Ajalooblogi: Kingu Krõõt – nõid ja libahunt

Palmse kandi üks tänapäevalgi tuntud tegelane oli nõid Kingu Krõõt, keda veel tänapäevalgi meeles peetakse ning väidetavalt arvab veel nii mõnigi, kui asjad nihu kipuvad minema, et selles on just Krõõdal omajagu süüd.

Nagu järgnevast nähtub elas ja tegutses ajalooline Krõõt Võhma külas Kingu (Kingo) talus, arvatavasti 17. sajandi I poolel. Ümberkaudsete külade elanike seas oli ta tuntud nõia ja libahundina. Temast räägitut vahendas Jaan Jung juba 19. sajandi lõpuaastail:

Võhma külas Kingu talus olnud vanal ajal üks nõid, nimega Krõõt, kes sagedaste oma nõiakäikudel käinud. Seal ligidal on üks väga pehme laukasoo, mis Krõõda käiku takistanud. Sellepärast võtnud tema selle kivi Eru rannalt rüppe ja tahtnud laukasoosse jalakiviks viia. Et aga kukk siis parajaste laulnud, kui ta kiviga Palmse väljal olnud, kukkunud kivi ta rüppest maha ja jäänud sinna paika. Viimaks olla Kingu Krõõt ise Kõue küla vainul kivi peal ära põletatud, kus see kivi praegu alles olevat. Süda ei olla tall ära põlenud, vaid lennanud kiunudes metsa.[1]

Samast loost on põhjalikuma teisendi avaldanud Johann Matthias Eisen kogumikus „Esivanemate varandus“:[2]

Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb, näeb kaks ja pool versta Palmse mõisast minnes pahemat kätt tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal kuuse- ja männimetsa sees heinakuhja moodi kivi. Sealne rahvas hüüab seda Nõiakiviks. Kust see nimi kivile tulnud, räägib rahvas nõnda:
Palmse vallas Võhma külas Kingu peres elanud perenaine, nimega Krõõt. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud, ennast mitmet moodi moondanud. Temal olnud ahju ees põranda all hundinahk. Kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt, läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neist perele süüa.
Ükskord hommiku vara, pere olnud veel tööle minemata, visanud murtud koera üle sanga[3] tuppa ja keetnud perele lõunaks värsket leent. Sestsaadik ei ole pere enam liha söönud.
Temal olnud mood iga laupäev võid teha. Ükskord, kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada, kuidas perenaine võid teeb. Perenaine toonud natuke koort, pannud kirnu, liigutanud natuke ümber, siis läinud heitnud ahjulaele magama.
Natukese aja pärast tulnud nurgast suur must kass välja, tulnud kirnu juurde, oksendanud selle täis, siis läinud tuldud teed tagasi. Seepeale tõusnud perenaine magamast üles, liigutanud kirnus natuke ümber – või olnud valmis. Sestsaadik ei ole pere enam võid söönud.

Seal juures on teine pere, nimega Kanguste. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda juba mitu korda olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järgi metsast kuuseoksi, pannud rehe üles, kuivatanud ja peksnud nii kui viljagi. Kui see kuuseoksa-rehi juba hakanud tuulatud saama, tulnud kange tuul ja viinud kõik ära.
Mõni päev peale seda hakanud Kingu perenaine kurtma: „Ei tea, mis lugu see on, meie leib on nii kuuseokka magu.“ Sellest on siis teada saadud, kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjuks elanud.
Neid ja palju muid kaebusi on mõisas tema peale kaevatud. Seepärast on tahetud teda hukata. Mõisahärra käsu peale toodud ja visatud mõisa tiiki, et pidanud ära uppuma. Aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühe kesk tiigis oleva kivi otsa ja ütelnud: „Ei upu, ei upu, olen laps, kel nööpnõel p....s.“ Siis toodud tiigist välja ja viidud nimetatud Nõiakivi otsa, seal on ta tulega põletatud. Keha on küll ära põlenud, aga süda jäänud järele. Üks mees on siis kadakakepi lõiganud, vastuoksa oksad küljest ära kiskunud ja selle kepiga põlemata südame läbi pistnud. Siis läinud süda suure pauguga äkitselt lõhki, karanud kuuse otsa ja olnud harakas.

NT 14/6 (10). Käsikirjas: E 6760/1 < Haljala, Metsiku v. – D. Pruhl (1889).

Väljavõttel 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehelt on kujutatud Võhma küla talusid: Wolmri nr 1, Jära nr 2, Reo nr 3, Rünga nr 4, Välja nr 5, Pearna, nr 6, Kingo (Kingu) nr 7, Kanguste nr 8, Tõnnokeste nr 9, Reino Petri nr 10, Naugaste nr 11, Mäallose nr 12, Piskeste nr 13, Klaukse nr 14. Krõõda lugude ühe teisendi järgi kiusanud ta eriti Rünga, teise järgi Kanguste pere rahvast (EAA 1690, 1, 33: 26)

Kõige põhjalikumalt kajastas Krõõda tegevust aga lugu, mille avaldas Mall Hiiemäe Eesti Kirjandusmuuseumi ja Viru Instituudi koostöös valminud kogumikus „Virumaa vanad vaimujutud“:[4]

Endisel ajal elanud Palmse vallas Võhma külas Kingu talus perenaine, Krõet nimi, keda külarahvas suureks nõiaks on pidanud. Kingu ja Rünga talu olnud üleaedsed. Kingu Krõet oli Rünga rahva kõigest töövaevast – kraamist, viljast ikka ka omale muist nõidunud, ainult musta härja tööst ei ole ta omale jaksanud midagi saada.

Kord on Rünga rahvas Kingu Krõedale kelmustükki teinud: hakanud tuulama, pole aga sarja sisse mitte üskeid (vilja) pannud, vaid kuuseokkaid. Kingu Krõet teinud ka oma rehealuse väravad lahti ja hakanud ka tuulama – muidugi teada, Rünga rahvalt omale vilja nõiduma, aga et Rünga rahvas vilja ei tuulanud, vaid kuuseokkaid, siis on ka Kingu reiealuse põrandale kuuseokkad vilja asemele jäänud. Selle koerustüki üle olnud Kingu Krõet väga pahane ja tasunud seda kõik Rünga rahvale tublisti kätte.

Kord olnud pühad tulemas. Kõik Võhma küla perenaesed valmistanud pühadeks paremat toidupoolist ja mehed keetnud õlut. Kingu peres pole justnagu teatudki, et pühad tulemas on. Mehed teinud argipäeva tööd edasi ja va Krõet maganud hooleta ahju peal. Pühade õhta tulnud kätte. Kingu sulane istunud voodi sõrval ja kurtnud: „Pühad käes, teistes peredes kõik rõemsad, söövad ja joovad, aga mis meil – ei midagi!“ Krõet aga öölnud: „Ära kurda, meesi, küll meil ka ikka on, et võime süüa ja juua ja rõemsad olla. Minge aga tooge keldrist ära, küll seal ikka meie jauks on.“
Sulane ja tüdruk läinud keldri, arvates, et perenaene neid muidu vintsutada tahab, sest nad teadnud ju hästi, et sinna midagi pole pandud. Imestades leidnud nad aga sealt suure lahatud sea, suure vaadi õlut ja rohkeste kõike pühadekraami. Seda oli siis jällegi Krõet teistest peredest nõidunud ja muidugi ikka naabru – Rünga rahvalt kõige soolasemalt.

Kingu peres on küll väga harva loomi tapetud, aga värsket lihaleent on Kingu rahvas ühtepuhku söönud ja sulasel, kui mõisas rehel on käinud, olnud ikka värske liha märsis. Kord tulnud Rünga sulane Kingule ja Kingu rahvas on parajaste söönud. Kutsutud siis ka Rünga sulane sööma. Rünga sulane hakanud sööma ja pannud jalad risti. Krõet läinud ja tömmanud jalad ristist lahti. Sulane pannud jälle uueste jalad risti. Krõet tõmmanud jälle lahti. Sulane tõmmanud kolmat korda jalad risti. Krõet tömmanud ka jälle lahti, siis on aga ka sulane ise surnult laua tagant pingi pealt maha langenud.
Kingu sulasele olnud see aga väga imelik, et kust perenaene ometi ikka seda värsket liha saab ja hakanud teravaste perenaesele järele luurama. Kord hakanud perenaene jälle leent keetma, vesi keenud tulel, sulane saanud aga asjast aru ja pugenud  parsile ja jäänud ootama, mis liha perenaene pada toob. Varsti tulnud perenaene ja viskanud koera prantsti üle ukse toa põrandale, tõmbanud naha seljast ära ja pannud pada keema. Nüüd saanud siis sulane teada, kust perenaene alati värsket liha saab: see olnud ju kõik koerte liha, sest sagedaste on üks suur hall hunt Võhma külast ja mujalt koeri ära viinud. Aga see pole mitte hunt olnud, vaid va Kingu Krõet, kes ennast vahel hundiks on muutnud. Palmse mõisas on Krõet ka vargal või nõidumas käinud. Kord kannud ta sealt ühe sälituse rukkid põlle sees ära. Kord tahtnud Krõet Sagadi vallast Lahe rannast üht suurt kivi Palmse valla Laukasoosse põlle sees kanda. Põllepaelad läinud aga Palmse mõisa väljal katki ja kivi kukkunud sinna maha. Kivi teavad vanad inimesed veel praegu Palmse mõisa väljal näidata ja nimetavad seda Kingu Krõeda kiviks.

Kord moondanud Krõet jälle ennast hundiks ja tahtnud siis Sagadi valda saaki varitsema minna. Metsast läbi minekul tulnud talle üks Sagadi valla jahimees vasta (nimega „Orn“). Hunt tahtnud otse selle peale jooksta koleda õrisemisega. Jahimees tõmbanud aga püssi palge ja sihtinud hundile otse pähe. Siis hakanud hunt inimese keeli paluma: „Ära lase, vader, mina olen samasugune inimene kui sinagi,“ puistanud hundi naha maha ja olnudki inimene, va Kingu Krõet.
Jahimees võtnud Krõeda seltsi ja viinud Sagadi mõisa, õiguse ette: et kuidas inimene niisuguseid koledaid hirmutusi tohib teistele teha. Mõisas põle aga jahimehe juttu kohe ustud, pandud Krõet kolmeks päevaks aita kinni, et näha saada, kas Krõet ennast jälle hundiks muudaks või endast midagi hundi märki näitaks. Kui Krõeta aita vaatama on mindud, siis on aidast karvast hundi rooja leitud. Siis on ka mõisasaksad jahimehe juttu uskuma jäänud, Krõet aga toodud Palmse mõisa kohtu ette, sest et ta Palmsest olnud. Palmse mõisa tulnud ka valla rahvas oma kaebtusega Krõeda peale kokku. Kaebtusi on Krõeda peale nii rohkeste ja nii raskeid tõstetud, et kohus teda kohe surma on mõistnud ja nimelt uputamise surma.
Visatud siis va Krõet Palmse mõisa tiiki, tõrjutud ja lükatud puudega, et ära upuks. Aga Krõet öelnud: „Vôta näpust, ei upu mitte, olen noorekuu laps.“ Katsutud iga moodi, aga kudagi ei ole võimalik olnud Krõeta ära uputada. Siis veetud ühe suure kivi ümber viis sülda kasepuid, viidud Krõet kivi otsa, torgatud kadakaoks puude sisse ja pistetud puud põlema. Sinna on siis ka Krõet ära põlenud. Krõet aga ise veel laulnud:

„Olen söönud viiskümmend vibunina,
seitsekümmend jõhvisaba, tuhat tukapead,
sada sarvipead
ja mitukümmend koonukesta.“

Seda kivi teavad vanad inimesed veel praegu näidata tee ääres metsas, mis Palmse mõisast Sagadi mõisa läheb, kivi aga nimetatakse Suurenõia ehk Vahakiviks.

Vana eit, kes sest jutust mulle mõnda jutustas, pidas seda tõestisündinud looks ja arvas, et aja jooksul sest mõnda kaduma on läinud, ja kõige rohkem sest laulust, mis Krõet kivi peal laulis.

H 10, 7/1l (1) < Kadrina khk. – G. Mühlbach < Maria Eintreu, M. J., L. Mühlbach (1896).

Kuigi kirjalikud allikad, mis kinnitaksid Kingu Krõõda süüdi mõistmist ja hukkamist puuduvad, annavad loole ajaloolise tausta Palmse ja Sagadi mõisa 17. sajandi piiritülide protokollid, kus vaieldi pikalt ja põhjalikult selle üle, kas Nõiakivi (Hexenstein) asub Palmse ja Sagadi piiril või mitte. Piiritüli kui antud juhul ebaolulist küsimust kõrvale jättes, võib nentida, et Nõiakivi kui seesugune seob omavahel Krõõdast kõnelevad lood ja dokumentides mainitud nõidade põletamised nimetatud kivil.

Nõiakivi asub Palmse-Sagadi tee ääres, Palmse poolt tulles vasakut kätt metsas (Foto: Uno Trumm, 2020)

Nagu öeldud oli Nõiakiviks nimetatud suur kivi vaidlusaluseks piiritähiseks Palmse ja Sagadi mõisate vahelise piiritüli lahendamisel nii 1655. kui ka 1671. aastal. Palmse mõisast pärit tunnistajate ülekuulamisel väitsid nood, et Nõiakivil põletatud nõidu nii 16. sajandil kui ka 17. sajandi I poolel. Ilumäe päristalupoja Weickene Peteri sõnul rääkinud vanainimesed, et kivil põletatud nõidu juba ka Liivi sõja aegse vene valitsuse ajal (Reußen Zeitt, 1558–1581) ning ka Arend Metztacken (1608–1650) lasknud seal ühe nõia ära põletada. Sama kinnitasid ka protsessil esinenud tunnistajad Naugaste Thomas Uuskülast ja Konno Maddis, kes aga selle põletamise täpsemat aega nimetada ei osanud.[5]

Nõiakivi (Noyakiwy) mainis järjekordse piiritüli lahendamise ajal 1671. aastal koostatud protokollis ka Sagadi mõisa Kone (Konnada) talust pärit 34-aastane Konne Hanß ning mõisa teenistuses seisev Reuter Hans. Viimane tulnud Sagadisse küll juba Arend Metstakeni ajal, kuid pole sellega seoses midagi kuulnud, küll on aga Nõiakivi (Noyakifi) oma silmadega näinud.[6] 18. sajandi lõpus koostatud ülevaates Palmse mõisa ajaloost ja seda kajastavatest dokumentidest nimetati samuti Nõiakivi (Neua Kiwi).[7]

Pole sugugi võimatu, et Arend Metztackeni poolt Nõiakivil põletada lastud nõid oligi Kingu Krõõt, ehk tema prototüüp.

Palmse ja Sagadi piirikaardil 1679. aastast on Kone talu lähedal kujutatud ka Nõiakivi (EAA 858, 2, 2509)


[1] Jung, J. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn 1910, lk 153–154.
[2] Eisen, M. J. Esivanemate varandus. III. Narvast Tallinna. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/ narvast/sisu.html (27.05.2020)
[3] Sang, -a – suitsutares alumine uksepool, mis jäeti suitsu väljalaskmise ajal kinni. Eisen, M. J. Esivanemate varandus. III. Narvast Tallinna. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/narvast/sisu.html (27.05.2020)
[4] Hiiemäe, M. Virumaa vanad vaimujutud. Rakvere-Tartu 2015, lk 233 – 235.
[5] DSHI 190, Estland 261: 19p; EAA 858, 2, 590: pagineerimata.
[6] AM 41, 1, 55: 17, 18.
[7] DSHI 190, Estland 261: 19p

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Raivo Trass

Saabuva teatripäeva puhul meenutame Rakvere Teatri peanäitejuhi Raivo Trassi, kel oli 12. märtsil 75. sünnipäev, Rakvere aastaid.

RMF 1616:202 Foto H. Köss

Raivo Trass oli Rakvere Teatri peanäitejuht aastatel 1977 – 1984. Esitleme muuseumi fotokogust väikest valikut peanäitejuhi lavastuste jäädvustustest.

1977 RMF 1057:1 Jüri Tuulik “Luigetapjad”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Helle Janson. Esietendus 20.11.1977. Feliks Kark, Ants Toiger.

1978 RMF 1626:24 A. H. Tammsaare “Vanad ja noored”. Dramatiseerija ja lavastaja Raivo Trass,  kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Sven Grünberg. Esietendus 2.04.1978. Fausti Turban, Eldor Valter

1979 RMF 1057:16 Kompositsioon Juhan Liivi loomingust ”Kui seda metsa ees ei oleks”. Lavateksti autor ja lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Babitševa. Esietendus 15.02.1979. Arvi Mägi, Ave Laanoja

1980 RMF 1616:90 Kalju Saaber ”Virumaa leib”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Mari-Liis Küla. Esietendus 12.07.1980

1981 RMF 1516:6 Mait Metsanurk “Taavet Soovere elu”. Lavastaja Raivo Trass, muusikaline kujundus Väino Laes. Esietendus 31.01.1981. Foto Heino Köss

1982 RMF 1193:4 P-E.Rummo näidend J. Krossi “Rakvere romaani” põhjal “Rakvere romanss”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 28.11.1982. Falck – Madis Kalmet, Karl von Sievers – Eldor Valter, Krahv Fermor – Peeter Jakobi

1983 RMF 1516:31 Jaan Kross “Michelsoni immatrikuleerimine”. Lavateksti autor ja lavastaja R. Trass, kunstnik Riina Babitševa, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 23.11.1983. Feliks Kark – Michelson. Foto Heino Köss

1984 RMF 1516:36 Ülo Tuulik, Raivo Trass “Oh meid mere terida”. Lavateksti autor ja lavastaja Raivo Trass, kunstnik Tõnu Virve, muusikaline kujundus Priit Pedajas, Reeda Toots. Esietendus 10.03.1984. Ees paremalt Reeda Toots, Toomas Kreen, taga keskel Kiiri Tamm. Foto Heino Köss

Lisaks teatri juhtimisele ja lavastamisele jõudis Raivo Trass lavale ka näitlejana.

RMF 1516:8 Villem Alavainu osa tõi 1981. a Eesti teatriühingu näitlejapreemia.
Raimond Kaugver “Nelikümmend küünalt”. Lavastaja Ago-Endrik Kerge, kunstnik Mari-Liis Küla, muusikaline kujundus Viive Ernesaks. Esietendus 5. 05.1981. Foto Heino Köss

Raivo Trassi sünnipäeva-aegseid mõtteid saab lugeda ajakirjanike Inna Grünfeldti ja Margus Mikomägi vahendatuna:

Raivo Trass 75 ⟩ Sügeleva südamega. Virumaa Teataja, 13.03.2021.
www.virumaateataja.postimees.ee/7200457/sugeleva-sudamega

Raivo Trass 75. “Teatritegijates peab olema vägi sees. See tähendab meeletut jõudu ja tahtmist”. Maaleht, 12.03.2021
www.maaleht.delfi.ee/artikkel/92772583/raivo-trass-75-teatritegijates-peab-olema-vagi-sees-see-tahendab-meeletut-joudu-ja-tahtmist

Loetav ka Margus Mikomägi blogis Teatritasku:

Raivo Trass: Lapsena kogutud aardeid on hiljem elus vaja
www.teatritasku.ee/raivo-trass-lapsena-kogutud-aardeid-on-hiljem-elus-vaja/

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Viru-Roela kultuurielust enne I maailmasõda

20. sajandi algusaastail peeti Viru-Roela piirkonda metsakolkaks, mis teistest maha jäi ja seetõttu harva ajakirjanduse pilku vääris. Seltsiliikuminegi algas Roelas suhteliselt hilja, 19. sajandi viimaseil aastail etendati esmakordselt näitemäng ning 1901. aastal puhuti elu sisse segakoorile ja pasunakoorile. Nende tegevus sõltus aga üksikute eestvedajate teotahtest ja võimalustest ega olnud seega jätkusuutlik. Kindlama aluse said kõik mainitud tegevused alles siis kui 1909. aastal sai tegutsemisloa Roela Muusikalis-kirjanduslik Selts (edaspidi Roela MKS). Üheks olulisemaks seltsielu vedajaks oli tollane Roela mõisakooli õpetaja Jüri Hansar.

Jüri Hansar (RMF 672:5:2)

Segakoor

Segakoori asutas J. Hansar 1901. aastal. Koori algaastaist jutustas seal kuni meheleminekuni, aastail 1901–1903 laulnud Julie Kullik 1969. aastal Vanda Sardmale. Kuna jutustus on heas Roela murdekeeles, leiab see järgnevalt ohtrat tsiteerimist:

Noh, selle Anseriga, selle Muoritsa [Moorits Keskküla] õemies, sie oli kuoliõpetaja, Ruela külakooliõpetaja, temaga laulsime. Meid oli kakskümmend kaheksa lauljat. [...] Ma olin kahekümneaastane kui mehele läksin, ja seitsmeteistkümnest kuni kahekümne aastani käisin laulmas, kolm aastat. Õppimas käisime kuolimaja juures, kus Anser elas. Sial on praegu Ruela metskond, maantie ääres, sie on läbikäidav koht. Kiiremal kordadel käisime ikke kaks korda nädalas. Kas laupäev või pühapäev ja viel üks kord nädala sies. Aga kui ei old kiiret õppust, siis üks kord nädalas, pühapäev, õhtupuole ikke. Nied laulud, mis meil käsil olid, said üle võetud, ja mida tuli rohkem õppida, sai korratud mitu korda. Kui õppisime, üks minu kõrval laulis, tema, kui mina vaiksemaks jäin, laulis mulle kohe suhu. Meie olime aldis mõlemad. Temal oli ia äel või arvas ta ise, et on ia äel. Tema laulis siis mulle kohe suhu. Aga temal lõppes sie nii, et visati kuorist välja. Ta oli liiga suurepärane oma lauluga sial.[1]

22. juunil 1903 esines Roela segakoor J. Hansari juhatusel Viru-Jaagupi Põllumeeste Seltsi korraldatud maakonna laulupäeva kontserdil ja võistulaulmisel, mis toimus seltsi näituseplatsil (praegu Karja tänav).[2] J. Kulliku sõnul:

Ühel ainsal laulupeol käisin Rakveres. Kui viel linnast läbi käisin, vaatasin ikke, Uostelongi plats oli, kus sie pritsikuur on, selle taga oli, nüid on maju täis. Enne oli sie süödiplats. Laulu korral oli Uostelongi platsil plankaed ümber ja väravad ies ja püine ka. Kolmsada lauljat üöeldi olema. Sial olid siis ka pillimehed, neid oli üks veikene tropp.
Oh eldust, sie jäi mulle mälestuseks kohe, me väsisime irmus ära. Ruelast oli ometigi kakskümmend seitse versta. Ja sel aal ei käind mingisuguseid pussisid ega. Mõnel üksikul miesterahval-lauljal oli jalgratas. Paar obusemiest oli lauljate ulgas, perepojad. Neil olid jälle oma pruudid  ja tuttavad pial. Kuorijuhil oli ka obune, temal oli maad ja. Tema oli oma perega ka hobusega. Tema naine, sie Julje, laulis ka. Meie oma külast kuue-, seitsmekeste akkasime jala minema. Jaanipäeva aal sie suveüö lühike, me ei maganudki sie üö. [...] Üö oli juba. Sue oli. Ommiku, kas umbes kella kümne ajal, saime Rakvere vallamaja juurde. Anseri puolt oli üöldud, et sinna kokku tulla. Vallamaja juures tegime pruovi. Muidugi oli vist Tõrma kuoriga kuos, enne ei old ju kuos lauldud viel. Õues vist, meid oli ju palju. Muorits ehk mäletab, kas vallamaja ajas või sies. Vallamaja aeda panime viel palitud maha ja eitsime puhkama, olime ju magamata. Aga minul küll und ei tuld. Siis sialt sai minna, üöldi kas „Üöbiku“ saal või, sialt iest sai algus võetud, sialt oli siatud sie rong. Ja kus sie natsalniku maja oli, sial Pikal tänaval, selle iest käisime kolm korda läbi. Olid juhid, kes kierasid ümber meid, nii et kolmikrong oli ukse ies. Siis sialt edasi läksime sinna Uostelongi aeda, kus sie laulupidu oli. Sial sai ühiselt laulda ja meil oli viel võidulaul kuos Tõrma kuoriga. „Kas emasüdant tunned sa“, sie oli meie võidulaul. Ma ei tea, missuguse koha saime, aga 60 rubla pidi meie võit olema. Meil oli suur kuor küll, meie oleks võind üksikultki laulda, aga Tõrma kuor oli veike. Ja Anser ja Muorits nagu nad sugulased olid, siis laulsime kuos.
Kas siis tie nii ka oli, kui nüüd asvalttied. Maal olid kruusatied. Aga sie klomptie linnavahel oli uopis ull. Meil läksid küll mõned rongist välja kõnnitie piale, aga valged kleidid olid, tuntsid ära, kes välja läksid. Aga minagi läksin pärast. Sie tegi ju jalad aigeks, sie klomptie. Varbad olid täitsa kibedad, vielgi on mieles, kui valus oli. Ja kingad olid, nagu sel aal kanti, paeltega, ummiskingad üöldi, nesukesed puolkõrged kontsad, aga nahk muidugi kõvem.
Kui oli pidu läbi, siis akkasime minema igaüks oma tropiga. Kellel olid hobused, poistel olid mõnel jalgrattad. Mina akkasin kuos õega jala minema, tema ka laulis. Aga kui me siin Jaagupi ligedal olime, siis saime mõned kilumietrid hobusega, hobusemehed võtsid meid sõidale. Eks nad näind, et väsind olime, ja akkas kahju meist. Nied olid kas [laulupeo] iestseisjad või juhatajad, ühed Vilud olid. Põllumieste selts oli, kes selle laulupeo tegi. Mina istusin ies kahe mehe vahel ja rahasatatul oli minu süles. Õde istus taga. Pikk tüovanker oli, vedruvankriga ei saa taga istuda. Pidu raha oli vist, sest Küti põllumieste selts korraldas selle. 

Ajalehe Postimees hinnangul läks laulupäev hästi korda, kuna laulud olid valitud kooridele jõukohased. Segakoorid esitasid Karl August Hermanni “Neiuke, peiuke” ja “Oh laula ja hõiska” ning Johann Voldemar Jannseni ja Joseph Hartmann Stunzi laul “Eesti vennad, laulgem rõõmsalt” ning rahvaviisi “Üles, üles”. Ühendkoorid laulsid: “Nagu linnu tiivul” ja „Keisrilaulu“ peo alguses ja lõpus.[4] Erinevalt J. Kullikust väitis ajaleht Eesti Postimees, et Roela ja Tõrma ühendatud segakoor, mida juhatas J. Hansar, kandis võistulaulmisel ilusasti ette K. A. Hermanni laulu „Rahu võim“ ja pälvis selle eest palju kiitust ning esimese auhinna.[5] Sama laulu nimetas võidulauluna ka M. Keskküla. Tema mälestuse järgi oli ühendkooris 40 liiget, 16 Roelast ja 24 Tõrmast.[6]

Kuigi J. Kullik laulis kooris vaid kolm aastat, jäi talle sellest ajast eredalt meelde veel teinegi laulmisega seotud seik, mis samuti tasub vahendamist:

Kui ma räägiksin, kuda Anseriga laulukuoriga käisime laulmas paruniärrale „Terve vald oli kokku aetud“. Ikke siesama, kes siia kiriku otsa on maetud, Värdi parun Vrangel [Ferdinand Wrangel]. Kord oli neil mingisugune tähtpäev, võeraid ei olnud sial palju. Ikke Ruela Vrangel. Meie läksime neile ette teadmata palkuni piale või rõdule, üsna suur rõdu oli rohuaja puol külles, ja asusime sinna laulma. Olime rõdu pial ikke terve kuoriga. Õhtu oli. Meie ommiku laulsime kirikus. Pühadeaeg oli, vist olid lihavõttepühad, pallas maa oli küll juba siis. Meil oli nii muodi, et läksime kirikusse tienistuse ajaks laulma. Aga meie läksime varem ommiku, ajasime õpetaja lauluga ülesse. Siis saime sooja kohvi ja saia. Siis laulsime kirikus saksa kogudusele, pärast siis iesti kogudusele. kirikus olid kiriklikud laulud ja iestikeelsed kõik.
Siesama õhta Anser akkas ütlema, et lähme mõisa juurde, tieme nalja. Oli mõisa kuol ka, kus Anser kooliõpetajaks oli, mõisa lapsed käisid sial kuolis, tienijate lapsed. Ruela mõis oli suur mõis. Läksime siis, maa ei old ka kauge, muutkui üle mäe aga. Kui me laulma akkasime, siis ilmusid saksad rõdu piale. Sie oli üle mõisa küll kohe nesuke lahtine rõdu. Meie olime teinepuol otsas. Siis sialt suurest saaliuksest tuli neid saksu ja nied istusid tuolidega teinepoole otsa saali ukse alla. Teisi laulusid mul ei ole mieles, aga „Tuljak“, „Terve vald oli kokku aetud“, sie tegi lõbu sakstele. Parun ei kuuld ästi, kui Anser ütles, et võtame „Tuljaku“. Siis juba parun pani tähele ja küsis, et kudas, kas tulilaul või. Siis Anser seletas, et laulu nimi on „Tuljak“. Aga sial laulu sies on „terve vald oli kokku aetud, mõisaärra prouagagi palutud“. Anser ütles küll, et ärge seda väga kõvaste laulge, aga poisid põrutasid just seda väga kõrgelt. Siis kostsid nied sõnad välja ja mõisasaksad olid nagu kõrvust tõstetud. Parun küsis viel nuoti või raamatud, et tema kirjutab omale ülesse. Seda ma ei tia, kas sai kirjutatud või.
Sial saime viel õlut juua laulu tasuks. Vist koduõlu, mõisas tehtud. Siis tulime ära, aga meie äeled läksid kähisesid kõigil. Aga rõdu pial oli vilu kah, õhtane aeg, tuul tõmbas. Sie ikka seisab mul mieles, et saksad imestasid neid sõnu – „terve vald oli kokku aetud, mõisaärra prouagagi palutud“. Pärast saime aru, et saksad seda laulu ei tund viel. Sie oli naljakas laul, pikk laul. 
Foto 7. Roela segakoor 1912. a. paiku: teises reas vasakult kolmas Julie Hansar, neljas Amanda Hansar, viies koorijuht Jüri Hansar ja vasakult kuues Ida Stromann-Männik, esimeses reas vasakult teine Mart Laasberg. Foto leiti Roela kooli pööningult 1971. aastal (RMF 721:1)

Tallinna III laulupeo ehk VII üldlaulupeo (12.–14. juuni 1910) repertuaar, mille õppis selgeks ka laulupeol osalenud Roela segakoor:

1.Laula ja hõiska!K. A. Hermann
2.Armukese ootelJ. Kappel
3.Ma teretan sind, hommikJ. Kappel
4.Küll oli ilus mu õiekeMiina Hermann (Härma)
5.Pühendan kõik kallileMiina Hermann (Härma)
6.KannelA. Thomson
7.Kui ma olin wäiksekeneEesti rahwawiis
8.Tule koju!Eesti rahwawiis
9.Meie eluEesti rahwawiis
10.Sind surmaniA. Kunileid
11.Millal?A. Läte
12.Noored sepadR. Tobias
13.Tuksuw südaA. Läte
14.Õõtsuw meriR. Tobias
15.PalumineA. Kapp
16.Üksik lillM. Lüdig
17.KodutaM. Saar
18.Weel pole kadun’d kõikM. Saar
19.Ehi, weli, opi, weliEesti rahwawiis
20.KeisrilaulA. Lvov

Puhkpilliorkester

Puhkpilliorkestri algusest ja tegevusest Roelas on andmeid üsna vähe. Siiski on selle algusaastad toonases ajakirjanduses mõningast kajastamist leidnud. Esmakordselt nimetati Roela pasunakoori ajakirjanduses 19. augustil 1901, mil ajalehe Uus Aeg teatel toimus Roela vallamajas näitusmüük valla pasunakoori heaks. „Wihmane ilm tõi pidule takistusi, siisgi wäheste asjade pääle waatamata tuli sisse 151 rbl. kopikatega ja mõned annete korjamise raamatud rahaga öeldi veel tagasi andmata olewat“. Puudusena toodi välja, et asjaolu, et „sääl osaw asjatundjajuhataja puudub“.[8] Uudisnupust see küll ei selgu, kuid tõenäoliselt korjati näitusmüügil raha pasunakoorile instrumentide ostmiseks. 1902. aasta oktoobris märgiti Roela pasunakoori kohta, et see asutati alles hiljuti, mistõttu „on wara tema üle otsust teha“.[9] 22. juunil 1903. aastal esines Roela puhkpilliorkester J. Terrase (Teras) juhatusel Viru-Jaagupi põllumeeste seltsi korraldatud Rakvere laulupäeval.[10]

1937. aastal avaldas ajaleht Maa Hääl pikema kirjutise Roela muusikaelu 35. aastapäeva puhul. Ilmselt oli ajakirjanik asjadest valesti aru saanud või midagi segi ajanud, sest alustas artiklis sellega seoses ka Roela MKS ajalugu 1902. aastast. Tõene on aga usutavasti fakt, et pasunakoori esimeseks dirigendiks oli Mihkel Nirgi. Pillimehed käinud mängimas oma pillidega ning võtnud oma tegevust esialgu rohkem „külapoiste ajawiite- ja lõbuasjana“. Tegevuse laiendamiseks vajas koor uusi instrumente, milleks otsiti rahateenimise võimalusi:

Koori esimene juht M. Nirgi jutustas, kuidas nad uueaasta ööl teinud mõne tunniga hulga raha. Poisid tulnud külla kokku, siis mindud ja antud Kulina mõisa walitseja Rüütli akna all waimulik-kontsert. Mees kui kristlik inimene olnud asjast wäga waimustatud ja liigutatud, kutsunud mehed tuppa, pannud toitudega kaetud laua ääre sööma (laud oli kaetud oodatawatele külalistele, kes tulid hiljem) ja poiste lahkudes andis mees koorijuhile pihku wiis rubla. Kulina wiinameistri juurest saadi ainult kaks rubla, ent Küti mõisa omanik parun Stackelberg peale tubli kostitamise andis koorile jällegi wiis krooni [peaks olema: rubla – UT]. Korjatud rahadega osteti uusi pille ja koor peagi täienes ja arenes ümbruskonna tublimaks omal alal. 

1. detsembril 1908 oli M. Nirgi nende üheteistkümne hulgas, kes esitasid kolmanda ning lõppude-lõpuks eduka palvekirja Roela MKS põhikirja registreerimiseks.[12]

Pärast Roela MKS asutamist läks pasunakoor seltsi hõlma alla ning edaspidi ostis selts sellele uusi instrumente ja parandas vanu ning muretses noote. 1916. aasta alguses oli pasunakooril muusikariistu 445 rubla väärtuses.[13]

Näitemängu algusest Roelas

Roela seltsimaja avamisele pühendatud artiklis 1922. aasta novembris nimetas ajaleht Waba Maa, ilmselt koha pealt saadud infole tuginedes, et „esimene näitemäng, mida Roelas umbes 25 a. eest esimest korda ette kanti, oli „Kroonu onu““.[14] Seega oli 1897. aasta paiku toimunud näitemängu ettekanne kõigist Roela seltsielu ilmingutest varaseim ning aasta pärast saab tähistada sellest 125 aasta möödumist.

Kuna sobiv saal näitemängude ette kandmiseks puudus, mängiti selleks kohandatud ruumides, suvel suuremates rehealustes, talvel aga koolimajades. Eespool tsiteeritud J. Kullik meenutas näitemängu ette kandmist 21. juunil 1903, õhtul enne Rakvere laulupäevale minekut: „Kogusime kokku ühte taluperesse. Ja sial peres tehti, sie oli laubaõhta viel, näitemängu Ruela vallamaja poolt. Ruela oma tegelased, põle mieles [mida mängiti]. Tükati vahtisime seda siel rei-all. Vallamajal omal olid veikesed ruumid ja siis tehti sial rei-all“.[15]

M. Keskküla koostatud J. Hansari elulookirjelduses märkis ta, et viimase õpetajaks oleku aegadel, peeti koolimajas üsna tihti pidusid, mille eeskava keskse osana kanti ette ka mõni näitemäng. Otseselt see tekstist ei selgu, kuid tõenäoliselt oli J. Hansar ise ka näidendite lavastaja. Küll aga nimetas M. Keskküla, et Julie Hansar ja pere lapsed lõid kõik näidendites kaasa, mängides peaosasid. Nii nagu laulukoor, käis ka näiteseltskond esinemas väljaspool: Kulina mõisas, Küti vallamajas, mis asus Kehala külas ja Viru-Jaagupi koolimajas. Kuna osalejad kattusid, esinesid segakoor ja näiteseltskond tavaliselt koos.[16]

L. Valter teadis oma 1984. aastal kirja pandud mälestustes nimetada, et Roelas mängiti Christian Rutoffi (eestist Kristjan Rajasaar), August Kitzbergi, Juhan Kunderi, Oskar Lutsu, Lydia Koidula, Eduard Vilde jt. näidendeid („Kroonu onu“, „Säärene mulk“, „Rätsep Õhk“, „Pilved“, „Pisuhänd“, „Armukadeduse katse“, „Kapsapea“, „Ordumeister“). L. Valteri mälestustest siiski ei selgu päris täpselt, kas kõike eelmainitud näidendeid mängiti enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist, või ehk esitati mõningaid neist ka 1920.–1930. aastatel.[17]

Roela MKS eelarvetest aastail 1909–1916 selgus, et kuludesse olid kirjutatud summad näitemängude esitamiseks vajalike tekstiraamatute ostmiseks (tabel 4). Arvestades aastail 1909–1916 korraldatud pidude arvu, võidi sel ajal selgeks õppida ja ette kanda kuni 23 näidendit.

Juhtumisi peeti Roelas pidu ka 24. veebruaril 1918, Eesti Vabariigi välja kuulutamise päeval. Nagu ülalpool juba nimetatud, korraldas pea poissmeeste seltskond uue näitelava ehitamiseks vahendite kogumiseks. Pidu toimus saeveski (lauavabriku) ruumides ning koosnes nagu ikka kolmest osast. Kõigepealt esines segakoor J. Hansaru juhtimisel, siis kanti ette Jakob Liivi „wahwa neljajärguline näitemäng“ Halastajaõde ja „Nalja ettekanded“, millele järgnesid „Tants, konfettid, armuköied, Amori post auhindadega, Önnewõtmed, siku-sõit ja muud lõbustused“. Peokuulutusel olid nimetatud ka toonased näitlejad. Naistest mängisid etenduses J. Moor, J. Sala, J. Hansar, J. Neudorf, A. Peebo ja A. Podrätsik, meestest H. Rumm, A. Linnu, K. Annukas, E. Hansar, J. Ilves, P. Kalm ja J. Säkk.

Foto 8. Poissmeeste poolt 24. veebruaril 1918 korraldatud peoõhtu kuulutus (RM 4851 Ar1 587:209)

Roela Muusikalis-kirjandusliku Seltsi rajamisest ja Jüri Hansarist lähemalt aga järgmises blogipostituses.


[1] RM 2657 Ar1k 527

[2] Uus Aeg, 1903, nr 44

[3] RM 2657 Ar1k 527.

[4] –e. Rakwere maakonna-kontsert muusikalisest küljest. – Postimees, 1903, nr 138.

[5] Eesti Postimees, 1903, nr 27; Uus Aeg, 1903, nr 73.

[6] RM 2710 Ar1k 531:1; RM 2710 Ar1k 531:2.

[7] RM 2657 Ar1k 527.

[8] Uus Aeg, 1901, nr 72.

[9] –i. Rahwa elust ja olust Rakwere ümbruses. – Laste leht, 1902, nr 10, lk 159.

[10] Krikmann A. Üleskutse ja teadaandmine. – Uus Aeg, 1903, nr 44.

[11] Roela muusikakultuur 35 aastane. Maa Hääl, 1937, nr 12.

[12] EAA 44, 1, 291: 30–30p.

[13] EAA 44, 1, 15: 310.

[14] Wiru Roela seltsimaja awamine. – Waba Maa, 1922, nr 258.

[15] RM 2657 Ar1k 527.

[16] RM 2710 Ar1k 531:2.

[17] RM 4223 Ar1k 916:3.

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm

Ajalooblogi: Juhan Kunder

Rahvusvahelise jutuvestmise päeva aegu on paslik meenutada üht Virumaal ja Rakveres tegutsenud suurmeest – Juhan Kunderit (1852 – 1888).

RMF 204:4

Juhan Kunder oli pärit Mulgimaalt ja Rakveresse tuli ta 1876.a. kooliõpetajaks. Noormees oli lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari ning Tartu aastail osalenud Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses ja avaldanud ka oma esimesed luuletused ning näidendid. Rakveres andis ta tunde nii elementaarkoolis kui kreiskoolis. Lisaks sellele hakkas ta agaralt osalema linna ühiskondlikus ja seltsielus. Noor kooliõpetaja oli Eesti Aleksandrikooli komitee ja Eesti Kirjameeste Seltsi  esindaja Virumaal ning kujunes siinkandis rahvusliku liikumise juhiks.

Avaldame siinkohal mõned katkendid Odette Kirsi käsikirjast „Juhan Kunder Rakveres“ (RM 7090 Ar1k_2119:78), mis tutvustavad Juhan Kunderi kirjanduslikku ja ajakirjanduslikku tegevust.

Eesti Kirjameeste Seltsi üheks oluliseks ülesandeks oli rahvaluule kogumine.

1878 avaldas seltsi eestseisus sellekohase üleskutse. Esialgu korraldas rahvalulekogumist Jakob Hurt, pärast tema lahkumist 1881 aga Mihkel Veske ja Juhan Kunder. Veske käis mitmel korral rahvalaule kogumas ka Virumaal, Kunder keskendus muinasjuttude üleskirjutamisele. 1885 ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi väljaandel Kunderi muinasjutukogu “Eesti muinasjutud”. Trükiti see Rakveres Georg Kuhsi trükikojas Pikk tn 31.

RM 2239 Ar 418:3 Rakveres trükitud Eesti muinasjuttude tiitelleht

Raamat sisaldab 54 muinasjuttu ja muistendit. Paljud neist on hiljem ilmunud eri väljaannetena ja saanud laialt tuntuks. Need on “Suur Peeter ja väike Peeter”Ahjualune”, “Vaenelaps ja talutütar”, “Imelik peegel”, mitmed Vanapagana ja Kaval-Antsu lood jm.

Juhan Kunder esines Eesti Kirjameeste Seltsis päris mitme ettekandega rahvaluule teemadel. Nii käsitles ta ühel 1882.a. koosolekul emaarmastuse kujutamist eesti rahvaluules. 1883. aastal oli tema teemaks eesti laste kirjavara. Ettekandes “Mõnda Eesti rahva luuletusest” (1886) oli juttu “sellest, kuidas meie rahva lauludes nalja heidetakse”. Samas ärgitas ta aga seltsi liikmeid edasisele ja senisest hoogsamale rahvaluule kogumisele. Lisaks rahvalauludele, muinasjuttudele ja muistenditele, kutsus Kunder üles koguma ka muinaskombestikku, nõidumissõnu, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Ja ühena esimestest pööras ta tähelepanu vajadusele uurida ja talletada rahvapille ning rahvamuusikat. Ise tundis see väsimatu töömees huvi etnograafia vastu, tehes tähelepanekuid rahvarõivaste ning töö- ja tarberiistade kohta.

Rakveres oli Kunderi ajal edukamaks vanavara kogujaks tema hea sõber, loomaarst Madis Treumann, EKmS usaldusmees siinmail 1882. aastast.


A j a k i r j a n i k

Kui Juhan Kunder 1876 Rakverre asus, puudus siin oma kohalik ajaleht.

1880. aasta lõpul hakkasid enam-vähem üheaegselt ilmuma eestikeelne „Valgus“ ja saksakeelne „Wesenberger Anzeiger“. Samal ajal taotles ka Juhan Kunder võimudelt luba oma ajalehe väljaandmiseks. Kirjas Jakob Hurdale 18. III 1880 avaldas ta arvamust, et tema ajaleht tuleks “ei mitte nii ülearu julge kui Sakala ega ka nii kartlik kui Eesti Postimees”. Luba ei antud ja leht jäi ilmumata.

Samal ajal tegi aga Kunder üsna palju kaastööd “ülearu julgele” Sakalale.

Oma kirjades C. R. Jakobsonile ja Sakalale annab Kunder teada loomisel olevast eesti põllumeeste seltsist, räägib Eestimaal ilmuva saksakeelse ajakirjanduse ebaõiglasest, kohati lausa halvustavast suhtumisest eestlastesse, teatab aga ka päevakohaseid uudiseid Rakvrerest.


Muude artiklite kõrval kuuluvad Kunderile mõned Sakalas ilmunud Nalja Mardi ja Kalja Pärdi pilkedialoogid. Selles rahva seas väga populaarseks kujunenud satiirinurgas ründas Kunder peamiselt Rakvere „Valgust“ ja tema toimetajat Mihhail Lindenbergi.
Hiljem, juba pärast C. R. Jakobsoni surma, hakkas Kunder aeg-ajalt kirjutama J. Järve üsnagi radikaalses ajalehes „Virulane“, mille toimetuses töötas 1883-1886 ka Virumaalt pärit Eduard Vilde. Samal ajal saatis Kunder oma artikleid Ado Grenzsteini „Olevikule“ ja Jakob Kõrvi „Valgusele“.

1884.a. kevadel hakkas Tartus Juhan Kunderi hea sõbra Mihkel Veske väljaandmisel ilmuma “teaduse ja juttude” ajakiri „Oma Maa“. Ajakirja esimeses aastakäigus ilmus Juhan Kunderi pikem käsitlus “Taimede elust.”

Esimeseks eesti kirjanduslikuks ja perekondlikuks ajakirjaks oli 1878-1887 (vaheajaga 1884) Tartus välja antud „Meelejahutaja“. 1885.a. alguses sai ajakirja toimetajaks Juhan Kunder. Nüüd kandis see määratlust “Eesti perekonna õpetlik ja lõbus ajakiri”. Uus toimetaja rõhutas juba esimeses numbris, et väljaanne ei tegele poliitikaga, tema eesmärgiks on “vaimuharimise töö.”
Ilmuma hakkasid uued rubriigid: “Perekonna elu”, “Kool ja laste kasvatamaine”, “Põllu- ja käsitöö”, “Kaubandus”.

Kunderi ajal tõusis ajakirjas suuresti kirjanduse, kirjanduskriitika ja -ajaloo osakaal. Juhan Kunderi enda sulest ilmus tema EkmS-s peetud kõne “Eesti laulikud”. Selles käsitles ta nii eesti rahvalaulu kui Fr. R. Kreutzwaldi, J. V. Jannseni ja L. Koidula loomingut.

„Meelejahutajas“ hakkasid üha enam oma töid avaldama eesti uued, seni vähem tuntud kirjamehed. Nende seas olid ka rakverelane Peeter Jakobson ning Väike-Maarja parnassi kuulunud Jakob Liiv ja Kaarel Krimm.
Aeg-ajalt ilmusid ajakirjas eesti näidendid. 1885.a. sai siit lugeda Juhan Kunderi kahtlemata parimat ja enam mängitud komöödiat “Kroonu onu.”

„Meelejahutaja“ oli üsna rikkalikult illustreeritud. Seal ilmus pilte Venemaa linnadest ja elu-olust, samas ka eesti kirjanike portreid. 1886.a. avaldas Kunder oma endise õpilase Paul Raua joonistusi.
Tartus ilmuva ajakirja toimetamine oli Rakvere kooliõpetajale kindlasti vägagi koormav. Seda enam, et pea kogu toimetamise töö tegi ta ära üksinda, palgal oligi vaid toimetaja. Rakveres tuli aga samal ajal juhatada elementaarkooli, anda tunde kreiskoolis, kirjutada näidendeid ja õpikuid, tegelda linnavolikogus.

K i r j a m e e s  j a  k i r j a n d u s l o o l a n e

Oma esimesed luuletused kirjutas Kunder kooliõpilasena. Esimesed luulekogud ilmusid Tartus 1873 ja 1876. Järgmine luulekogu “Algupäralised luuletused” avaldati alles postuumselt 1890. Just see viimane kogu sisaldab Rakvere-aastate loomingut, mis moodustab kahtlemata Kunderi luule paremiku. Kogus leidub nii isamaalüürikat kui loodus- ja armastusluulet.

Mõned näited Juhan Kunderi luulest:

Luuletuses “Eesti mäel” viib isa oma poja mäetippu ja lausub:

“Poeg, vaata, see on minu
ja sinu isamaa !
See ilus maa on meie,
On meie Eestimaa!”

Kodumaa looduse ilu, ühtlasi muinasloolisust pakub luuletus “Kuningas Kalev”:

“Kui kuld olid Viru vee lained,
kui kuld olid metsad ja mäed;
ning lainete sülest end tõstsid
veeneitsite mängijad käed”

Oma luuletuses “Murelane” /Sipelgas/ astub ta laisklemise vastu ja kutsub üles virgale töötegemisele. Eeskujuks toob murelase ehk sipelga:

Murelane muudest eessa,
Teistest targem teopoissi
Murelane, meistrimeesi,
Pikka teeda tegemassa;
Seal tema veab viljavakka,
Kannab koju kottisida.”

Kunderi proosalooming on tagasihoidlik. Originaalteoseid, millel ehk jäävam väärtus meie kirjandusloos, on vähe ja needki ilmunud anonüümsetena “Eesti rahva Kasulises Kalendris” 1887 ja 1888.


Rakveres kirjutas Kunder ka mõned raamatud lastele. Eesti lastekirjanduse tuntuim uurija Reet Krusten kirjutab: “J. Kunderi lastejuttudes on rohkesti inimlikku soojust ja heatahtlikkust, ka igapäevase elu lihtsust ja kodusust, mis varasemate rangelt karistavate, hoiatavate ja hirmutavate lastejuttude kõrval mõjub kosutavalt. J. Kunder oli esimene, kes väljus loomuliku karistuse rangest skeemist.”

1885.a. andis Kunder välja rahvaeepose “Kalevipoeg” proosaümberjutustuse, millel oli eepose populariseerimisel oluline tähtsus. Tollane kriitika oli töö suhtes ülimalt kiitev. Niisama on kiitev Reet Krusteni suhtumine: “Juba “Kalevipoja” proosajutustuse idee ja selle teostamine on üksi väärt, et kõnelda J. Kunderist eesti lastekirjanduse ajaloos. Kirjanik mõistis, kui vajalik niisugune raamat oli “Kalevipoja” tutvustamiseks noorele lugejale, kellel pole veel püsivust eepose enese läbilugemiseks.”


Kõige väärtuslikuma osa Kunderi ilukirjanduslikust loomingust moodustavad näidendid. Neid kirjutas ta juba seminari õpilasena Tartus, Rakveres lisandus tema parim näidend “Kroonu onu” (1885), mida peetakse üheks õnnestunumaks teoseks eesti 19. sajandi näitekirjanduses üldse. Kroonu onu” ei mängitud üksi seltsilavadel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Selle on oma repertuaari võtnud ka mitmed eesti kutselised teatrid. Rakvere Teatris tõi “Kroonu onu” 1987.a. detsembris lavale Peeter Volkonski.

Veel said tuntuks ning kanti näitetruppide poolt ette Kunderi mõnevõrra tõsisema sisuga tükid “Mõrsja ja märatsejad” ja “Kingu Laos”. Tema “Vallavanema valimist” mängis mõne aja eest suure mõnu ja hooga Rakke näiteseltskond.

Pikemat aega tegeles Juhan Kunder eesti kirjandusloo uurimisega. 1886.a. suveks oli tal esimene osa sellest uurimusest valmis. Raamatuna ilmus töö aga alles postuumselt, 1890. aastal, kandes pealkirja “Eesti kirjandus koolile ja kodule. Esimene raamat: Eesti vanemad laulikud”. Seda peetakse üheks esimeseks arvestatavaks eesti kirjandusloo ülevaateks ja oli sellisena professor Villem Alttoa sõnul “oma aja kohta silmapaistvalt heal tasemel.”

RMF 328 Juhan Kunderi mälestussammas Rakveres. Skulptor Roman Haavamägi, püstitatud 24.04.1938.

1992. aastast tegutseb Rakveres ärksamate haritlaste eestvõttel Juhan Kunderi Selts. Muuhulgas on nad välja andnud ka mitmeid trükiseid, kus Juhan Kunderi elu ja tegevust põhjalikult tutvustatakse.

Ärkamisaegse koolimehe künnivagudel. 155 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 15 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2007. 

Mõeldes Juhan Kunderile. 160 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 20 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2012. 

Juhan Kunder ja kunderlased. Rakvere, 2014.

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Ajalooblogi: Sarimõrvar Juri Ustimenko

Selles postituses tooma teieni jõhkra sarimõrvari Juri Ustimenko kuriteod, sest täpselt 17 aastat tagasi 2004. aastal ning 15. märtsil mõistis Tallinna linnakohus Ustimenkole viie inimese tapmise, kahe inimese mõrvakatse ja mitme muu raske kuriteo eest eluaegse vangistuse.

Juri Ustimenko (sündinud 23. aprillil 1981) on Eesti kõigi aegade ohtlikem sarimõrvar. Ustimenko jõudis 2002. aasta kevadel tappa vähemalt viis inimest (sealhulgas ühe Läti politseiniku) ja tõsiselt haavata kaht. Juri Ustimenko tegutses koos Dmitri Medvedeviga, kes hukkus tulevahetuses Läti politseinikega. Juri Ustimenkole mõisteti eluaegne vanglakaristus ja temast sai Eesti noorim eluaegne vang.

USTIMENKO JA MEDVEDEVI KURITEGUDE JADA
2002. aasta kevadel tapsid Venemaalt üle Narva jõe Eestisse ujunud Ustimenko ja Medvedev ligi ühe kuu jooksul Tartus, Tallinnas, Sillamäel ja Lätis kokku viis inimest ja haavasid rängalt veel mitut.

18. märtsi öösel kell 4.25 panid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedev plahvatama pommid Tallinnas Roosikrantsi 8a relvapoe ees. Vitriinist võeti hilisem taparelv. 

29. märtsil kella 21 paiku tapeti Tallinnas Filtri teel lasuga pähe 45-aastane taksojuht. Saagiks 200 krooni (12.78 eurot) ja vana mobiiltelefon. 

31. märtsil kell 19.45 tapeti Tartus lasuga pähe keldripoe 51-aastane naismüüja. Poest saadi tuhatkond krooni (u 63-65 eurot). 

11. aprillil kell 14.50 haavati lasuga pähe Tartu kesklinna toidupoe 22-aastast müüjannat. Müüja suutis komberdada naaberpoodi, kust talle kiiresti kiirabi kutsuti. Saagiks saadi kassast 700 krooni (44.74 eurot) ja müüjanna mobiiltelefon. 

24. aprillil kella 16.30 paiku tapeti lasuga pähe Sillamäel raha vedanud 24-aastane puuviljalao töötaja. Roolis istunud 36-aastane raamatupidajanna jäi ellu, ehkki sai tabamuse pähe. Ära viidi väidetavalt 50 000 krooni (3195.58 eurot). 

3. mai hommikul kella 9.30 paiku tapeti Tallinnas Tartu mnt. 73 jahinduspoe 25-aastane müüja. Poest rööviti karp padruneid. 

5. mai ööl kella 2.30 paiku toimus tulevahetus Läti Valkas. Dmitri Medvedevi laskudest sai üliraskelt vigastada politseinik Aigars Kurpnieks, kes oli kanderaami kiirabiautosse tõstmise ajal veel elus, kuid suri hiljem. Kätte sai haavata politseinik Eriks Zanders ja reide turvamees Sandris Jacino. Turvamees Sandris Jacinol tulistas Medvedev puruks jalaluu. Jacino ja Zanders lasksid Dmitri Medvedevi maha. Juri Ustimenko pääses põgenema. 

7. mail ületas Ustimenko salaja Leedu-Poola piiri. Tähelepanelikud kohalikud elanikud teavitasid piirivalvet, et kahtlane tüüp istus Sejny alevikus bussi. 

8. mai hommikul said Poola piirivalvurid Ustimenko kätte Suwalki bussijaamas. Põgenik nimetas end Ilja Habaroviks. Tema tegelik isik sai selgeks tänu Interpoli kaudu levitatud fotole. 

Poola andis Juri Ustimenko Eestile välja. Eesti kohus mõistis talle eluaegse vanglakaristuse. Vanglast ennetähtaegset vabanemist saab Ustimenko taotleda alates 2032. aastast, kui mees on ära istunud 30 aastat. 2010. aastal esitas ta presidendile armuandmispalve, mis jäi rahuldamata. 

Kokkuvõte süüdistustest: Ustimenko (sündinud 23.04.1981) tappis 2001. aasta veebruarist maini Eestis viis inimest ja Lätis ühe. Politsei on tõestanud, et Ustimenko ja tema kaasosalise, Dmitri Medvedevi kuritegude seerias kaotas elu kokku seitse inimest, vigastada sai kuus. Karistus: Eluaegne vanglakaristus.

Juri Ustimenko omal ajal kohtupingis. Foto: TEET MALSROOS

Toome siin ära ka 2011. aasta artikli:

Sarimõrvar Ustimenko: Eestis oligi nii vaikne, pidin veidi mürglit tegema! 

Toimetas Karoliina Vasli 
5. oktoober 2011, 20:41 
Õhtuleht

"Olen õnneseen, mul veab raskelt," teatas Eesti kõige aegade ohtlikem sarimõrvar Juri Ustimenko politseiametnikule oma kuritegudest rääkides. Ta märkis, et tema eesmärk oli ellu jääda. 

ETV "Pealtnägija" tõi tänases saates vaatajateni seni avalikustamata videod, kus kuritöökaaslase Dmitri Medvedjeviga koos kuus inimest tapnud ja seitset haavanud Ustimenko räägib oma tegudest ega kahetse grammigi. 

Ustimenko: Killing is my business 

Mehelt küsiti tapmistega kaasnenud kuulsuse kohta. "Olen jätis. Killing is my business," ütles ta ja puhkes naerma. Seejärel jätkas ta vaoshoitult, et kuulsust võib käsitleda kui sõna, ei enamat. Ta väitis, et ei ajanudki kuulsust taga. Saates öeldi, et ta valetas. Tema ja Medvedjev lõikasid välja kõik artiklid, mis rääkisid nende tapatöödest ning tundsid selle üle uhkust. 

Ustimenkoga pikalt vestelnud toonane politseiametnik Aleksandr Žegulov ütles nüüd, et Ustimenko ei kahetsenud oma tegusid. Ta lisas, et Ustimenkol oli noorpõlvest saati rahulolematus ja tunnustuse puudus. "Ta oli alati varjus, pidi taluma solvanguid," märkis Žegulov. "Siin aga siuke efekt, ta hakkas loomulikult oma kuritegude üle uhkust tundma." Ta meenutas, et Ustimenko ise ütles, et Eesti on väike ja vaikne riik, kus kõik tiksuvad - tema leidis, et oleks vaja väikest mürglit teha. 

Ülekuulamistel kuulutas Ustimenko, et plaanis oli ka üks reisirong rööbastelt välja ajada. Talt uuriti, et mis siis edasi oleks saanud, kui rong maas. "Kust mina tean, mis edasi saab," ütles Ustimenko ja irivitas: "Põnevus, et teada: seda tegime meie." Ta tõi välja, et oleks vinge, kui tulelõõm õhkab näkku. 

Hiljem hakkas Ustimenko süüd ajama rohkem juba surnud Medvedevi kaela. Ta väitis, et too mõtles ja tema viis vaid täide. Ühtlasi rääkis ta, et nad olid teineteise jaoks ohtlikud, ta oleks ükskord Medvedevi peaaegu maha lasknud. 

Anvelt: las ta mädaneb seal 

Ustimenko tabati 2002. aasta mais Poolas. "Depressiooni polnudki," meenutas Ustimenko seda, kui ta vahele jäi. Ta ise leidis, et eluaegne vanglakaristus ei olnud õiglane. Ta arvas, et oleks end ise seitsmeks aastaks vangi mõistnud. "Vangla ei paranda, see tapab inimesi." 

Endine kõrge politseiametnik, praegune riigikogulane Andres Anvelt ütleb, et tema surmanuhtlus ei poolda ja korralik eluaegne on nuhtlusena suuremgi kui ühekordne lask kuklasse. "Las ta mädaneb seal." 

Eesti Politseimuuseumi peamajas oleval näitusel leidub ka teisi Eestit raputanud mõrvalugusid.

Muuseumi külastamise kohta leiad informatsioon kodulehelt
http://www.politseimuusem.ee

Allikad: Eesti Politseimuuseum, Vikipeedia, AS Õhtuleht Kirjastus

Ajalooblogi: Palmse mõisa naiste elu ja lood

Järgmine kokkuvõte on kokku pandud meie teaduri Susanna Mureli artiklist „Kui Jumal on olemas, siis on ta lontrus! Palmse mõis ja mõisnikud rahvapärimuses ning see on leitav täispikkuses 2015. aasta Toimetistest SIIT. Kokkuvõttes on välja toodud ülevaade Palmse mõisa naistest sh viimasest mõisaprouast Katharina (Kitty) von der Pahlenist ja nende värvikatest lugudest ning mälestustest.

Kui Jumal on olemas, siis on ta lontrus! Palmse mõis ja mõisnikud rahvapärimuses. Toimetised 2015 Susanna Murel:

Tänapäeval on ehk raske ette kujutada, milline elu kees mõisa sees ja ümber: mõisatöölised põldudel, härrasrahvas ja nende külalised pargis jalutamas, viinavoorid teedel. Mõisa korrektse funktsioneerimise nimel töötas arvukalt inimesi nii härrastemajas kui ka ümbritsevais majandushooneis.

Kus võimalik, olen kasutanud n-ö ametliku ajaloo allikaid, et täiendada, täpsustada ja võrrelda rahvamälestustest pärit infot. Allikaid võrreldes juhtub tihti, et sündmuste motiivid sarnanevad, kuid rahvajuttudes on muutunud inimeste nimed, aastaarvud, kohanimed.

Heaks näiteks on järgmine lugu parunessi surmast:

„Paruni õde elas koos väikese lapsega Palmse mõisas. Mees täiendas end Saksamaal. Laps magas kiigus ja proua imetas teda nagu talunaisedki, kiiku ette põlvili lastes. Kord tabas prouat äkiline valuhoog ja kui lastetüdruk tuppa astus oli proua endiselt põlvili, kuid juba surnud. Ta sängitati Ilumäe surnuaeda ja tema hauale pandi skulptuur – naine põlvili last imetamas.“17

Võib päris kindlalt väita, et kirjeldatakse Carl Magnuse esimese abikaasa Betsy õnnetut surma, mitte paruni õe oma. Kuna tegemist on üsna kauge minevikuga, on lood aja jooksul muutunud ning selles, kas Betsy suri hälli kohale kummardudes, ei saa ka kindel olla. Ehk tekkis see lugu rahva mällu tänu Betsy hauamonumendile, mis kujutab naist hälli kohale kummardumas. Rahvas ei osanud niisugust monumenti enda jaoks mõtestada ning tekkiski ülalmainitud legend. Artikli eesmärk on siiski mõista ja kirjeldada olustikku lihtrahva silmade läbi ja seetõttu ei püüdle ma täieliku ajaloolise tõe poole. „Pärimus muutub põlvkonniti, kuivõrd iga põlvkond elab oma ajas.“18

Alexis von der Pahlen koos kahe õe Betsy ja Olgaga. (von der Pahlenite erakogust).

…mõisateenijaist

Sügistalvisel ajal valitseb Palmses üldjuhul vaikus – mõisahoone seisab tardunult nagu lumekuulis, mida aeg-ajalt raputatakse. Võib ette kujutada, et 19. sajandi lõpuaastail käis mõisas vilgas elu. Kuigi kõrgaeg oli möödas – ajuti võis mõisateenijate arv tõusta üle 7046 –, toimetas mõisas suur hulk teenijaid ja muid ametimehi: kirjutaja, kunstkärner, kolm aednikupoissi, kubjas, aidamees, viinameister, tallmeister, tallipoiss, karjane, vahimees, puusepp, jääger, toapoiss, kaks toatüdrukut, kaks pesupiigat, triikija, kokk ja kokatüdruk. Kui vanemad olid kodust ära, tegelesid laste kasvatamisega kaks bonne’t47 . Lastel olid koduõpetajad: poistel meesõpetaja, tüdrukutel naisõpetaja – mademoiselle, rahvakeeli mussel. Toapoisid ja teenijatüdrukud valiti põhiliselt väljanägemise järgi, eelistati saledaid, pikki ja heatujulisi noorikuid, kuid ka vanematest teenijatest peeti väga lugu.48 Toatüdrukud kandsid talvisel perioodil musta, suvel kirjut kleiti, kuid paljasääri ei lubatud kunagi käia.49

Tol ajal ei olnud haruldane, et mõisahärrad noori ja ilusaid toatüdrukuid kimbutasid. Palmse parunid endale sellist käitumist ei lubanud ja ka oma külalistel paluti end vastavalt üleval pidada.50 Ainult Gustav Christian kogus rahva seas tuntust külatüdrukute kiusajana.

Palmse viimased mõisnikud

Palmse viimane mõisaproua Katharina (Kitty) von der Pahlen.

Kõige rohkem personaalseid mälestusi on meieni jõudnud Gustav Christian ja Katharina (Kitty) von der Pahleni kohta,

Katharina (Kitty) Marie Natalie von der Pahlen (sünd. Buxhoevden) sündis 28. septembril 1887 Peterburis. Augustis 1910, 22-aastaselt, abiellus ta Palmse mõisniku Gustav Christian von der Pahleniga.62

Rahvamälestuste kohaselt peeti laulatuspidu Saksamaal63 , kuid Genealogische Handbuch nimetab abiellumise paigaks Revalit.64 Siiski teab rahvasuu, et noorpaari Palmsesse saabudes “seati mõisa õue üles ilutulestik. Teomehed seisid värava juures auvalves, kõigil pühapäeva riided seljas. Kaugelt hakkasid tõllad paistma, pikk rivi, noorpaar tilisangiga65 kõige ees.””Pulmad kestsid Palmses mitu nädalat“.66

Rahvasuu kaudu ülekantud infot ei saa võtta ajaloolise tõena, nagu näeme üleval toodud lugude erinevusest, kuid siiski on huvitav jälgida, kuidas sündmused on rahvamälus talletunud. Rihard Palm teadis rääkida,67 et Palmsesse kolides ei osanud proua Kitty, nagu rahvas teda kutsus, sõnakestki eesti keelt ning Gustav olevat hakanud oma naisele maakeelt õpetama, alustades kõige rumalamatest sõnadest. Tänu oma toatüdrukule sai mõisaproua sõnade õigete tähenduste jälile.68 Argielulised seigad võimaldavad kunagisi mõisnikke tundma õppida rohkem inimlikul tasandil, mitte ainult mõisahärra või -prouana.

Kitty von der Pahlenit mäletavad inimesed kui heasüdamlikku, ilusat ja rikast prouat,69 kes armastas värskes õhus viibida, eriti meeldis talle oma koertega jalutada ning üheks lemmikuks oli tal hall hurt, kelle nime kahjuks ei mainita. Mõisaproual olid ka sülekoerad. Üks neist, Lulu, jäi haigeks ning pandi Kadrinas magama. Lulu maeti mõisa parki ja hauale pandi tahvel kirjaga „Lulu 1912. aastal“.70 Pahleni-prouade koertearmastusest võib lugeda ka Tõdva-Kõnnu küla rahvamälestustest. Parun Pahleni õdesid nähti tihti Kõnnu küla vahel jalutamas. „Saatjateks 4–5 kõverate käppadega määrakoera. Aeg-ajalt kanti koeri süles, kui need oma kõverate käppadega ei jõudnud sakstele järele vänderdada. 72

Mälestusi lugedes on võimalik jälgida ka sotsiaalseid muutusi ühiskonnas. On teada, et aegade jooksul muutuvad nii soo- kui ka käitumisnormid, kuid huvitav on neid vaadelda läbi rahvamälestuste prisma. Kui 19. sajandil jäid mõisnikud rahvale silma väärikalt pargis jalutades ning talurahva lõbutsemist kaugelt jälgides, siis paruness Kittyt võib näha hobused suuskade ees üle põldude kihutamas, kelgutamas, suvel paadiga sõitmas ja ujumas. Tegeleti ka käsitööga: õmmeldi ja tikiti. Muutunud traditsioone 20. sajandi alguses ja paindlikke sotsiaalseid norme kirjeldab hästi järgmine juhtum.

„Noorem vend sündis 1911. aastal. Samal aastal kuu aega varem sündis paruniproua Kittyl esimene poeg Hans Dietrich. Proual oli aga piima väga palju ning oma poeg ei jõudnud seda ära tarvitada. Proua kartis, et võib haigestuda rinnanäärme põletikku. Ta kuulis, et teomees Krausbergil on sündinud väike poeg ja läks last vaatama. Nähes, et lapse eest on hästi hoolitsetud ja et kõikjal valitseb puhtus, tegi Kitty-proua emale ettepaneku, et tema hakkab seda väikemeest toitma. Toodagu aga poiss paar korda päevas mõisa. Nii ta siis oligi Marie vennale ammeks.“73

Kuni 19. sajandi lõpuni oli baltisaksa aadli seas levinud arusaam, et aadlisoost naine küll sünnitab lapsi, kuid nende imetamise eest hoolitsevad ammed.74 Rahvamälestustesse ei ole Kitty ja Gustav von der Pahleni abielu jäänud kui õnnelik ning külavahel käisid ikka mitmesugused jutud nii ühe kui ka teise armukeste kohta. Siiski sündis Kittyle ja Gustavile kaks poega, Hans Georg Alexis Alexander ja Dietrich Peter Arendt, vastavalt 1911. ja 1913. aastal.75 Esimese maailmasõja puhkedes astus Gustav Christian vabatahtlikult sõjaväkke ning jäi 29. augustil 1914 Ida-Preisimaal kadunuks.76 Gustav Christiani sõjaväkke astumist seostab Rihard Palm paruness Kitty sümpaatiaga mõisasse valitsejaks tulnud Carl von Schuberti vastu:

„Proua Kitty kiindus täiesti valitseja Schubertisse. Gustav aga ei suutnud näha oma naist õnnelikuna kellegi teisega. Kui 1914. puhkes I maailmasõda, läks parun vabatahtlikult sõtta.“77

Ka H. Rohtla mainib, „et ju ta ise surma otsis“.78 Sellest võib järeldada, et rahvamälestused ei ole pelgalt ümberjutustused, sinna on lisatud ka oma arvamusi ja interpretatsioone.

Lisad:

Paruni kohitsemise lugu

Proua toatüdruku Juuli jutustus E. Kuusklale.

Parun olnud elumehelike kalduvustega mees. Eriti meeldinud vallatleda noorte neidudega. Tihti läinud see vallatlemine üle igasuguse piiri. Parun arvas, et talle kui parunile on kõik lubatud, et tema võib käituda nagu heaks arvab. Paruni selline käitumine aga vihastas küla noormehi. Tüdrukute kaebused parunihärra kohta aina tihenesid. Lõpuks sai poistel mõõt täis ja nad mõtlesid välja toreda plaani. Kord jalutas parun järjekordset õhtust jalutuskäiku Aleksandri pargis. Noormehed varitsesid teda põõsastes, suur kartulikott kaasas. Kui parun ühe teekäänaku peal keerama hakkas, hüppasid poisid puu tagant välja ja ropsti! parunile kott pähe. Ja siis püksid maha ning parunit kohitsema. Parun karjunud nagu ratta peal. „Kas jätad külatüdrukut rahule?“ küsisid poisid. „Minu ausõna, laske mind lahti! Võtke see kott peast ära, luban teile, mida ainult tahate!“ vastanud parun. Pika jutu ja manitsuste peale võeti parunil kott peast ära ja jäetud ta rahule. Härral olnud üpris piinlik, tükk aega ei käinud ta majast väljas. Tüdrukud aga jättis ta rahule. Kui ta silm mõnele kenale noorele tüdrukule peatuma jäigi, keeras ta pea ruttu kõrvale ja eemaldus kiirel sammul.

Emilie Kuuskla 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112

Partide karjatamise lugu

10-aastaselt läks Marie mõisas pardi karja. Partide jaoks oli ehitatud tiigi kaldale suur pardimaja. Mudatiik asus viinavabriku taga. Suvel oli parte palju, umbes 100 ringis. Nende arv vähenes tunduvalt peale hilissuvist ja sügisest külaskäikude aega. Talvel oli parte majas vaevalt 50 ringis. Marie söötis hommikuti parte ja ajas siis nad mudatiiki. Ise istus ta tiigi kaldal, vits pihus ja ajas neid parte, kes kaldale tulid, vette tagasi. Parte oli palju ja nad olid päris sõnakuulmatud. Järgmine söögiaeg oli lõuna paiku ja õhtul kella 6–7 paiku aeti nad majja tagasi. Õhtul tegeles nendega pardimaja valvur. Kord lõuna ajal tuli üks mõisapreilidest, pikk valge kleit seljas tiigi äärde kõndima. Tal oli kaasas partide söötmiseks veidi leiba. Ta seisis kaldal ja viskas leivatükikesi vette. Pärast ta tuli, seisatas Marie juures ja ütles „See on üks tore töö, valvata parte. Nad on nii armsakesed ja ujuvad nii vahvasti! “

Marie Veerväli 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112

1905. aasta Palmses

Saabusid kurjad, rasked ja rahutud aastad. Parun laste ja mõne teenijaga ruttas linna varjule, sest mine sa tea… Lahkudes jättis parun oma varanduse vahimehe Neudorfi ja teener Gustav Kleemanni (1875–1938) hooleks, käskis neid öösiti püssidega valvata tulesüütajate ja röövlite vastu. Kõrgemaks võimuks jäi Aida-Krass, käsuga, ilma paruni kirjaliku loata, mitte kõrrekestki kellelegi anda. Elati kuidagi – tehti tööd, kuni teenril, vahimehel ja teomeestel viimane leib lõppes. Aidamees aga vilja välja ei andnud. Häda sunnil hakkasid teomehed streikima. Kaua sa tühja kõhuga töötad! Peeti nõu, oma loaga aidast vilja võtta. Juhul, kui Aida-Krass võtmeid ei kanna, tuleb mees lihtsalt kotti toppida. Varuti suur kott, määriti veel searasvaga ülevalt libedamaks ja mindi. Polnud kotti siiski vaja – aidamees tegi hirmuga ise uksed lahti. Mehed võtsid vilja ja läksid tööle. Parun oli ikka veel tagasi tulemata. Muid järeldusi „leivamässul“ ei olnud, kui teener ja vahimees istusid hiljem 6 kuud Rakvere vanglas vee-leiva peal, et nemad kui paruni volinikud ja mõisa kaitsjad „mässust“ osa võtsid.

Helmi Rohtla. ERM KV 234:17/279-306

17 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92.
18 Jaago, T. Kuidas mõista pärimusjutu tõde? − Kultuur ja mälu, Tartu, 2001, lk 228.
47 Bonne – pr k kasvataja.
48 ERM KV 234:4/34-60: 48.
49 RM 3425 Ar1k 741:1b: 5. Koguja: Linda Palu
50 ERM KV 234:4/34-60: 49.
62 Stackelberg, O. M, von. Genealogisches… S. 34.
63 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92.
64 Stackelberg, O. M, von. Genealogisches… S. 34.
65 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92. Diližanss – mitmeistmeline reisi- ja postitõld 18.–19. sajandil.
66 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92–93.
67 Rihard Palm kuulis seda lugu omakorda mõisa toatüdruku Juuli käest.
68 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112.
69 ERM KV 323:8/261-297.
70 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 54.
72 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 52.
73 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 100.
74 Plath, U. Emad, ammed ja korsetid: Balti naised biidermeieri ajal. Eesti Kunstimuuseumi toimetised, 2011.
75 Stackelberg, O. M. von. Genealogisches… S. 172.
76 EAA.854.1.902; 1914-1915. Toimik I maailmasõjas langenud aadlike kohta.
77 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 75.
78 ERM KV 234:17/279-306: 305.

Susanna Murel SA Virumaa Muuseumid teadur

Ajalooblogi: Naistepäevatervitused Alice´le

Alice Sagrits (1909 – 1997) oli kunstnik Richard Sagritsa abikaasa. Ta kohtus Karepalt pärit maalikunstnikuga II maailmasõja ajal Jaroslavlis ning 6.06.1944 sõlmiti abielu, mis kestis kuni Richardi surmani. Tagasi Eestis, jagati elu Tallinnas asuva korteri ning Richardi sünnikodu Kalame talu vahel.

RMF 1575:92 Alice ja Richard Sagrits 1947.a. Tallinnas

Alice ja Richard olid seltskondlikud inimesed ning Alice hea perenaine ja võõrustaja, seega tutvusringkond oli arvukas. Richard ja  Alice said headeks sõpradeks Rakvere Muuseumi töötajatega ja otsustasid oma kodu pärandada muuseumile. Nii toimibki 1990.aastate lõpust talus muuseum, kus saab vaadata vana rannatalu hooneid ja ateljees on väljapanekud kunstniku loomingust.

RMF 1575:88 Alice ja Richard Sagrits Kalame talu õuel 1954
RMF 1575:126 Alice ja Richard Sagrits Kalame talu õuel uue motorolleriga 1959 sügisel.

Lisaks talukompleksile ja kunstiteostele on muuseumisse jõudnud ka perekonna fotosid ja kirjavahetust, muuhulgas ka naistepäevaks saadetud postkaarte.

Pühadetervituste saatmine postkaardil, mis tänaseks päevaks on unustuse hõlma vajunud, oli nõukogude ajal väga levinud ja iseenesestmõistetav komme. Alice on õnnitluskaarte hoolsasti alal hoidnud, mõnel puhul aastanumbri juurde kirjutanud. Me ei saa küll olla kindlad, et säilinud on kõik kaardid, kuid ühtekokku on alles 165 naistepäeva tervitusega postkaarti, enamus saadetud 1970. – 1980. aastatel, aga viimased dateeringud ulatuvad 1992. aastasse.

Esitleme siin väikest valikut:

RM 6343 Ar1 1045:117_12. Trükitud 1963.
RM 6343 Ar1 1045:117_6 Kunstnik L. Härm, trükitud 1966. Saadetud 1967
RM 6343 Ar1 1045:117_25 Kunstnik E. Pikk, trükitud 1969
RM 6343 Ar1 1045:116_54 Kunstnik I. Raudsepp, trükitud 1977. Saadetud 1977
RM 6343 Ar1 1045:115_52 Foto R. Veskiloo, trükitud 1984
RM 6343 Ar1 1045:114_5 Saadetud 1992

Umbes kolmandik kaartidest on spetsiaalselt naistepäevaks kujundatud ja trükitud postkaardid. Palju on kasutatud erinevaid lillepildiga postkaarte.

RM 6343 Ar1 1045:116_10 Saadetud 1971

RM 6343 Ar1 1045:115_30 Saadetud 1984.

Kaartide taha kirjutatud soovid on enamasti üldsõnalised õnnitlused – head naistepäeva, lõbusat või tujuküllast naistepäeva jne. Aegajalt on juurde lisatud ka uudiseid tervise ja käekäigu kohta, mõni surmasõnum, kevade- ja peatse kohtumise ootus vms.

On ka mõni isikupärasem õnnitlus. Näiteks:

Et Sul ikka oleks visadust ja lustakat meelt (1968)

Elagu naised ja meie vahva Alice! (1969)

Elagu naistepäev ja meie tutvuskonna kõige energilisem ja vahvam naine! (1978)

Hurraa, teie pere naistele, hästi palju nalja ning naeru! (1981)

Rõõmsat pidupäeva ja uljast meelt, Alice! (1984)

Ma kingiksin Sulle urbadest kaasiku, täis sinilillede pidu ja elukroonika lehtedest vaid rõõmustavaid ridu! Head naistepäeva (1986)

Kaheksandal naistepäev,
siis on naistel vaba päev.

Küll on palju kaarte – näe.
Ja ka väiksed mehed ulatavad
Teile käe,
kus lilled sees, ennäe!  (1986)

Ja lõpetuseks üks näide pisikese irooniavarjundiga tervitusest

RM 6343 Ar1 1045:115_54

Pilvi Põldma SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja

Ajalooblogi: Politsei sõiduvahenditest aastail 1920–1940. Mootorrattad ja autod.

Ametisõidukite hankimisel politseiasutustele olid eeliseisundis kriminaal- ja poliitiline politsei, millised said ametimootorrattaid ja -autosid juba 1920. aastate algusest alates. Välispolitsei prefektuuridest sai esimesena ametisõidukid Tallinna-Harju prefektuur, teised alles alates 1936. aastast. Siiski polnud tegu päris uute autode, vaid sageli kriminaal- või poliitilise politsei teenistuses üsna läbi sõidetud masinatega.

Rakvere kriminaalpolitsei jaoskond

1921. aastal osteti Rakvere kriminaalpolitsei jaoskonda neli jalgratast. 1923. aastal oli jaoskonnas ka mootorratas, millega kriminaalpolitsei ametnikud ajalehe Postimees teatel 5. augustil õnnetusse sattusid:

Nende päewade sees sõitsid kaks Rakwere kriminaalpolitsei ametnikku mototsükletil wälja, kusjuures rattajuht politsei ametnik Karl Kuller, nähtawasti, järsku pöörangu rattaga tehes, nii õnnetumalt mototsükleti juhtis, et see suure kiiruse juures ümber wiskas ja juht Kuller raskelt haawatuna kahe päewa järele suri.1

Kuna eelarve koostamise ajal 1924. aastaks mootoratta remondiks ega kütuse jms jaoks pennigi ei küsitud, võib arvata, et mootorratas sai nii palju kahjustusi, et teda polnud võimalik enam kasutada. Samas küsiti mootorratta remondiks raha 1925. aasta augustis.2

Karl Kuller

K. Kuller sündis 31. oktoobril 1887 Riias, kus lõpetas sealse linnakooli ja seejärel Miitavis (praegu Jelgava) reaalkooli. Eesti Vabadussõjast võttis ta osa soomusrongil „Kapten Irv”. 8. juulil 1920 astus ta teenistusse Rakvere kriminaalpolitseisse agendina.

5. augustil 1923 sattus ta avariisse kriminaalpolitsei külgkorviga mootorrattal. Mootorrattaga sõites sattus selle esimene ratas rööpasse, mille tagajärjel K. Kuller ja külgkorvis istunud vanemassistent H. Heiter paisati maha, kusjuures mootorratas sõitis K. Kullerist üle. Saadud vigastuste tagajärjel suri ta 7. augustil haiglas ja maeti Pärnu.3

Kriminaalpolitsei Peavalitsus ja kaasteenijad mälestasid Karl Kullerit (Päewaleht, 1923, nr 203)

1925. aastal osteti Rakvere kriminaalpolitsei jaoskonnale uus mootorratas Harley Davidson, mis oli 1928. aastaks muutunud tehniliselt kõlbmatuks ega läbinud Rakvere linnavalitsuse nõutud tehnilist ülevaatust, mistõttu soovis komissar uuel eelarveaastal osta jaoskonnale 3170 krooni eest uue sõiduauto Ford.4 Juba 1926. aastal kurtis Rakvere kriminaalkomissar, et „mootorratta osad saawad kiiresti läbikulutud siin olewate halbade teede tõttu“. Tema arvates polnud mootorratas „kohane neil teedel sõiduks, sest peab ennast ühe rattaga edasiwedama, kuna auto seda kahega weab ja selle tõttu oma osasid wähem kulutab“.5

Kas just eeltoodud argumentidest lähtuvalt, kuid 1929. aasta juunis ostetigi jaoskonnale sõiduauto Ford Phaeton, kuna aga sellega seotud kulutusi ei osatud õigesti hinnata, oli 1. jaanuariks 1930 „auto juures hädavajalike kulude katmiseks, nagu bensiin ja väikesed remondid“, tekkinud ülekulu u 40 krooni ulatuses.6 Auto omandamise järel otsustati loobuda mootorrattast, mis pandi oksjonile:

Rakwere kriminaalpolitsei sai mõni aeg tagasi enesele uue auto, milletõttu senine mootorratas „Harley Davidson“ enampakkumise teel müügile tuleb. Mootorratas, mis umbes 4 a. tagasi 1850 kr. eest osteti, on nii mõnelegi kuritegijale põgenemisel tee kinnipanemiseks kaasa aidanud, kuid nagu iga asi wananeb, nii ei saa ratas ka enam oma kohuseid täita arenewa kiiruse mõttes ja peab aset andma uuemale ja seekord autole. Mootorratta müümine sünnib enampakkumise teel kohemaksetawa raha eest 15. augustil s. a. kell 12 päewal Rakwere krim. politsei ruumides, Tallinna tn. 38. Mootorratas on küljekorwiga, 9 hobuse jõuline ja hinnatud müümiseks 150 kr. peale. Waatamata olewale hinnangule, on ratas sõidukorras.7

1930/1931. eelarveaastaks planeeriti auto läbisõiduks 15 000 km, milleks arvati kuluvat 2200 liitrit bensiini ehk auto kütusekulu 100 km läbimiseks oli 14,7 liitrit. Lisaks kulus selle vahemaa läbi sõitmiseks mootoriõli 120 liitrit. 1931/1932. eelarveaastal sooviti auto juures läbi viia 400 krooni eest remonttöid „silmas pidades, et masin on juba 20.000 klm. ärasõitnud“.8 1934. aasta augustis oli auto läbisõit üle 65 000 km ning 31. märtsiks 1936 juba 80 238 km.9

26. septembril 1937 andis Rakvere kriminaalkomissar Nigol Pääbo jaoskonna vana auto Ford Phaeton edasi Paide kriminaalpolitseile. Selle asemele sai ta Pärnust paari aasta eest ostetud kasutatud auto Ford Model 48 The Fordor Touring Sedan. Põhjendades jaoskonna ülekulusid, väitis ta 1938. aasta jaanuari alguses, et Paidesse anti üle täielikult remonditud ja sõidukorras auto, kuid

„Pärnust saadetud auto tarvitas otsekohe suuremaid remonte, näit.: elektrijuhtmestik oli muutunud täiesti kõlbmatuks, andis paljudes kohtades lühiühendusi; jahutaja oli ummistanud, mille tõttu tuli pealt maha võtta ja korda seada; akkumulaator oli lõhkine ja muutunud kõlbmatuks; tuli uuendada mitmed liikuvad osad, nagu rooliseadeldis, kuullaagrid jne. Need vead tulid kõik kõrvaldada, et autoga senini sõita. Et lumi sõitmist praegu enam ei võimalda, on auto juures ette võetud põhjalik remont”.

N. Pääbo hinnangul kulus auto remondiks 500 krooni. Kuna „uus“ auto tarvitas rohkem bensiini ja õli kui vana, oli ülekulu ka autokütuse arvel.10

30. mail 1938 sattus auto aga täiesti ootamatult avariisse, kui Treude autoremonditöökoja õpipoiss sinna hooldamiseks antud autoga lõbusõidule läks ning selle suure kiiruse pealt üle katuse pööras:

Esmaspäewal sõitis Rakwere kriminaalpolitseile kuuluwa sõiduauto puruks Treude töökoja õpipoiss Werner Truuwer, kes peale õnnetust põgenes ja leidmatuks jäi. Esmaspäewa hommikul wiidi Rakwere kriminaalpolitsei uus auto Pikal tänawal asuwasse Treude parandustöökotta õlitamiseks ja pesemiseks. Wiimane osa tööst anti töökoja 17-aastase õpipoisi Werner Truuweri teha. Kuna töökojal oma autode pesemisepaik puudub, siis wiidi masin Rahwamaja juures asuwale pesemiskohale. Seal jättis töökojaomanik Treude auto oma õpipoisi hoole alla, mida kasutades noormees autosse istus ja linnast wälja Moonaküla poole sõitis. Kuna noormees ei osanud autot juhtida, siis tekitas tal raudtee ülesõidukohast ülesõitmine raskusi. Kiiruse wähendamise asemel wajutas ta gaasipedaalile. Järsuhüppega tormas auto teelt wälja ja paiskus teekraawi. Arwatawasti tegi auto uperpalli, sest sõiduki kere on täielikult purunenud. Kannatada on saanud ka mootor, mille tagajärjel õnetuse läbi tekkinud kahjusumma on suur. Kriminaalpolitsei siiski otsest kahju ei kannata, sest tekkinud kahjude eest peab wastutama töökoja omanik. Oskamatu autojuhtija ehmus õnnetusest sedawõrd, et peale rusudeks sõidetud masinast wäljapääsemist jooksis õnnetuskohalt minema. Ta jäi esmaspäewa õhtuni leidmatuks. 11

Ehmunult sündmuskohalt pagenud noormees varjas end vanaema juures ning andis end politseile vabatahtlikult kätte järgmisel päeval. 12 Auto sai siiski korda ega vajanud järgnevail aastail erilist remonti.13


Viru-Järva prefektuur

12. augustil 1936 saatis Viru-Järva prefekt politseivalitsusele märgukirja, kus põhjendas prefekt(uur)ile sõiduauto ostmise vajadust:

Sõiduauto muretsemine prefektuurile on hädavajalik. praegune olukord, kus välispolitseil kohapealsed juhid ja asutused on ilma igasuguste liikumisvahenditeta ei ole kaugeltki loomulik ja ei võimalda neile ülesannete edukat ja ajakohast täitmist. Välispolitsei juhtide ülesanded on viimaste aastatega palju suurenenud ja suurenevad veelgi. Paljud neist ülesannetest on niisugused, mis nõuavad politseijuhtide tihedat koostööd ja kontakti kohaliku rahvaga ja alluvate ametnikega, kuid praegustes oludes, kus puuduvad välispolitseil igasugused liikumisevahendid, on selle teostamine vajalikus ulatuses võimata. Tihti vajab politsei kohtadel abi, saata pole võimalik, kuna jällegi puuduvad liikumisevahendid. Alluvate asutuste ja ametnike tegevuse, väljaõppe ning ettevalmistamise üle järelvalve ja kontrolli pidamine on eestoodud põhjustel raskendatud ja tarvilises ulatuses võimata. Ka esinduslikust seisukohast vaadatuna on provintsi prefekt võrreldes teiste vastavate riigiametnikkudega kohapeal halvemas seisukorras. Nii on autod ja liikumisvahendid diviisi ülemal, kaitseringkonna ülemal, väeosade ülematel, maavalitsuse esimeestel, linnapeadel, eripolitsei komissaridel jne; kellel need aga puuduvad on prefekt. Viimase aja riikline töö ja vastutus nõuavad, et välispolitsei juht kohapeal oleks samuti varustatud ajakohase liikumisvahendiga, mis võimaldaks temale ülesannete täitmist määratud ulatuses.14

1937. aasta sügisel sai Viru-järva prefektuur enda käsutusse seni poliitilise politsei Tartu jaoskonnale kuulunud kinnise, 13 hj mootoriga sõiduauto Studebaker (U-373).15Auto kütusekulu oli 20 liitrit 100 km kohta ning selle läbisõiduks planeeriti umbes 8000 km aastas. 1940/1941. eelarveaastal oli plaanis teha auto mootorile kapitaalremont.16

Sõiduauto Studebaker reklaam (Päevaleht, 1930, nr 126)

7. juunil 1940 natuke enne kella 10, toimus Rakvere prefektuuri sõiduautoga intsident, mille põhjustas Vohnja vallas Tõdva-Kõnnu külas elav jalgrattur Ernst Feldhof. Kaassõitjana aotos viibinud Viru-Järva prefekt A. Ladva kirjeldas sündmust järgnevalt:

Täna kell 09:25 sõitsin Rakverest välja prefektuuri sõiduautol, et kontrollida Vohnja ja Aaspere rajooni konstaableid. Autot juhtis prefektuuri autojuht van.-Kordnik J. Luks; mina istusin juhi kõrval, teisi kaasasõitjaid ei olnud. Sõidu ajal harjumuse kohaselt heitsin aeg-ajalt pilku auto armatuur-lauale, millel asuv kiirusenäitaja minu nähes kordagi ei ületanud 50 km tunnikiirust. Jõudnud Rakvere-Tapa I kl. teel 11 kilomeetrile lähenes teekurvile Kadrina poolt õiget kätt sõitev jalgrattur. Autost möödumiseks oli temapoolne teeosa täiesti vaba. Ootamatult aga käänas jalgrattur vasakule, kuid jõudes üle poole teelaiuse, pöördus jällegi tagasi oma sõidusuunas õigele teeservale. Autojuht, nähes jalgratturi esimest käänamist, suunas auto tee vasakule poolele ja vähendas ühtlasi ka kiirust, kuid jalgratturi teine käänamine lõi kokkupõrke ohu ja selle vältimiseks  autojuht pidi käänama ja käänaski masina järsult vasakule, mille tõttu auto jooksis pehmele põllule; tagumised rattad jäid teepinnale. Jalgrattur oma sõidukit pidurdada nähtavasti ei suutnud, sõitis auto mootori parempoolsele osale peale, purustas parempoolse edelaterna, muljus porikaitset, mootorikatet ja radiaatori kaitset ning kehaga vastu tuuleklaasi põrgates purustas ka klaasi. Muus osas on auto korras.

Jalgrattur toimetati prefektuuri autol arsti juurde, kus selgus, et tema vasakul käel olid marrastused, kuklal muhk ja paremal jalal põrutus. Kuna kokkupõrke ajal sadas kerget vihma, mis oli talle näkku, ei jälginud jalgrattur kogu aeg teed, märkas autot hilja ning ilmselt ehmununa, arvas, et saab autost mööduda vasakult, pööras autole ette ja põhjustas avarii. Viru Maavalitsuse autotöökoja juhataja selgituse kohaselt võis auto kiirus kokkupõrke hetkel olla kõige rohkem 35 – 40 km tunnis, kuna suurema kiiruse puhul oleks auto põllule sõites ümber paiskunud. Autole tekitatud kahju suuruseks hindas ta 70 krooni.17


Kasutatud kirjandus:
1 Surma õnnetus Rakwere kriminaalpolitsei ametnikkude wäljasõidul. – Postimees, 1923, nr 212.
2 ERA 1, 6, 58: 47–47p; ERA 1, 6, 283: 72.
3 Eesti Politseileht, 1937, nr 21, lk 540.1 ERA 1, 6, 341: 235, 237, 242.
4 ERA 1, 6, 318: 136p–137, 139.
5 ERA 1,6, 301: pagineerimata.
6 ERA 1, 6, 319: 30.
7 Oksjon kriminaalpolitseis. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 90.
8 ERA 1, 6, 328: pagineerimata; ERA 1, 6, 329: pagineerimata.
9 ERA 1, 6, 339: pagineerimata; ERA 1, 6, 343: pagineerimata.
10 ERA 1, 6, 348: pagineerimata.
11 Õpipoiss sõitis politsei auto puruks. – Postimees, 1938, nr 147.
12 Politseiauto purukssõitja warjas end wanaema juures. – Postimees, 1938, nr 148.
13 ERA 1, 6, 352: 150p; ERA 1, 6, 354: 150.
14 ERA 1, 6, 347: pagineerimata.
15 ERA 1, 6, 348: pagineerimata; ERA 1, 6, 351: 1.
16 ERA 1, 6, 352: 77p; ERA 1, 6, 354: 68p.
17 ERA 26, 3, 239: 46–46p.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Politsei sõiduvahenditest aastail 1920–1940. Hobuselt ja jalgrattalt mootorrattale

Kuna noor Eesti Vabariik ei suutnud esialgu oma politseinikke kohaste sõiduvahenditega varustada, pidid nad ise sellega toime tulema. 1920. aastate alguses müüs riik neile odavalt Vabadussõjast järele jäänud hobuseid, hiljem hankisid nad endale jalg- ja mootorrattad. Järgnev on katke varsti ilmuvast väljaandest SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2021.

Välispolitsei varustatus ametisõidukitega oli üsna nigelal järjel ning konstaablitel (kuni 1926. aastani politsei rajooniülemad) polnud lootustki ametisõidukite saamiseks. 1920. aastate alguses kasutasid nad valdavalt isiklikke hobuseid, kellele lisaks hakati ostma ka jalgrattaid. Kuna väljaspool Tallinnat teenivate politseiametnike, eriti maapiirkonde konstaablite rajoonid olid üsna suured, hakkasid nad 1920. aastate lõpus, aga eriti 1930. aastatel, oma elu kergendamiseks ostma isiklikke mootorrattaid ja isegi autosid, milliseid oli alates 1934. aastast võimalik osta ka tollivabalt.

1920. aastate alguses olid paljudel neist küll kasutada isiklikud hobused, kelle ülalpidamiskulud kattis riik. Näiteks olid Saaremaa politsei rajooniülematel 1923. aastal kasutada hobused, kelle ülalpidamise eest neile maksti lisatasu, kuid suvekuudel „tarwitawad kõik rajooni ülemad jalgrattaid, mis nende eraomandus on ja suuresti kiirendab tegevust, kuid kulu peawad kandma selle eest ka kahekordset, s.o. jalgratta korrashoidmise ja hobuse ülespidamise eest“. Toonase Harju maakonna politseiülema hinnangul olid 1925. aastal isiklikud hobused umbes 20% välispolitsei ametnikest. 1

Nädalaleht Eesti Politseileht kirjutas juba 1926. aasta suvel, et

„pole ühtki ametnikku maal, kel ei tuleks päevas keskmiselt umbes paarkümmend kilomeetrit sõita jalgrattal, iseäranis suvel.On ka neid ametnikke, kes seda sporti harrastavad ka talvel ameti huvides. Ja kes ei ole tunnud seda head söögiisu, mis ta annab, või jällegi, kui on nohu, sõida maha paarkümmend kilomeetrit, heida magama ja hommikul oled kindlasti terve. […] Jalgratas on maal ametnikule alati otstarbekohane seltsimees, iseäranis suvel“.2

Viljandi-Pärnu prefektuuri politseinik Akerberg (?) jalgrattaga (VM VMF 596:15 F)

1927. aasta märtsis pöördus Prantsuse Jalgratta Vabrikute „France“ esindaja Eestis Nikolai Buschman politseidirektori poole kirjaga, milles pakkus politsiametnikele järelmaksuga jalgrattaid:

Politseiametnik vajab oma ülesannete täitmisel head ja kiirelt liikuvat liikumisvahendit, mis võimaldab ametnikule kiirelt sündmuse kohale jõudmist, mille paremus seisab selles, et kuriteo kordasaatjad ei suudaks kaugele põgeneda ja kõiki järele jäänud jälgesi sumbutada; seega oleks võimalus kuritegusi kergemine avalikuks teha. Üheks parimaks liikumise vahendiks iseäranis maal kus mootorsõiduriistu saadaval ei ole, on jalgratas. Temaga saab maanteedel, kui ka külavahe teedel kahtlemata kiiremini edasi liikuda kui hobusega.

Jalgrattaid, mis pidid olema tugevad ja „eriti Eesti teedel sõitmiseks konstrueeritud“, pakkus ta Tallinnas hinnaga 11 900 marka ning teistes Eesti piirkondades hinnaga 12 000 marka, naisterahva jalgrattad olid 500 marka meeste omadest kallimad. Politsidirektor siiski jalgrataste edasimüümist enda peale ei võtnud ning soovitas N. Buschmanil pöörduda oma müügipakkumisega otse politseiametnike poole. 3

Kui palju konstaablid jalgrattaid omasid pole ilmselt võimalik tagantjärele välja selgitada, sest nende kohta pole kuigipalju andmeid ei politsei dokumentides ega ajakirjanduseski. Viimaseski kajastusid need peamiselt kuritegevuse, õnnetuste või spordi rubriigis. Nii teavitas 1934. aasta mai alguses ajaleht Waba Maa, kuidas Türil ühe elumaja hoovil pesuvarguse asjaolusid selgitanud politseikordnik A. Koppelilt varastati samal ajal tema maja välisseina najale jäetud jalgratas, mille tagajärjel ta kannatas kahju 80 krooni ulatuses. 4 Samal aastal kirjeldati ajalehes Järwa Teataja, kuidas Viru-Järva prefektuuri Albu 1. rajooni konstaabel August Vestilt varastati 16. novembril õhtuvidevikus vallamaja seina äärest jalgratas. „Kiires korras asus konstaabel jalgratta warast jälgima ning selle järeldusel leidis warga ka üles Mõnuwere külast. Wargaks osutus 19-aastane Alfred Metsavaht, kes oli jõudnud jalgratta peita põhkude alla“. 5 2. augustil 1938 varastati Narvas hotell „Euroopa“ eest kordnik August Raudsepa jalgratas ning 16. septembril 1938 päise päeva ajal politseijaoskonna eest kordnik August Koitne jalgratas. „Vaatamata sellele, et aknast oleks võidud varast näha, on sellel olnud julgust kordniku sõiduki näppamiseks“. 6

Oluliselt meeldivamal moel pääsesid politseinikud ja nende jalgrattad ajakirjanduse veergudele spordirubriigis, seoses politsis korraldatavate jalgrattavõistlustega. Nii näiteks korraldas Järvamaa politseiametnikkude kogu 30. juunil 1929 politseinikele teatevõistluse, millel osales kolm võistkonda, seitse politseinikku võistkonnas.

„Juba paar päewa enne sõitu tundus teatut elewust wõistlejate hulgas. Iga mees parandas, määris, kopsis ja proowis oma ratast, kusjuures suuremate vigastuste puhul mehhaanikute poole pöördudti. Osa maa konstaableid käis laupäewal isegi Paides maad kuulamas“. 7

Jalgratta eeliseks hobuste ees oli asjaolu, et see oli umbes 4–5 korda odavam ega vajanud igapäevast hoolitsust, kuid puuduseks see, et jalgrattaga ei olnud võimalik talvisel hooajal mugavalt liigelda. Ilmselt just seetõttu hakkasid paljud konstaablid endale 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses hankima külgkorviga mootorrattaid, millega erinevalt jalgratastest oli tugeva tahtmise korral võimalik liigelda ka talvel. Mootorrataste kasutusele võtmisest kirjutas 1929. aastal nädalalehes Eesti Politseileht anonüümseks jääda soovinud politseinik:

Mootorsõidukite ilmumisega on mõnedel välispolitsei ametnikkudel korda läinud kokkuhoitud rahaga omandada mootorratas, milleta õieti üldse kuskil kaugel maanurgas läbi ei saa. Jõuvankrite seadusega pandi ka politseiametnikkude mootorrattad, olgu need isiklikud või riigi omad, maksu alla. Maavalitsused maksustasid varem küll mootorrattaid, kuid politseiametnikkudele tarvisminevad mootorrattad vabastati maavalitsusele kuuluvast maksust esitatud palve peale. Nüüd maksust vabastamiseks antud palved jäetakse tagajärjeta, sest seadus ei tee erandeid. Võib olla arvatakse, et see maks, 15 krooni, suve pealt pole palju, kuid politseiametnikule on see küllalt suur palgast maksta, sest sõiduk ise teeb kulusid. Veel maksustavad omavalitsused, olgu maal või linnas, politsei isiklikke jalgrattaid, see maks pole suur, kuid ta tundub ebaõiglasena. Ainukeseks soodustuseks võib pidada, et omavalitsused politsei ametisõidu hobused on jätnud maksust vabaks, kuid sellest on kasu vähe, sest hobuse pidamine on kallis ja ta liikumise kiirus ei vasta tehniliste sõidukite omale, mispärast hobune politseid ei suuda tänapäev rahuldada. Kokkuvõttes tahaksin tõendada, et politseiametnik poole oma teenitud palgast igal kuul peab kulutama ameti huvide peale, kuna teisiti ei saa läbi. Siin oleks vaja kiirelt parandust luua ja politseide teenistuskulude vähendamiseks soodustusi anda eelpoolloetletud asjus. 8

Hobuseid kasutasid konstaablid siiski veel ka 1932. aastal, kuid lisaks neile ja jalgratastele olid juba kasutusel ka nii mootorrattad kui ka autod. Hobuseomanikest konstaablitele, kelle tegevuspiirkond – keskmiselt 120–160 km2 – asus väljaspool linnu ja aleveid, maksti ametisõitude tegemiseks igakuiselt sõidu ja päevarahadena välja 30 krooni, mis suuremalt osalt kulus hobuse ülalpidamiseks. Mootorsõiduki omanikest konstaablitele maksti isikliku sõiduvahendi kasutamise eest ametisõitude tegemisel postijaamade ühehobuse taksi suuruses ehk 12 senti kilomeetrilt. 1932. aastal soovitas politseidirektor, ilmselt kulude kokku hoidmiseks seoses majanduskriisiga, vähendada isiklike mootorrataste kasutamise eest makstavat tasu ⅔-ni postijaamade ühehobuse taksi suurusest, ehk kuni 8 sendini kilomeetrilt, kuna „mootorratas tarvitab aga ekspluateerimise kui ka remondi kulusid vähem kui auto; samuti on ka amortisatsiooni kulud palju väiksemad“. 9

Sageli võisid konstaablitel korraga kasutada olla kõik kolm liikumisabinõud. Näiteks väideti Saaremaa Kogula rajooni konstaabli Aleksei Tamtiku kohta, et ta „oludekohaselt tarwitab liikumisabinõuks „tsikkelt“, jalgratast wõi ratsahobust“. 10 1937. aastal kuulus A. Tamtikule kaks mootorratast, 1932. aastal tollimaksuga ostetud külgkorviga mootorratas Harley-Davidson ja ilmselt 1937. aastal tollimaksuta ostetud külgkorvita mootorratas Royal Enfield. 1937. aasta mais palus ta mõlemad oma mootorrattad vabastada jõuvankrite maksust, kuna ta „kasutab mõlemaid teenistuse otstarbeks, kuid rohkem kasutab ja eriti libedatel teedel Harley-Davidsoni korviga“. 11

Jalg- ja mootorrattaid kasutasid kõrvuti ka teised konstaablid. Laitsna-Rogosi konstaabel Jaan Kübar, kes ostis endale mootorratta 1935. aastal, jätkas ka jalgratta kasutamist. 1936. aastal sattus ta seetõttu raskesse jalgrattaõnnetusse.

„Konstaabel oli sõitmas jalarattal ametisõidult kodukohta. Mäest alla sõites murdus esiratta kahwel ja sõitja lendas hooga wastu maad – jäädes meelemärkuseta lamama. Ühe teekäija naise poolt leiti konstaabel maanteelt. Konstaabel on saanud raskesti põrutada peast, purustanud näo ja murdnud rangluu“. 12

Konstaabel oma külgkorviga mootorrattal oli külapildis nii iseloomulik, et leidis tee ka lastekirjandusse (Taluperenaine, 1939, nr 5, lk 40)

Järgneb…

Viited:
1 ERA 1, 6, 273: 351–351p; ERA 1, 6, 283: 37.
2 Konstaabel A. Jalgrattasõit spordina. – Eesti Politseileht, 1926, nr 30.
3 ERA 1, 6, 284: 854, 983–985.
4 Waba Maa, 1934, nr 106.
5 Jalgrattawarga jaht Albus. – Järwa Teataja, 1934, nr 137.
6 Postimees, 1938, nr 207; Päewaleht, 1938, nr 252.
7 Tulemusi Järwamaa politsei jalgrattasõidust. – Järwamaa, 1929, nr 77.
8 Üks paljudest. Mida ei teata? – Eesti Politseileht, 1929, nr 35/36, lk 438.
9 ERA 1, 6, 333: 38–39, 216.
10 Kogula mitmekülgne pale. – Saaremaa Teataja, 1933, nr 9.
11 ERA 1. 6. 345: 369.
12 Raske õnnetus konstaabliga. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 68.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Ajalooblogi: Muuseumipedagoogide mälestusi Rakvere muuseumi 90. juubelipidustusteks

Rakvere muuseumi 90. juubeliks planeeritud sünnipäevakonverents jäi kahjuks koroonaviiruseepideemiast tingitud hetkeolukorrale ära – kahetsusväärne lugu, kuid ehk on sellevõrra rohkem meenutada muuseumi 100. juubelil!

Kui eelnevad blogisissekanded keskendusid Rakvere muuseumi kogude ja näituste arengule läbi aastakümnete, siis alljärgnev postitus keskendub eelkõige muuseumiharidusele. Juubelikonverentsil oleksid muuseumipedagoogika arengut tutvustanud meie endised muuseumipedagoogid Inga Raudvassar ja Kaja Visnapuu, keda võib lugeda tänapäevase ja süsteemse muuseumihariduse teerajajateks SA-s Virumaa Muuseumid.

Tänaseks on aktiivõppega muuseumitunnid ja elamusprogrammid iga muuseumi lahutamatuks osaks, kuid loomulikult toimus koolide ja muuseumide vaheline koostöö ka varem – viidi läbi ekskurssioone, korraldati loenguid ja peeti konverentse. Muuseumipedagoogide ülesannetes olid nii kuraatorid, giidid kui teadurid. 1990-ndatel aastatel tõi arheoloog Tõnno Jonuks Rakvere muuseumisse liivakasti – milles huvilistel oli võimalik arheoloogilistel väljakaevamistel kätt proovida –, mis tänapäeval on saanud arheoloogianäituste peaaegu kohustuslikuks osaks.

Esimene muuseumipedagoogi ametisilti kandev inimene – Kaja Visnapuu – alustas Sihtasutuses Virumaa Muuseumid tööd 2003. aastal. Tema alljärgnevad meenutused kirjeldavad ilmekalt muuseumihariduse edasist käekäiku Rakveres.

Muuseum on aegade ja inimeste kohtumise koht. Kokkusaamine Rakvere Linnakodaniku muuseumi Sidroni salongis kooliõe Pilvi Põldmaga Rakvere I Keskkooli päevilt viis selleni, et 2003 aastal alustasin tööd SA Virumaa Muuseumid muuseumipedagoogina. Turisminduse valdkonnast tulnuna (ja raamatukauba tundja diplomiga) ei olnud mul alustades küll täit selgust, mida muuseumipedagoogi töö endast täpsemalt kujutab, kuid püüdsin mind kutsunud ja ametisse kinnitanud kolleegide – Pilvi Põldma ja tollase muusemi juhataja Ants Leemetsa usaldust ning ootusi täita. Alustasin nii nagu hetkel oskasin. Tundsin huvi, kuidas toimetavad-tegutsevad muuseumipedagoogid teistes muuseumides. Sestap võtsin üsna pea ühendust tollaste Eesti Vabaõhumuuseumi kolleegide Triin Siineri ja Tanel Veeremaaga, kes mind lahkesti Kuie koolimajas muuseumitundi vaatlema võtsid ning on mulle headeks kaasteeliseks, mõttekaaslasteks ja sõpradeks jäänud tänapäevani. Niisiis võin öelda, et kui Eesti Vabaõhumuuseumis loodi Eesti esimene muuseumipedagoogi ametikoht, siis on sealne Kuie koolimaja olnud ka minu muuseumihariduslikul teekonnal oluline paik.

Kui Virumaa Muuseumites alustasin, jagasime kolleegidega sõbralikult kitsukesi tööruume Rakveres, Tallinna tn 3 endises ajaloolises renteis. Üsna pea saime aga kolida vastrenoveeritud hoidla- ja kontorihoonesse muuseumi õuel Tallinn tn 3a ning sain ka individuaalse töölaua. Hakkasin siis järjest oma muuseumihariduslikke katsetusi tegema – tunde välja töötama, läbi viima ja haridustegevusi  turundades kohalike haridusasutuste õpetajatega koostöövõrgustikku looma. Esimese muuseumitunni tegin Linnakodaniku majas Pikk tn 50, minu mäletamist mööda Rakvere Põhikooli õpilastele. Järgnesid tunnid erinevate ajutiste ja püsinäituste baasil tollases Näitustemajas Tallinn tn 3 (praegu Eesti Politseimuuseum). Kujunesid head koostööpartnerid – õpetajad nii Rakvere kui Lääne- Virumaa koolidest ja lasteaedadest, kes väärtustasid õppimist erinevatest keskkondades. Nii lastaia-,  klassi- kui aineõpetajad olid oma kogemuste ja metoodiliste nõuannetega erinevate vanuserühmade õpetamise didaktikas mulle, kui õpetamises algajale, suureks abiks.

Suur õppimine ja lisamaterjalide otsimine oli igapäevaseks töö osaks, kuna tuli ennast kurssi viia väga erinevate näituste temaatikaga, et nende põhjal välja töötada haridustegevusi mitmesugustele sihtrühmadele. Iseseisva näituse kureerimise kogemuse sai näitusega „EÕM läbi aegade„ millega seondus nii kogumistöö kui haridusprogramm. Lisandus ka iga-aastane õpilaste kodu-uurimistööde konverentsi läbiviimine, mille oluliseks osaks oli tööde retsenseerimine ja kaasretsensentide töö koordineerimine. Oluliseks kujunesid laiema kõlapinnaga koostööprojektid Juhan Kunderi, Jaan Krossi ja Jakob Liiva juubelisünniaastapäevade tähistamisel koostöös Juhan Kunderi Seltsi, Lääne- Virumaa Keskraamatukogu ning Rakvere Teatriga. Elamuslikud olid Hardo Kriisa orelitöökojas korraldatud koduorelite ja harmooniumide kontserdid Moonakülas, mille korraldamisele sain koos Keio Soomeltiga Rakvere Kultuurikeskusest kaasa aidata. […]

Muuseumiharidusliku tegevuse arengus toimus kindlasti oluline edasiminek, kui tööle tuli noor Tartu Ülikooli ajalooharidusega kolleeg Mirjam Abel. Üheskoos jõudsime rohkem luua ja läbi viia. Laienes tegevus teistes Virumaa Muuseumite üksustesse – nii Palmse mõisa moonamajja, aga ka Kalamele Richard Sagritsa muuseumisse. Muuseumiruumidele täienduseks kasutasime ka linna- ja looduskeskkonda laiemalt. Lisaks õuesõppele lasteaia ja põhikooliealistele tegime mitmel aastal ka Haljala kooli gümnasistidele Eesti ajaloo ainetel programme nii Rakveres kui Palmses. Sarjas „Seenioride seminar“ 2011–2012 lisandusid tegevused eakatega.

Koos Mirjamiga said minu hinnangul tehtud parimad muuseumitunnid üldse. Oluline oli ka tunnijärgne ühine refleksioon, kus sai arutada õnnestumiste ja arenguruumi üle. Eredamalt on nii endale kui tõenäoliselt ka osalejatele meelde jäänud ühed kõige energiamahukamad, aga seetõttu ka elamuslikud leivatunnid Palmse mõisa moonamajas. Mirjami varavalges köetud leivaahi oli juba kuum ja leivataigen astjas kerkinud kui mina oma koduselt peenramaalt  korjatud kapsalehtedega kohale jõudsin. Aga ka mitmesugused temaatilised tunnid: nii rahvakalendri tähtpäevade  tähistamised – mardi- ja kadrisanditamised kui jõulu ja munapühaprogrammid Linnakodaniku majas on olnud vahvad. Nii nagu pühad ikka – igal aastal veidi erinevalt, aga alati on nad saabunud. Jõulude puhul on meid kõiki rõõmustanud ka laste endi muistseerimine Arvo Pärdi klaveril Linnakodaniku maja elutoas. Elamuslikkust on lisanud vana aja mängud ja jõulumeisterdused ning lihavõtte ajal on hästi maitsnud traditsiooniline pagarmeistri kohupiimakorp ja kuremarjajook.

Eesti muuseumihariduse edendamise kontekstis on oluline välja tuua fakt, et just Virumaa Muuseumites sai 2007 algatatud muuseumipedagoogide suvekool, millest on kujunenud valdkonnas oluline traditsiooniline, kogukonnas oodatud ja väärtustatud sündmus. Tänaseks on suvekool toimunud juba 11 korral. […] Heameel on ka sellest, et koos kolleegi Evelin Rikmaga väljatöötatud Linnakodaniku muuseumi haridusprogramm „Mitmevilja pudru lugu“ jõudis Muuseumiroti konkursil 2011 aastal muuseumihariduse edendaja kategoorias kolme nominendi hulka. Südamesoojusega meenutan koostööd Linnakodaniku maja perenaiste Ene Helmi ja Tiiu Veintropiga ning Eve Einmanniga, kellega koos sai haridustegevusi loodud ja läbi viidud. Pikka aega küll vaid esimese korruse ekspositsioonis ja keldriruumides. Nüüdseks on renoveeritud avar pööninguruum, kus on tänasel päeval võimalik erinevaid tegevusi lahedamates tingimustes ja ekspositsiooni säästvamalt läbi viia.

Seoses minu siirdumisega külalisõppejõu tööle Tallinna Ülikoolis, on ühest minu viimasest muuseumis väljatöötatud tunnist „Sõber karu“ saanud juba ka „raamatusse raiutuna“ õpikunäide. […]“

Kaja Visnapuu SA Virumaa Muuseumid, 2003-2012 muuseumipedagoog 
„ 9 aastat muuseumis, 1/10 90-st

Kaja Visnapuu, Ants Leemets , Mirjam Abel
Kadrisandid Palmses, teel moonamajast mõisa  2006
Kunstitund Edgar Valteri näitusel Näitustemajas
Õuesõpe muuseumi õues
Pannkoogipiknik Kalamel, programmi „Kunstniku kodu “ lõpetuseks
Martsipanimeisterdused, jõulud 2006 Linnakodaniku muuseumi köögis – koos juunioride ja seenioridega

„Karud saavad aru“ 2012 , Kaja Visnapuu ja Evelin Rikma Linnakodaniku muuseumi pööningul

Muuseumipedagoogid on teinud koostööd ka teiste muuseumidega. Inga Raudvassar meenutab 2004. aasta lõpul toimunud koostööd Ahhaa teaduskeskusega, mille raames avati SA Virumaa Muuseumide näitustemajas neljast plokist koosnev näitus, mille juurde kuulusid ka „seebimullituba“ ja šokolaadi- ning martsipani valmistamise töötuba. Ahhaa näituse külge haagiti ka muuseumi enda näitused “Rakvere rentei – vanim rahaasutus Lääne-Virumaal“ ning varakamber.

Minu ülesandeks oli juhtida külastajad esmalt läbi varakambri ja rentei. Kaasas oli mul ajastuhõngu tekitamiseks ikka päris elava tulega õlilamp. Harvad ei olnud juhused, kus hämaras renteis pidin põleva lambiga sooritama peaaegu akrobaatilisi liigutusi, et vältida õlilambi ja ringijooksvate õpilaste kokkupõrkeid. Ahhaa väljapanek tekitas nii väikestes kui suurtes palju elevust. Ei olnud ju sel ajal keegi midagi taolist eriti näinud. Gruppe käis päevas palju ja giide oli ka omajagu. Kui õigesti mäletan, siis üks giid juhendas päevas viis kuni kaheksa gruppi.

Aastal 2020, Rakvere muuseumi 90. juubeliaastal, töötab Sihtasutuses Virumaa Muuseumid kaks muuseumipedagoogi, kes arendavad ja viivad läbi haridusprogramme Rakvere Linnakodaniku majamuuseumis ja Eesti Politseimuuseumis. Nii Palmse mõisas kui Rakvere linnuses on koolilastele suunatud haridusprogrammid, millest nii mõnegi idee on alguse saanud varasemate muuseumipedagoogide katsetuste käigus, kuid ka praegused pedagoogid Angelika Tšeremis ja Sandra Suviste töötavad välja uusi programme kõigile SA Virumaa Muuseumide objektidele.