Ajalooblogi: Muuseumipedagoogide mälestusi Rakvere muuseumi 90. juubelipidustusteks

Rakvere muuseumi 90. juubeliks planeeritud sünnipäevakonverents jäi kahjuks koroonaviiruseepideemiast tingitud hetkeolukorrale ära – kahetsusväärne lugu, kuid ehk on sellevõrra rohkem meenutada muuseumi 100. juubelil!

Kui eelnevad blogisissekanded keskendusid Rakvere muuseumi kogude ja näituste arengule läbi aastakümnete, siis alljärgnev postitus keskendub eelkõige muuseumiharidusele. Juubelikonverentsil oleksid muuseumipedagoogika arengut tutvustanud meie endised muuseumipedagoogid Inga Raudvassar ja Kaja Visnapuu, keda võib lugeda tänapäevase ja süsteemse muuseumihariduse teerajajateks SA-s Virumaa Muuseumid.

Tänaseks on aktiivõppega muuseumitunnid ja elamusprogrammid iga muuseumi lahutamatuks osaks, kuid loomulikult toimus koolide ja muuseumide vaheline koostöö ka varem – viidi läbi ekskurssioone, korraldati loenguid ja peeti konverentse. Muuseumipedagoogide ülesannetes olid nii kuraatorid, giidid kui teadurid. 1990-ndatel aastatel tõi arheoloog Tõnno Jonuks Rakvere muuseumisse liivakasti – milles huvilistel oli võimalik arheoloogilistel väljakaevamistel kätt proovida –, mis tänapäeval on saanud arheoloogianäituste peaaegu kohustuslikuks osaks.

Esimene muuseumipedagoogi ametisilti kandev inimene – Kaja Visnapuu – alustas Sihtasutuses Virumaa Muuseumid tööd 2003. aastal. Tema alljärgnevad meenutused kirjeldavad ilmekalt muuseumihariduse edasist käekäiku Rakveres.

Muuseum on aegade ja inimeste kohtumise koht. Kokkusaamine Rakvere Linnakodaniku muuseumi Sidroni salongis kooliõe Pilvi Põldmaga Rakvere I Keskkooli päevilt viis selleni, et 2003 aastal alustasin tööd SA Virumaa Muuseumid muuseumipedagoogina. Turisminduse valdkonnast tulnuna (ja raamatukauba tundja diplomiga) ei olnud mul alustades küll täit selgust, mida muuseumipedagoogi töö endast täpsemalt kujutab, kuid püüdsin mind kutsunud ja ametisse kinnitanud kolleegide – Pilvi Põldma ja tollase muusemi juhataja Ants Leemetsa usaldust ning ootusi täita. Alustasin nii nagu hetkel oskasin. Tundsin huvi, kuidas toimetavad-tegutsevad muuseumipedagoogid teistes muuseumides. Sestap võtsin üsna pea ühendust tollaste Eesti Vabaõhumuuseumi kolleegide Triin Siineri ja Tanel Veeremaaga, kes mind lahkesti Kuie koolimajas muuseumitundi vaatlema võtsid ning on mulle headeks kaasteeliseks, mõttekaaslasteks ja sõpradeks jäänud tänapäevani. Niisiis võin öelda, et kui Eesti Vabaõhumuuseumis loodi Eesti esimene muuseumipedagoogi ametikoht, siis on sealne Kuie koolimaja olnud ka minu muuseumihariduslikul teekonnal oluline paik.

Kui Virumaa Muuseumites alustasin, jagasime kolleegidega sõbralikult kitsukesi tööruume Rakveres, Tallinna tn 3 endises ajaloolises renteis. Üsna pea saime aga kolida vastrenoveeritud hoidla- ja kontorihoonesse muuseumi õuel Tallinn tn 3a ning sain ka individuaalse töölaua. Hakkasin siis järjest oma muuseumihariduslikke katsetusi tegema – tunde välja töötama, läbi viima ja haridustegevusi  turundades kohalike haridusasutuste õpetajatega koostöövõrgustikku looma. Esimese muuseumitunni tegin Linnakodaniku majas Pikk tn 50, minu mäletamist mööda Rakvere Põhikooli õpilastele. Järgnesid tunnid erinevate ajutiste ja püsinäituste baasil tollases Näitustemajas Tallinn tn 3 (praegu Eesti Politseimuuseum). Kujunesid head koostööpartnerid – õpetajad nii Rakvere kui Lääne- Virumaa koolidest ja lasteaedadest, kes väärtustasid õppimist erinevatest keskkondades. Nii lastaia-,  klassi- kui aineõpetajad olid oma kogemuste ja metoodiliste nõuannetega erinevate vanuserühmade õpetamise didaktikas mulle, kui õpetamises algajale, suureks abiks.

Suur õppimine ja lisamaterjalide otsimine oli igapäevaseks töö osaks, kuna tuli ennast kurssi viia väga erinevate näituste temaatikaga, et nende põhjal välja töötada haridustegevusi mitmesugustele sihtrühmadele. Iseseisva näituse kureerimise kogemuse sai näitusega „EÕM läbi aegade„ millega seondus nii kogumistöö kui haridusprogramm. Lisandus ka iga-aastane õpilaste kodu-uurimistööde konverentsi läbiviimine, mille oluliseks osaks oli tööde retsenseerimine ja kaasretsensentide töö koordineerimine. Oluliseks kujunesid laiema kõlapinnaga koostööprojektid Juhan Kunderi, Jaan Krossi ja Jakob Liiva juubelisünniaastapäevade tähistamisel koostöös Juhan Kunderi Seltsi, Lääne- Virumaa Keskraamatukogu ning Rakvere Teatriga. Elamuslikud olid Hardo Kriisa orelitöökojas korraldatud koduorelite ja harmooniumide kontserdid Moonakülas, mille korraldamisele sain koos Keio Soomeltiga Rakvere Kultuurikeskusest kaasa aidata. […]

Muuseumiharidusliku tegevuse arengus toimus kindlasti oluline edasiminek, kui tööle tuli noor Tartu Ülikooli ajalooharidusega kolleeg Mirjam Abel. Üheskoos jõudsime rohkem luua ja läbi viia. Laienes tegevus teistes Virumaa Muuseumite üksustesse – nii Palmse mõisa moonamajja, aga ka Kalamele Richard Sagritsa muuseumisse. Muuseumiruumidele täienduseks kasutasime ka linna- ja looduskeskkonda laiemalt. Lisaks õuesõppele lasteaia ja põhikooliealistele tegime mitmel aastal ka Haljala kooli gümnasistidele Eesti ajaloo ainetel programme nii Rakveres kui Palmses. Sarjas „Seenioride seminar“ 2011–2012 lisandusid tegevused eakatega.

Koos Mirjamiga said minu hinnangul tehtud parimad muuseumitunnid üldse. Oluline oli ka tunnijärgne ühine refleksioon, kus sai arutada õnnestumiste ja arenguruumi üle. Eredamalt on nii endale kui tõenäoliselt ka osalejatele meelde jäänud ühed kõige energiamahukamad, aga seetõttu ka elamuslikud leivatunnid Palmse mõisa moonamajas. Mirjami varavalges köetud leivaahi oli juba kuum ja leivataigen astjas kerkinud kui mina oma koduselt peenramaalt  korjatud kapsalehtedega kohale jõudsin. Aga ka mitmesugused temaatilised tunnid: nii rahvakalendri tähtpäevade  tähistamised – mardi- ja kadrisanditamised kui jõulu ja munapühaprogrammid Linnakodaniku majas on olnud vahvad. Nii nagu pühad ikka – igal aastal veidi erinevalt, aga alati on nad saabunud. Jõulude puhul on meid kõiki rõõmustanud ka laste endi muistseerimine Arvo Pärdi klaveril Linnakodaniku maja elutoas. Elamuslikkust on lisanud vana aja mängud ja jõulumeisterdused ning lihavõtte ajal on hästi maitsnud traditsiooniline pagarmeistri kohupiimakorp ja kuremarjajook.

Eesti muuseumihariduse edendamise kontekstis on oluline välja tuua fakt, et just Virumaa Muuseumites sai 2007 algatatud muuseumipedagoogide suvekool, millest on kujunenud valdkonnas oluline traditsiooniline, kogukonnas oodatud ja väärtustatud sündmus. Tänaseks on suvekool toimunud juba 11 korral. […] Heameel on ka sellest, et koos kolleegi Evelin Rikmaga väljatöötatud Linnakodaniku muuseumi haridusprogramm „Mitmevilja pudru lugu“ jõudis Muuseumiroti konkursil 2011 aastal muuseumihariduse edendaja kategoorias kolme nominendi hulka. Südamesoojusega meenutan koostööd Linnakodaniku maja perenaiste Ene Helmi ja Tiiu Veintropiga ning Eve Einmanniga, kellega koos sai haridustegevusi loodud ja läbi viidud. Pikka aega küll vaid esimese korruse ekspositsioonis ja keldriruumides. Nüüdseks on renoveeritud avar pööninguruum, kus on tänasel päeval võimalik erinevaid tegevusi lahedamates tingimustes ja ekspositsiooni säästvamalt läbi viia.

Seoses minu siirdumisega külalisõppejõu tööle Tallinna Ülikoolis, on ühest minu viimasest muuseumis väljatöötatud tunnist „Sõber karu“ saanud juba ka „raamatusse raiutuna“ õpikunäide. […]“

Kaja Visnapuu SA Virumaa Muuseumid, 2003-2012 muuseumipedagoog 
„ 9 aastat muuseumis, 1/10 90-st

Kaja Visnapuu, Ants Leemets , Mirjam Abel
Kadrisandid Palmses, teel moonamajast mõisa  2006
Kunstitund Edgar Valteri näitusel Näitustemajas
Õuesõpe muuseumi õues
Pannkoogipiknik Kalamel, programmi „Kunstniku kodu “ lõpetuseks
Martsipanimeisterdused, jõulud 2006 Linnakodaniku muuseumi köögis – koos juunioride ja seenioridega

„Karud saavad aru“ 2012 , Kaja Visnapuu ja Evelin Rikma Linnakodaniku muuseumi pööningul

Muuseumipedagoogid on teinud koostööd ka teiste muuseumidega. Inga Raudvassar meenutab 2004. aasta lõpul toimunud koostööd Ahhaa teaduskeskusega, mille raames avati SA Virumaa Muuseumide näitustemajas neljast plokist koosnev näitus, mille juurde kuulusid ka „seebimullituba“ ja šokolaadi- ning martsipani valmistamise töötuba. Ahhaa näituse külge haagiti ka muuseumi enda näitused “Rakvere rentei – vanim rahaasutus Lääne-Virumaal“ ning varakamber.

Minu ülesandeks oli juhtida külastajad esmalt läbi varakambri ja rentei. Kaasas oli mul ajastuhõngu tekitamiseks ikka päris elava tulega õlilamp. Harvad ei olnud juhused, kus hämaras renteis pidin põleva lambiga sooritama peaaegu akrobaatilisi liigutusi, et vältida õlilambi ja ringijooksvate õpilaste kokkupõrkeid. Ahhaa väljapanek tekitas nii väikestes kui suurtes palju elevust. Ei olnud ju sel ajal keegi midagi taolist eriti näinud. Gruppe käis päevas palju ja giide oli ka omajagu. Kui õigesti mäletan, siis üks giid juhendas päevas viis kuni kaheksa gruppi.

Aastal 2020, Rakvere muuseumi 90. juubeliaastal, töötab Sihtasutuses Virumaa Muuseumid kaks muuseumipedagoogi, kes arendavad ja viivad läbi haridusprogramme Rakvere Linnakodaniku majamuuseumis ja Eesti Politseimuuseumis. Nii Palmse mõisas kui Rakvere linnuses on koolilastele suunatud haridusprogrammid, millest nii mõnegi idee on alguse saanud varasemate muuseumipedagoogide katsetuste käigus, kuid ka praegused pedagoogid Angelika Tšeremis ja Sandra Suviste töötavad välja uusi programme kõigile SA Virumaa Muuseumide objektidele.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s