Ajalooblogi: Toolse linnus II

Muinasaegne Toolse sadamakoht jäi kasutusele ka keskajal. Taani hindamisraamatus Toolset ei nimetata, kuid Toolse küla ilmus esmakordselt kirjalikesse allikatesse 1425. aastal, mis lubab arvata, et see võis olemas olla juba ka 14. sajandil.

Toolse sadam

Toolse linnuse ehitamise põhjuseks peetakse sadama tekkimist praegusest linnusest läände jäävale lahele keskajal, ilmselt juba 13.–14. sajandil. Sadama ülekandumise jõesuust lahele põhjustas ilmselt kaubalaevade süvise suurenemine. Jäänukina endisest sadamakohast on veel tänagi Toolse lahele alles jäänud omaaegse lainemurdja jäänused, mille rannapoolsel küljel asuski sadam. Esmakordselt mainiti Toolse sadamat 1437. aastal Viiburi ja Tallinna linna omavahelises kirjavahetuses kui kohta, kus toimus Soome ja Eesti talupoegade vilja ja soolasilgu vahetuskaubandus.[1] Samuel Waxelbergi 1683. aastast pärit Toolse neeme ja linnuse plaani ääremärkuse kohaselt olnud sadamakohas 9 jalga (2,7 m) vett. Kuna Põhja-Eesti rannik on jääajajärgsel ajal järjepidevalt kerkinud, oli vesi sadamakohas keskajal ehk mõnevõrra sügavamgi.

Lisaks sellele, et Toolse oli Rakvere sadamakoht, mille kaudu rakverelased olevat pidanud tähelepanuväärset kaubandust, toimus Toolse sadama kaudu nähtavasti laiaulatuslikult ka kohalike Harju-Viru vasallide teraviljakaubandus välismaiste kaupmeestega.[2] 1346. aastal kehtestati Hansa määrus, milles sätestati, et kaubaliiklus on lubatud ainult Tallinna, Riia, Pärnu ja Tartu kui laoplatside kaudu. Otse välismaiste kaupmeestega kauplemine oli laoplatsidel keelatud ning toimus ainult kohalike kaupmeeste vahendusel. Selline korraldus võimaldas nende linnade kaupmeestelt maapiirkondadest pärit saadused odavamalt kokku osta ning kallimalt edasi müüa. Tänu sellele kontrollisid nimetatud linnad kaubavooge, nõudsid tollimaksu ja üritasid keelustada nn kõrvalsadamate – sh ka Toolse – kasutamise kaubavahetuseks.[3]

1806. aastal viibis Toolsel Eduard Philip Körber, kes muu hulgas koostas ka Toolse linnuse maa-ala plaani. Plaanil: A – linnuse varemed; B – kõrts; C – vana mullast kaitsevall; D – vallikraav; E – vana mahajäetud sadamakoht; F – uus sadamakoht

Toolse küla (Tholis) nimetati esmakordselt 16. oktoobril 1425. aastal, mil ordumeister Cisse von Ruthenberg läänistas Dietrich von Uexküllile ja tema pärijatele Eilard Wrangelilt ostetud valdused, mille hulgas oli ka Toolse rannaküla.[4]

1427. aastal sai Dietrich von Uexküll Saare-Lääne piiskopkonna toomhärraks. Ilmselt andis ta pärast seda oma valdused üle pärijatele. Igal juhul müüs tema vend Conrad need 1. juulil 1430 Frederik Wrangelile. Teiste seal olid nende hulgas nimetatud ka Toolse küla kolm talu. Frederik von Wrangellist on teada, et ta oli abielus Dietrich von Uexkülli õe Luitgardega, kellega neil oli poeg Vicke (†1470).[5]

Wrangellide majalinnus

Arvatavasti ehitati 14. sajandi lõpul või 15. sajandi alguses sadamakoha kaitseks Toolse neemiku tippu kahekordne majalinnus, mis võis kuuluda Wrangelite aadliperekonnale. Igatahes väidetakse nende perekonnaajaloos, et Vicke von Wrangeli valduses olnud 1469. aastal Kaliküla (Kalligal), Asse, kolm taluperet Toolse külas (Tolss), Selja mõis ja Tolsburg.[6] Antud juhul tahaks uskuda, et nimetust Tolsburg kasutati just sadamakohas asuva majalinnuse kohta, milles Wrangelite perekond ka suviti elas. 17. sajandi keskpaigast pärinevas Saksamaa topograafia osas, mis käsitles Liivimaad, väitis selle autor Martin Zeiller, et Toolse linnus ehitati 1219. aastal. Kuna ta ei nimeta oma allikat, pole selle teate väärtust mingil moel võimalik hinnata, kuid kõik ülejäänud Toolse kohta esitatud andmed on õiged. Zeiller teadis, et linnus asub poolel teel Tallinna ja Narva vahel, 3 miili kaugusel Rakverest ning esitas olulisemad Liivi sõjaga seostuvad faktid.[7]

Johann Wolthus von Herse plaan

Ordulinnuse ehitamist Toolse neemikule senise majalinnuse kohale, seostatakse 7. jaanuaril 1470. aastal ordumeistriks valitud Johann Wolthus von Hersega.[8] Viimasel oli ordumeistriks saamise ajaks selja taga juba korralik karjäär. Ta oli 1451. aastal Maasilinna (Soneburg) kumpan, aastail 1459–1463 arvatavasti Narva foogt, aastail 1466–1468 Pihkva vürstiriigi piiril oleva olulise Aluksne (Marienburgi) komtuurkonna komtuur ning aastail 1468–1470 Tallinna komtuur.[9]

Ordumeistriks saanuna seisis ta vastamisi mitme olulise sise- ja välispoliitilise probleemiga. Sisemistest probleemidest oli tähtsaim ordumeistri võimu taastamine. Laveerimine ordusiseste poliitiliste rühmituste vahel oli sundinud varasemaid ordumeistreid tegema kompromisse, mille tulemusel meistri võim vähenes ning ordukapiitli võim suurenes. J. W. von Herse püüdis meistri võimutäiust taastada, sest välispoliitilised asjaolud nõudsid ordu efektiivset ja takistusteta tegutsemist. Selleks, et kapiitli mõju vähendada, surus ta 11. novembril 1470. aastal peetud ordukapiitli nõupidamisel läbi otsuse tuua ordumeistri residents Riiast üle Viljandisse ning moodustada meistri kammerpiirkond. Selle tarvis võttis ta oma otsevalitsemise alla tähtsaimad ordupiirkonnad: Viljandi (Fellin) komtuurkonna, Järvamaa (Jerwen) ja Põltsamaa (Oberpahlen) foogtkonna ning võib-olla hiljem ka Bauska (Bauske) foogtkonna. Tema poliitilised vaenlased nägid ordumeistri võimu tugevdamises katset opositsiooni mahasurumise järel ordu sekulariseerida.[10]

Välispoliitilistest ohtudest suurim oli Moskva vürstiriigist lähtuv oht Novgorodi vürstiriigi iseseisvusele. Herse arvates pidi ordu, juhul kui Moskoovia himustab Novgorodi alla neelata, minema kogu oma jõuga sellele appi. See oleks olnud nii kõigi Liivimaa riikide kui ka Hansa liidu huvides, sest Novgorodi, Hansa peamise kaubanduspartneri ja Liivimaa ning agressiivse Moskoovia vahelise puhverriigi langemine viimase võimu alla oleks mõjunud halvasti hansakaubandusele ja kujutanud otsest ohtu Liivimaa riikide iseseisvusele. P. Johanseni viitel tegutsesid Liivi Ordu ja Hansa Liivimaal käsikäes. Kui ordul oli Novgorodiga tüliküsimus lahendada, toetas ordut tõhus hansakaubanduse blokaad, kui oht ähvardas kaubandust, ei kõhelnud ordu vajadusel kaupmehi sõjalise jõuga toetamast. Nii ka antud juhul.[11] Et reaalne oht Novgorodile oli olemas, tõestasid ilmekalt ka käimasolevad sündmused. 14. juulil 1471. aastal toimunud Šeloni lahingus purustas Moskva suurvürsti Ivan III viietuhandemeheline sõjavägi Novgorodi umbes 30 000 mehelise sõjaväe. J. W. von Herse välispoliitiline plaan nägi ette liidulepingu Novgorodi ja Leedu vürstiriigiga ning Moskva-meelse Pihkva vürstiriigi vallutamise, et viimane Moskva-vastasesse liitu kaasata. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et tema plaanide täitumine ning Novgorodi iseseisvuse hoidmine oleks võinud oluliselt muuta piirkonna geopoliitilist olukorda ning ajaloo kulgu.

1471. aasta alguses otsustas J. W. von Herse ehitada poolele teele Tallinna (Reval) ja Narva vahele Toolse neeme tippu sealse sadamakoha juurde uue ordulinnuse. Kuna ta lasi selle ehitada ilma orduvendade ja kapiitliga nõu pidamata, oma ainuisikulisel otsusel, süüdistati teda hiljem mõtlematus raiskamises, millega ta tekitanud kaose ordu rahanduslikus olukorras.[12]

Linnus pidi kaitsma sadamat Rootsi mereröövlite eest ja vajadusel tõkestama üle Narva jõe tungivate venelaste edasipääsu Tallinna suunas, saades seega osaks Venemaa vastu suunatud piirikindlustuste süsteemist ning tagama Toolse sadama kaudu toimuva ordu ja orduvasallide teraviljakaubanduse. J. W. von Herse vaenlased süüdistasid teda muuhulgas suhete rikkumises Rootsiga, kes võtnud linnuse ehitamist enda vastu suunatud rünnakuna, samuti kahtlustanud nad ordut ning suhtunud sellesse vihaga.[13]

Linnuse ehitamiseks võõrandati Vicke von Wrangelilt rajatava linnuse ümber loodava foogtkonna heaks Selja mõis ning sellega koos ka neile kuuluv majalinnus Tolsburg, mille asemele uus linnus rajati. Nagu pilkeks nimetas J. W. von Herse selle Vredeborgiks (eesti k rahulinn, ka Vredeborch, Fredeborg, Fredeborch). Uut nime on esmakordselt kirjalikult mainitud 13. augustil 1471. aastal, mil ta kirjutas oma uues linnuses viibides, „uff unnseres ordens vesten Vredeborg”, Saksa ordu kõrgmeistrile kirja, kus ta oma Venemaa-poliitika põhiseisukohti selgitas.[14]

Pärast J. W. von Herse kukutamist 1471. aasta oktoobris, pandi Saksa Ordu kõrgmeistrile saadetud kaebekirjas talle süüks, et ta ehitas linnuse maale, mille suhtes orbunud Vicke Wrangeli pärijatel (originaaltekstis lastel) oli seaduslikke nõudeid.[15]

J. W. von Herse huvi linnus Toolse sadamakohale rajada oli poliitilise ja sõjalise kõrval kindlasti ka majanduslik. Ühest küljest sai ordu nüüd kasu sadama kaudu käivast kaubavahetusest, teisest küljest tõusis aga tema mõjuvõim Harju-Viru vasallide üle. Kuna Toolse sadamas oli linnus, sai ordu vajadusel tõhusalt tõkestada vasallide teraviljakaubandust, mis toimus mõjusa majanduspoliitilise hoovana muidu iseteadlike vasallide suhtes. Harju-Viru vasallidele ordu mõjuvõimu selline suurenemine, eriti kui sellega käis kaasas ühe vasalliperekonna huvide räige rikkumine, eriti ei meeldinud. See samm viis Harju-Viru vasallid eesotsas Wrangelitega ordus kujuneva J. W. von Herse vastase opositsiooni toetajaiks.[16]

Toolse linnuse ehitamine ja J: W. von Herse langus

Linnuse ehitamine algas juba 1471. aasta talvel. Selleks rakendati tööle talupojad Karksi (Karkus), Viljandi, Põltsamaa, Aluksne, Järva ja Rakvere (Wesenberg) ordupiirkondadest. Ehituse jaoks olevat Tallinnast tellitud suur kogus rauda ning ehitajate jaoks soola ja muud vajalikku. Talupoegadele olevat see J. W. von Herse vaenlaste väitel olnud pingutus, millest nad suurivaevu toibunud. [17]

Wilhelm Siegfried Stavenhageni 1859. aastast pärineval gravüüril on kujutatud vaadet Toolse linnusele Kunda Kronkskaldalt

Toolse linnuse ehitamine muutis ka Rakvere linnuse toonase foogti Dietrich Lappe von Koningeni ordumeistri leppimatuks vaenlaseks. Toolse foogtkonna rajamiseks kärpis ordumeister Rakvere foogtkonna valdusi ning seeläbi ka võimu ja sissetulekut, Rakvere foogt kaotas kontrolli Toolse sadama üle. Seetõttu püüdis Lappe von Koningen Vredeborgi ehitust igal võimalikul viisil takistada ja edasi lükata, nii sai temast näiteks Toolse Wrangellite õiguste eest võitleja ordus. Selle eest tagandas J. W. von Herse ta Rakvere foogti head sissetulekut pakkuvalt ametikohalt ning sundis kogu ta varem kogutud varandust Rakverre maha jättes taanduma täiesti tähtsusetu ning palju väiksemat sissetulekut võimaldava Pärnu komtuuri ametikohale.[18] Kõigi muude tegude hulgas, mis vaenlased J. W. von Herse süüks lugesid, figureeris ka Rakvere foogti majanduslik ruineerimine. Viimane jäänud Rakverest sunnitud lahkumise järel nii vaeseks, et ei suutnud aasta lõpul isegi teenijatele palka välja maksta.[19]

1471. aasta sügisel vangistasid J. W. von Herse kaasvennad ta Bernd von der Borchi – maamarssali, kelle Herse ise oli juulis ametisse kinnitanud – juhtimisel Helme (Helmet) linnuses ning tõukasid võimult. Järgmise aasta oktoobris ta suri, tõenäoliselt mõrvati (peksti surnuks) Võnnu (Wenden) linnuses, kus teda vangistuses peeti.[20] Ka uueks ordumeistriks saanud Bernd von der Borchi valitsusajal (1471–1483) jätkus linnuse ehitamine, Wrangelitele nende valdusi ei tagastatud, kuid Vredeborg nimetati taas Tolsburgiks.[21] Paralleelnimetustena käibisid saksakeelsetes dokumentides ja allikates ka Tolsborg, Tolsborch, Tolszborch, Dolscheburck, Tolsburch, Tolesborch, Toelsburch, Tolßborch, Tollsburg, Tuhlßborgh, Tholsborck.

Toolse linnuse varemed (Foto: Richard C. E. Kirchhof, 1920.–1930. aastad; Tartu Ülikooli Raamatukogu Kunstiajalooline Fotokogu)

Kaasaegsete hinnangu Hersega toimunu kohta kordas üle ka Balthasar Russow:

Pärast Johann Osthoff von Mengedeni valiti Johann von Woldhusen Liivimaa meistriks, kes ehitas Virumaal Toolse lossi. Seejärele, kui ta poolteist aastat valitsenud oli, tõugati ta oma orduvendadest vastu iga korda ja kohut meistri ametist ära ja vangistati Helmes ning viidi Võndu, kus ta vangipõlves suri, mispeale suur häda ja karistus Liivimaa peale tuli.[22]

Bernd von der Borchi saatus ordumeistri ametis ei toonud talle ka lõppeks erilist au, 1483. aastal pani paavst ta kirikuvande alla ning ta pidi ordumeistri ametist tagasi astuma. J. W. von Herse saatus on hea näide sellest, kuidas väikeste inimeste lühinägelikud huvid võivad nurjata silmapaistvate isiksuste üldiseid huvisid silmas pidavad ettevõtmised ning nõnda küll lühiajalises perspektiivis isiklikku edu, kuid kogu maale pikemas perspektiivis hukatust ja hävingut kannavad.

Järgmises postituses tuleb juttu Toolse foogtkonnast ja selle valdustest ning neid valitsenud foogtidest.


[1] Päiviö R. Mikä tappoi seprakaupan? Turkku, 2009, lk 75.
[2] Cröger C. Geschichte Liv-, Ehst- und Kurlands. Theil 1: 1159-1346. St. Petersburg, 1867, S 220.
[3] Johansen P. Hansa tähendus Liivimaale. – Kaugete aegade sära. Tartu, 2005, lk 384.
[4] LUB VII S. 254, nr 360.
[5] EAA 1674, 2, 219: 201.
[6] Baensch H. v. Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zwölfhundertfünfzig bis auf die Gegenwart. Berlin – Dresden, 1887, S 107. Wrangell G. von. Geschichte der Wrangel… S 46.
[7] Viide on teose teisele väljaandele, esimene väljaanne ilmus 1652. aastal. Merian, M. Sr., Zeiller M. Topographia Electorat, Brandenburgici et Ducatus Pomeraniae. etc. das ist Beschreibung der Vornembsten vnd bekantisten Stätte vnd Plätz in dem hochlöblichsten Churfürstenthum vnd March Brandenburg; vnd dem Hertzogtum Pommeren, zu sampt einem doppelten Anhang, Vom Lande Preußen vnnd Pomorellen Von Lifflande vnnd Selbige berüffenisten Orten. Topographie Livoniae, Das ist Beschreibung der vornehmsten Städte und Oerther in Liffland. Frankfurt am Main, 1680, S 28.
[8] Ka Walthwss, Wolthusz, Wolthuss, Wolthuws, Wolthuesz, Wolthues, Volthus, Walthusze, Wolthussen, Wolthuszen, Wolthusen, Walthausen, Herse, Herße, Hersze, Heerse, Heersze, Hertze, Kerse, Fersen. Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. – Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Bd. 12. Köln1993. S 693.
[9] Fenske L. Militzer K. Ritterbrüder im livländischen Zweig… S 694.
[10] Stavenhagen O. Johann Wolthuss von Herse, 1470-1471 Meister des Deutschen Ordens zu Livland. Riga, 1897, S 50-51.
[11] Johansen P. Hansa tähendus Liivimaale. – Kaugete aegade sära. Tartu, 2005, lk 378.
[12] Stavenhagen O. Johann Wolthuss von Herse… S 1.
[13] Samas, S 51–52.
[14] Samas, S 28.
[15] Samas, S 24.
[16] Johannsen P. Toolse loss. – Odamees, Nr. 3, 1928.
[17] Stavenhagen O. Johann Wolthuss von Herse… S 19, 51-52.
[18] Samas, S 24.
[19] Samas, S 24.
[20] Turnbull S R. Crusader Castles of the Teutonic Knights: The stone castles of Latvia and Estonia 1185–1560. pp. 44.
[21] Hueck W. v. Die Herkunft der Ritterschaftlichen Geschlechter in Wierland zu schwedischer Zeit. – Beiträge zur Baltischen Geschichte. Bd., 1. Hannover-Döhren, 1973, S 262.
[22] Balthasar Russow. Liivimaa kroonika. Stockholm, 1967, lk 60.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s