näitus. Järgmise aasta suvel korraldati muuseumi päev Karepal, kus tutvustati Karepa kultuurilugu ning arutati Kalame talu tulevikuplaane.

Sagritsa pärandi näitus, 1997
RM F 1603:17 Karepa päev. Kõneleb kohalik suvitaja, E. Vilde muuseumi direktor Elem Treier. Foto T. Põllu 28.06.1998
6.06.1996 on dokumenteeritud hetk, kui muuseumisse võtakse vastu 100 000. eksponaat. Peavarahoidja Rutt Ojarand võtab Aare Ojaveelt allkirja vastuvõtuaktile nr. 35, millega võetakse muuseumikogusse Rakvere linnaapteegi ruumidest leitud korvpudel, vedrukaal, tuletangid, liimeister, voolmed ja sirp (RM 6203).
Kunstinäituse “Virumaast ja virulastest” pidulikul lõpetamisel. Publikupreemia sai Jan Tammik, kelle pilt “Võsu. Palmse” soetati muuseumi kogusse (RM 6226 K 461 https://www.muis.ee/museaalview/2833760).  Taga näituse korraldaja Ene Helm, 1996

1997.a. Rakvere linna päevade raames tähistati Rakvere hariduselu 400. aastapäeva. Muuseum korraldas sel puhul näituse “Rakvere  kool 400”

Fondinäitus 1998

Kümnendi alguses liikusid filiaalid kohalike omavalitsuste haldusesse tagasi – 1992. a. jätkas Tapa muuseum iseseisva asutusena  ja 1993.a. Kunda muuseum.

1998.a. oli külastajaid muuseumimajas 5385, linnuses 7900, linnakodaniku majas 3459. Eksponaate oli 1998. a lõpuks 108 600.

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Rakvere muuseum 90. V osa: 1981 – 1990

1981 – 1985

1980. aastate esimese poole kõige tähtsam sündmus muuseumi jaoks oli linnakodaniku majamuuseumi avamine. Peale mitmeid tagasilööke ja pingelist tööd oli maja 1983.a. detsembris külaliste vastuvõtmiseks valmis.

RMF 1204:5 Rakvere linnakodaniku muuseumi avamine. Kätlevad Leili Pajos ja Mihkel Sistok, taga Ülo Niisuke, Mart Maidla. Foto H. Köss   19.12.1983.

Linnakodaniku muuseumis hakkas palju külalisi käima, eriti suur oli teiste muuseumitöötajate huvi, kuna taolist muuseumi Eestis seni ei olnud.

Jätkuvalt toimusid muuseumikülastajate konverentsid, kus muuseumitöötajad rääkisid kohalikule kogukonnale oma tegevusest ja plaanidest.

RMF 1156:10 Muuseumikülastajate konverents Rakvere muuseumis. Tervitavad Rakvere I Keskkooli õppealajuhataja Ellen Varek ja ajalooõpetaja Elvi Sild 18.05.1982

Paralleelselt linnakodaniku maja ekspositsiooni koostamisega tehti muuseumis uus kaasaja ekspositsioon ning uuendati väljapanekuid ka Kundas ning Moel. Lisaks korraldati pidevalt ka ajutisi näitusi, enamasti kunstinäitusi, aga ka nö kohustuslikke propagandistlikke väljapanekuid. Näiteks 1984.a. oli 17 ajutist näitust.

RMF 1177:3 Tarbekunstnik Helene Kuma näitus 1982 – 1983. Foto K. Soovik
RMF 1520:2 Moekunstnik Ia Lääne näitus Rakvere Muuseumis Foto H. Köss 1984
Loodusosakonna voldik. Koostas Ene Helm 1984 või 1985

Kümnendi teise poole tähtsündmuseks oli linnuse avamine külastajatele. 18.05.1988.

RMFn 1543:1286 Rakvere linnuse avamine 18.05.1988.
Kõneleb Ilmar Moss, tema kõrval Odette Kirss, taga Ello Odraks kultuuriosakonnast ja Ülo Puustak Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioonist. Foto E. Kapstas

RM F 1388:8Rakvere linnuse avamine 18.05.1988. Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni juhataja, objekti arhitekt Fredi Tomps ja Rakvere Muuseumi direktor Olav Mäe

Kaheksakümnendate aastate teine pool oli ühiskonnas murranguaeg ning tõi kaasa mitmeid suurüritusi, millest mitmed toimusid linnuses. Peale linnuse avamist, kohe juunikuus, toimusid üleilmsed virulaste päevad Viru Värk.

RM F 1615:24 Viru Vanne Rakvere linnuses 1988

Kaheksakümnendate aastate lõpus oli lõpuks võimalik võtta ekspositsioonist maha kohustuslik revolutsiooni ja Suure Isamaasõja teema ning selle asemel koostati kiiresti fondinäitus perioodist 1918 – 1940 pealkirjaga “Kolmevärviline Rakvere”.  Selleks otsiti välja hulgaliselt materjali, mida seni ei julgetud arvele võtta ega eksponeerida.

Muuseumi uus direktor Olav Mäe (alates 1.09.1987), kultuurimälestiste inspektor Erki Nuut ning ekspositsiooniosakonna juhataja Tiit Alte olid aktiivsed uues poliitilises elus: 1986. a. asutati Rakvere Muinsuskaitse Klubi, mille eestvedajaks oli Erki Nuut. Eesti Komitee kodanike registreerimise üks keskpunkte Virumaal oli muuseum. Muuseumitöötajad toetasid Vabadussõja mälestussammaste taastamist. Muidugi heisati 24.02.1989 Rakvere linnuse torni sini-must-valge lipp.

RMF 1429:9 Mälestustahvel Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenutele, kes pärit Porkuni vallast. Mälestustahvli taasavamine Assamalla kaupluse seinal 03. 06. 1989. Kõneleb muuseumi direktor Olav Mäe

1989. a. lisandus filiaalina Tapa muuseum, mille tööd korraldas Harri Allandi, samas Moe muuseum anti Piiritustehasele tagasi.

Muuseumi kollektiiv Kunda muuseumi 20. aastapäeval 5.11.1987. Vasakult: kultuurimälestiste inspektor Erki Nuut, Odette Kirss, peavarahoidja Rutt Ojarand, Evald ja Helvi Soodla Kundast, Leili Pajos, teadur Kaja Uuspõld, direktor Olav Mäe, Ene Helm, Laine Leet (pensionär), bussijuht E. Kopli.

Alates 1.06.1990 hakkas muuseum kandma nimetust Rakvere Muuseum.

Kümnendi lõpus oli muuseumis 89 836 eksponaati.

1990.a. Rakveres 46 722 külastajat, Kundas 2322.

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Rakvere muuseum 90. IV osa: 1971 – 1980

1971 – 1980

1971.a. oli muuseum terve aasta suletud, kuna remont jätkus. Aasta lõpuks said suuremad tööd lõpetatud, kuid tegemata jäi osa maalritöid ja osa põrandaid, kuna parkett sai otsa. Mõningaid näitusi tehti väljaspool maja, näiteks näitleja Aleksander Viilma näitus teatris, rändnäitused kultuurimälestistest. Kunda muuseumis oli R. Sagritsa tööde näitus, rahvakunstimeistrite koondise “Uku” näitus, Helmut Joonuksi turisimimärkide ja embleemide kollektsiooni väljapanek, tehniliste mänguasjade näitus V. Sapožnini kogust.

Kunda muuseumis tähistati erinevate temaatiliste näitustega tehase 100. aastapäeva

RMF 1357:8 Kunda Tsemenditehase 100.aastapäeva tähistamine Kunda muuseumis 28.08.1971. Kätlevad EKP Rakvere Rajoonikomitee I sekretär Artur-Bernhard Upsi ja muuseumitöötaja Helvi Soodla. 

1971.a. sai muuseum endale lõpuks liiklusvahendi – bussi „Kuban“, millel muuseumi direktor koos teatri autojuhiga Krasnodaris järel käis. Buss oli mõeldud elanike teenindamiseks maakohtades, kus puudus elekter ja hoone, seetõttu oli bussiga kaasas hulk aparatuuri sh kinoaparatuur ning suur telk.  Aparatuur lammutati maha ning nii saadi ruumi eksponaatide ja näituste transpordiks.

Aasta lõpuks oli muuseumis 35 897 eksponaati.

1972.a. Kapitaalremont lõppes maikuus. Maja oli saanud täiesti uue ilme, kogu maja oli uuesti värvitud, ilusad uued ahjud, parkettpõrandad, alumisel korrusel võlvitud lagedega näitusesaal. Muuseumitöötajad olid mures, kuidas uusi põrandaid puhtana hoida, sest linn oli porine või talvel soolalumine. Nii otsustati koos bussiga saadud telgi presendist õmmelda kaitsesussid.

Maikuus pandi tagasi looduse osakonna ekspositsioon. Osa ruume kasutati ajutiste näituste tarbeks. Lausa 7 ruumis oli rajooni õpilastööde näitus.

RMF 1340:6 Vaade muuseumi näitusesaalidesse. Õpilastööde näitus. Foto P. Tooming 1972

Toimus kunstinäitusi ning sügisel oli seenenäitus ja aasta lõpus rajooni tööstuse ja põllumajanduse näitus.

Helmut Joonuks organiseeris kultuuritegelastega seotud kohtade tähistamist. Mälestuskivid või tahvlid avati Oskar Lutsule, Ernst Birnbaumile, Eduard Bornhöhele, Fr. Lütkele.

RMF 1014:1 Mälestuskivi Ernst Birnbaumile (1894 – 1965) Rakkes. Kivi kõrval seisavad E. Birnbaumi abikaasa Anna Birnbaum ja poeg Oleg Birnbaum. Foto H. Joonuks 1972

Sel aastal tuli muuseumisse teaduriks Tartu Ülikooli lõpetanud bioloog Ene Helm

RMF 950:42 Ene Helm ettekannet tegemas Rakvere muuseumi juubelikonverentsil. Foto H. Joonuks 11.02.1977

1973.a. tehti pingutusi uue ekspositsiooni ülespanekuks, ekspositsiooni-plaanid olid valmis ja antud kujundaja Marika Lareteile, kuid vitriinide valmimine takerdus erinevatel põhjustel.

Majas korraldati kunstinäitusi. Üheks suureks ettevõtmiseks oli ülerajooniline käsitöönäitus. Muuseumitöötajad külastasid piirkonna käsitööringe ja valisid näitusele töid. Näitus oli külastajate seas populaarne.

RMF 934:4 Käsitöönäitus 1978

Eelmisel aastal oli Moel avatud Eesti Piiritusetööstuse Muuseum. Nüüd anti see Rakvere Muuseumi filiaaliks. Moel jätkas  tööd Rutt Ojarand, kes oli muuseumi rajamise juures tegev olnud. Moel seati sisse omaette fondiraamatud ja sealne kogu jäi eraldiseisvaks koguks.

Moe mõisa viinaköök, kus avati 15.10.1971 Eesti piiritusetööstuse muuseum

Eraelu ümberkorraldused viisid Illa Kuslapi tööle  Viimsisse Kirovi nim kalurikolhoosi muuseumisse ning vanemteaduri kohale tuli geograafi haridusega Helle Oll.

RMFn 1573:3017 Helle Oll ja Leili Pajos koos muuseumile annetatud lipuga. Foto E. Kapstas 1975

1974. aasta alguspoolel tegeleti ekspositsioonide paigaldamisega. Kuigi töö oli tellitud kunstikombinaadist, siis väga palju praktilist tööd tegid ära muuseumitöötajad ise – kleebiti planšette, kleebiti fotosid alustele, kinnitati eksponaate, monteeriti planšette vitriinidesse. Selle käigus omandati erinevaid töövõtteid ja oskusi, mida sai edaspidi näituste tegemisel ära kasutada. Ekspositsioon avati 1. mail.

27. – 29. aug. toimus Rakveres vabariiklik muuseumitöötajate seminar, mille korraldamisega oli palju tööd. Korraldada tuli 80 inimese majutamine ja toitlustamine, ekskursioonid, lõpupidu. Loengud toimusid Lahemaa Rahvuspargi Ojaäärse õppebaasis, külastati Kunda ja Moe muuseume ning loomulikult Rakveres avatud ekspositsiooni.

RMF 939:18 Helmut Joonuks jagab selgitusi  vabariiklikust muuseumitöötajate seminarist osavõtjatele Palmses. Foto R. Oras 1974

Aasta jooksul oli muuseumis mitmeid kunstinäitusi, raamatunäitus muuseumi kogudest; näitustega tutvustati ka geoloogilisi vaatamisväärsusi ning toalilli.

RM 3158 K 394 Roman Salukivi. Rakvere Vallimägi II, kalanahast kollaaž 1973
RMFn 1543:3016 Toalillede väljapanek Rakvere muuseumis. Ene Helm ja Leili Pajos. Foto E. Kapstas 1974

1975.a. algatas muuseum linnakodaniku majamuuseumi asutamise mõtte. Selleks taotleti kahetoalist korterit põlengu järel taastamisel olevas majas Pikk tänav 3.  Kogumistegevuses seati eesmärgiks leida korteri sisutamiseks sobivat mööblit. Teine algatus muuseumilt oli Rakvere esmamainimise 750. aastapäeva tähistamine järgmisel aastal, milleks moodustati linnavalitsuse juurde korraldav komisjon.

Sel aastal asutati Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere osakond, millest sai Gunnar Kirsi juhtimisel muuseumile tihe koostööpartner. Nende esimeseks tööks sai kaalukoja restaureerimine, sügisel alustati töid linnusel.

RMF 1444:7 Gunnar Kirss Rakvere linnuse avamisel. Foto H. Köss, 18.05.1988

Majas toimusid kunstinäitused, esimene klaasinäitus, rajooni käsitöömeistrite näitus, eksponeeriti Eesti kunstnike rindejoonistusi, valikut vabariikliku õpilastööde näituse töid. Maalinäitusega tähistati Richard Sagritsa 65. sünniaastapäeva.

1976.a. läks põhiliselt Rakvere linna juubeli tähe all. Ilmus Odette Kirsi koostatud brošüür, toimus linna ajaloo teaduslik konverents, avati erinäitus “Rakvere 1226 – 1976”, kus esimest korda olid eksponeeritud linnuse arheoloogilised leiud. Vallimäele paigaldati skulptor Riho Kulla kavandatud monument.

RMFn 1543:3055 Näitus Rakvere 1226 – 1976. Foto E. Kapstas, 1976
RMFn 1543:3052 Näitus Rakvere 1226 – 1976. Foto E. Kapstas, 1976
RMF 1014:8 Mälestusmärk Rakvere 750. aastapäeva tähistamiseks Vallimäel. Foto H. Joonuks, 1977

1977.a. tegevuses määras palju SSOR 60. aastapäeva tähistamine, milleks juhised tulid ministeeriumist. Muuseum proovis lihtsamalt läbi ajada – tegi rändnäituse, mille saatis ringlema. Kõik asutused kasutasid meelsasti, sest said linnukese kirja. Küll aga tähistati tõsiselt Rakvere Muuseumi Seltsi asutamise 50. aastapäeva – korraldati konverents, pandi välja näitus ja korraldati õhtul pidu. Üritusel osalesid ka muuseumi seltsi asutajad Arved Palgi ja Richard Leemets

RMF 969 Leili Pajos vestleb muuseumi seltsi asutajate Richard Leemetsa ja Arved Palgiga. Foto E. Kapstas
RMF 950:21 Rakvere Muuseumi 50. aastapäev. Direktor Leili Pajos võtab vastu õnnitlusi ENSV Ajaloomuuseumilt (Eve Peets, Peet Sillaots, Vello Kuldna)

1978.a. kulus palju aega ja energiat Kunda muuseumis uue ekspositsiooni tegemiseks.

Aasta lõpus külastas Kundat tähtis külaline

RMF 1011:2 Kosmonaut Georgi Gretško Kunda muuseumis 17.12.1978 vestlemas tehase direktori asetäitja, muuseumi aktivisti Endel Lindrega

Rakveres tuli tegeleda mitmete majandusmuredega. Talv oli väga külm ja puid ei jätkunud, maja on kogu aeg külm. Kevadel voolas lumesulamisvesi hoovipealsesse lattu sisse. Samuti tuli suurveega võidelda Moel.  Ajutised näitused olid enamasti kunsti- ja käsitöönäitused. Kavandati uut looduseosakonna ekspositsiooni, kuid teostamiseks raha ei jätkunud.

Aasta lõpul alustati muuseumihoone välisfassaadi remonti. Otsiti lahendusi keskkütte majja saamiseks, kuid edutult.

Sel aastal tekkisid uued plaanid linnakodaniku muuseumi rajamiseks. VRV Rakvere osakonna juhataja Gunnar Kirss pakkus selleks välja maja Pikk 50. VRV oli ostnud hoone oma kontorihooneks, kuid siis leiti, et krunt on liiga väike. Restauraatorid pakkusid, et annavad maja täitevkomiteele, tingimusel, et see läheb muuseumi kasutusse.  

1979. aastal oli jätkuvalt mureks külm maja. Tõsine õnnetus juhtus Kundas, kus pööningul lõhkes veetoru ning muuseumi ruumid ja alles avatud ekspositsioon said tõsiselt kannatada. Paar kuud kulus kuivatamiseks, siis oli võimalik hakata olukorda taastama.

Rakveres jätkus eelmise aasta lõpul alanud muuseumihoone remont.

RMF 1156:54 Muuseumi hoone remont. Foto H. Joonuks 1979

Aasta üks huvitavamaid näitusi oli “Rakvere linnuses toimuvatest töödest 1975 – 1979”. Eksponeeritud oli hulgaliselt arheoloogilisi leide ja paralleelselt alustati ka leidude arvelevõtmist kogusse.

RMFn 1047:1 Foto V. Rinaldo 1979
RMFn 1047:9 Foto V. Rinaldo, 1979
RMFn 1047:21 Foto V. Rinaldo, 1979

Kohustuse tähistada ENSV vabastamise 35. aastapäeva lahendasid muuseumitöötajad kavalal viisil – eksponeerisid endise laskurkorpuse sõjamehe, harrastusfotograaf Aleksei Palamaa fotonäitust „Kodulinna 35 aastat“

RMF 1041:5 Fotonäitus “Kodulinna 35 aastat” avamisel 20.09.1979

Alustati Pikk 50 maja lammutustöid, majast jäi püsti ainult mantelkorsten.

1980.aastal maja remont jätkus. Ette oli võetud akende vahetus, et taastada algsed väikeste ruutudega aknad, kui aknad olid kõik isesuurused ja nende paigaldamine võttis palju aega. Vahepeal saadeti kõik ehitajad Tallinnasse olümpiamängudega seotud objektidele ja töö seisis. Pikk 50 elumaja ja kõrvalhoone  said sügiseks katuse alla.

RM Fn 1543:3743 Vaade muuseumihoonele. Rakvere. Pikk tänav Foto E. Kapstas, 1980
Muuseumi töötajad peavarahoidja Laine Leedi sünnipäeval. Vasakult: Rutt Ojarand, Ene Helm, Helle Oll, Laine Leet, Leili Pajos, Odette Kirss, Illa Kuslap, Helvi Soodla.

Sel aastal oli muude hulgas muuseumis üks eriti kõmutekitanud näitus, mis tekitas koguni järjekorra muuseumi ukse taha. Veebruaris-märtsis oli avatud Vinni sovhoosis töötanud fotograafi Ain Kimberi aktifoto näitus. Külastajaid oli palju, enamuses mehed ja mõni lausa igapäevane külastaja.

Viimastel aastatel oli muuseumitöötajad võtnud sihiks tõsta muuseumi kategooriat. Selleks tehti aktiivset kogumistööd, et suurendada muuseumikogu. Nii oli kümnendi lõpuks muuseumikogu suurus 60 466. Külastajaid käis Rakveres 58 640, Kundas 3020, Moel 850.

Ajalooblogi: Rakvere muuseum 90. III osa 1961 – 1970

Jätkame Rakvere muuseumi kroonika lehitsemist. 1961 – 1970.

1961.a. kolis Tallinna t 3 majast välja rajooni arhiiv ja seega oli nüüd kogu maja muuseumi kasutuses. Kohe alustati remonti uutes juurdesaadud ja senistes ekspositsiooniruumides. Peale remondi lõppu taastati endine ekspositsioon looduse ja ajaloo osakonnas ning pandi välja uus ekspositsioon nõukogude perioodi kohta.

Ekspositsiooni korrastamine. Pildi taga tekst: Kust see tolm küll tuleb 1961

Rakvere Teatrile aluse pannud Rakvere Näitlejate Ringi 40.aastapäeva tähistati näituse ja koosviibimisega.

Rakvere Näitlejate Ringi 40. aastapäev 25.11.1961. Kõik osavõtjad tuletõrjemaja saalis.

Rakvere Näitlejate Ringi liige Roman Varts annab muuseumile üle eksponaate 25.11.1961

Aasta jooksul oli avatud rida kunstinäitusi: Eesti NSV fotokunst; Leedu graafiku V. Jurkunase personaalnäitus; J. Jenseni karikatuuride näitus; Roman Treumani personaalnäitus, rajooni isetegevuslike kunstnike näitus ja tarbekunstinäitus. Lisaks eksponeeriti veel Meremuuseumi näitus „Mehed, laevad, meri“.

Korraldati mitmeid kogumisekspeditsioone, muu hulgas Tudulinna, Roostoja ja Mäurassaare kanti,  1944.a seal tegutsenud partisanisalga tegevuspiirkonda.

Muuseumi koossesis oli järgmine: direktor Leili Pajos, teaduslikud  töötajad Odette Landberg-Kirss, Aleksander Rünk, Illa Kuslap, fondide hoidja Laine Leet. Töölt lahkus raamatupidaja August Aave, kes oli selles ametis olnud kogu sõjajärgse perioodi, asemele tuli Valve Madar.

Järgnevad kaksteist aastat olid neli tegusat ja aktiivset naist lisaks Virumaale hästi tuntud ka vabariigi muuseumitöötajate seas ning selles ringkonnas oli nende sõbralikuks hüüdnimeks „Rakvere moorid“.

Muuseumitöötajad Illa Kuslap ja Laine Leet

Odette Kirss ja Leili Pajos Tallinna tänaval, teel raamatukogusse 1960

Muuseumis oli 16 433 eksponaati ja külastajaid aasta jooksul 12488 (235 eksursiooni 5548 osalejaga).

Vabariiklik seminar Tallinnas 1961. Lõpupidu Vabaõhumuuseumis

Vasakult U. Roosimaa (loodusmuuseum), Odette Landberg, Leili Pajos, A. Altmäe (Vilde muuseum), Ants Pärna (Meremuuseum), Aleksander Krull (Võru muuseum)

1961.a. seminari lõpupeol tegi laulusõnad Ants Pärna

1962. aastal keskenduti Rakvere linna tööstuse uurimisele ning koostati vastav näitus. Selle tulemusel võeti kogusse arvele palju toodangunäidiseid.

Tähistamaks Rakvere Muuseumi Seltsi asutamise 35. aastapäeva korraldati muuseumikülastajate konverents ning väike näitus muusuemi ajaloost. Samuti viidi veebruaris läbi rajooni kodu-uurijate päev, millest võtsid osa Rakvere, Rägavere, Võsu ja Roela koolid.  Muuseumi juurde organiseeriti pensionäride kodulooring, kus osalejad olid huvitatud väiksemate teemade uurimisest ja eriti kogumistööst.

Suvel toimusid arheoloogilised kaevamised Kunda linnas asuval kalmel. Kaevamisi juhendas Tanel Moora. (Leiud RM 1901 A 6:1-18)

Kunstinäitustega esinesid R. Sagrits, N. Mei, L. Kokamägi, lisaks toimus ka tavapärane isetegevuslike kunstnike näitus.

1963. a. tegeleti mitmete teemade uurimisega ning uue ekspositsiooni ettevalmistamisega. Aasta lõpul anti ekspositsiooniplaan töösse, kujundajateks Tallinna Reklaamibüroo kunstnikud Kaljo Puust ja Heino Luup. Taas toimus mitmeid kunstinäitusi, muu hulgas näitus Rakvere rajooni elanikele kuuluvatest kunstiteostest.

Veebruaris toimuval muuseumikülastajate konverentsil oli direktori ettekanne muuseumi tööst eelneval aastal ning teine ettekanne teemal „Kuidas valmib ekspositsioon“. Kodulooringide juhendajatele korraldatud nõupidamisele tuli kahjuks vähe osalejaid. Kevadel toimusid kohtumised Rakveres paiknenud sõjaväeosadega – piirivalvurite ja suurtükiväelastega, kus neile tutvustati linna ajalugu.  Sügisel korraldati koos kodu-uurijatega kultuurimälestiste kaitse päev.

RMF 512:39 Rakvere rajooni kultuurimälestiste kaitse päev Rakvere Kultuurimaja saalis 1. 11. 1964.a. Presiidiumilaua ääres vasakult: Rakvere Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees Enn Mikker, Rakvere Rajoonidevahelise Koduloomuuseumi direktor Leili Pajos, rajooni kodu-uurimise toimkonna esimees (arhiivi juhataja) Eva Käo, ENSV Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise komisjoni sekretär Eva Maaring. Kõnepuldis arhitektuurimälestiste kaitse inspektor Olev Maas.

Seoses vajadusega täiendada Suurt Isamaasõda käsitlevat ekspositsiooni, tegeleti I Eesti partisanibrigaadi ajaloo uurimisega ning korraldati partisanide kokkutulek ja Salla punakaartlaste kokkutulek.

RM F 363:14 Endiste partisanide kokkutulek Katase külas Peipsi ääres. Meenutab endine partisan Enn Aasa. Mikrofoniga Eesti Raadio reporter, märkmeid teeb Leili Pajos. Foto A. Soon 1963

1964.a. aprillis muuseum suleti, alustati kapitaalremondiga, kuna pööningu puitosades oli seen. Katus võeti maha, selgus, et kahjustused on suuremad, kui arvati. Õnneks oli kuiv suvi, kuid jaanipäeval olid tugeva äikesevihma järel põrandad üleni vee all. Sügiseks sai katus küll peale, ülemisel korrusel ka uued laed ja üks põrand ning uued ahjud. Kuid raha oli otsas ja tööd jäid seisma. Maja nägi hirmus välja – vitriinid ja materjalid segamini värvipottide, lubjatünnide jms.

Aasta alguses, enne remonti jõuti veel korraldada tradistiooniline muuseumikülastajate konverents ning kunstnik Hando Mugasto tööde näitus.

RMF 384:9 Hando Mugasto näitus Rakvere muuseumis 1964
RMF 384:5 Keskel kunstniku tütar Krista Murumägi

Et inimesed muuseumi ei unustaks korraldati väiksemaid näitusi väljaspool muuseumi – raamatukogus, kinos, teatris, koolimajades. Suurim oli kultuurimajas toimunud näitus „Rakvere tööstus“, mis oli küll eksponeeritud ainult paar päeva. Septembris korraldati esimene menukas seenenäitus, kus oli eksponeeritud 120 liiki seeni.

1965.a. Ka see aasta algas remondi muredes. Küll ei olnud raha või töömehi või materjali. Muuseumi fuajeesse tehti ahi Viru-Jaagupi pastoraadi lammutamisel saadud pottkividest. Suur probleem oli torude leidmine, mida näituste riputamiseks lae alla panna. Uus ekspositsioon tehti  1920-1940, 1940-1941 aastate ja Suure Isamaasõja.kohta Looduse osakond jäi avamata, kuna ekspositsioon oli vananenud ja uue loomiseks ei olnud raha. Ministeeriumi jaoks oli muidugi esmatähtis nõukogude perioodi kajastamine. Teostus telliti Tartu Kunstitööde Kombinaadilt. Tähtajad muudkui venisid, kuid aasta lõpuks saadi siiski valmis.

Aasta alguses pöördus muuseumi poole Kunda Tsemenditehase juhtkond palvega abistada tehast muuseumi loomisel. Odette Landberg asus materjale läbi vaatama ja ekspositsiooni plaani koostama. Muuseumi jaoks oli ette nähtud 3 ruumi tehase endises kontorihoones, kuid esialgu  ei saanud see mõte teoks, kuna ruumid ei vabanenud.

Aasta jooksul oli Valli Lember-Bogatkina ja Valdur Ohaka personaalnäitused, etnograafiamuusuemi näitus „Soome-ugri rahvakunst“, Kristjan ja Paul Raua mälestusnäitus.

RMF 512:26 Kristjan ja Paul Raua juubelinäituse avamiselt Rakvere Muuseumis 23. 10. 1965.a. Avasõnu ütleb Eesti Kommunistliku Partei Rakvere Rajoonikomitee I sekretär Richard-Paul Keer.

Septembris oli avatud sügisene seenenäitus, kus külastajaid väga palju, kuid näitusega oli ka palju vaeva. Igaks hommikuks tuli leida auto, millega metsa värskete seente järgi sõita, et enne avamist vanad seened värskete vastu välja vahetada.

Muuseum oli osaline E. Vilde mälestuskivi avamisel Muugas, Evald Tammlaane mälestustahvli avamisel Vihulas ja Eduard Viiralt mälestustahvli avamisel Varangu mõisa kõrvalhoonel.

RMF 512:42 Mälestustahvel Varangu mõisa valitsejamaja 1965

Sel aastal toimus muuseumide kategooriatesse märamine ja sellega seoses palkade tõstmine. Märtsis tuli teade, et muuseum määrati IV kategooriasse ja palgatõus oli seepärast minimaalne. Uued palgad olid järgmised: direktor 90.-, vanemteadur 85.- , teadur 80.-, raamatupidaja 31.-

Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi ekskursioon rakveresse 5.09.1965.a. Külalised ja vastuvõtjad muuseumi ees.

1966.a. Eelmise aasta lõpuks sai Tartu Kunstitoodete kombinaat ekspositsiooni küll valmis, aga avada seda ei saanud, kuna ei olnud klaasi. Alles II kvartalis õnnestus muuseumil hankida klaasi ja ekspositsioon avati maikuus. Koostöös loodusmuuseumi töötajatega koostati uus ekspositsiooniplaan looduseosakonna jaoks ning koguti hulga loodusteaduslikke materjale. Koostati Kunda muuseumi ekspositsiooniplaan, kuid muuseumi siiski veel ei avatud.

Augustis toimus üleliiduline muuseumitöötajate fondialane seminar ja seminarist osavõtjad toodi üheks päevaks tutvuma Rakvere muuseumiga. Selleks puhuks sai muuseum veidi vahendeid juurde ning soetati uut mööblit – fotokapp ja tekstiilikapp. Seminarist osavõtjad jäid nähtuga rahule ja andsid ekspositsioonile hea hinnangu. Neile korraldati ka huvireis Võsule.

Aasta jooksul korraldati mitmeid kunstinäitusi (Avo Keerend, Olga Terri, Nõukogude Eesti graafika, ENSV , fondide näitus (trükised ja tekstiil), arheoloogianäitus, relvameistrite tööde näitus (Ajaloomuuseum), seenenäitus.

RM F 941:14 Prost, E. Rakvere Koduloomuuseumi kodulooringi ekskursioon Tallinnasse 1966. Vasakul heledas mantlis ringi juht Aleksander Mikkal

1967.a. Sel aastal tuli Moskva instruktsioonide järgi tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva. Kuna muuseum soovis tähistada ka oma 40. aastapäeva, siis otsustati traditsiooniline muuseumikülastajate konverents korraldada suuremalt ning kutsuda sinna ka kolleege teistest muuseumidest. Muret tegi ruumide küsimus – esimese korruse näitusesaalid olid juba pikemat aega vanu vitriine ja muud materjali täis. Muuseumil õnnestus saada oma käsutusse hoovipealse maja (Tallinna 3a) poolkeldrikorruse üks laoruum ja inventari sai sinna üle viia.

Konverentsil olid järgmised ettekanded: Rakvere muuseum 1927-1967 – Leili Pajos; SSOR materjalide kogumisest ja uurimisest Rakvere muuseumis – Laine Leet; Rakvere koolinoorte pahempoolne liikumine 1930. aastatel – Illa Kuslap; Põhijooni Rakvere linna ajaloost 18. – 19. sajandil – Odette Landberg. Eksponeeritud oli ka eristend muuseumi ajaloost.

Taas kerkis üles Kunda muuseumi loomine, nüüd soovis tehas muuseumi asutada Rakvere filiaalina. Ekspositsiooni ja vitriinid kavandas kunstnik Jaan Paju. Vitriinid tehti valmis tehase puidutöökojas. Näituse ülespanek tuli muuseumitöötajatel endal ära teha. Tööpäevad venisid väga pikaks, vahel koguni hommikuni. Muuseum avati 5. novembril. Kundas asus tööle Helvi Soodla, kes oli tehase palgal.

Kunda muuseumi esimene ekspositsioon 1967
Helvi Soodla Kunda tsemenditehase muuseumi ees 1968

Tallinna Kunstikombinaat tegeles looduse osakonna ekspositsiooni vormistamisega, kunstnikud olid Aino Tarvas ja Tiiu Kompus. Ekspositsioon pidi valmima 1. maiks, kuid tegelikult pandi üles alles aasta lõpuks ja taas ei olnud vitriini klaasi. Enamik tööd tehti öösiti, kuna kunstnikud armastasid kaua magada ja poole ööni töötada.  

RM Fn 1543:1912 Kapstas, Enno. Vabariiklik kodu-uurijate kokkutulek Rakveres 1967. Selgitusi jagab Odette Kirss

1968.a. Aasta alguses sai muuseum teate, et üleliidulisel muuseumide ülevaatusel saadi II koht ning sellega seoses 200 rubla preemiat. Suvel tõsteti muuseum IV kategooriast kolmandasse ja sellega seoses tõusid ka palgad ning see andis õiguse taotleda juurde uusi ametikohti.

Direktor sai oma koolivenna kaudu Järvakandi vabrikust klaasi ning saadi avada eelmise aasta lõpus valminud loodusosakond. Üle hulga aja oli ekspositsioon täielik – kõik nõutavad osakonnad olid avatud.

RMF 948:5 Vaade looduse osakonna II saalile. Foto K. Baumann 1968

Kunstnikest esinesid oma näitustega Leesi Erm, Leili Muuga, Evald Okas. Fondide näitus tutvustas 1967. ja 1968.a. muuseumisse kogutud eksponaate. Lisaks veel ajalehe „Punane Täht“ fotovõistluse tööde näitus, Usbeki plakati näitus, ehitusmälestiste ning nende restaureerimise näitus, fotogrupi „STODOM“ näitus. Komsomoli aastapäeva puhul oli kohustuslik näitus komsomoli ajaloost.

RM F 940:1 Näitus Ehitusmälestised ja nende restaureerimine

Juurde saadi üks teadusliku töötaja ametikoht ning tööle võeti pensionäride kodulooringi liige Vanda Sardma. Odette Kirsi lapsepuhkuse ajaks tuli tööle õpetaja Evi Vilu, kes erialalt geograaf  ja tegelenud kodu-uurimisega.

Kuna tööruumid hakkasid kitsaks jääma, siis kavandati ümberkorraldusi ja ruumide remonti. Projekti ja eelarve tegi Tallinna teaduslliku restaureerimise töökoda kiiresti, kuid töid teostada ei tehtnud, kuna restaureemist vähe. Rakvere MEK ei tahtnud jällegi teha seepärast, et tegu on kaitsealuse majaga ja tuli teha restaureerimistöid.

1968.a. detsembris suri Richard Sagrits, kes oli muuseumirahvale heaks sõbraks saanud. Leili Pajos ja Laine Leet olid Karepal abiks matuseid korraldamas. Kunstniku soov oli, et Kalame talu jääb pärandina Rakvere muuseumile. Kunstniku lesk Alice tegigi järgmisel aastal testamendi, millega pärandas Kalame talu muuseumile.

Kutse muuseumikülastajate konverentsile 1968.a.

1969.a. Ka sel aastal ei õnnestunud leida ettevõtet, kes oleks muuseumi ruumide remondi teha võtnud.

Kuna oli juubelilaulupeo aasta, siis korraldati ajutine näitus „Virulased laulupidudel“.  Välja oli pandud muuhulgas ka Kunda Tuletõrje Ühingu lipp, mis ühelt poolt oli sini-must-valge. Eksponeeritud oli ta muidugi teise küljega, kuid üliõpilasmalevlased avastasid ja kirjutasid külalisraamatusse tänu sini-must-valge lipu eksponeerimise eest. Kroonikakirjutaja ütleb: „Me ei julgenud seda kirjutust raamatusse sisse jätta, sest kartsime, et Glavlit käib nuhkimas ja meilt võidaks lipp ära võtta“.

Kunstinäitustel olid esindatud Olev Subbi, Hendrik Olvi, Luulik Kokamägi. Toimusid veel Eesti graafika näitus, rajooni isetegevuslike tarbekunstnike tööde näitus, Rakvere lasteaedade laste joonistuste näitus, Ajalehe „Punane Täht“ fotovõistluse paremate tööde näitus, fondide näitus ning Tallinna Botaanikaaia  näitus toalilledest.

Kunda muuseumis eksponeeriti relvakollektsiooni, mille andis üle Rakvere rajooni riikliku Julgeoleku jaoskonna ülem Vladimir Saks. Relvad leiti Kunda linnas Tisleri t maja pööningult. Kokku oli seal 3 püssi, 9 püstolit, 9 mõõka ja 9 tääki.

Kokku oli aasta lõpuks 33944 eksponaati. Külastajaid Rakveres 12 415, Kundas 3351.

RM 2457 Aj 512:1 Kunda Valla Vabariiklik Tuletõrjeühingu lipp
RM 2457 Aj 512:1 Kunda Valla Vabariiklik Tuletõrjeühingu lipp

1970. a. algas kapitaalremont, mis kestis mitu aastat. Alumisel korrusel oli plaanis näituseruumi tegemine ja taastada selline planeering nagu oli maja ehitamise ajal. See tähendas vaheseinte, põrandate ja ahjude lammutamist ning uute rajamist. Ka II korruse saalides oli vaja osaliselt põrandaid vahetada ning teha uued ahjud.

Aasta lõpuks sai remonditud välisfasaad, sisetööd jätkusid. Kuna majas üritusi ega näitusi korraldada ei saanud, siis eksponeeriti väiksemaid väljapanekuid mujal. Lenini 100. sünniaastapäeva puhul koostati stendinäitus ning saadeti ringlema maakultuurimajadesse. Materjal saadi Moskvast revolutsioonimuuseumist. Sealt said kõik vastavaid fotokomplekte tellida ja nii vorbiti Balti merest kuni Vladivostokini ühesuguseid näitusi, kuid NSVL Kultuuriministeerium oli väga rahul. 

Rakveres Tiigi ja Vabriku tänava laiendustöödel oli plaanis lammutada vana mõisa kaalukoda. Muuseum astus vahele ning hoone säilitati ja anti muuseumi kasutusse.

Muuseumi koosseisu tuli juurde kultuurimälestiste inspektor Helmut Joonuks.

RMF 1331:47 Kaalukoda Tiigi ja Vabriku tänava nurgal.

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Richard Sagritsa loomingupärand sai digiteeritud

Muuseum taotles aasta alguses Kultuuripärandi valdkonna arendustegevuste toetuste taotlusvoorust vahendeid museaalide digiteerimiseks. Selleks kirjutati projekt „Maalikunstnik Richard Sagritsa pärandi digiteerimine“.

Teatavasti pärandasid Richard ja Alice Sagrits Rakvere muuseumile Kalame talu hooned ja ka suure hulga kunstiteoseid, nii Richard Sagritsa enda loomingut kui ka talle kuulunud teiste kunstnike töid. 

RM 6343 K 338:1095 Kalame, pastell, 1950
RM 6343 K 338:18 Abikaasa portree, 1946
RM 6343 K 338:247 Autoportree, 1956

Projekt sai rahastuse ning see võimaldas läbi suve tegeleda Sagritsa kunstipärandi pildistamisega. Fotograaf Toomas Tuule fotokaamera vahendusel ning muuseumi koguhoidjate assisteerimisel on andmebaasis MuIS nüüd nähtaval kogu muuseumis säilitatav Sagritsa looming ning muu temaga seonduv. See loob eeldused edasisteks tegevusteks Sagritsa loomingu uurimiseks, avastamiseks ja populariseerimiseks.

RM 6343 K 338:135 Võrgukuuris, 1956
RM 6343 K 338:276 Pirnid ja krüsanteemid, akvarell, 1967
RM 6343 K 338:640 Akt Salme, akvarell, 1960

Kunstniku maale on suveti Kalame talus ateljee näitustel näha olnud, akvarellid, joonistused, kavandid jms pakuvad kindlasti avastamisrõõmu ja mõtteid edasisteks näitusteks.

RM 6343 K 338:835 Adrukogujad, eskiis maalile, 1946
RM 6343 K 338:1070 Buhhaara vaade, akvarell 1947
RM 6343 K 338:1099 Veneetsia, Sild, akvarell, 1956
RM 6343 K 338:989 Oskar Murdmaa, joonistus, 1942
RM 6343 K 338:1286 Eisma paadikuurid, 1945

Järgmine võimalus Richard Sagritsa kunstiloomingut nautida on 2021.a. aasta jaanuaris Rakvere galeriis, kus oma valikut muuseumikogus säilitatavast Sagritsa loomingust esitleb Riho Hütt.

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Muuseumi koguhoidja-säilitaja Eve Einmann omab nüüd VI taseme arhiivi- ja raamatukogu pabermaterjali konservaatori kutsetunnistust.

Meie koguhoidja-säilitaja Eve Einmann tegi ära konservaatori kutseeksami ja omab nüüd VI taseme arhiivi- ja raamatukogu pabermaterjali konservaatori kutsetunnistust.

Eve alustas tööd muuseumis 2004. aastal giidina, mille kõrval tegeles ka fotokogu sisestamisega andmebaasi MuIS. 2014. aastal asus Eve tööle koguhoidja-säilitaja ametikohale ning tema hoole alla sai muuseumi arhiivdokumentide kogu. Seoses ameti vahetusega on Eve osa võtnud erinevatest koolitustest ja seminaridest.

Alates 2017.a. alustas Eve nö selliõpet Konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses Kanut. Tänu Kanuti esemete konserveerimise osakonna juhataja Heige Peetsile, kes pakkus välja võimaluse praktiliseks väljaõppeks, hakkas Eve juhendaja Tea Šumanovi käe all omandama erinevaid konserveerimisalaseid oskusi. Väikesemõõtmelisi dokumente korrastas ja konserveeris ta muuseumis kohapeal,  suuremad ja keerulisemad tööd tegi Kanuti ruumides.

Roosteplekkide eemaldamine

Eve osales 2019.a. Kanutis ka suuremõõtmelise (3800 x 4212 mm) Palmse mõisa kaardi (RM 7045 Ar1_2099:1) konserveerimises ja üheks eksamitööks oli  Tudu mõisa heinamaade kaardi (RM 2612 Ar1_634:10) konserveerimine.

Tudu mõisa heinamaade kaart enne konserveerimist

Tudu mõisa heinamaade kaart pärast konserveerimist

Aastatel 2018-2019 osales muuseum üleriigilises arhiivdokumentide digiteerimise projektis, mille tulemusel digiteeriti muuseumi kogust 582 museaali ca 8000 lehekülge. Praktiliselt kogu see materajal vajas enne digiteerimisele saatmist puhastamist, sirutamist, korrastamist. Ilma Eve oskusteta ei oleks see meie muuseumi jaoks võimalik olnud. Praegu valmistume osalema järgmises digiteerimisprojektis, mille abil saame avalikkusele kättesaadavaks teha ca 40 000 lehekülge materjali ning ka see materjal vajab korrastamist ja puhastamist.

Õnnitleme oma kolleegi Eve Einmanni!

.